2-05-13869/93 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

selle üle, kas kostja sai laenulepingute alusel hagejalt raha või mitte ning kas sellest tulenevalt on tal laenu tagastamise kohustus. Maakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd kostja vaidlustas laenulepinguid selle rahatuse pärast, siis tulenevalt TsK § 276 lg-st 1 lasub selle tõendamiskoormis kostjal. Esmalt märkis ringkonnakohus, et kuna laenulepingute järgi andis hageja 2008. a augustis kostjale 121 316 krooni, siis on ilmselt ebapiisav hagejale 1998. a panka laekunud rahaliste vahendite alusel lugeda tõendatuks, et hagejal puudus raha laenulepingutes märgitud summa laenamiseks. Kuna TsK § 276 lg 1 kohaselt lasub tõendamiskoormis kostjal, siis ainuüksi hageja 1998. a pangakontode väljavõtete esitamisega ei saa lugeda kostja poolt tõendite esitamise kohustust täidetuks. Kui kostja on esitanud tõendeid ebapiisavalt, võib kohus TsMS § 230 lg 2 alusel teha menetlusosalisele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 229 lg 1 ja 2). Kohtul on kohustus jälgida TsMS VIII osa sätteid ning teha kõik selleks, et hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud saaksid välja selgitatud. Nendest sätetest tuleneb, et kui poolte kirjalikult esitatud menetlusdokumentides ei ole tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud esitatud piisavalt, tuleb kohtuistungil vaidlusalused asjaolud välja selgitada ning teha pooltele ettepanekuid väiteid ja vastuväiteid kinnitavate tõendite esitamiseks. Kindlasti kuulub antud asja tõendamisesemesse ka asjaolu väljaselgitamine, millisel eesmärgil laenulepingud (võlakirjad) kirjutati. Asja materjalidest nähtub, et Viru Maakohtu 30.10.2006. a otsusega on kostja pojalt S.S. ilt mõistetud hageja kasuks välja 35 000 krooni laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks. Võlgnevus oli tekkinud 1998. a juulis ja augustis väljaantud võlakirjade alusel. Maakohus ei ole sellele ja võimalikule seosele käesoleva asjaga tähelepanu pööranud. Asja materjalidest nähtub, et 1998. a võttis kostja veel võlgu 45 000 krooni N.E. ja nimetatud summa on kostjalt välja mõistetud (tsiviilasi nr 2-05-13935). Kui lähtuda hageja varandusliku seisundi hindamisel ainult tema 1998. a töötasudest, siis ilmselt ei oleks ta saanud ka kostja pojale 35 000 krooni laenata. Seega peab maakohus välja selgitama hageja varandusliku seisundi ka perioodil, mis eelnes 1998. a. Antud asja tõendamisesemesse kuulub ka hinnangu andmine kostja omakäelistele võlakirjadele.

vastuolulised (mingisuguseid ärisuhteid ei olnud, kaupluses ei saanud kala müüa), kuid tõendatud on poolte vahel äriliste suhete olemasolu võlatunnistuste andmise ajal. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et võlakirjade originaalide olemasolu toob kaasa hagi rahuldamise. Kohus ei tuginenud oma järelduste tegemisel ainult ühele esitatud dokumendile, vaid hindas kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis. Tunnistaja S.S. ja pooled on kohtuistungil andnud selgitusi. Hageja enda ja tunnistaja S.S. vande all antud ütlused ja väited ühtivad. Tunnistaja S.S. ütluste kohaselt tegid tema ema (kostja) ja hageja koostööd, mis seisnes selles, et hageja tõi kostja kauplusesse „Simona" mitmeid kordi värsket ja külmutatud kala ning kalakonserve (tl 85). Selliste tunnistaja ütlustega ühtib ka hageja väidetu, et tema firma tegeles kala soetamisega (II kd, tl 43) ja kostjal oli kauplus ja ruum kus planeeriti teha ka alkoholimüügi osakond (I kd, tl 109). Hageja põhikirjajärgseks tegevuseks oli muuhulgas kala- ja meresaaduste püük ja ümbertöötlus ning rahvusvahelised autoveod (II kd, tl 66) ja kostja põhikirjajärgseks tegevuseks oli toidukaupade hulgimüük. Samuti kinnitas kostja vande all antud ütlustega, et hageja ja kolmas isik N.E. tarnisid mitu korda kauplusesse kala ja kostja omakorda hagejale hautatud liha ja suhkrut (II kd, tl 90). Seega luges kohus tuvastatuks, et poolte vahel olid ärilised suhted. Pooltevahelistest suhetest, sh ärilistest suhetes annab tunnistust ka see, et hageja on kostjale andnud lepingu projekti ja selgitused, mida lepingu sõlmimiseks on vaja teha (II kd, tl 68-79). Tuvastatud on, et võlatunnistuste andmise ajal tegutsesid pooled oma majandustegevuses, sest pooltel olid registreeritud äriühingud, hagejal vastavalt OÜ LIBERTON (juhatuse liikmed N.E. ja hageja, osaühing äriregistrist kustutatud 27.11.2009. a) (II kd, tl 66) ja kostjal Osaühing SIMSENAT (juhatuse liige Natalja Simonova, osaühing äriregistrist kustutatud 06.09.2000. a). Narva Linnakohtu 15.08.2000. a otsusega tsiviilasjas nr 2-468/00 lõpetati Osaühing SIMSENAT pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Nimetatut tõendab ka see, et hageja väitel vajas kostja raha äri laiendamiseks (II kd, tl 42), raha oli vaja firma jaoks (I kd, tl 109) ja ka see, et hageja on kostjale andnud lepingu projekti ja selgitused (II kd, tl 68-79). Seega saab pooli vaadelda isikutena, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, sest antud ütlustega langevad kokku ka poolte põhikirjajärgsed tegevusalad. Hageja väitel andis ta kostjale laenu sularahas kahel korral kokku 8000 USD ja kostja tagastas 1999. a aastal hagejale sularahas 80 000 krooni. Kostja väitel ta raha ei saanud, võlakirjad olid antud hagejale tema palvel ja olid kirjutatud tahteta luua laenulepingust tulenevaid õiguslikke tagajärgi ning mingit raha kostja hagejale tagastanud ei ole. Kohus ei pidanud usutavaks hageja väidet talle 80 000 krooni sularahas tagastamise osas, sest nimetatu on vastuolus asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega ja vande all antud ütlustega. Hageja ütlused on vastuolulised, sest hageja on väitnud, et raha tagastas talle kostja poeg S.S. (I kd, tl 109), et raha tagastas kostja (I kd, tl 109) ja et raha tagastati peale kaupluse vara müüki (II kd, tl 87). Tunnistaja S.S. ütluste kohaselt viis hageja tunnistaja juuresolekul kostjale kuuluvast kauplusest ära seal olevad seadmed (II kd, tl 86) ning kostja ütluste kohaselt viis kauplusest seadmed ära kolmas firma ja hiljem selgus, et selle taga oli hageja (II kd, tl 90). Kolmanda firma poolt kaupluse sisustuse äraviimine on tõendatud OÜ Päikeseratas poolt antud garantiikirjaga, mille kohaselt on osaühingu esindaja kostjalt 10.08.1999. a vastu võtnud seadmeid ja mööblit maksumusega 68 000 krooni ning kostjale väljamaksmisele kuulub lisaks veel 10 000 krooni (II kd, tl 80), kokku 78 000 krooni. Kostja ütluste kohaselt ta hagejale mingit raha tagasi ei maksnud (I kd, tl 86, II kd, tl 90). Hageja vastupidist tõendanud ei ole. Eeltoodu alusel luges kohus tõendatuks, et kostja ei ole hagejale 80 000 krooni tagastanud. Seega oli hageja selline väide ainetu. Kohus ei pidanud usutavaks ka hageja vande all antud ütlusi selle kohta, et kostjale antud lepingu sisu mõtles hageja ise peast välja. Ka selles osas on hageja ütlused vastuolulised, sest

hageja väidab ka seda, et tal oli olemas tüüplepingu näidis (II kd, tl 88), milles on muuhulgas müüjana märgitud OÜ LIBERTON, koos koigi juriidilise isiku rekvisiitidega, kus teise poole riigiks on Ukraina ning mingeid eelnevaid lepingulisi suhteid hagejal Ukrainas polnud ja sõna Uman pole lepingusse tema kirjutatud. Kohtule jäi arusaamatuks, mil põhjusel hageja mõtles lepingu sisu ise välja, kui tal oli olemas tüüpleping ning lisas peast välja mõeldud lepingusse oma firma kõik rekvisiidid, märkides end direktorina ja nagu hageja väidab, andis sellise lepingu projekti vähetuttavale isikule kelle tegevuse suhtes hagejal igasugune äriline huvi puudus. Kostja väitel andis ta võlakirjad põhjusel, et poolte vahel olid ärilised suhted (II kd, tl 90) ja tahteta luua laenulepingust tulenevaid õiguslikke tagajärgi (I kd, tl 54). Võlakirjad olid antud olukorras, kus hageja tõi kauplusesse kaupa (konservid, kuivatatud kala), mille kohta oli antud hagejale võlakiri, kuid faktiliselt mingit raha kostja ei saanud (II kd, tl 90). Arvestades pooltevaheliste äriliste suhetega ja nende majandustegevusega, tõlgendades kostja poolt 1998. a antud võlakirju leidis kohus, et võlakirjade näol on sisuliselt tegemist garantiikirjadega, vaatamata sellele, et kostja poolt allkirjastatud dokumendid on pealkirjastatud kui võlatunnistus. Kohus leidis tuvastatud asjaolude kohaselt, et kostja võttis garantiidokumendi allkirjastamisega hageja suhtes abstraktse garantiikohustuse (anda nõudegarantii), mis oli seotud kauba üleandmisega kostjale kui juriidilise isiku seaduslikule esindajale, kuna kaup toodi kauplusesse, kus oma majandustegevust teostas kostja äriühing mitte kostja füüsilise isikuna. Sellisel kujul kauba üleandmise näol võis tegemist olla pooltevahelise ostu-müügilepinguga (TsK § 242 lg 1) või vahetuslepinguga (TsK § 258), millele kohaldati ostu-müügi lepingu kohta käivaid sätteid. Kostjal oli kohustus kauba saamisel teha vastusooritus (st, kas siis tasuda kauba eest, või anda vastu vara). Kohus leidis, et esitatud tagatisdokumentidega tagas kostja eelnimetatud kohustiste täitmist hageja suhtes. Sarnane garantiidokument on antud kostjale OÜ Päikeseratas poolt (II kd, tl 80). Oma olemuselt on garantii võlatunnistuse spetsiifiline alaliik. Garantiidokumendi allkirjastamine võlausaldaja poolt pole vajalik. TsÜS § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja kohustused muu hulgas tehingutest. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kostja vastuväidete kohaselt olid võlakirjad kirjutatud tahteta tuua kaasa laenulepingust tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Võlatunnistuste andmise ajal kehtinud TsÜS 58 lg 1 järgi võivad tsiviilõigused ja -kohustused tekkida muuhulgas tehingutest ja muudest õigustoimingutest. Kohustiste (võlasuhete) ammendavat loetelu ei sätestanud ka tsiviilkoodeks. Ehkki garantiiks nimetatud instrument oli tsiviilkoodeksis reguleeritud, ei tähendanud, et kõik garantiina tähistatud tagatised alluksid TsK §-de 214 ja 215 regulatsioonile. Tsiviilkoodeksi sätted hõlmavad tsiviilkoodeksi arusaamadele ja eelnimetatud nõuetele vastava garantii, kuid seadus ei keela pooltel teistsugustes tagatistes kokku leppida. Seadus ei keela isikutel sõlmida kokkuleppeid tagatiste ja nendest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta ka teisiti, kui seaduses sätestatud, kui ei minda vastuollu seaduse imperatiivsete sätetega. Pooltevahelistes suhetes määratletud kostja garantiikohustus ei olnud sellega vastuolus. Lähtuvalt garandi staatusest tsiviilkoodeksis, kus garantiinõue on seotud tagatava kohustusega, ei oma asjaolu, kas tegemist on füüsilise või juriidilise isikuga, garantiilepingu kehtivuse seisukohalt tähendust (RKTKo 3-2-1-86-05 p 12). Garantii kehtivust ei mõjuta, et selle on allkirjastanud üksnes garant. Kui garantiisaaja garantii vastu võtab ja sellest tulenevaid õigusi ka kasutama asub, ei saa olla kahtlust, et ta on selle aktseptinud (RKTKo 3-2-1-9-03). Kohus leidis, et kostja ei oleks garantiikirju andnud, kui poolte vahel poleks olnud ärilisi suhteid. Kuna kohus pole tuvastanud laenusuhte olemasolu, siis ei pöördu ümber ka tõendamiskoormis, st kostja ei pea tõendama, et võlga tegelikult ei ole. Eeltoodud põhjendustel leidis kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning puudub vajadus

16.Maakohus asja teistkordsel läbivaatamisel ei andnud hinnangut kostja väitele ja asjas esitatud tõenditele, mis esitati poolte poolt selleks, et kohus saaks tuvastada, kas hagejal võisid olla 1998. aastal rahalised vahendid kostjale laenu andmiseks või ei saanud tal neid olla. Ringkonnakohus tuvastab maakohtu otsuses tuvastamata asjaolu ja hindab kohtumenetluses hindamata jäetud järgnevalt nimetatud tõendeid TsMS § 652 lg 3 p 1 alusel, kuna asjaolu, millele tugineti ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta: 1) Narva linnaarhiivi teatise kohaselt oli hageja töötasu ettevõttes Tralfot 1998 a keskmiselt 8 887, 125 krooni s.o ca 588 USD (I kd lk ); 2) Swedbanga väljavõtte kohaselt oli 1998. a lõpul hageja arvel 6 177, 20 krooni (I kd tl 99-100); 3) Maanteeameti andmetel oli hageja nimele registreeritud 05.03.1996 sõiduauto Renault 25, ehitusaasta 1981 ja 26.09.1998 Volvo 740 ehitusaasta 1998 ( II kd lk 27); 4) SEB panga väljavõtte kohaselt hageja avas konto 26.05.1998 ja selle jääk oli 31.12.1998 summas 5 047,45 kr. Nimetatud tõendist nähtub, et arvet krediteeriti sissemaksetega nimetusega „raha arvlemiseks“ (I kd lk 71-74); 5) hageja töötas 1998.a ettevõttes Tralfot, mis tegeles kala püügiga ja tootmisega, abikaasa töötas ja täisealine poeg ka töötas (II kd lk 42); 6) V. Bobrovi (hageja) kasuks on Viru Maakohtu 30.10.2006 aasta otsusega mõistetud S.S. ilt (kostja poeg) 35 000 kr , nimetatud kohtulahend on jõustunud. Nimetatud kohtulahendi kohaselt laenas hageja kostjale sularaha 1000 USD ja 20 000 kr, mille kohta kostja koostas võlakirjad laenu tagasimaksmise tähtajaga 31.08.1998 (I kd lk 87). Ringkonnakohus leiab, et eelloetletud tõendid kinnitavad hageja seisukohta, et tal oli laenusuhte tekkimise ajal vaheneid, millest laenu anda. Hagejal oli mitu pangakontot, kontodel oli tolle aja kohta arvestatav käive ning ka aastalõpus olid kontodel summad, sealjuures ühele kontole ei laekunud hageja sissetulekuid, vaid kontot krediteeriti ülekannetega mis kandsid nimetust „raha arvlemiseks“. Hageja soetas laenuandmise aastal uue auto ja andis laenu suures summas kostja pojale. Ringkonnakohtu arvates kostja vande all antud seletused, mille eesmärgist ja sisust on raske üheseid kindlaid järeldusi teha, siiski kinnitavad samuti kaudselt, et hagejal oli rahalisi vahendeid laenu andmiseks, kuna hageja tegeles 1998. a mitme erineva äriga.