B2 Impact OÜ hagi D.B vastu 3879 euro 81 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks
Tsiviilasja hind
4944 eurot 82 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, asukoht XXX-i ), lepinguline esindaja Anzhela Ternikova (e-post XXX) Kostja D.B (isikukood XXX, elukoht XXX-i, e-post XXX, XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta B2 Impact OÜ 03.09.2025 hagi D.B vastu 3873 euro 55 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks rahuldamata
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada otsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja
pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 03.09.2025 hagi D.B (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 3879 eurot 81 senti ja kõrvalnõuded tulenevalt ESTO AS (krediidiandja) ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust, millest tulenevad nõuded on krediidiandja hagejale loovutanud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid krediidiandja ja kostja 25.07.2022 tarbijakrediidilepingu nr 72921119574 (leping), mille järgi oli kostja krediidilimiit 5400 eurot, krediidikulukuse määr oli 48,63% aastas. Krediidiandja võimaldas väljamakseid soovitud ulatuses ning ajal väljavõtutasuga 0 eurot + 0,2% ülekande summast. Intressimäär oli 39.9% aastas, maksegraafik oli koostatud annuiteedi põhimõttel ning kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot igakuise maksega tulenevalt lepingu tähtajatust iseloomust (dtl 18). Hageja väitel tugines krediidiandja kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud andmetele finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta ja pensionikeskuse andmetest (dtl 3), arvelduskonto väljavõtteid krediidiandja ei küsinud. Hageja väitel rikkus kostja lepingut, kui ta jättis tasumata kolm järjestikust makset 15.04.2025, 15.05.2025, 15.06.2025 (dtl 100–102). Hagiavalduse kohaselt jättis kostja tasumata ka 15.03.2025 arve. Krediidiandja saatis kostjale lepingurikkumise tõttu 30.05.2025 kirja, milles andis võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja kuni 13.06.2025 ning hoiatas kostjat, et kui kostja ei tasu selleks ajaks võlgnetavat 575 eurot 84 senti, ütleb krediidiandja kostjaga sõlmitud lepingu VÕS § 416 lg 1 kohaselt üles (dtl 106). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja 14.06.2025 kostjaga sõlmitud lepingu üles ning edastas kostjale lepingu ülesütlemise teate kostja e-posti aadressile. Lepingu ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks (dtl 106). Hageja selgitas, et krediidiandja väljastas kostjale krediiti 8700 eurot (krediidiandja väljamaksed kostjale 25.07.2022–01.11.2023 olid kokku 8693 eurot 74 senti (dtl 25–99). Kostja on lepingu kehtivuse ajal tasunud krediidiandjale 8328 eurot 80 senti, millest arvestati: 4820 eurot 19 senti põhivõla katteks,
2915 eurot 1 sent intresside katteks
548 eurot 60 senti kiire väljavõtutasu katteks
15 eurot lepingu muudatustasude katteks
30 eurot meeldetuletustasude katteks.
Hageja palub kostjalt välja mõista: põhivõlg 3879 eurot 81 senti, intress 547 eurot 12 senti, võla sissenõudmiskulud 35 eurot, viivis 89 eurot 9 senti, mis on sissenõutavaks muutunud 15.04.2024–03.09.2025, edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (3879 eurot 81 senti) alates 04.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja selgitas, et eeltoodut ja kostja tagasimakseid arvestades on põhivõlg 3879 eurot 81 senti, intress 547 eurot 12 senti ja viivis 89 eurot 9 senti. Hageja ei ole tasunud 06.02.2025– 14.06.2025 osamaksete eest intressi, see on arvutatud iga makse kohta eraldi intressimääraga 39,9% aastas, viivis on arvutatud perioodi 15.04.2025–03.09.2025 eest (dtl 5–7) ehk alates 2
lepingu ülesütlemisest. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 560 eurot riigilõivult. Hageja palus asja lahendamist kirjalikus menetluses ning juhul, kui kostja ei vasta hagile, asja lahendamist tagaseljaotsusega, kuid ei välista asja lahendamist kompromissiga (dtl 8).
2.Tartu Maakohus võttis 19.09.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21 päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse kätte 14.10.2025 kl 15.06 kättetoimetamisportaali (KÄPO) kaudu. (dtl 122–124). Kostjal oli võimalik esitada hagile kirjalik vastus kuni 04.11.2025 (k.a). Kostja tähtaegselt hagile ei vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I). Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid ning teeb menetluslikud otsustused (II). I
6.Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPRFinance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).
6.1.Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).
6.2.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
6.3.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 403 3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on 3
rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
7.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus andis 03.03.2026 hagejale tähtaja seitse päeva, et täpsustada hagi aluseks olevaid asjaolusid, esitada tõendid ning VÕS § 4034 lg 7 kohane nõude ümberarvutus (dtl 125–129).
7.1.Kohus selgitas, et kohtu esialgsel hinnangul ei järginud krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest ta jättis kostja väljaminekute andmed kontrollimata. Krediidiandja tugines kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud andmetele finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta (dtl 3). Puuduvad tõendid asjakohastest kostja arvelduskonto väljavõtetest, et kinnitada esitatud andmete tõesust. Kohus tõi välja ka selle, et hagiavalduse kohaselt väljastati kostjale krediiti 8700 eurot, kuid esitatud tõendite kohaselt 8693 eurot 74 senti (dtl 25–99). Hagiavaldusest ja lisatud tõenditest ei nähtu, et 15.03.2025 osamakse oleks jäetud tasumata, see ei ole kirjas 01.04.2025 esitatud arvel (dtl 100–101).
7.2.Hageja esitas kohtule vastuse, milles tõi välja, et kohtute täna kujundatud nn praktika vastuolus seadusega, sealhulgas lepingu täitmise kohustusega. VÕS § 399 ei näe ette ega anna alust järelduseks, et laenuandjal tekiks lepingu ülesütlemise järel kohustus sõlmida uus maksegraafik või restruktureerida leping kohtuliku ettekirjutuse alusel. Tagasimaksete „uuesti määramine“ saab kõne alla tulla üksnes kehtiva lepingu täitmise kontekstis, mitte olukorras, kus lepinguline suhe on ülesütlemisega lõppenud ning sissenõutavaks on muutunud kogu võlgnevus. Hageja jääb seisukohale, et lepingu ülesütlemine toimus seaduslikul alusel ning kostja kohustuste rikkumise tõttu.
7.3.Kohus märgib, et hagejale oli seega eespool viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad ning kohtute nn väljakujunenud praktika selge ja teada, kuid hageja ei soovinud hagi täpsustada. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei soovinud täiendavaid tõendeid esitada ega hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada, tuleb asuda seisukohale, et krediidiandja ei järginud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtu hinnangul jättis krediidiandja VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes kostja krediidivõimelisuse nõuetekohaselt hindamata, kui lähtus üksnes kostja esitatud andmetest finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta (dtl 3), päringuid kõigisse asjakohastesse andmekogudesse ei teinud ega küsinud kostjalt arvelduskont väljavõtet. Hageja ei soovinud ka vastupidiselt Riigikohtu praktikale esitada tõendeid selle kohta, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja rikkus seega vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus märgib, et VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg, et kostjalt saab VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt nõuda vaid põhivõlga ja seadusjärgset intressi. Muid tasusid (sh lepingutasu) kostja ei võlgne. Kohus hindab järgnevalt lepingu ülesütlemise eeldusi. II
8.Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et krediidiandja ütles lepingu kehtivalt üles ning sellega muutus kogu põhivõlg sissenõutavaks. Kohus märgib, et hagejal oli õigus 4
pooltevaheline leping kehtivalt üles öelda, eeldusel, et täidetud olid pooltevahelise tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused VÕS § 416 mõttes: hageja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte tarbija on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.
8.1.Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et kostja rikkus lepingut, kui jättis tasumata kolm järjestikust makset 15.04.2025, 15.05.2025, 15.06.2025 (dtl 100–102), samuti 15.03.2025 arve, mille kohta ei nähtu võlgnevust järgmise kuu arvelt. Eeltoodud maksed oli aluseks, et leping 14.06.2025 üles öelda. Kohus märgib alustuseks, et isegi kui lähtuda hagiavalduses toodud asjaoludest, ei oleks hageja tõendanud, et kostja oli enne 14.06.2025 viivituses kolme teineteisele järgneva makse tasumisega, sest 15.03.2025 osamakse tasumata jätmine ei kajastu 01.04.2025 esitatud arvel (dtl 100–101) ning 15.06.2025 osamakse tasumise tähtpäev oli pärast lepingu väidetavat ülesütlemist.
8.2.Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli hagejal esitada VÕS § 4034 lg 7 kohane nõude ümberarvutus, nagu kohus hagejale põhjalikult ka selgitas koos näidistabeliga, mille palus hagejal ära täita (dtl 125–131). Hageja ümberarvutust ei teinud, seega ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja lepingu ülesütlemine 14.06.2025 oleks olnud kehtiv ka ümberarvutust arvestades, sest ümberarvutustega maksegraafikuta ei ole võimalik öelda, millel kostja oleks ümberarvutusi arvestava vähenenud maksetega maksegraafiku järgi kolme järjestikuse maksega viivitusse jäänud.
8.3.Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei tõendanud VÕS § 416 lg 1 mõttes kolme järjestikust makset, millega viivituses oldi, ei ole hageja tõendanud, et leping öeldi kehtivalt üles. Eeltoodut arvestades on leping kehtiv ning hagi tuleb rahuldamata jätta. Kohtuasja materjalidest ei nähtu ning hageja ei ole väitnud, et tegemist olnuks tähtajalise lepinguga, mis on lõppenud ega palunud hagi rahuldada alternatiivselt täitmisnõude alusel tulevikus sissenõutavaks muutuvate maksetena. Lisada võib, et kohtul ei oleks ka sel juhul võimalik hagi mingis osas rahuldada, sest ümberarvutused puuduvad, põhivõla, seadusjärgse intressi ja lepingutingimustele vastava vähendatud nõude kohta VÕS § 403 4 lg 7mõtted andmed puuduvad.
9.Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.