2-10-58581/9 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus - lahend.ee

Edasikaebamise kord Hageja võib esitada apellatsiooni 30 päeva jooksul arvates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi vastamata jätmise puhul oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 14 päeva jooksul otsuse teinud kohtule. Nõuded kajale on sätestatud tsiviilkohtumenetluse §-s 416. Kajalt tuleb tasuda kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 16 eurot ja mitte rohkem kui 6400 eurot. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Asjaolud 25.10.2006 sõlmisid Swedbank AS (endise nimega AS Hansapank, edaspidi hageja) ja Emil Truusa (edaspidi kostja) laenulepingu nr * (edaspidi leping) summas 60 000 krooni, intressimääraga 16% aastas ja tagastamise lõpptähtajaga 21.11.2010. Hageja kandis laenusumma kostja kontole. Kostja kohustus tagastama lepingu laenu põhiosa ja intressi iga kuu 21. kuupäeval. Kostja jäi lepingu laenusumma ja intressi tagasimaksete tasumisega võlgnevusse alates 21.09.2008. Alates 21.08.2008 kuni 21.03.2010 kostja laenu täies ulatuses tagasi ei maksnud, olles viivituses 19 (üheksateistkümne) üksteisele järgneva laenusumma põhiosa ja intressi maksega. Lepingu kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt järgnevast päevast arvates, VÕS § 113 kehtestatud määra alusel (EKP intress + 7% aastas). 15.03.2010 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise kirja, tähtajaga tasuda jooksev võlgnevus hiljemalt 30.03.2010 ja hoiatusega juhul kui kostja võlgnevusi nimetatud kuupäevaks ei kustuta, öeldakse leping seoses võlgnevusega ennetähtaegselt üles. 31.03.2010 ütles hageja lepingu seoses võlgnevusega ennetähtaegselt üles. 01.04.2010 esitas hageja kostja vastu Pärnu Maakohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnevuse ja menetluskulu väljamõistmiseks. 24.10.2010 jättis kohus maksekäsu avalduse rahuldamata tsiviilasjas nr 2-10-15372 põhjusel, et võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut kätte toimetada hagejale teadaolevatel aadressidel, kohtu dokumendid

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 444 lg 4 alusel jätab kohus käesolevast tagaseljaotsusest välja kohtuotsuse kirjeldava osa. Tagaseljaotsuse põhjendavas osas piirdub kohus üksnes õigusliku põhjenduse märkimisega. Kohus, olles tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et käesolevas asjas võib tagaseljaotsusega hagi rahuldada asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja võib nimetatud taotluse esitada ka hagiavalduses (TsMS § 407 lg 2). Tagaseljaotsuse võib TsMS § 407 lõikes 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata (TsMS § 407 lg 3). Hageja on 23.11.2010. a kohtusse saabunud hagiavalduses taotlenud tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ei vasta /tlk 4-7/. Kuna kostja ei ole kohtule tähtaegselt vastanud, tuleb lugeda hageja poolt hagis esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostjale on teatatud hagile vastamata jätmise tagajärgedest. Käesoleva hagiavaldusega taotleb hageja 3366,92 eurot väljamõistmist kostjalt, millest lepingu nr * põhivõlgnevus on 2483,40 eurot, intress 650,48 eurot perioodi 21.09.200831.03.2010 eest ja põhiosa viivis 233,04 eurot perioodi 21.09.2008-23.11.2010 eest. Samuti palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks lepingust nr * viivis protsendina põhinõudelt (2483,40 eurot) alates 24.11.2010 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja on kohtule esitanud nõude tõendamiseks: poolte vahel 25.10.2006. a sõlmitud käenduseta väikelaenu lepingu nr * /tlk 9-10/; laenu tagastamise graafiku /tlk 11-12/; lepingu nr * laenu andmed /tlk 13/; lepingul nr * sooritatud operatsioonid /tlk 14-17/; hinnakirja väljavõtte /tlk 18/; 15.03.2010 kostjale saadetud lepingu ülesütlemise teatise /tlk 19/; 24.10.2010. a kohtumääruse maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmise kohta

/tlk 22/; hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu maksekorralduse /tlk 23/ ja kinnituse 24.10.2010. a kohtumääruse kättesaamise kohta. Kohus asub seisukohale, et hageja nõue on eeltoodud dokumentidega tõendatud ning hagi kuulub tagaseljaotsusega rahuldamisele järgmiste sätete alusel asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ja kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 punktide 1, 4 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lähtudes VÕS § 397 lg-st 1 ja 3 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. VÕS § 94 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et võlausaldaja saab võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus asub seisukohale, et hagi aluseks olevad asjaolud on hageja poolt tõendatud ja hageja esitatud faktilised väited on kostja poolt omaksvõetud. Seega tuleb eeltoodud seadusesätete alusel kostjalt Emil Truusa’lt hageja Swedbank AS-i kasuks välja mõista võlgnevus kogusummas 3366,92 eurot, millest lepingu nr * põhivõlgnevus on 2483,40 eurot, intress 650,48 eurot perioodi 21.09.2008-31.03.2010 eest ja põhiosa viivis 233,04 eurot perioodi 21.09.2008 - 23.11.2010 eest. Samuti kuulub Emil Truusa’lt hageja Swedbank AS-i kasuks välja mõistmisele lepingust nr * viivis protsendina põhinõudelt (2483,40 eurot) alates 23.11.2010 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 ja 2 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Vastavalt TsMS §-le 138 lg 1 ja 2 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 1165,70 krooni (74,50 eurot), mille tasumist on kohus 24.11.2010 kontrollinud /tlk 26/ ning hagiavalduse esitamisel riigilõivu 7500 krooni (479,34 eurot) /tlk 23/, mille tasumist on kohus kontrollinud 24.11.2010 /tlk 25/. Eeltoodule tuginedes asub maakohus seisukohale, et kostja peab kandma hageja menetluskulud, milleks on riigilõiv summas 553,84 eurot. Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.