2-10-26448/11 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

4.Jätta kõik menetluskulud 79 % ulatuses Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda ja 21 % ulatuses AH kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16.04.2007.a liisinglepingu, mille alusel andis hageja sõiduki Mercedes-Benz kostja kasutusse ning kostja kohustus selle eest tasuma. Kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ning jättis tasumata lepingujärgsed maksed kogusummas 137 844,38 krooni. Sellest tulenevalt ütles hageja 01.08.2008.a avaldusega lepingu üles. Sõiduki jääkmaksumus oli 1 033 652,26 krooni. Kuna kostja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ IIA abi ja tasus nimetatud teenuse eest 2360 krooni. Hageja müüs sõiduki 900 000 krooni eest (käibemaksuga). Vara realiseerimisel tasus hageja AS-ile SA müügieelse tehnilise ülevaatuse eest 661 krooni, hoiutasu 1982 krooni ja OÜ-le A sõiduki realiseerimise tasu 37 300 krooni. Kuna vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu, siis võlgneb kostja hagejale 444 635,45 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 444 635,45 krooni ja viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei saa kahju nõudmisel arvestada sõiduki müügihinnaga, vaid peaks VÕS § 367 lg 3 alusel lähtuma sõiduki väärtusest sõiduki tagastamise hetkel. Liisinglepingu punktid, mis lähtuvad müügihinnast, tuleb jätta kohaldamata kui võlgnikku ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. Sõiduki väärtus selle tagastamise ajal oli 1 250 000 krooni (käibemaksuta). Hageja ei ole nõude kalkuleerimisel arvestanud, et VÕS § 367 lg 2 alusel tuleb lähtuda mitte auto jääkväärtusest, vaid sellest, kui palju oleks pidanud kostja liisinguvõtjana veel maksma. VÕS § 367 lg 2 alusel peab liisinguvõtja liisinglepingu erakorralise ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale tasumata liisingmaksete summa, millest arvutakse maha lepingust tulenev intress ja muud liisingeseme soetamisega mitteseotud summad. Seega kuuluks kostja poolt hüvitamisele liisinglepingu ülesütlemise hetkeks tekkinud debitoorne võlgnevus ning pärast seda kuni liisingperioodi lõpuni graafiku järgi tasumisele kuuluvad liisingmaksed, millest on maha arvatud intressid. Liisinglepingu erakorralise ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata maksegraafikujärgseid makseid 614 900,49 krooni. Vara tagastamise- ja realiseerimise kulud on kostjale arusaamatud, kuna ei ole selge kulutuste kandmise õiguslik alus ega suuruse arvestamise metoodika. Müügiks ettevalmistamise kulusid oleks hageja pidanud kandma ka siis, kui leping oleks lõppenud korraliselt.

Kui kohus leiab, et nõue on põhjendatud, siis tuleb kahjuhüvitisest maha arvata hageja poolt vaidlusaluse sõiduki väljarentimisest saadav tulu ehk uue liisinglepingu järgne intresside summa 9668,35 eurot. Kohtu põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt on pooled 16.04.2007.a sõlminud liisinglepingu, millega hageja andis kostja kasutusse sõiduki Mercedes-Benz. 01.08.2008.a on hageja esitanud kostjale avalduse lepingu ülesütlemiseks kostja võlgnevuse tõttu. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja debitoorne võlgnevus hageja ees on 137 844,38 krooni. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Lepingust nähtuvalt ei katnud lepingujärgsed osamaksed kogu sõiduki ostuhinda. Liisinglepingu lõppemisel oli sõiduki väljaostuhinnaks 26 763 eurot käibemaksuta. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et liisinguandja kulude kindlaksmääramisel tuleks käesoleval juhul lähtuda VÕS § 367 lg 2 alusel tasuda jäävate liisingumaksete summast pärast liisinglepingu lõppemist. Liisinglepingu üldtingimuste punktist 3.7 nähtub, et liisinglepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb hageja kuludena arvestada liisingueseme omandamise koguhinda. Seega on pooled VÕS § 367 lg 2 sätestatust teisti kokku leppinud. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja kulude arvestamisel arvestada ka sõiduki jääkmaksumust summas 1 033 652,26 krooni. Liisinglepingu p 7.4.1 sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Hageja on väitnud, et vara võõrandati 900 000 krooni eest. Kohus sellega ei nõustu. Hageja esitatud dokumentidest nähtuvalt on hageja sõlminud 05.06.2009.a vaidlusaluse sõiduki suhtes uue liisinglepingu RKOÜ-ga. Lepingueseme maksumuseks oli liisinglepingu kohaselt 57 520,48 eurot käibemaksuga ehk 48 746,17 eurot käibemaksuta. Kuna käesoleval juhul ei ole hageja sõidukit võõrandanud, vaid sõlminud uue liisinglepingu, siis ei ole vaja hinnata, kas liisinglepingu punktid, mis võtavad kahju suuruse arvestamise aluseks sõiduki müügihinna, on kostjat ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. Seega tuleb lähtuda VÕS § 367 lg 3, mis sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja leiab, et sõiduki väärtuseks tuleb pidada uues liisinglepingus kokkulepitud liisingueseme väärtust ilma käibemaksuta ehk 762 711,82 krooni. Kostja on leidnud, et sõiduki väärtus liisinguandjale tagastamise hetkel oli 1 250 000 krooni ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et kumbki pool ei ole oma väiteid tõendanud. Hageja esitatud müügiprogrammi väljavõttest nähtub, et sõiduki müüki alustati 17.10.2008.a hinnaga 1 101 694,92 krooni (käibemaksuta) ning müügiprotsessi käigus alandati korduvalt hinda. Nimetatud programmist ega ka muudest dokumentidest aga ei selgu, mida tegelikult tehti sõiduki parima hinnaga võõrandamiseks. Sellest tulenevalt ei saa kohus lugeda tõendatuks, et sõiduki turuväärtus auto

tagastamise ajal 2008.a septembris, oli sama, mis sõiduki hind uue liisingulepingu sõlmimise ajal 2009.a juunis. Ka kostja esitatud internetilehekülje www.auto24.ee väljavõte ei kinnita kostja seisukohta, et sõiduki väärtus oli 1 250 000 krooni käibemaksuta. Nimetatud väljavõttes olevad sõidukite müügihinnad on kõik sellest oluliselt väiksemad. Hageja on esitanud AS-i SA 24.10.2008.a sõiduki müüki suunamise akti, mille kohaselt suunati sõiduk müüki hinnaga 1 300 000 krooni. Kohus on seisukohal, et nimetatud sõiduki müüki suunamise akt tõendab kõige adekvaatsemalt sõiduki turuhinda sõiduki tagastamise ajal. Selle hinnangu on andnud äriühing, mille põhitegevuseks on sõidukite müük, mistõttu on põhjendatud eeldada, et ta tunneb hästi sõidukite müügiturgu ja seal olevad turuhindasid. Samuti on mõistlik eeldada, et sõidukit püütakse müüa selle turuhinnaga. Seega asub kohus seisukohale, et vaidlusaluse sõiduki turuhind selle tagastamise ajal oli 1 300 000 krooni käibemaksuga ehk 1 101 694,92 krooni käibemaksuta. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on tasunud sõiduki tagastamisteenuse eest 2000 krooni käibemaksuta. Kohus leiab, et see on põhjendatud kulu, kuna kostja ei tagastanud autot ise. Samuti tuleb lugeda vajalikeks kuludeks sõiduki hoiukulusid summas 1679,66 krooni käibemaksuta. Sõiduki müügikõlblikuks seadmise eest on hageja tasunud 560,50 krooni käibemaksuta. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud kulutusega, kuna on mõistlik, et enne uue tehingu tegemist toimub auto pisihooldus ja puhastus. Sõidukile uue liisinguvõtja leidmise eest on hageja tasunud 31 610,17 krooni (käibemaksuta). Kohus leiab, et kuna hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük, siis tuleb vahendusteenuse kasutamist iseenesest lugeda mõistlikuks. Küll ei saa aga põhjendatuks lugeda selle maksumust, kuna see on kohtu hinnangul liiga suur. Põhjendatud vahendustasuks loeb kohus 15 000 krooni käibemaksuta. Seega moodustavad põhjendatud lisakulud kokku 19 240,16 krooni. Kostja vastuväite kohaselt ei ole kostjalt lisakulude nõudmine põhjendatud, kuna hageja oleks pidanud ka lepingu korralise lõppemise puhul lisakulusid kandma. Kohus sellega ei nõustu. Liisinglepingu p 14.3 sätestab, et kui liisinguvõtja ei kasuta liisingueseme väljaostu eesõigust ning tagastab liisingueseme liisinguandjale, on liisinguvõtja kohustatud kandma kõik liisingueseme võõrandamisega seotud kulutused. Seega peaks kostja kandma lisakulusid ka juhul, kui leping oleks lõppenud tähtaja möödumisel. Eeltoodust tulenevalt moodustub hageja nõue kostja vastu debitoorsest võlast 137 844,38 krooni, vara jääkmaksumusest 1 033 652,26 krooni ja lisakuludest 19 240,16 krooni. Sellest tuleb maha arvata sõiduki väärtus sõiduki hagejale tagastamise ajal summas 1 101 694,92 krooni (käibemaksuta). Seega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 89 041,88 krooni ehk 5690,81 eurot. Kohus ei nõustu kostja väitega, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata uue liisinglepingu järgne intresside summa. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb liisinguandja kuludest maha arvata üksnes liisingueseme väärtus, mitte aga tulu, mida liisinguandja võib tagastatud liisinguesemest oma hilisemas majandustegevuses saada. Hageja palus kostjalt välja mõista ka seaduses sätestatud viivise. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 02.06.2010.a kuni põhivõla tasumiseni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb kõik menetluskulud jätta 79 % ulatuses hageja kanda ja 21 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.