Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Alates 22.10.2009 kuni 31.05.2010 kostja laenu ega intressi tagasi ei maksnud. Hagi esitamise seisuga moodustab nimetatud kostja võlgnevus hageja ees kokku 18 064,03 eurot, sealhulgas põhiosa 9 715,77 eurot, intress 1 388,65 krooni ja viivis 6 959,61 eurot. 22.11.2007 sõlmis hageja ja GC käenduslepingu piirmääraga 31 955,82 eurot.

laenulepingu täitmise tagamiseks

Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista laenulepingust tulenev võlgnevus 18 064,03 eurot, viivis 0,15% päevas summalt 9 715,77 eurot hagi esitamisest ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kostjate vastus Kostja GC vaidleb hagile vastu. Hageja süül on laenulepingu tagatise väärtus oluliselt langenud. Laenulepingu tagatiseks oli kinnistu XXX. Seoses majanduslangusega võlgniku maksevõime langes. Hageja ei olnud nõus maksepuhkusega ega maksetähtaja pikendamisega ja ütles 10.08.2009 laenulepingu üles. Hageja asus avaldama survet tagatise viivitamatuks müügiks. Tagatis müüdi hinnaga 28 745,91 eurot, kuigi OÜ E kohaselt maksis tagatis 30.1001.10.2007 1 022 586 eurot. Kuivõrd võlausaldaja tegevuse tulemusena on vähenenud tagatise väärtus, on selle võrra vähenenud ka käendaja vastutus. Pärast tagatisvara müüki soovis võlgnik sõlmida hagejaga maksegraafikut, kuid hageja sellest keeldus. Kostja leiab, et võlgnik ei pea maksma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. OÜ H hagile ei vastanud. Kohtu põhjendused Puudub vaidlus, et hageja ja OÜ H(edaspidi võlgnik) on 22.11.2007 sõlminud laenulepingu (t lk 9-17). Lepingu kohaselt kohustus hageja andma võlgniku kasutusse kokkulepitud rahasumma ning võlgnik kohustus tasuma laenu põhiosa ja intressi osamakse iga kuu 22. kuupäeval. Kostjad ei ole lepingu sõlmimist, laenusumma saamist ning lepingujärgsete maksetega võlgnevusse jäämist vaidlustanud. Puudub vaidlus, et hageja ütles laenulepingu 10.08.2009 kirjaga üles 25.08.2009 (t lk 18-21). 22.11.2007 sõlmisid hageja ja GC käenduslepingu laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks piirsummas 500 000 krooni (t lk 25-26). Ka selle lepingu sõlmimise osas vaidlus puudub. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Poolte vahel sõlmitud laenulepingust nähtub, et poolte vahel on võlasuhe. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingus kokku leppinud intressimääras 6 kuu Euribor + 4,5% aastas. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingus on pooled kokku leppinud viivise määras 0,15% päevas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Puudub vaidlus laenulepingu järgse võlgnevuse osas (t lk 22-24). Kohus leiab, et võlgnik peab lepingust tulenevat kohustust täitma ning hagi võlgniku suhtes on põhjendatud. Kohus kvalifitseerib hageja ja käendaja vahelise suhte käendussuhteks. Vastavalt VÕS § 142 lg 1 ja 2 „käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav.“ Pooltevaheline käendussuhe on tarbijakäendus ning pooled on kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks on 31 955,82 eurot (500 000 krooni). Pooltevaheline käendusleping on kehtiv. Käendaja on esitanud rida vastuväiteid. VÕS § 145 lg 5 järgi „kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem.“ Käendaja väidab, et hageja survestas tagatise müüki ning tagatis müüdi alla turuhinna (t lk 5660). Kohus leiab, et see väide ei ole leidnud kinnitust. Kohtuistungil kinnitasid kostjad, et vara müügiga tegelesid kostjad. Kostjad väitsid, et müüsid vara hageja survel. Hageja survet eitab ja väidab, et vara müügiks oli aega pool aastat. Kohus leiab, et nendel asjaoludel ei ole võimalik väita, et võlausaldaja tegevuse tulemusena on vähenenud tagatis. Tagatise realiseerimisega tegelesid kostjad, kes said seda teha poole aasta jooksul, mis oli piisav aeg. 2010a-l ei ole kohane esitada 2007a eksperthinnangut vara turuhinna kohta, sest turusituatsioon on selle ajaga muutunud. Seetõttu ei ole hageja kostjaid ebaseaduslikult survestanud ning VÕS § 145 lg 5 kohaldamisele ei kuulu. Samuti ei tähenda hageja keeldumine maksegraafiku sõlmimisest seda, et kostjad oleksid vabastatud võlgnevuse tasumisest ning et kostjad ei pea sellisel juhul viivist tasuma. Maksegraafiku sõlmimine on hageja vaba tahe, mitte lepinguline kohustus, mistõttu ei saa sellega mittenõustumist hagejale ette heita ega käsitada kostjate kohustusest vabastava argumendina. Kohus leiab, et ka käendaja suhtes on nõue põhjendatud. Vastavalt VÕS § 145 lg 1 „kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.“

Võlgnik ja käendaja vastutavad hageja ees solidaarselt, sest käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kooskõlas VÕS § 145 lg 2 „käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.“ Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 9 715,77 eurot, intressi 1 388,65 eurot ning perioodi 23.10.2009-20.06.2011 viivise 6 959,61 eurot, kokku 18 064,03 eurot. Alates hagi esitamisest, s.o 22.06.2011 mõistab kohus välja lepingulise viivise 0,15% päevas kuni põhinõude täitmiseni. Eesti kroonide ümberarvestamisel eurodesse lähtub kohus kehtivast Euroopa Keskpanga vahetuskursist ja euro kasutusele võtmise seaduse §-s 5 sätestatud arvestusreeglitest. Menetluskulud mõistab kohus välja juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 ja TsMS § 165 lg 3 solidaarselt kostjatelt.

TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.