Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

07.02.2008 sõlmisid hageja ja OÜ TM (edaspidi võlgnik) laenulepingu 165 000 krooni saamiseks. 07.02.2008 sõlmisid hageja ja L D (edaspidi käendaja) käenduslepingu laenulepingu tagamiseks. Laenu tagasimaksmise kohustus oli 06.05.2008, viivise määr 0,5% päevas. Laen on tagasi maksmata. Kostjad võlgnevad hagejale 165 000 krooni (10 545,42 eurot). Hageja vähendab nõuet 6 391,16 euroni. Perioodi 07.05.2008-08.06.2011 eest nõuab hageja viivist 6 391,16 eurot. Samuti palub hageja välja mõista viivised alates 08.06.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kostjate vastus Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostjad kahtlevad lepingute õigsuses, kuna lepingutel ei ole allkirju praktiliselt näha. Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad jätta selle rahuldamata. Kohtu põhjendused 07.02.2008 on hageja ja võlgnik sõlminud laenulepingu, mille kohaselt annab hageja laenu summas 165 000 krooni tagastamise tähtajaga 06.05.2008, viivisega 0,5% päevas viivitatud summalt (t lk 32-33). 07.02.2008 on hageja ja käendaja sõlminud käenduslepingu laenulepingu tagamiseks (t lk 34-36). Kohus veendus lepingute originaalide olemasolus. Kohtus selgitas kostjate esindaja, et võlgnik laenu sai, kuid maksis laenu tagasi toodetega. Kohus andis selle väite kirjalikuks esitamiseks ja tõendamiseks tähtaja. Tähtaegselt kostjad vastust ei täiendanud. Kohtuistungil selgitas kostjate esindaja, et tegi hagejale tasuta tööd. Selle töö tegemist ta aga ei vormistanud ning tõendeid tal esitada ei ole. Nende tõendite pinnalt asub kohus seisukohale, et hageja ja võlgnik on sõlminud laenulepingu. Võlgnik on ise tunnistanud laenu saamist. Seega on hageja ja võlgniku vahel laenusuhe. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingus on pooled kokku leppinud viivise määras 0,5% päevas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Võlgnik väidab, et ta on võla tasunud toodetega. Võla tasumise kohta võlgnikul aga tõendeid esitada ei ole, hageja võla tasumist eitab. Seetõttu leiab kohus, et võlg on tasumata ja hageja nõue põhjendatud. Kohus mõistab võlgnikult välja põhivõla 6 391,16 eurot ja viivise 6 391,16 eurot ning alates 09.06.2011 viivise 0,5% päevas kuni põhinõude täitmiseni.

Kohus kvalifitseerib hageja ja käendaja vahelise suhte käendussuhteks. Vastavalt VÕS § 142 lg 1 ja 2 „käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav.“ Kooskõlas VÕS § 143 „tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.“ Käendaja on füüsiline isik ning seega on tegemist tarbijakäenduslepinguga. Käenduslepingus ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Seetõttu leiab kohus, et käendusleping on tühine ning käendaja suhtes jääb hagi rahuldamata. Seega rahuldab kohus hagi võlgniku suhtes ja jätab rahuldamata käendaja suhtes. Menetluskulud lahendab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel. Hageja menetluskulud jäävad võlgniku kanda ning käendaja menetluskulud jäävad hageja kanda. Võlgniku menetluskulud jäävad võlgniku enda kanda.

TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.