Võlaõigus › Muud

Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „1. Rahuldada OÜ Willi+Trading hagi Artjom Tšetsjotkini vastu 1950 euro väljamõistmiseks osaliselt ja mõista Artjom Tšetsjotkinilt OÜ Willi+Trading kasuks välja 1300 (üks tuhat kolmsada) eurot kulutuste katteks, 118,38 (ükssada kaheksateist eurot ja 38 senti) viiviste katteks ja viivised alates 30.12.2011 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

makstu Transport & Spedition poolt hagejale esitatud arve alusel summas 1950 EUR-i. Kuna hageja on täitnud kostja kohustuse hüvitada liiklustrahvi tasumine hageja äripartnerile ja hageja on selle hüvitanud kostja asemel, siis on kostja hageja arvel alusetult rikastunud ning kostja on seadusest tulenevalt kohustatud hüvitama hagejale kõik sellega seotud kulud. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista varaline kahju 32 016.57 krooni ning viivised arvates hagi esitamisest, s.o alates 15.11.2010 kuni kohtuotsuse tegemiseni, arvestusega 7 krooni päevas. Alates kohtuotsuse tegemisest mõista viivis välja seaduses sätestatud protsendimääras kuni 32 016.57 krooni täieliku tasumiseni.

MAAKOHTU LAHEND

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja rikkumised pani kostja toime hageja kui tööandja jaoks, tema korraldusel ja kontrolli all ning vastavalt hageja äripartneri konkreetsetele korraldustele, mistõttu kostjale määrati rahatrahv. Liiklusseaduse § 20 lg 1 kohaselt peavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EU) nr 561/2006 artikli 10 lõikes 4 nimetatud isikud järgima juhi töö- ja puhkeajale õigusaktidega kehtestatud nõudeid ja nimetatud määruse nõuetest kõrvalekalduv võlaõigusliku lepingu tingimus on tühine. Pooled ei vaidle, et kostja oli teadlik XXX töö- ja puhkeajale õigusaktidega kehtestatud nõuetest kinnipidamise kohustusest. Kohtule esitatud Taani politsei raportist nähtub, et kostja on 10.12.2008 kell 15:21 alustanud ja sealt edasi 24 h vältel veoautoga 410 MLZ ja sellega ühendatud haagisega HD 9787 sõites eiranud nõuet puhata ööpäeva jooksul vähemalt 9 tundi järjest. Kohus nõustus hageja väitega, et haagise vahetamisega seotud sõidumeeriku näidu katkemise asjaolud ei puutu asjasse, sest kostja rikkumine politseiraporti alusel sai alguse Frankfurdi lennujaamast koormaga sõitu alustades. Kuid ka Frankfurdi lennujaamas seoses haagisele koorma pealelaadimise ilma kostja kasutuses oleva sõiduki osalemiseta, oleks kostja saanud pidada üheksa tundi puhkepausi ja alles seejärel hakata edasi sõitma. Hageja on kohtule veenvalt põhjendanud, et konkreetse veo teostamise ajal saab sõidukile paigaldatud tahhomeetri ehk sõidumeeriku andmeid teada vaid autojuht ise, kasutades selleks XXX kaarti ja seetõttu hagejal ja ka tema äripartneritel puudus võimalus kontrollida sõidumeerikut kostja poolt veo teostamise ajal. Seega pidi vaid kostja olema teadlik, millisel ajavahemikul oli ta kohustatud välisriigis viibides mitte sõitma ehk puhkama ja millisel ajavahemikul sõitma ehk täitma tööülesandeid. Hageja möönab, et hageja äripartner HCS Transport & Spedition võis küll kostjale anda korralduse asuda liikuma kohe pärast haagise valmisolekut, kuid mitte korraldust rikkuda töö- ja puhkeaja nõudeid. Kuna ainult kostja oli teadlik, millal ta tohib sõitu jätkata ja millal mitte, siis ei saanud ega pidanudki kostja äripartner teadma kostja töö- ja puhkeajast. Kostja kirjeldades hageja äripartneri hilisemat korraldust taas liikuma hakata ja seda enne üheksat tundi, mis olid ette nähtud puhkamiseks, siis seda korraldust kostja ei täitnud, viidates tema suhtes varem teostatud politseikontrollile. Seega oli kostjal võimalus teavitada nii oma tööandjat või ka tema äripartnerit oma puhkeajast ja jätta korraldused täitmata, kui seda tingis töö- ja puhkekaja nõuetest kinnipidamise vajadus. Kostja ei ole tõendanud, et rikkus töö- ja puhkeja nõudeid hageja või hageja äripartneri korraldusel ja teadmisel. Samas on üldteada, et mitteseaduslikke kohustusi keegi täitma ei pea. Vaidlust ei ole, et kostja kohustus oli järgida töö- ja puhkeaja nõudeid. Kohus leidis, et kuna trahv õigusrikkumiste eest määrati kostjale, siis on kostja kohustus tasuda temale määratud trahv. Hageja väidab, et hageja äripartner HCS Transport & Spediton on tasunud kostja eest kostjale määratud trahvi 14 500 Taani krooni ehk 1950 eurot. HCS Transport & Spedition on 12.12.2008 esitanud OÜ-le Willi+Trading arve 1950 euro tasumiseks seoses 401 MLZ esitatud trahviga. Hageja leiab, et kostja eest rahatrahvi tasumisega on kostja alusetult rikastunud hageja arvelt. VÕS § 1041 sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Hageja esitatud asjaoludest tulenevalt hageja leiab, et hageja ei olnud kohustatud tasuma kostjale määratud rahatrahvi 1950 eurot. Seega kohus leidis, et hageja esitatud tõend, et hagejal on tekkinud kohustus tasuda tema äripartnerile kostja trahv 1950 eurot, on hageja enda esitatud asjaoludega vastuolus. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et hageja oleks tasunud kostja rahatrahvi hageja äripartnerile. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, et hageja äripartner oleks kostja eest rahatrahvi tasunud. Kui ka hageja äripartner oleks tasunud kostja rahatrahvi, siis ei teki sellest iseenesest kohustust hagejale. Seega hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et hageja on tasunud kostja eest rahatrahvi ja kostja on seega rahatrahvi tasumisest vabanemise tõttu

rikastunud. Kuna hageja on kohtule esitanud väited, et tal ei olnud kohustust tasuda kostja eest kostjale määratud rahatrahvi, siis ei teki ka hagejal kohustust temale esitatud arve alusel tasuda kostjale määratud rahatrahv 1950 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks rikastunud hageja arvel seoses asjaoluga, et hageja on tasunud kostja eest kostjale määratud rahatrahvi. Kostja on esitanud hagile vastuväite, et hageja tõenditega ei saa ümber lükata, et kostja ise tasus 1950 eurot kviitungi alusel. Samas eeltoodud kostja väide on vastuolus muude kostja esitatud väidetega, sest kostja ei ole väitnud selgesõnaliselt, et tema ise oleks tasunud temale määratud trahvi 1950 eurot. Kostja ei ole esitanud ka tõendeid, et rahatrahv oleks kostja poolt tasutud. Hageja palub kostjalt välja mõista ka kahju, sest kostja ei teavitanud hagejat liiklustrahvi määramisest Taanis ja keeldus hiljem igasuguste seletuste andmisest, siis oli hageja sunnitud pöörduma ise Taani politsei poole ja välja nõudma sealt kostja õiguserikkumise kohta koostatud materjalid. Kuna saadud materjalid ei olnud eestikeelsed, siis oli hageja sunnitud need tõlkima tõlkebüroos OÜ Scriba, kandes sellega seotud kulusid summas 1505.70 krooni ehk 96.23 eurot. Hageja leiab, et tõlkekulude nõuet tuleb käsitleda kui alusetust rikastumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud kulu. Ilma selleta ei oleks kostja vastu nõude esitamine kohtusse olnud võimalik, kuna pärast töölepingu ühepoolset lõpetamist keeldus kostja igasuguste selgituste andmisest. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 3 kohaselt käsitletakse otsese kahjuna ka kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikke kulusid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, kuidas kohtusse pöördumisega on kostja tekitanud hagejale kahju. Kohtusse pöördumine on hageja õigus ning hageja kohustus on esitada oma nõude põhjendamiseks ja tõendamiseks tõendid, mis tuleb esitada eesti keeles. Kohtusse pöördumisega seotud kulud on eelkõige menetluskulud, mis tuleb kanda sellele menetlusosalisel, kelle kahjuks kohus otsuse teeb. Hageja on kohtusse pöördunud alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, mitte kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega, millise nõudega võiksid kaasneda mõistlike kulutuse hüvitamise nõue seoses kahju kindlaks tegemise ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamisega VÕS § 128 lg 3 alusel. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefmantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis ei ole põhjendatud ja tõendatud hageja nõue viivise väljamõistmiseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

apellant ringkonnakohtul vastu võtta uus tõend, seda vahetult kohtuistungil uurida ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada; menetluskulud panna vastustaja (kostja) kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-169-10 märkinud, et TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, s.t kohus kohaldab õigust omal algatusel. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, s.t kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Vaatamata asja lahendamisele kirjalikus menetluses, oleks maakohus pidanud nimetatud kohustusi täitma ja juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta oma arvamus. Maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja on osaliselt teinud seda valesti, mille tulemusena kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõiguse norme. Antud põhjustel taotleb apellant asja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muu hulgas sellega, et uute tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-s 5 antud edasikaebeõigus kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Eeltoodu alusel on maakohtu 21.03.2011 kohtuotsus apellandi jaoks üllatav. Antud asjas ei saanud olla vaidlust selles, et kostja ei tasunud isiklikult ja enda vahenditest 12.12.2008 Taanis rahatrahvi 14 500 Taani krooni. Nimetatu nähtub nii hagiavalduses kui ka kostja vastuses esitatud asjaoludest. Vastuses asjaolude kirjelduses ei märgi kostja kordagi, et ta andis politseitöötajale ka sularaha summas 14 500 Taani krooni, vaid nimetab ainult kviitungit, mis oli vormistatud tema nimele. Nimetatud seletusega haakub ka kostja eelnev selgitus 20.01.2011 vastuses selle kohta, et peale protokolli saamist ja selles 14 500 Taani suuruse trahvi nägemist, ta helistas kohe tööandjale, kes teatas, et temal raha ei ole ja palus pöörduda firma HCS Transport & Spedition poole (tegelikkuses pöördus hageja ise oma äripartneri poole). Seega kui kostjal olnuks rahatrahvi tasumiseks endal rahalised vahendid olemas, siis ei oleks ta abi otsinud ei hagejalt ega tema äripartnerilt. 20.01.2011 vastusest ei saa välja lugeda asjaolu, et kostja on rahatrahvi maksnud kohapeal isiklikult, ja et kostja ei ole kellegi arvel alusetult rikastunud. Seega on kostja poolt alusetu rikastumine ehk oma vara säästmine teise isiku arvelt igati tõendatud ja hagi tulnuks rahuldada, kohaldades antud õigussuhtele kohast õigusnormi, sest õigust kohaldab kohus ise; 2) ei olnud hageja ei õigustatud ega kohustatud kostja eest rahatrahvi tasuma ja seda ei muuda teiseks ka asjaolu, et hageja äripartner, kes kostja trahvi tegelikult tasus, esitas hagejale arve nimetatud trahvi kohta ning hageja pidas enda kohustuseks nimetatud arve ka tasuda. Ka hageja äripartner ei olnud õigustatud ega kohustatud kostja rahatrahvi tasuma. Asjaolu, et rahatrahvi tasus kostja eest just HCS Transport & Spedition on tõendatud nii hageja kui ka kostja seletustega menetlusdokumentides ning HCS Transport & Spedition poolt hagejale esitatud arvega. Nimetatud arvelt nähtub üheselt, et see on esitatud seoses sõidukile 401 MLZ-le esitatud trahviga. Maakohtu järeldustest tekib küsimus, et kui HCS Transport & Spedition ei tasunud kostja eest rahatrahvi, siis miks pidi nimetatud äriühing samal päeval väljastama hagejale arve sama summa tasumiseks. Seega on esitatud tõenditega tõendatud järgmised asjaolud: kostja ei tasunud ei isiklikult ega ka enda vahenditest rahatrahvi 14 500 Taani krooni, mistõttu ta on alusetult rikastunud; kostja eest tasus 12.12.2008 kohapeal rahatrahvi hageja äripartner HCS Transport & Spedition. Kuna nimetatud äriühing ei olnud õigustatud ega kohustatud kostja eest rahatrahvi tasuma, siis tekkis sellel äriühingul alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu; hageja täitis kostja eest kohustuse tasuda HSC-le HCS Transport & Spedition alusetust

rikastumisest tulenev nõue. Seega oli esitatud arve näol tegemist sisuliselt kostja kohustusega, mille hageja kostja eest täitis. Kuna asjas ei olnud vaidlust selles, et hagejale esitatud arve nr 7267258 on hageja poolt ka tasutud, s.t kostja ei esitanud sellekohaseid vastuväiteid, siis ei pidanud hageja vajalikuks ka täiendavaid tõendeid maakohtule esitada. Apellant esitab arve nr 7267258 tasumise kohta tõendi. Uue tõendi esitamine alles ringkonnakohtus on põhjustatud sellest, et maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, mistõttu pooled ei saanud avaldada oma seisukohti eelmenetluses (TsMS § 329) ning kohus ei teinud selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause); 3) sätestab VÕS § 78 lg 1, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et võlgnik ei pidanud kohustust täitma just isiklikult. Seega täitis hageja kostja kohustuse HSC Transport & Spedition ees ja kohaldamisele kuulunuks lisaks VÕS §-le 1041 ka VÕS § 78. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Tulenevalt eeltoodust oli hagejal õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu. VÕS üldosa I osa § 78 kommentaarides asutakse seisukohale, et nõuded võlgniku vastu, kes täitmise tulemusena vabanes kohustusest võlausaldaja ees, võib kolmas isik esitada ka alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise sätete alusel. Nii on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-91-05 märgitud, et maksmine reaaltoiminguna võib VÕS § 78 lg-st 4 järelduvalt toimuda ka ilma aluseta, s.t kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui maksmine toimus ilma aluseta. Võlgniku eest kohustuse täitnud isik, kes ei olnud täitmiseks kohustatud, võib võlgnikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd võlgnik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi (VÕS § 1041); 4) võib kohustuse täitnud kolmas isik käsundita asjaajamise sätete alusel nõuda võlgnikult ka asjaajamisele tehtud kulutuste hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt võib hagejal lisaks kahju hüvitamise üldnormidele ka VÕS § 1023 lg 1 alusel olla õigus nõuda politseiraporti tõlkimisega seotud kulusid, milliseid saab antud juhul käsitleda kui mitte kahju, siis asjaajamisele tehtud kuludena. Maakohus ei analüüsinud otsuses politseiraporti tõlkimisega seotud kulude hüvitamise nõuet muudel võimalikel õiguslikel alustel; 5) kuna hagi kuulub põhinõude osas rahuldamisele, siis on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ka kõrvalnõue viiviste väljamõistmiseks vastavalt hagiavalduses esitatule.

menetluses (TsMS § 403). Järelikult viis maakohus kirjaliku menetluse läbi vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustikule. Vastavalt TsMS § 403 lg 1 määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja taotlusi. Kohus täitis need kohustused vastavalt menetlusseadustikule. Kaebuse põhjendused, et maakohus rikkus hagi läbivaatamisel TsMS § 230 lg 2 ja § 329 nõudeid, on väljamõeldis ja lihtsustatud menetlust ei puuduta. TsMS § 230 lg 2 järgi on kohtul õigus, mitte kohustus, koguda täiendavaid tõendeid. Kaebuse tekstist ei nähtu, et kohus oleks apellandil takistanud tõendite esitamist või lükkas otsuses menetluslikult ebaõigesti tagasi mõne hageja poolt esitatud tõendi. Eeltoodust järeldub, et apellandi nõue tühistada maakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks, on ilmselgelt põhjendamata. TsMS § 633 lg 4 kohaselt kaebusele lisatakse dokumentaalsed tõendid, mida esimese astme kohtus ei esitatud ja mille vastuvõtmist apellant kohtult taotleb. Apellatsioonkaebusele ei ole midagi lisatud. Vastavalt kaebuse tekstile (p 3.4.3) kavatseb apellant tulevikus esitada mingi tõendi. Seda ei saa TsMS kohaselt lugeda lisaks apellatsioonkaebusele (TsMS § 633 lg 4). Sellisel juhul on vastustajalt võetud võimalus esitada vastuses kaebuse põhjenduste olemuse suhtes vastuväiteid vastavalt esitatud täiendavale tõendile. Tõendi mitteesitamine maakohtus, kus apellant leidis, et ei pidanud seda vajalikuks, ei ole põhjuseks, mille järgi ringkonnakohus saaks võtta menetlusse tõendi, mille apellant kavatseb ringkonnakohtule esitada. Vastustaja ei nõustu, et apellant esitab kohtule tõendeid, mis ei ole lisatud apellatsioonkaebuse juurde ja palub ringkonnakohtul jätta apellandi taotlus uue tõendi lisamisest rahuldamata motiividel, mis on ära toodud kaebuses ja vastustaja vastuses. TsMS § 643 lg 1 kohaselt kohus jätab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, kui ilmneb, et apellatsioonkaebus oli võetud ringkonnakohtu menetlusse ebaõigesti. Apellatsioonkaebuse olulised vormilised ja sisulised puudused, apellandi nõude ebaselgus, ka kavatsus esitada ringkonnakohtule mingid tõendid eraldi apellatsioonkaebusest, tunnistavad kogumis, et kaebuse puudused ei ole kõrvaldatavad, s.o kaebuse võib jätta läbi vaatamata; 2) ei vasta apellatsioonkaebuse põhjendused, et maakohus ei kvalifitseerinud pooltevahelisi õigussuhteid, maakohtu otsuse motiveeritud osale. Kohtuotsuses on selgelt märgitud, et hageja leiab, et kostja eest trahvi tasumisega on viimane alusetult hageja arvel rikastunud. Apellant kinnitab apellatsioonkaebuses, et jääb arvamuse juurde, et hageja ei ole kohustatud kostja eest trahvi tasuma. Samuti ei ole hageja partner kohustatud tasuma trahvi kostja eest. Maakohus on need faktilised asjaolud õigesti kvalifitseerinud ja läbi vaadanud kui sätted alusetusest rikastumisest VÕS § 1041 järgi. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuna hagejapoolsete tõendite puudumisel ei nähtu, et ta täitis isiklikult kostja kohustused. Vastavat tõendit hageja kohtule ei esitanud, kuna ei pidanud seda vajalikuks. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et dokumentaalsed tõendid trahvi tasumisest kostja eest, või et kohustused kostja eest täitis hageja partner Taanis, või et hageja vastu on Taani partneri nõue hüvitada kulutused kostja eest, hagejal puuduvad. Vastavalt dokumentaalsele tõendile (kviitung trahvi tasumisest) on trahvisumma haginõuete ulatuses tasutud A. Tšetšotkini poolt. HCS Transport & Spedition mingeid pretensioone seoses sellega vastustaja või apellandi vastu ei omanud ega oma. Vastavalt VÕS §-le 1041, mida kohus kohaldas, on vaja faktilise asjaolu tõendamist, et isik (hageja) täitis kohustuse teise isiku eest. Hageja seda faktilist asjaolu (täitmist) ei tõendanud; 3) tuvastas maakohus õigesti faktilise asjaolu, et trahv oli vastustajale määratud sõidu- ja puhkeaja normide rikkumise eest. Maakohus märkis õigesti, et isikute, kes on vastutavad XXX sõidu- ja puhkeaja normide täitmise eest, tuvastamiseks tuleb kohaldada liiklusseaduse § 203 lg

lõikega 4. Seda enam, et tahhomeetri näidud peavad olema kättesaadavad nii tööandjale kui töövõtjatele (alltöövõtjatele). Järelikult on apellant ise vastutavaks (kohustatud) isikuks konkreetse rikkumise suhtes ning töö- ja puhkeaja suhtes, mis toimus töökohustuste täitmisel vastustaja poolt. Seega vastavalt VÕS § 1041 nõuetele osas, milles isiku, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, alusetu rikastumise hüvitamise nõudeõigus tekib tegelike asjaolude järgi mitte apellandil, vaid vastustajal. Seetõttu leidis kohus õigesti, et kui isegi hageja partner tasus hageja eest kostja trahvi, siis see ei kohusta hagejat millekski.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

VÕS § 1041 kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olenemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Kuna hageja on täitnud kostja kohustuse hüvitada liiklustrahvi tasumine hageja äripartnerile (kes täitis kostja kohustuse) ja hageja on selle hüvitanud kostja asemel, siis on kostja hageja arvel alusetult rikastunud ning seetõttu tuleb hageja nõue kostja vastu rahuldada VÕS § 1041 alusel. Kuivõrd hageja on tasunud Taani äripartnerile 1950 eurot, siis on ekslik maakohtu järeldus, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna ei ole tõendatud, et kostja oleks rikastunud hageja arvel seoses asjaoluga, et hageja on tasunud kostja eest kostjale määratud rahatrahvi. Kuivõrd kostja ei ole ise talle määratud rahatrahvi 1950 eurot tasunud, siis on ta selle summa ulatuses alusetult rikastunud. Kostjale Taani politsei poolt väljastatud kviitung (t.l 43) ei tõenda, et rahatrahvi tasus kostja. Vastuses hagile on kostja kinnitanud, et kohustus täideti „tema eest“ ning tema arvamuse kohaselt saab seda lugeda kui kohustuse täitmist tema poolt isiklikult. Riigikohus on 09.12.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-09 asunud seisukohale, et hagejal on võimalik alternatiivselt tugineda kas asjaoludele, mis annavad aluse kohaldada kostja suhtes TööK-i kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid, või asjaoludele, mis annavad aluse kohaldada alusetu rikastumise kohta sätestatut. Kui esitatakse alusetust rikastumisest tulenev nõue, siis kohaldub TsÜS §-s 151 sätestatud aegumistähtaeg. Kuna hageja esitas 07.07.2009 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, siis on õige maakohtu seisukoht, et hageja nõue ei ole aegunud. Isegi juhul, kui hageja oleks esitanud nõude TLS § 74 alusel, ei oleks ka sel juhul nõue aegunud. Seetõttu on põhjendamatu kostja vastuväide, et hageja nõue on aegunud. Liiklusseaduse § 203 lg 11 kohaselt peavad Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 10 lõikes 4 nimetatud isikud järgima juhi töö- ja puhkeajale õigusaktidega kehtestatud nõudeid ja nimetatud määruse nõuetest kõrvalekalduv võlaõigusliku lepingu tingimus on tühine. Taani politsei poolt koostatud raportist (t.l 19-22) nähtub, et kostja rikkus sõidu- ja puhkeajale õigusaktidega kehtestatud nõudeid ning kostja tunnistas eksimust. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja oli teadlik nimetatud nõuetest ning tal oli kohustus neid nõudeid järgida. Kostja seisukoht, et Liiklusseaduse § 203 lg 11 kohaselt peab vastutama XXX poolt toimepandud rikkumise eest tema tööandja, on ekslik. Asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid sõlminud kokkuleppe, milles oleks kostjale pandud kohustus mitte järgida töö- ja puhkeajale õigusaktidega kehtestatud nõudeid. Kostja ei ole viidanud õigusnormile, millest tulenevalt vastutab XXX töö- ja puhkeaja normide rikkumise eest tööandja. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud, et ta rikkus töö- ja puhkeaja nõudeid hageja või hageja äripartneri korraldusel või teadmisel. 28.02.2011 menetlusdokumendis on kostja viidanud TLS §-s 16 sätestatud hoolsuse määrale, mida peab töötaja töölepingu täitmisel järgima. Kuivõrd hageja nõue kostja vastu tulenes töösuhtest, siis tuleb hageja nõude rahuldamisel arvestada TLS §-s 74 sätestatud vastutuse piiranguid. TLS § 74 lg 2 kohaselt kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks ja kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. VÕS § 104 lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Ringkonnakohus leiab, et kostja pani toime politseiraportis märgitud töö- ja puhkeaja nõuete rikkumised toime hooletusest. Hageja seisukoht ringkonnakohtu istungil, et kostja rikkus töö- ja puhkeaja nõudeid tahtlikult, kuna raportist nähtuvalt ületas kostja puhkeaega 10.12.2008 kella 15.21 kuni 12.12.2008 kella 10.05-ni, ei ole põhjendatud. Asjaolust, et kostja on rikkunud puhkeaja nõudeid mitme päeva jooksul, ei saa järeldada kostjapoolset tahtlikku rikkumist.

Hageja on 07.02.2011 menetlusdokumendis (t.l 50) märkinud, et hageja äripartner võis küll anda kostjale korralduse asuda liikuma kohe pärast haagise valmisolekut. Kuigi nimetatud korraldus ei õigusta kostja poolt puhkeaja nõuete rikkumist, võis kostja sellest aru saada, et töökohustus tuleb täita võimalikult kiiresti. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et ta tegutses tööandja huvides ning täitis tööandja äripartneri korraldusi. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostja senist käitumist hageja juures (esmakordne rikkumine), kostja tööülesannetest tulenevat kohustust täita tööülesanded võimalikult kiiresti ning võimalikku väärarusaamist hageja äripartneri korralduse täpsest sisust, on põhjendatud kostjalt väljamõistetava kahju (kantud kulutuste) vähendamine 1/3 võrra, s.o 650 euro võrra. Seetõttu tuleb kostjale hageja kasuks välja mõista 1300 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt nõudis hageja kostjalt võlgnetavalt summalt viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest (15.11.2010) kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni täitmiseni protsendina põhinõudest. Hagi esitamise ajal oli viivise määraks 8% aastas ning selline viivise määr kehtis kuni 30.06.2011. Alates 01.07.2011 on viivise määraks 8,25% aastas. Viivis alates 15.11.2010 kuni 30.06.2011: viivitatud päevi 228, võlgnevus 1300 eurot, viivise määr 8% aastas (228x0,0219x1300:100)= 64,91 eurot. Viivis alates 01.07.2011 kuni 29.12.2011: viivitatud päevi 182, võlgnevus 1300 eurot, viivise määr 8,25% aastas (182x0,0226x1300:100)= 53,47 eurot. Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis 118,38 eurot kuni kohtuotsuse tegemiseni. Alates 30.12.2011 kuni kohustuse täitmiseni tuleb kostjalt välja mõista viivis TsMS § 367 alusel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.