2-10-16416/32 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Viru Maakohus rahuldas 23. märtsi 2011 otsusega hagi ning mõistis välja I. Petrovalt S. Taranzhina kasuks 3195,58 eurot (50 000 krooni) ja viivise 1310,19 eurot (20 500 krooni), kokku 4505,77 eurot, ning viivise alates 2. märtsist 2011 kuni põhinõude (3195,58 eurot) täitmiseni 0,1% päevas. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt kohus tuvastas, et kostja ja L.A. sõlmisid 06.10.2008 hoonestusõiguse võlaõigusliku müügilepingu nr 7526 kinnistule aadressil Anil AÜ Murdlaine tn 11 Narva linn hoonestusõiguse seadmiseks. Lepingu p 4.1 kohaselt oli hoonestusõiguse hinnaks 50 000 krooni. Ostuhind 50 000 krooni tasuti hagejale 2008 Petrovide (isa ja poeg) poolt. Vastavalt lepingu nr 7526 p-le 6 kohustusid lepingu pooled sõlmima asjaõiguslepingu lepingu eseme üleandmiseks ostjale ühe kuu jooksul arvates müüja kandmisest omanikuna kinnistusraamatusse. L.A. kanti kinnistusraamatusse hoonestusõiguse omanikuna 20.04.2009. 16.07.2009 sõlmisid L.A. , hageja ja kostja kolmepoolse lepingu nr 5287 –asjaõiguslepingu hoonestusõiguse omandi kostjale üleandmiseks ja laenulepingu. Laenulepingu p 1.1 kohaselt kinnitasid kostja kui ostja ja L.A. kui müüja, et 06.10.2008 võlaõiguslikus müügilepingus nr 7526 märgitud müügihind 50 000 krooni on hageja kui laenuandja poolt müüjale tasutud 16.07.2009 lepingu p-s 2.1 märgitud laenu arvel. Lepingu p-s 3 leppisid L.A. ja kostja kokku võlaõigusliku müügilepingu nr 7526 esemeks olnud hoonestusõiguse omandi üleminekus. Kostja on kantud kinnistusraamatusse hoonestusõiguse omanikuna 23.07.2009. 16.07.2009 lepingu p 2.1 kohaselt andis hageja kostjale laenu 50 000 krooni tagastamise tähtajaga 16.01.2010 (p 2.3). Tagastamisega viivitamisel kohustus kostja tasuma viivist 0,1% laenusummalt iga viivitatud päeva eest. TsÜS § 89 lg-test 1, 2 ja 3 tulenevalt võib näilik tehing olla tehtud kahel viisil, s.o kui pooled tehingut tehes ei soovinud tehinguga määratud õigusliku tagajärje saabumist või kui tehinguga sooviti varjata teist tehingut. Varjatud tehingu puhul tuleb välja selgitada, millise õigusliku tagajärje saabumist lepingupooled tegelikult soovisid. Varjatud tehing ei ole tühine, kui varjatud tehingu osas ei esine muid tühisuse või kehtetuse aluseid (tehingu vorm, seadusest tulenev keeld jne). Kohus luges tunnistaja G.P. ja kostja vande all antud ütlustega tõendatuks kostja väite, et 16.07.2009 laenulepingu tegelik eesmärk oli suurendada 06.10.2008 võlaõiguslikus müügilepingus kokku lepitud müügihinda 50 000 krooni võrra ehk 06.10.2008 võlaõigusliku müügilepingu muutmine. Tunnistaja ja kostja vande all antud ütlustes on vastuolu hinna suurendamise osas, tunnistaja väitel pidi juurde makstama 50 000 krooni, kostja ütluste kohaselt 20 000 krooni. Kohus juhindus tunnistaja ütlustest, kuna 16.07.2009 lepingus on laenusumma samuti 50 000 krooni. Kostja võis ütluste andmisel eksida numbri nimetamisega. Kohus leidis, et hageja ja kostja vahel 16.07.2009 sõlmitud laenuleping on tühine kui näilik tehing, millega varjati võlaõigusliku müügilepingu nr 7526 muutmise tehingut kostja ja müüja L.A. vahel. Kuna hageja ei olnud võlaõigusliku müügilepingu nr 7526 pooleks, ei saanud hageja sõlmida kostjaga kokkulepet lepingu muutmiseks. Seega on varjatud tehingu puhul tegemist esindusõiguseta isiku tehinguga. Lähtuvalt TsÜS § 129 lg-st 1 on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. 16.07.2009 sõlmitud lepingu p 1.1 kohaselt kinnitasid kostja kui ostja ja L.A. kui müüja, et 06.10.2008 võlaõiguslikus müügilepingus märgitud müügihind 50 000 krooni on müüjale tasutud hageja kui laenuandja poolt lepingu nr 5287 p-s 2.1 märgitud laenu arvel. Seega L.A. on hageja poolt kostjaga tehtud varjatud tehingu heaks kiitnud. L.A. on nõustunud 06.10.2008 võlaõiguslikus müügilepingus

märgitud müügihinna suurendamisega 50 000 krooni võrra. Müügihinna suurendamine toimub hageja poolt kostjale antud laenu arvelt. Hageja ja kostja on 16.07.2009 laenulepingu sõlmimisega teinud varjatud tehingu 06.10.2008 võlaõigusliku müügilepingu muutmiseks, s.o lepingus märgitud müügihinna suurendamiseks 50 000 krooni võrra. Pooled on notariaalses vormis sõlminud laenulepingu 50 000 kroonile, tegeliku õigusliku tagajärje saavutamise, 06.10.2008 võlaõigusliku müügilepingu muutmise kokkulepe, on sõlmitud suulises vormis, s.o tulenevalt VÕS § 13 lg-test 1 ja 2 ning AÕS § 119 lg-st 1 ja § 242 lg-st 1 lepingu muutmise vorminõuet järgimata. Vastavalt TsÜS § 83 lg-le 1 on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kohus jõudis järeldusele, et 16.07.2009 lepingu p-d 2.1 kuni 2.4 on tühised, kuna tegemist on näiliku tehinguga. Samuti on tühine hageja ja kostja vaheline tehing, suuline kokkulepe müügilepingu nr 7526 muutmiseks, mida varjati 16.07.2009 laenulepinguga, ja seda põhjusel, et pooled ei ole müügilepingu nr 7526 muutmisel järginud seadusest tulenevat vorminõuet. Kostja on 16.07.2009 lepingu alusel 23.07.2009 kantud kinnistusraamatusse hoonestusõiguse omanikuna. AÕS § 119 lg 1, 2 järgi tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Kohus järeldas, et lepingupoolte tahe 16.07.2009 lepingu sõlmimisel oli suunatud 06.10.2008 võlaõiguslikus müügilepingus märgitud müügihinna suurendamisele. Kuna hoonestusõiguse omand on kostjale üle läinud, tuleb omandi saavutamiseks sõlmitud kokkulepped lugeda kehtivaks, kuna omandi üleandmise hetkel, s.o 16.07.2009 lepingu sõlmimisel, oli lepingupooltel tahe suurendada 06.10.2008 võlaõiguslikus müügilepingus märgitud müügihinda 50 000 krooni võrra. Kohus leidis, et 16.07.2009 lepingu p-d 2.1 kuni 2.4, laenuleping hageja ja kostja vahel summas 50 000 krooni, on kehtivad. Hagejal on õigus lähtuvalt VÕS § 76 lg-st 1; § 101 lg 1 p-st 1 ja § 108 lg-st 1 nõuda kostjalt lepingulise kohustuse täitmist ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks lepingust nr 5287 tulenev võlgnevus 50 000 krooni. 16.07.2009 lepingu p 2.3 kohaselt on kostja kohustatud tasuma viivist 0,1% laenusummalt iga viivitatud päeva eest. Hageja väitel moodustab viivis 410 päeva (16.01.2010 kuni 01.03.2011) eest 20 500 krooni. Kostja viivise osas vastuväiteid ei esitanud. Kohus kontrollis hageja arvestust ning nõustus hageja märgitud viivise perioodi ja summaga ning leidis, viidates VÕS § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1 ning TsMS § 367 sätetele, et hageja viivisenõue tuleb rahuldada. Kostja väide, et leping oli rahatu, ei oma laenulepingu osas tähendust, kuna võlaõigusseaduse alusel võib rahatus olla vaid omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise aluseks. Kostja sellekohast vastuväidet kohtule ei esitanud. 16.07.2009 lepingu p 1.1 kohaselt tasus hageja laenusumma otse müüjale ja sellega on põhjendatud, et kostja hagejalt laenulepingus märgitud summat enda kätte ei saanud.

1) on kohtu järeldused vastuolulised ning vastuolus tsiviilasja asjaoludega. Kohus tuvastas, et hageja ei olnud hoonestusõiguse müügitehingus müüja ega müüja esindaja, leides samas aga, et kostja leppis hagejaga kokku juurdemakse müügilepingu eseme eest. Juurde võib maksta üksnes müüjale või tema esindajale. Kostja ja hageja leppisid kokku mitte juurdemakses müüja L.A. kasuks, vaid võimalikus kompensatsioonis hageja kasuks. Kohus tuvastas õigesti, et hageja ja kostja kokkulepe laenu kohta (16.07.2009 lepingu p-d 2.1-2.4) on tühine. Kohus ei ole tuvastanud, millest müüja L.A. (kes elab USA-s) teadlik oli, kuid on teinud järelduse, et L.A. hiljem on kiitnud hageja ja kostja varjatud tehingu heaks. Kohus ei ole ka selgitanud, mil viisil toimus see heakskiitmine. Kohus hindas ebaõigesti kostja ja tunnistaja G.P. ütlusi selle kohta, et 16.07.2009 laenulepingu eesmärk oli suurendada 06.10.2008 müügilepingus kokkulepitud hinda 50 000 krooni võrra. Esiteks ei saanud kostja ilma müüja nõudeta müügihinda suurendada. Müüja ega tema esindaja sellist nõuet ei ole esitanud. Teiseks oli hageja loonud kostjale mulje, et kui suvilad poole aasta pärast kallinevad, hakkab kostja hüvitama talle seda kallinemist; 2) kohaldas kohus ebaõigesti TsÜS § 129 lg 1, kuna hageja sõlmis kostjaga tühise tehingu laenu kohta (või lepingu muutmise kohta) mitte L.A. nimel ja L.A. kasuks, vaid enda nimel ja enda kasuks. Kohus tegi õige järelduse, et kostja ja hageja vaheline tehing (suuline kokkulepe müügilepingu nr 7526 muutmise kohta) on tühine põhjusel, et pooled ei ole müügilepingu muutmisel järginud seadusest tulenevat vorminõuet. Samas kohaldas kohus AÕS § 119 lg 2 sätet ning leidis, et kui tehingu sooritamiseks sõlmiti asjaõigusleping ja tehti vastav kanne kinnistusraamatusse, siis kohustustehing muutub kehtivaks. 16.07.2009 asjaõigusleping sõlmiti mitte hageja ja kostja vahelise tingimisi (suulise ja näiliku) tehingu täitmiseks, vaid hoonestusõiguse müügi L.A. lt kostjale vormistamiseks; 3) ei ole kohus otsuse tegemisel täitnud ka TsMS § 442 lg-t 8, kuna on jätnud ilma põhjendusteta arvesse võtmata kostja väite, et hagejaga oli kokkulepe teatud tingimusel suvila hinna suurendamiseks, kuid kuna antud tingimus ei saabunud, on kokkulepe ära langenud. Vastavalt TsÜS § 102 lg-le 2 on tehing tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine (antud juhul 50 000 krooni tasumine) sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu.

06.10.2008 oli müüja ja kostja vahel sõlmitud võlaõiguslik müügileping hoonestusõiguse müümiseks 50 000 krooni eest. Leping sõlmiti tingimusega, et müüja L.A. kinnitab seaduslikus korras hoonestusõiguse ja teavitab sellest ostjat. L.A. on 20.04.2009 kantud hoonestusõiguse omanikuna kinnistusraamatusse. 16.07.2009 lepingust nähtub, et see leping on 2008 oktoobri võlaõigusliku müügilepingu muutmise leping. Hoonestusõiguse ülemineku ja vormistamise ajal ei olnud lepingupooltel (müüjal ja ostjal) seaduslikke takistusi täpsustada hoonestusõiguse lõplikku hinda. Hoonestusõiguse lõplik maksumus on notariaalse kokkuleppega müüja ja ostja vahel kooskõlastatud 16.07.2009 lepingus varem 06.10.2008 lepingu järgi tasutud hinna arvessevõtmisega. Apellandi põhjendustest ei tulene, et ajavahemikul 06.10.2008 kuni 16.07.2009 lepingupooled (müüja ja ostja) ei saanud kokku leppida suuremas hinnas (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-72-06). Müügilepingu poolte kokkulepe asja täieliku hinna kohta on saanud AÕS § 119 lg 1 ja § 242 lg 1 järgi notari kinnituse vastavalt 06.10.2008 lepingule ja täiendavalt 16.07.2009 lepingule. Vastavalt 16.07.2009 lepingule tasuti lepingu eseme täiendav hind 50 000 krooni müüjale hageja poolt ostjale antud laenu arvel. Seetõttu lisati 16.07.2009 lepingusse täiendava poolena laenuandja (hageja) ning pandi ostjale (laenusaajale) kohustus tagastada laen 16.01.2010. Kostja on kantud hoonestusõiguse omanikuna kinnistusraamatusse 23.07.2009. Hoonestusõiguse müügitehinguga tekkinud õiguslikud tagajärjed vastavad kostja otsesele tahteavaldusele. Asjaolu, et 16.07.2009 müügilepingusse lisati kõikide poolte kokkuleppel kolmanda poolena võlausaldaja (hageja), kes oli kohustatud tasuma raha müüjale, ei tee lepingut näiliseks või varjatuks. Notariaalses lepingus on selgelt fikseeritud, et ostja võlausaldajaks, kes müügilepingu järgi on kohustatud tasuma raha müüjale, on hageja. Antud lepingu osa ei kajasta müüja ja ostja õigusi ning kohustusi, vaid lepingust tuleneb ostja täiendav kohustus tagastada ostuks laenatud raha oma võlausaldajale; 4) nõudis hageja (võlausaldaja) hagis kostjalt (laenusaajalt) kohustuste täitmist 16.07.2009 tehingu järgi. Seega apellatsioonkaebuse põhjendused selle kohta, et tehing toimus ilma esindusõiguseta (TsÜS § 129 lg 1), on kohatud. Apellatsioonkaebuse põhjendused tehingu tingimuslikkusest TsÜS § 102 lg 2 alusel ei vasta materiaalõigusele. Õigusliku tagajärje tekkimine (hoonestusõiguse üleminek müüjalt ostjale) oli täielik, mida kinnitab kostja kandmine hoonestusõiguse uue omanikuna kinnistusraamatusse juba 23.07.2009. Hoonestusõiguse ülemineku korra suhtes ei ole ka lepingutes mingeid tingimusi.

Nähtuvalt L.A. (müüja esindaja), I. Petrova (ostja/laenusaaja) ja S. Taranzhina (laenuandja) vahel 16.07.2009 sõlmitud hoonestusõiguse võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingust ja laenulepingust (tl 4-7), ei ole hageja ja kostja kokku leppinud võlaõigusliku müügilepingu muutmises, vaid vastav kokkulepe on sõlmitud L.A. (müüja esindaja) ja I. Petrova (ostja) vahel (lepingu punktid 1.1.; 1.2.; 1.3.; 1.4.; 1.5.; 1.6.; 1.7.). Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on notariaalakti punktis 2. Laenulepingu p 2.1. kohaselt laenuandja annab laenusaajale laenu summas 50 000 krooni. Lepingu p 2.2. järgi on laenuandja laenusumma üle andnud laenusaajale sularahas enne käesolevale lepingule alla kirjutamist ja laenusumma kätte saamist laenuandjalt kinnitab laenusaaja oma allkirjaga lepingul. Asjaolu, et laenusumma oli üle antud laenusaajale enne laenulepingule alla kirjutamist, nähtub lepingu punktist 1.1., mille kohaselt müügihind on ostja (s.o kostja/laenusaaja) poolt müüjale täielikult tasutud enne käesolevale lepingule alla kirjutamist käesoleva lepingu punktis 2.1. nimetatud laenu arvel. Kuna kostja lepingu p 1.1. järgi tasus võlaõigusliku müügilepingu hinna p-s 2.1. nimetatud laenu arvel müüjale (s.o võlaõigusliku lepingu poolele), siis juhul, kui kostja leiab, et ta on tasunud müüjale (s.o hoonestusõiguse võlaõigusliku müügilepingu poolele) rohkem kokkulepitust, siis on tal õigus nõuda müüjalt raha tagastamist alusetu rikastumise sätete kohaselt või kui ta leiab, et müüja on tema tahte vastaselt ühepoolselt muutnud hoonestusõiguse võlaõigusliku müügilepinguga kokkulepitud müügihinda, siis on tal õigus vaidlustada võlaõigusliku lepingu muudatus. Samas aga ei tulene vaidlusest võlaõigusliku müügihinna üle alust vaidlustada laenuleping. Asjaolu, et laenusumma sai kostja korralduse alusel võlaõigusliku müügilepingu pooleks olev müüja, ei muuda laenulepingut rahatuks. Kostja ei ole vaidlustanud oma vastuväidetes asjaolu, et laenusumma 50 000 krooni sai müüja esindaja (tl 20).