09.jaanuaril 2012.a. kell 15.00 kohtu tsiviilkantselei kaudu Kentmanni 13, Tallinnas
teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-06-7347
Tsiviilasi
Eesti Vabariik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu hagi ASER vastu 2 314 599,12 euro nõudes.
Hagihind
2 314 599,12 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja: Eesti Vabariik Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu (asukoht Harju 11, 15072 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Äili Rodi (Maria Mägi Advokaadibüroo, Tatari 25, 10116 Tallinn; e- post: [email protected]);
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
Kostja: AS ER(registrikood XXX asukoht XXX); Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaat Marko Tiiman ja advokaat Martti Peetsalu (Advokaadibüroo Glimstedt, Rävala pst 5, 10143 Tallinn; epost: [email protected]). 30. november 2011.a. Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Äili Rodi Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaat Marko Tiiman ja advokaat Martti Peetsalu
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud hageja Eesti Vabariik Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui
viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ning hageja nõue
1.Eesti Vabariik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu esitas 30.03.2006.a. kohtule hagi ASER vastu 2 314 599,12 euro (36 215 607 krooni) nõudes. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist tsiviilõigusliku suhtega, mis tugineb sõlmitud välisabi lepingule ning selle mittekohasest täitmisest tekkinud kahjude hüvitamise kohustusele. Tegemist on lepingulise kahjuga. Alternatiivselt leiab hageja, et kostja on alusetult rikastunud VÕS § 1027, §1028, § 1032 alustel. Alusetu rikastumine on kostjal tekkinud raudteerööbaste saamisega, mille õigustus on hilisemalt ära langenud.
2.Hagiavalduse kohaselt tugineb hageja nõue 23.12.1998.a. Euroopa Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud PHARE projektile LSIF 1999, nr ES9808 Tallinn-Narva raudtee renoveerimine ja rekonstrueerimine finantsmemorandumil, mille täitmisel AS ER rakendusasutuse ja kasusaajana rikkus projekti tingimusi. Phare projekti tingimuste rikkumine tõi kaasa Eesti Vabariigile kohustuse tagastada Euroopa Komisjonile 2 314 599,12 eurot. Eesti Vabariik kandis 07.09.2005.a. Euroopa Komisjoni nõutud tagasimaksesumma 2 314 599,12 eurot Euroopa Komisjoni arveldusarvele üle.
3.Abiprojekti raames saadud vahendid olid ette nähtud rööbaste soetamiseks AS ER kuuluvale Tallinn-Narva raudteeliinile. Rahandusministeerium saatis 29.12.1998.a. Teede-ja Sideministeeriumile kui projekti rakendusasutusele kirja nr 40-4-14/3437, millega edastati koopia finantsmemorandumist ja Tallinn – Narva raudtee uuendamis-ja rekonstrueerimisprojekt. Teede-ja Sideministeerium saatis 04. jaanuaril 1999.a. kirjaga nr 13-23/14 finantsmemorandumi ning projekti (Project Fiche) koos Rahandusministeeriumi kaaskirjaga edasi rakendusasutusele ja projektist kasusaajale AS Eesti Raudtee.
4.Projekti kohaselt oli raudteerööbaste hankimiseks vajalike tarnelepingute sõlmimise tähtaeg 31.01.2001.a. ja väljamaksete tegemise ehk rööbaste paigaldamise tähtaeg 31.01.2004.a. AS ER lõpetas raudteerööbaste paigaldamise 31.01.2004.a. asemel 31.10.2004.a., s.o. 9 kuud peale ettenähtud lõpptähtaja möödumist.
5.Finantsmemorandumi lisa C „Erisätted“ punktis 1.2. oli üheks projekti abikõlbulikkuse tingimuseks sätestatud rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide poolne kaasfinantseerimine. Lisa 1999 programm. Suured infrastruktuuriprojektid. Eesti finantseerimiskriteeriumide kohaselt pidi Phare toetus olema täienduseks Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt (EBRD) saadud laenule ja riigieelarvest saadud summale ning projekti rahastamine Phare poolt oli sõltuvuses EBRD finantseeringust. AS ER loobus 2000.a. märtsis omavoliliselt EBRD kaasfinantseerimisest, kuid Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi teavitas sellest alles 2003.aastal. 27.05.2005.a. saatis Euroopa Komisjon Rahandusministeeriumile tagasimaksenõude summas 2 314 599,12 EUR, mis moodustab 60% kogu lepingu maksumusest. Nõutud tagasimakse põhjustena olid esitatud järgmised asjaolud: 1) projekti teostamisel ei ole kinni peetud ajaplaanist; 2) rööpad on osaliselt paigaldatud projektis mitteettenähtud sihtkohta; 3) kaasfinantseerimise kohustust ei ole täidetud.
6.Välisabi taotleti ER infrastruktuuri tarbeks, kuigi välisabi saaja lepingu tähenduses oli Eesti Vabariik. Eesti Raudteel oli kohustus kasutada välisabi välislepingus ettenähtud eesmärkidel ja tingimustel. Välisabi saamise eelduseks oli välisabi vajadus ning selle abivajaduse vastavus välisabi saamise tingimustele. Kostjal kui välisabi tarbijal tuli välisabi kasutada vastavalt lepingu tingimustele. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused
7.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub see jätta rahuldamata. Käesolevas tsiviilasjas nõuab haldusorgan (hageja) eraõiguslikult juriidiliselt isikult (kostja) tagasi välislepingu alusel makstud toetust. Euroopa Komisjoni poolt hagejale etteheidetud rikumisi ei saa omistada kostjale. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03 p. 10 öelnud, et riigi ja ettevõtja vaheline suhe toetuse maksmisel on avalik-õiguslik, sest toetusi makstakse majandus-, sotsiaal- ja regionaalpoliitilistel eesmärkidel. Käesoleval juhul anti toetust riigi omandis olnud raudtee infrastruktuuri arendamiseks. Seega on tegemist avalik-õigusliku suhtega. Otsustused avalike vahendite toetuseks jagamisel kujutavad endast avaliku võimu teostamist. Poolte vahel puudub tsiviilõiguslik suhe, sest Euroopa Ühenduse toetuste jagamine on avaliku võimu teostamine. Kostja on seisukohal, et poolte vahel puudub ka lepinguline suhe. Asjas puudub poolte vahel vaidlus, et kostja ei ole 23. detsembril 1998 Euroopa Komisjoni ja Eesti Vabariigi valitsuse (hageja) vahel sõlmitud finantsmemorandumi (finantsmemorandum) pooleks. Välissuhtlemisseaduse (VSS) § 2 punkti 2 kohaselt on välisleping kirjalik kokkulepe Eesti Vabariigi ja välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni vahel, mida reguleeritakse rahvusvahelise õigusega, olenemata sellest, kas selline kokkulepe sisaldub ühes, kahes või mitmes omavahel seotud dokumendis, samuti olenemata selle konkreetsest nimetusest. Eesti Vabariik ei saa kuidagi teha eraõiguslikust juriidilisest isikust välislepingu poolt või lugeda välisleping sõlmituks ka Eesti Vabariigi ja eraõigusliku juriidilise isiku vahel täpselt samadel tingimustel nagu välisleping sõlmiti. Välislepinguga võtab kohustusi Eesti Vabariik. Eraõiguslikule juriidilisele isikule saab välislepingust tulenevaid kohustusi panna haldusaktiga.
8.Üldkohus ei ole pädev lahendama avalik-õiguslikust suhtest tulenevat vaidlust. Hagejal võiks olla tsiviilõiguslik nõue kostja vastu ainult juhul, kui RVS § 22 lõike 3 kohaselt on haldusakt, millega kostjale toetust anti, tühistatud. Seni kaua, kuni haldusakti ei ole tühistatud, on see kehtiv ja tsiviilkohtumenetluses siduv. Järelikult on kostja saanud õiguspäraselt toetust ja hagejal puudub käesolevas tsiviilasjas nõue kostja vastu. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud taotlust toetuse saamiseks. Haldusmenetlus kostja suhtes alustati haldusorgani initsiatiivil (HMS § 35 lõige 1 punkt 2). Riigivastutuse seaduse (RVS) § 22 lõike 3 kohaselt võib avaliku võimu kandja nõuda isikult õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03 p 12 öelnud, et avaliku võimu kandja võib pöörduda üldkohtusse ainult juhul, kui ta on haldusakti tühistatud või teinud ettekirjutuse raha tagastamiseks, sest kohtuvõim ei saa täitevvõimu tehtud otsuseid muuta väljaspool korralist kaebemenetlust, milleks Eesti õiguskorras on halduskohtumenetlus. See tähendab, et hageja ja kostja vahel tekiksid tsiviilõiguslikud suhted (alusetu rikastumine) ainult juhul, kui hageja on tühistanud haldusakti. Sellisel juhul oleks õiguslik alus toetuse saamiseks ära langenud ja hagejal oleks õigus esitada alusetu rikastumise sätete alusel nõue üldkohtusse. Hageja ei ole käesoleval juhul haldusakti tühistanud ega teinud kostjale ettekirjutust raha tagastamiseks. Seega on haldusakt kehtiv ja kostja ei ole hageja õigusi rikkunud. Kehtiv haldusakt on üldkohtule siduv. Kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks. Seda saab teha ainult haldusorgan ja kehtetuks tunnistamine jõustuks siis, kui vastav kaebemenetlus halduskohtus on läbitud. Seega on käesoleval juhul kostja saanud toetuse õiguslikul alusel ja tal puudub kohustus toetuse tagasimaksmiseks.
9.Hageja oli teadlik kõigist lepingu muudatustest ega vaielnud neile vastu, seetõttu on hageja aktsepteerinud lepingu täitmist muudetud tingimustel. Hageja ei esitanud kostjale ühtegi pretensiooni lepingu täitmise suhtes enne hagi esitamist, kuigi kostja saadetud teabe alusel ja järelevalve käigus pidi hageja olema teadlik kõigist muudatustest. Hageja tuginemine väidetavale lepingu rikkumisele pärast lepingu täitmist on hea usu põhimõtte vastane. Hageja esitatud alternatiivne alusetust rikastumisest tulenev nõue on perspektiivitu, kuna raudteerööbaste saamiseks oli igal juhul olemas õiguslik alus. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused
10.Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi on põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Hageja nõuab kostjalt lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist või alternatiivselt alusetu rikastumise järgi saadu tagastamist. Hagetav kahju on tekkinud 23.12.1998.a. Euroopa Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud PHARE projekti LSIF 1999, nr ES9808 Tallinn-Narva raudtee renoveerimine ja rekonstrueerimine finantsmemorandumi alusel Euroopa Komisjonile 2 314 599,12 euro tagastamist. Pooltel on vaidlus selles, kas kostja on hagejale kahju tekitanud või alusetult rikastunud.
11.TsMS § 1 teise lause järgi on tsiviilasi eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. TsMS § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kohtule esitatud dokumentaalse tõendi kohaselt on 23.12.1998.a. Euroopa Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud finantsmemorandum PHARE projekti nr. ES 98.08 elluviimiseks (I köide t/l 44-76). Nimetatud finantsmemorandumi kohaselt on tunnistatud rahastamiskõlbulikuks muuhulgas Eesti Vabariik 5 MECU (I köide t/l 59) suuruses summas Tallinn-Narva raudtee renoveerimiseks ja rekonstrueerimiseks ( I köide t/l 62). Seega on antud juhul tegemist välislepinguga, mille alusel sai Eesti Vabariik rahalist toetust Euroopa Ühenduselt.
12.Esmalt annab kohus hinnangu hageja väidetele, mis puudutavad pooltevahelist suulist lepingut ning seejärel käsitleb kohus hageja alternatiivset nõuet kostja vastu alusetu rikastumise alusel. Sel ajal kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 58 lg 1 kohaselt tsiviilõigused ja –kohustused tekivad seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest. Tsiviilõigused ja –kohustused tekivad ka õigustoimingutest, mis küll ei ole seaduses sätestatud, kuid mis ei ole vastuolus tsiviilseaduse sisu ja mõttega. Kohtule esitatud Euroopa Komisjoni 27.07.2005.a. kirjaga on hagejale edastatud 26.07.2005.a. deebetarve, millise kohaselt on hageja kohustatud tagastama Euroopa Komisjonile mitteabikõlbuliku summana 2 314 599,12 eurot (I köide t/l 100-104). Nimetatud summa on tagastatud 07.09.2005.a. (I köide t/l 105). Kohus asub seisukohale, et ainuüksi välislepingu rikkumisest ei tulene kostja vastutust, mis annab hagejale aluse kostjalt eelpool nimetatud summa sissenõudmiseks. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et tema välislepingust tulenevad kohustused oleksid muutunud kostja kohustusteks suulise lepingu alusel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja on jätnud täitmata tal lasuva kohustuse ning hageja on selle täitmist nõudnud. Hageja poolt kostjale etteheidetavad välislepingu rikkumised (projekti teostamisel ei ole kinni peetud ajaplaanist, rööpad on osaliselt paigaldatud projektis mitteettenähtud sihtkohta, kaasfinantseerimise kohustust ei ole täidetud) ei ole kostjale omistatavad, kuivõrd nimetatud kohustused lasusid hagejal. Ühestki hageja poolt kohtule esitatud tõendist ei tulene kostja ainupädevus projekti
rakendamisel. Kohtulikul asja arutamisel ei leidnud tõendamist, et teises asukohas raudteelõikude renoveerimine või kaasfinantseerimise kohustuse mittetäitmine ei olnud hagejale aegsasti teada või et kostja on hageja vastavad etteheited eelneva osas jätnud tähelepanuta. Samuti ei ole hageja lepingu rikkumise osas pretensioone enne kohtusse pöördumist kostjale esitanud. Seega on hageja väited kostjapoolsest lepingu rikkumisest paljasõnalised.
13.Kohus ei nõustu hageja seisukohaga ka selles, et tsiviilõiguslik leping poolte vahel sõlmiti antud juhul 04.01.1999.a., mil allkirjastatud finantsmemorandum koos teiste lepingu osaks olevate asjaomaste dokumentidega edastati Teede- ja Sideministeeriumi poolt kostjale, kuivõrd nimetatud kirja edastamist ei saa käsitleda lepingu sõlmimisena, vaid kostja informeerimisena (I köide t/l 78). Kostja osalemine PHARE projektis LSIF 1999, nr ES 98.08 ja selle käigus rahaliste vahendite kasutamine on riigieelarves ettenähtud investeeringute kasutamine. Nii on 1999. aasta riigieelarve seaduse eelnõus 1046 SE II ettenähtud p. 97 Teede- ja Sideministeeriumi valitsemisala investeeringud p. 7 TallinnNarva rdt. liini rekonstrueerimine, 70 km ja p. 8 Tallinn-Narva rdt. Liini sõlmede rekonstrueerimine (http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid =983430002). Kohus on seisukohal, et kuivõrd hageja vastutus Euroopa Komisjoni ees tuleneb eelpool nimetatud PHARE projekti dokumentidest, siis kostja vastutuse aluseks saab olla siseriiklik regulatsioon, mis sätestab vastutuse riigieelarves kajastatud investeeringu mittesihipärase kasutamise eest. Regulatsioon peab olema kehtiv lepingu/lepingulise suhte sõlmimisel/tekkimise ajal kostjaga. Haldusorgani (hageja) tahe lepingut sõlmida, selle täitmises kokku leppida ja muuhulgas ka kahju hüvitamise tingimusi määrata ei saa esineda suulises vormis. Riiklike investeeringute kasutamise tingimusi, kui ka kokkuleppeid väärkasutusest tulenevate nõuete esitamise aluste kohta peab tõendama hageja. Antud juhul seda tehtud ei ole.
14.Tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg 6 kohaselt laienevad alusetult omandatud vara tagastamise kohustuse sätted ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta. Kohus ei nõustu ka hageja arvamusega selles, et antud juhul on kostja alusetult rikastunud, kuivõrd kostja kasutas toetust hageja poolt määratud korras. Samuti märgib kohus, et alates 23.12.1998.a. (s.o. välislepingu sõlmimisest) kuni 07.09.2005.a. (s.o. toetuse tagasimaksmiseni) oli hageja kostja aktsionär ning osales kostja juhtimises (II köide t/l 32-34). Kõige eelpooltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi on põhjendamata ning rahuldamisele ei kuulu.
15.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
16.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind. TsMS § 122 lg 2 kohaselt on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Seega on käesoleval juhul hagihinnaks 2 314 599,12 eurot. Menetluskulude jaotamine
17.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
18.TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse
alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ann Meriluht Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.