Tsiviilasja number
2-10-26448
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Otsuse tegemise aeg ja koht
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Gaida Kivinurm Swedbank Liisng AS hagi AS Haltransa vastu võla ja viivise väljamistmiseks 30.11.2011, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.05.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Haltransa apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetluse liik
5690,81 eurot
Tsiviilasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn), esindaja Külli Reinfeld Kostja AS Haltransa (registrikood 10041974, asukoht Nõlva 9, Tallinn), esindajad Kalle Oja
Jätta Harju Maakohtu 18.05.2011 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja AS Haltransa kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud Pooled sõlmisid 16.04.2007 liisinglepingu, mille alusel andis hageja sõiduki Mercedes-Benz kostja kasutusse ning kostja kohustus selle eest tasuma. Kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ning jättis tasumata lepingujärgsed maksed kogusummas 137 844,38 krooni. Sellest tulenevalt ütles hageja 01.08.2008 avaldusega lepingu üles. Sõiduki jääkmaksumus oli 1 033 652,26 krooni. Kuna kostja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ Incure Inkasso Agentuur abi ja tasus nimetatud teenuse eest 2360 krooni. Hageja müüs sõiduki 900 000 krooni eest (käibemaksuga). Vara realiseerimisel tasus hageja AS-le Saksa Auto müügieelse tehnilise ülevaatuse eest 661 krooni, hoiutasu 1982 krooni ja OÜ-le A2-Autowelt sõiduki realiseerimise tasu 37 300 krooni. Kuna vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu, siis võlgneb kostja hagejale 444 635,45 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 444 635,45 krooni ja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole nõude kalkuleerimisel arvestanud, et VÕS § 367 lg 2 alusel tuleb lähtuda mitte auto jääkväärtusest, vaid sellest, kui palju oleks pidanud kostja liisinguvõtjana veel maksma. Seega kuuluks kostja poolt hüvitamisele liisinglepingu ülesütlemise hetkeks tekkinud debitoorne võlgnevus ning pärast seda kuni liisingperioodi lõpuni graafiku järgi tasumisele kuuluvad liisingmaksed, millest on maha arvatud intressid. Liisinglepingu erakorralise ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata maksegraafikujärgseid makseid 614 900,49 krooni. Vara tagastamise ja realiseerimise kulud on kostjale arusaamatud, kuna ei ole selge kulutuste kandmise õiguslik alus ega suuruse arvestamise metoodika. Müügiks ettevalmistamise kulusid oleks hageja pidanud kandma ka siis, kui leping oleks lõppenud korraliselt. Kui kohus leiab, et nõue on põhjendatud, siis tuleb kahjuhüvitisest maha arvata hageja poolt vaidlusaluse sõiduki väljarentimisest saadav tulu ehk uue liisinglepingu järgne intresside summa 9668,35 eurot. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja AS-lt Haltransa Swedbank Liising AS kasuks võlgnevuse 5690,81 eurot ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 02.06.2010 kuni põhivõla tasumiseni. Kohus jättis menetluskulud 79 % ulatuses Swedbank Liising AS kanda ja 21 % ulatuses AS Haltransa kanda. Käesoleval juhul ei tule liisinguandja kulude kindlaksmääramisel lähtuda VÕS § 367 lg-st 2, kuna liisinglepingu üldtingimuste punktis 3.7 on pooled kokku leppinud, et liisinglepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb hageja kuludena arvestada liisingueseme omandamise koguhinda. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja kulude arvestamisel arvestada ka sõiduki jääkmaksumust summas 1 033 652,26 krooni. Hageja esitatud dokumentidest nähtuvalt on hageja sõlminud 05.06.2009 vaidlusaluse sõiduki suhtes uue liisinglepingu Rae Kivitehase OÜ-ga. Lepingueseme maksumuseks oli liisinglepingu kohaselt 57 520,48 eurot käibemaksuga ehk 48 746,17 eurot käibemaksuta. Kuna käesoleval juhul ei ole hageja sõidukit võõrandanud, tuleb lähtuda VÕS § 367 lg-st 3, mis sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kõige adekvaatsemalt sõiduki turuhinda sõiduki tagastamise ajal tõendab AS Saksa Auto 24.10.2008 sõiduki müüki suunamise akt, mille kohaselt suunati sõiduk müüki hinnaga 1 300 000 krooni. On mõistlik eeldada, et sõidukit püütakse müüa selle turuhinnaga. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kuna
2(5)
kostja ei tagastanud autot ise, on põhjendatud lisakulud hageja tasutud sõiduki tagastamisteenuse eest 2000 krooni (käibemaksuta). Samuti on vajalikud sõiduki hoiukulud summas 1679,66 krooni (käibemaksuta). Sõiduki müügikõlblikuks seadmise eest on hageja tasunud 560,50 krooni käibemaksuta. On mõistlik, et enne uue tehingu tegemist toimub auto pisihooldus ja puhastus, seega on põhjendatud kulutused sõiduki müügikõlblikuks seadmise kulud summas 1679,66 krooni. Sõidukile uue liisinguvõtja leidmise eest on hageja tasunud 31 610,17 krooni (käibemaksuta). Kuna hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük, siis tuleb vahendusteenuse kasutamist iseenesest lugeda mõistlikuks, kuid summa on liiga suur. Põhjendatud vahendustasuks on 15 000 krooni (käibemaksuta). Põhjendatud lisakulud moodustavad kokku 19 240,16 krooni. Liisinglepingu p 14.3 sätestab, et kui liisinguvõtja ei kasuta liisingueseme väljaostu eesõigust ning tagastab liisingueseme liisinguandjale, on liisinguvõtja kohustatud kandma kõik liisingueseme võõrandamisega seotud kulutused. Seega peaks kostja kandma lisakulusid ka juhul, kui leping oleks lõppenud tähtaja möödumisel ning kostja sellekohased vastuväited on põhjendamatud. Eeltoodust tulenevalt moodustub hageja nõue kostja vastu debitoorsest võlast 137 844,38 krooni, vara jääkmaksumusest 1 033 652,26 krooni ja lisakuludest 19 240,16 krooni. Sellest tuleb maha arvata sõiduki väärtus sõiduki hagejale tagastamise ajal summas 1 101 694,92 krooni (käibemaksuta). Seega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 89 041,88 krooni ehk 5690,81 eurot. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb liisinguandja kuludest maha arvata üksnes liisingueseme väärtus, mitte aga tulu, mida liisinguandja võib tagastatud liisinguesemest oma hilisemas majandustegevuses saada. Seega ei saa kahjuhüvitisest maha arvestada uue liisinglepingu järgset intresside summat. Lisaks põhivõlgnevusele mõistis kohus vastavalt hageja taotlusele kostjalt välja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 02.06.2010 kuni põhivõla tasumiseni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus AS Haltransa palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti AS-lt Haltransa välja 5690,81 eurot ning jäeti menetluskuludest 21% AS Haltransa kanda. Teha selles osas uus otsus, millega jätta hagi ka selles osas rahuldamata ning jagada menetluskulud selliselt, et kõik menetluskulud jäävad hageja kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata. Kohus kohaldas vääralt VÕS § 367 lg 1 ja 2, jättes tähelepanuta, et liisingeseme omandamise kulude arvestamisel võetakse aluseks tasumata jäänud liisingmaksete summa, s.o liisinglepingu ülesütlemiseks (17.09.2008) tekkinud debitoorne võlgnevus ning perioodi 18.09.2008 kuni liisingperioodi lõpuni (15.04.2011) graafiku järgi tasumisele kuuluvad liisingmaksed, millest on maha arvatud intressid. Kohus ei ole arvestanud nõude suuruse arvestamisel poolte vahel lepingu sõlmimisel jagatud riskidega – nimelt asjaoluga, et pooled olid leppinud kokku kasutusrendis ning hageja sai ja võis arvestada sellega, et kostja ei pea hüvitama talle kogu liisingeseme soetamise maksumust. Liisingperioodi lõppemisel on kostjal õigus, mitte kohustus, kasutada väljaostuõigust. Pooled leppisid vastavalt liisinglepingule kokku vara jääkmaksumuse liisinglepingu lõppemisel, milleks oli 26763 eurot (ilma käibemaksuta) ehk 418 749,96 krooni. Paljasõnaline ja meelevaldne on ka kohtu põhistus, et pooled olid üldtingimuste punktis 3.7 leppinud kokku VÕS § 367 lg-s 2 sätestatud teistsuguses nõude arvestamise metoodikas. Üldtingimusi kui tüüptingimusi ei saa pidada poolte kokkuleppeks, millega kalduda kõrvale seaduses sätestatust, samuti puudub üldtingimuste punktis 3.7 asjakohane selgesõnaline ja üheselt mõistetav VÕS § 367 lg 2 metoodikat välistav tingimus. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 127 lg 5. Kuivõrd hageja nõude näol on sisult tegemist kahjuhüvitise nõudega, siis tuleb VÕS § 127 lg 5 kohaselt kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mis hageja sai lepingu erakorralisest ülesütlemisest, sealhulgas võimalus teenida intressi enda valdusse saadud sõiduki liisimiselt. Sellest tingitult tuleb hageja kahjunõudest
3(5)
maha arvata hageja poolt vaidlusaluse sõiduki väljarentimisest saadav tulu ehk hageja poolt kohtule esitatud liisinglepingu nr 01118094L järgne intresside summa 9668,35 eurot. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 367 lg 4, leides, et sõiduki müügiks ettevalmistamine, hoiutasu ning müügikulu on liisinglepingu ülesütlemisega seotud lisakulu. Liisinguandja poolt VÕS § 367 lg 4 alusel lisakulude nõudmisel peab kohus tuvastama otsese põhjusliku seose liisinglepingu erakorralise ülesütlemise ning kulude vahel. Sellist seisukohta on rõhutanud ka Riigikohus oma 20.06.2011 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11 (eelkõige punkt 17). Kuivõrd tegemist oli poolte vahel kasutusrendi lepinguga, siis olid hageja jaoks sõiduki ülevaatuse, müügiks ettevalmistamise, hoiu ja ka edasimüüdi kulud paratamatud kulud. Paratamatuid kulusid, kus liisinglepingu ülesütlemise ajast sõltub vaid kulude tegemise ajaline faktor, ei saa käsitleda lisakuludena VÕS § 367 lg 4 mõttes. Otsus on vastuoluline osas, millega maakohus VÕS § 367 lg 4 kohase lisakuluna arvestas hageja poolt tasutud auto müügi vahendustasu summas 15 000 krooni. Kohus on otsuses leidnud, et sõidukit ei ole müüdud, seega puudub antud juhul alus ka vahendustasu väljamõistmiseks kostjalt vahendaja kasutamise eest. Vastus apellatsioonkaebusele Swedbank Liising AS palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud AS Haltransa kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 18.05.2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium nõustub nende põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme rikkunud ning seetõttu puuduvad kahtlused faktiliste asjaolude tõendamise menetluse suhtes. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 367 lg 1 ja 2 ja tuginedes lepingu p-le 3.7 leidnud, et liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb hageja kuludena arvestada liisingueseme omandamise hinda. Kolleegiumi arvates ei kohaldanud maakohus õigesti VÕS § 127 lg 5. Hageja on põhjendatult vastuväidetes apellatsioonkaebusele märkinud, et nimetatud sätte kohaldamiseks pole täidetud nõutavad eeldused. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb liisinguandja kuludest maha arvata üksnes liisingueseme väärtus, mitte aga tulu, mida liisinguandja võib tagastatud liisinguesemest oma hilisemas majandustegevuses saada. Seega ei saa kahjuhüvitisest maha arvestada uue liisingulepingu järgset intresside summat, nagu sooviks kostja. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Maakohus tuvastas õigesti, millised lisakulud kuuluvad hüvitamisele ja millised mitte. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt kuuluvad lisakulud hüvitamisele summas 19 240,16 krooni. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
4(5)
TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Gaida Kivnurm
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.