Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kohtule 07.01.2011. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja liisinguandjana, AKOÜ(XXX, likvideerimisel) liisinguvõtjana ja müüja 02.04.2007.a liisingulepingu nr XXX, mille alusel hageja liisinguandjana kohustus omandama liisinguvõtja AKOÜ poolt määratud müüjalt liisingulepingus nimetatud esemed ning andma need AKOÜ kasutusse. AKOÜ kohustus omaltpoolt tasuma liisinguesemete kasutamise eest tasu perioodiliste liisingumaksetena ning lepingu lõppedes liisingueseme jääkväärtuse. Samaaegselt sõlmis hageja kostjaga TS käenduslepingu, mille kohaselt kostja vastutab solidaarselt AKOÜ lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Vastavalt eeltoodud tehingutele, esitas hageja liisingulepingu alusel AKOÜ-le arved nr XXXXXXja XXX , kokku summas 4046,33 EUR. Eeltoodud arvetes ettenähtud tähtaegade jooksul AKOÜ poolt arvete tasumisi ei toimunud. Seega oli AKOÜ rikkunud omapoolset kohustust: jätnud tasumata liisitud esemete eest 4046,33 EUR, mistõttu hageja ütles lepingu üles. Lepingu lõppedes oli AKOÜ kohustatud tasuma kõik lepingu lõpetamise päevani (viimane kaasa arvatud) tekkinud maksekohustused ja jääkväärtuse. Seega kokku 4046,33 EUR. Põhjusel, et AKOÜ omapoolset võlga ei tasunud ning ettevõte suhtes käib likvideerimine, esitab hageja nõude käendaja TSkui solidaarvõlgniku vastu. Kuna AKOÜ ja kostja vabatahtlikult oma võlgnevust hagejale tasuma ei asunud, andis hageja nõude sissenõudmiseks üle Intrum Justitia AS-le. Antud võimalusi nõude kohtuväliseks tasumiseks kostja kasutanud ei ole. Seega on kostja käesolevaks hetkeks omapoolsete rahaliste kohustuste täitmisel langenud viivitusse. Mainitud võlgnevusele lisandub kohustuse mittetäitmisest tulenev viivis vastavalt lepingule, mille kohaselt kohustuse täitmisega viivitamise korral on viivis 0,15% päevas. Seega kuulub kostja poolt hagejale tasumisele viivis hagiavalduse esitamise seisuga summas 14873,06 EUR. Hageja alandab aga viivist põhinõude suuruseni. Seega kuulub kostja poolt hagejale tasumisele viivis 4046,33 EUR. 13.07.2011. a hageja vähendab viivisenõuet ja palub kostjalt välja mõista viivis seisuga 07.01.2011. a summas 1 958,57 eurot. 05.12.2011. a palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevus summas 3 086,33 eurot, viivis seisuga 05.12.2011. a summas 1 893,26 eurot ning alates 06.12.2011. a viivis põhivõlgnevuselt 0,15% päevas. Kostja vastus Kohtule 25.05.2011. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Hagejal ei ole nõuet käendaja vastu. Isegi kui eeldada et lepingu ese on üle antud ja Põhivõlgnik pole oma kohustust täitnud tuleb tähele panna asjaolu, et arvetele on märgitud omandireservatsiooni klausel (vara kuulub SFSOÜ-le kui arve täieliku tasumiseni). Seega on hagejal Põhivõlgniku või kolmandate isikute vastu AÕS § 89 (negatoor) tulenev nõue ja kuna põhivõlgnik on pankrotis, siis vindikatsiooninõue PankrS § 123 alusel. Hageja pole esitanud mitte ühtegi tõendit, et oleks lepinguperioodil märgitud nõudeid kasutanud. VÕS § 149 lg 5 järgi, kui käendatava kohustuse tagamiseks on seatud põhivõlgniku vara suhtes pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvelt. Analoogiliselt VÕS § 149 lõikele 5 esitab käendaja vastuväite hageja nõudele ja leiab, et hageja peaks omandit nõudma valdajate käest enne kui ta nõuab rahalise kohustuse täitmist käendajalt. Eelkõige peab hageja esitama vindikatsiooninõude PankrS § 123 alusel ja juhul kui vara on müüdud nõudma pankrotivara arvelt rahalist hüvitust (PankrS § 123 lg 4) ja kui pankrotihaldur müüs vara teades et vara kuulub hagejale nõudma kahju hüvitamist pankrotihaldurilt.

TsÜS § 138 lg 1 ja 32 ja VÕS § 6 sätestavad eraõiguse üldpõhimõttena hea usu põhimõtte, mis prevaleerib seaduse, tava ja tehingu ees. Hea usu põhimõte on seotud väärtushinnangutega ja õiguse arenguga. Heas usus käitumine tähendab käituda nagu ausalt ja õiglaselt mõtlev isik. Muuhulgas piirab heas usus käitumise norm õiguste kuritarvitamist sh ebaproportsionaalsete õiguskaitsevahendite kohaldamist, vastuolulist käitumist ja pahauskselt käitudes võib kaotada oma õiguse (VÕS § 6 lg 2). Nii on Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-132-09 leidnud, et aegumistähtaja kestel saab erandlikel asjaoludel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks lugeda pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes. Samuti on Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-18-09 leidnud, et müüja taganemine lepingust ei pruugi olla kooskõlas hea usu põhimõttega kui müüja ei näita mitme aasta jooksul üles huvi ostjapoolse kohustuse täitmata jätmise vastu. Hea usu põhimõttest tulenevalt peab hageja oma nõudeõiguse teostama mõistliku aja jooksul, mitte kuritarvitama oma õigusi. Hagiavaldusest nähtub, et kasutusrendileping on sõlmitud 02.04.2007.a, kuid arved on esitatud kaks aastat hiljem (esimene arve 01.07.2009.a. Hagiavaldusest jääb ebaselgeks, kas vahepeale ei esitatud arveid, kuid eeldades et lepinguline kohustus põhivõlgnikul tekkis 02.04.2007.a on käendajalt kohustuse täitmise nõudmine 4 aastat pärast lepingu sõlmimist ja 3,5 aastat pärast käendaja juhatuse liikme kohapealt tagasi kutsumist (käendaja oli põhivõlgniku juhatusest tagasi kutsutud 29.10.2007.a. ilmselgelt heas usus käitumisega vastuolus. Hageja käitumist kogumis hinnates tuleb arvestada sellega, et hagejal on seniajani omandist tulenev nõudeõigus igaühe vastu ja ta ei ole realiseerinud oma vindikatsioonist tulenevat nõudeõigust pankrotihalduri vastu. Hageja on kaotanud õiguse nõuda viivist ja viivis on ebaproportsionaalne. Hageja on kaotanud õiguse nõuda viivist, kuna tema käitumine ei ole olnud heas usus. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et hageja liisinguandjana, AKOÜ liisinguvõtjana ja müüja sõlmisid 02.04.2007.a kasutusrendilepingu nr XXX, mille alusel hageja liisinguandjana kohustus omandama liisinguvõtja AKOÜ poolt määratud müüjalt liisingulepingus nimetatud esemed ning andma need AKOÜ kasutusse. AKOÜ kohustus omaltpoolt tasuma liisinguesemete kasutamise eest tasu perioodiliste liisingumaksetena ning lepingu lõppedes liisingueseme jääkväärtuse. Samaaegselt sõlmis hageja kostjaga TS käenduslepingu, mille kohaselt kostja vastutab solidaarselt AKOÜ lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest täies ulatuses (tl 26). Hagiavalduse kohaselt esitas hageja liisingulepingu alusel AKOÜ-le arved nr XXX-XXXja XXX , kokku summas 4046,33 EUR. Liisinguvõtja jättis arved tasumata. Hageja ütles lepingu 09.04.2010. a üles (tl 132). 20.09.2010. a lõpetas Harju Maakohus AKOÜ pankrotiavalduse menetluse raugemisega pankrotti välja kuulutamata. 13.10.2011. a on äriühing äriregistrist kustutatud. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Vaidlust ei ole selles, et AKOÜ sai liisingueseme oma kasutusse. AKOÜ ei ole liisingueseme kasutamise eest vaidlusaluseid arveid maksnud (tl 122).

VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Võlaõigusseaduse § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 149 lg 5 alusel esitab käendaja vastuväite hageja nõudele ja leiab, et hageja peaks omandit nõudma valdajate käest enne kui ta nõuab rahalise kohustuse täitmist käendajalt. Samuti leiab kostja, et hageja käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hagiavaldusest nähtub, et kasutusrendileping on sõlmitud 02.04.2007. a, kuid arved on esitatud kaks aastat hiljem (esimene arve 01.07.2009.a). Käendajalt kohustuse täitmise nõudmine 4 aastat pärast lepingu sõlmimist ja 3,5 aastat pärast käendaja juhatuse liikme kohapealt tagasi kutsumist (käendaja oli põhivõlgniku juhatusest tagasi kutsutud 29.10.2007.a.) on ilmselgelt heas usus käitumisega vastuolus. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostja sai tema vastu esitatud nõudest teada makseettepaneku kättesaamisega 21.10.2010. a (tl 12, 116). Põhivõlgnik on nõuet tunnistanud, kuid rahaliste vahendite puudumise tõttu jätnud oma kohustuse täitmata (tl 122). Eelnevast järeldub kohtu hinnangul, et võlausaldajal on õigus nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist käendajalt. Liisingueseme väärtus on käesoleval hetkel 700 kuni 900 eurot (lisandub käibemaks) (tl 134). Hageja on menetluse käigus oma nõuet kostja vastu 960 euro võrra vähendanud (tl 116). Eeltoodust tulenevalt on hageja põhinõue õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja väitel ei ole hageja viivisenõue kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohus nõustub kostjaga. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Käesoleva juhul on käendaja saanud hageja nõudest teada alles maksekäsu kiirmenetluse avaldusest (tl 12). Vaatamata liisinguvõtja likvideerimis- ja pankrotimenetlusele ning pikaajalisele kohustuse täitmata jätmisele, pöördus hageja käendaja poole alles pärast liisinguvõtja pankrotimenetluse lõppemist. Samuti jäi hageja passiivseks liisingueseme hageja valdusesse tagasisaamise toimingute tegemise juures (tl 90, 91, 104). Kuivõrd põhivõlgnik on käesolevaks hetkeks äriregistrist kustutatud puudub käendajal ka võimalus regressnõude esitamiseks. Arvestades asjaoluga, et hageja sõlmis seadmete rendilepinguid oma majandustegevuse raames, oleks kohtu hinnangul mõistlik, et hageja käitub füüsilisest isikust

käendaja suhtes TsÜS § 138 ja VÕS § 6 lg 1 järgides ka siis kui põhivõlgnik on makseraskustesse sattunud. Esile toodud asjaolusid arvestades, ei ole hageja viivisenõue põhjendatud ja kohus jätab hagi selles osas rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1).

Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.