2-10-5173
Kohus
Harju Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Merike Varusk
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. november 2011, Tartu mnt kohtumaja, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-5173
Tsiviilasi
MPOÜ hagi TA’i vastu võlgnevuse väljamõistmise nõudes.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: MPOÜ(registrikood XXX; asukoht XXX); hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Siiri Schneider (AB Siiri Schneider, Müürivahe 33-8, Tallinn); kostja: TA (isikukood XXX, elukoht XX); kostja esindaja MM.
Asja läbivaatamine
kirjalikus menetluses
Hagi jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta MPOÜ kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.
MPOÜesitas 03.02.2010 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ERja TA vastu 51 500 krooni saamiseks. 08.02.2010 tegi kohus võlgnikele makseettepaneku, mis on võlgnikule TA 11.02.2010 ja võlgnikule ER11.02.2010 kätte toimetatud. TA esitas 18.02.2010 nõudele vastuväite. ER suhtes koostas kohus 03.09.2010 maksekäsu. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue TA suhtes üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 01.12.2010 on hageja esitanud hagimenetluses nõuetele vastava hagiavalduse, mille kohaselt hageja MPOÜ sõlmis ER23.10.2009 laenulepingu nr.XXX, mille kohaselt hageja kandis ERkontole 50 000 krooni (3 195,58). ERkohustus laenulepingu alusel tagastama laenu põhisumma 50 000 krooni (3 195,58) hiljemalt 06.11.2009. 23.10.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja käendas hageja ja ERsõlmitud laenulepingu nr.XXX järgset laenu tagasimaksmise kohustust kuni 100 000 krooni (6 391,16 eurot) ulatuses. ERei ole käesoleva ajani laenu tagastanud. 22.02.2010 saatis võlgnik ERhageja esindajale Siiri Schneiderile e-kirja, milles kinnitas, et võlgneb hagejale 50 000 krooni (3 195,58) põhisummana. ERavaldas soovi tasuda see osamaksetena 3 000 krooni (191,73 eurot) kuus. Hageja ei olnud nõus nii väikese kuumaksega. Pooled kokkulepet maksegraafiku osas ei saavutanud ja ERei ole käesoleva ajani võlgnetavast summast mitte midagi maksnud.
Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab, et MPOÜpoolt esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata kuna käendusleping on tühine. Käesoleval juhul käendab kostja füüsilise isikuna ERtegevusest tekkinud kohustusi ning seetõttu tuleb tema antud käendust pidada tarbijakäenduseks. Kostja sõlmis käenduslepingu väljaspool iseseisvat majandus- või kutsetegevust. Sõlmitud kokkuleppe kohaselt lasub käendusega võetud kohustuste täitmise koorem isiklikult kostjal ning seega tuleb tema antud käendust pidada tarbijakäenduseks. Poolte vahel sõlmitud kirjalik tarbijakäendusleping (käendusleping XXX). Lepingu punkt 1 sätestab, mis on käenduse objektiks, nimelt 23.10.2009 sõlmitud laenuleping nr XXX laenuandja MPOÜja laenusaaja ERvahel, laenu suurus 100 000 krooni (6 391,16 eurot). Punkt 2 koosneb kostja kui käendaja avaldusest milles ta kohustub tagama kõiki laenulepingu nõudeid ning täitma seda oma vara või vahendite arvelt juhul, kui laenusaaja ERei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohasel viisil. Antud tarbijakäenduslepingus puudub kokkuleppe vastutuse rahalises maksimumsummas. Hagejal olid kõik võimalused lepingut sõlmides märkida lepingusse käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma kuid ta seda ei teinud ning seetõttu on hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping tühine.
Hageja leiab, et kostja väited käenduslepingu tühisuse osas on väärad ja käendusleping ei ole tühine. Käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma ja selleks on 100 000 krooni (6 391,16 eurot). Hageja sõlmis ERlaenulepingu nr XXX, mille kohaselt laenu suurus oli 50 000 krooni (3195,58 eurot). Asjaolu nähtub esitatud laenulepingust. Hageja sõlmis kostjaga käenduslepingu, millega kostja käendas hageja ja ERsõlmitud laenulepingu nr. XXX järgset laenu tagasimaksmise kohustust ja pooled leppisid kokku, et käendaja tagab seda kuni 100 000 krooni ulatuses, millisele summale viitabki käenduslepingu punktis nr 1 nimetatud summa: 100 000 krooni (6 391,16 eurot) (ekslikult on nimetatud seda laenu suuruseks, tegelikult ei ole see laenu suurus, vaid käendaja vastutuse suurus ja üle selle summa käendaja ei pea kohustust tagama). Kuna laenulepingu nr XXX põhisummaks on 50 000 krooni ja käenduslepinguga on tagatud nõue 100 000 krooni (6 391,16 eurot) ulatuses, siis ei ole võimalik väita, et käenduslepingus ei ole märgitud käendaja rahalise vastutuse maksimumsuurust.
Kooskõlas TsMS § 403 lg-ga 1 võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled on kohtule avaldanud, et nõustuvad tsiviilasja nr 2-10-5173 kirjaliku menetlusega. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja ER‘ga 23.10.2009 laenulepingu nr XXX (tl 34-35), mille kohaselt hageja kandis ER kontole 50 000 krooni (3 195,58 eurot). ERkohustus laenulepingu alusel tagastama laenu põhisumma 50 000 krooni (3 195,58) hiljemalt 06.11.2009. Vastavalt käenduslepingule XXX kohustus kostja tagama kõiki 23.10.2009 laenulepingu nr XXX nõudeid ja täitma seda oma vara või vahendite arvelt (tl 37). Hageja on märkinud, et kuna laenulepingu nr XXX põhisummaks on 50 000 krooni ja käenduslepinguga on tagatud nõue 100 000 krooni (6 391,16 eurot) ulatuses, siis ei ole võimalik väita, et käenduslepingus ei ole märgitud käendaja rahalise vastutuse maksimumsuurust. Kohus kõnealuse väitega ei nõustu ning asub seisukohale, et põhjendamatu on hageja seisukoht osas nagu käenduslepingus on kindlaks määratud käendaja vastutuse maksimumsuurus. Kohtu hinnangul vastavat kokkulepet käenduslepingus ei esine ning hageja vastavasisulised väited on ainetud ning ei esine aluseid tõlgendada kõnealuse lepingu punkti kui käendaja vastutuse piirmäära. Vaidlusaluse käenduslepingu punktist 2 ei ole võimalik välja lugeda, et käendaja vastutus on kindlaks määratud, lisaks eeltoodule ei ole ilmselt õigesti märgitud laenu suurus. Hageja on esile toonud, et hageja sõlmis kostjaga käenduslepingu, millega kostja käendas hageja ja ERsõlmitud laenulepingu nr XXX järgset laenu tagasimaksmise kohustust ja pooled leppisid kokku, et käendaja tagab seda kuni 100 000 krooni ulatuses, millisele summale viitabki
käenduslepingu punktis nr 1 nimetatud summa, ekslikult on nimetatud seda laenu suuruseks, tegelikult ei ole see laenu suurus, vaid käendaja vastutuse suurus ja üle selle summa käendaja ei pea kohustust tagama. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse (edaspidi TKS) § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Käesolevas vaidluses tuleb kindlaks teha, kas kostja vastab antud võlasuhtes tarbija tunnustele või mitte. Hinnangu andmisel, kas käenduse andnud füüsiline isik on tarbija või mitte, tuleb lähtuda asjaolust, kas füüsilisest isikust käendaja peab kandma ise sõlmitud lepingust tulenevaid riske. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu kohaselt on kostja käendajana kui füüsiline isik ning tulenevalt lepingu punktist 2 tagab käendaja lepingu punktis 1 sätestatud kohustuste täitmise eest oma vara või vahendite arvelt. Seega tuleb kostjal füüsilise isikuna kanda lepingust tulenevaid riske isiklikult ehk oma vara arvelt. Johtuvalt eelmainitust vastab sõlmitud käendusleping tarbijakäenduse tunnustele, kuna käesoleval juhul on kostja käendajaks kui tarbija. VÕS § 143 lg 2 alusel tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käenduslepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Hageja on asunud seisukohale, et vastutuse maksimumsummana saab käsitleda käenduslepingu punktis 1 märgitud summat 100 000 krooni (6 391,16 eurot), kuid vastavasisuline seisukoht ei ole põhjendatud arvestades ülalmärgitud asjaolusid ning vaidlusaluse lepingu punkti 1 sõnastust. Kohus asub seisukohale, et kohustuse maksimumsumma esile toomine peab olema võimalikult selge ning tarbijale peab olema arusaadav tema vastutuse ulatus, millistele tunnustele antud käendusleping ilmselgelt ei vasta. Antud juhul on käenduslepingusse märgitud isegi ebaõige laenu suurus ning selle käsitlemine kohustuse maksimumsummana võttes arvesse, et laenulepingu alusel oli laenu suuruseks 50 000 krooni (3 195,58 eurot), on ilmselgelt põhjendamatu. Seega on käendusleping VÕS § 143 lg 2 alusel tühine, mistõttu ei ole käenduslepingul õiguslikke tagajärgi vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 84 lg-le 1, mille kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et antud hagi tuleb jätta rahuldamata.
Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.
TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus nõuda asja lahendanud Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumajalt menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Merike Varusk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.