Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja Aktsiaseltsi EE kanda.

Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks, mistõttu võib ringkonnakohus jätta esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21).

Käesoleva

kohtuotsuse

peale

on

õigus

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 23. novembril 2011.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohtu selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral

menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

2-10-44042

Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel sõlmitud ostu-müügi leping nr XXX(edaspidi müügileping), mille punkti 3.2 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale arvesaatelehel näidatud summa 21 päeva jooksul arve-saatelehel olevast kuupäevast. Kostja on nimetatud kohustust rikkunud, jättes hageja poolt esitatud arved tasumata. Hageja tuletas tasumise kohustust kostjale korduvalt meelde, sh 07.09.2010.a saadetud e-kirjas. Vastuseks lubas kostja tasuda, kuid siiski seda ei teinud. Ülalviidatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise hetkel oli kostjal müügilepingu punkti 3.2 alusel hagejale tasumata 62 264,90 krooni. Pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist 13.09.2010.a tasus kostja hagejale 15.09.2010.a 8298,95 krooni arve nr P8194 summas katteks (arve maksetähtaeg oli 11.08.2010.a); samuti 22.09.2010.a 15 559 krooni arve nr P8538 katteks (arve maksetähtaeg oli 18.08.2010.a) ning 24.09.2010.a 3104,65 krooni arve nr P8539 katteks (arve maksetähtaeg oli 23.08.2010.a). Pärast kostja poolt maksekäsu kiirmenetluses vastuväite esitamist ja menetluse jätkamist hagimenetluses on kostja tasunud hagejale 02.12.2010.a veel 35 302,30 krooni. Kostja poolt 15.09.2010.a tasutu on arvestatud osaliselt maksekäsu kiirmenetluses esitatud viivisenõude (2069,06 kr) katteks, seega on kostjal jätkuvalt tasumata (põhinõue) 2069,02 krooni ulatuses. Müügilepingu punktis 3.6 kokku lepitu kohaselt on hagejal õigus arvete tähtaegsel tasumata jätmisel nõuda kostjalt viivist 0,2% tasumata summalt päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest. Sellest lähtuvalt nõuab hageja kostjalt täiendavalt viivist ka 37 371,32 krooni tasumisega viivitamise eest perioodil 14.09.2010-01.12.2010 summas 5904,46 krooni (s.o 37 371,32 kr*0,2%*79 p) ja edasi alates 02.12.2010.a 2069,02 krooni tasumisega viivitamise eest määras 0,2% tasumata summalt päevas kuni kohase täitmiseni.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

MENETLUSE KÄIK

Kohus on 29.09.2011.a otsusega, millest oli kooskõlas TsMS § 444 lg-ga 1 välja jäetud kirjeldav ja põhjendav osa, hagi rahuldanud.

25.10.2011.a teatas kostja soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Hageja nõuab kostjalt raha maksmise kohustuse täitmist ning viivist raha maksmise kohustuste täitmisega viivitamise eest. Hageja põhinõue võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt nõuda kohustuse täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivisenõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Pooltel puudub vaidlus, et nende vahel on sõlmitud müügileping, mille alusel kostja ostis hagejalt viimase poolt pakutavat kaupa vastavalt sortimendile, kogustele ja hinnakirjale. Samuti puudub vaidlus, et kostja oli kohustatud tasuma hagejale lepingu alusel esitatud arve-saatelehel näidatud summa 21 päeva jooksul arve-saatelehel olevast kuupäevast ning et maksetähtaja ületamisel oli hagejal müügilepingu järgi õigus nõuda viivist määras 0,2% päevas tähtajaks tasumata jäänud summalt. Samuti ei ole kostja vaidlustanud hageja poolt esitatud asjaolu, et 13.09.2010.a seisuga oli kostjal tekkinud müügilepingu alusel hageja ees võlgnevus summas 62 264,90 krooni ning pärast seda on kostja tasunud hagejale 15.09.2010.a 8298,95 krooni, 22.09.2010.a 15 559 krooni ja 24.09.2010.a 3104,65 krooni ning 02.12.2010.a 35 302,30 krooni.

Vastavalt VÕS § 208 lg-s 1 sätestatule on ostja kohustuseks tasuda müügilepingu järgi müüjale asja ostuhind rahas ja võtta asi vastu. Eelkirjeldatud vaidlustamata asjaolude põhjal võib järeldada, et müügilepingu alusel kostjale müüdud kaupade eest 62 264,90 krooni tasumise kohustus oli 13.09.2010.a seisuga sissenõutavaks muutunud ning hageja saab nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel selle täitmist. Kostja ei ole kohustuse olemasolu sisuliselt ka eitanud, kuid leidnud, et kokku 62 264,90 krooni tasumisega eelkirjeldatud viisil tuleb lugeda kohustus täidetuks. Kohtu hinnangul ei saa kostja seisukohaga käesoleval juhul nõustuda. Iseenesest on kostja põhjendatult leidnud, et viivise nõudmine oli hageja õigus, mitte kohustus. Samas nähtub Pärnu Maakohtule esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldusest, et hageja on otsustanud seda õigust kasutada, nõudes viivise tasumist summas 2069,06 krooni (vt toimik, lk 2-5). Samuti on hageja saatnud 07.09.2010.a kostjale e-kirja, milles on teatanud kavatsusest viivisenõue esitada, kui kostja ei täida ostuhinna tasumise kohustust (st võlgnetavat põhikohustust) hiljemalt 09.09.2010.a (vt toimik, lk 52). Hageja avalduse alusel Pärnu Maakohtu poolt tehtud makseettepaneku on kostja asja materjalidest nähtuvalt kätte saanud 06.10.2010.a ning koostanud 15.10.2010.a nõudele vastuväite (vt toimik, lk 1314). VÕS § 88 lg-st 8 tuleneb, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel

2-10-44042 juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sama paragrahvi üheksanda lõike kohaselt ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks paragrahvi kaheksandas lõikes sätestatust erinevat järjekorda. Ülalviidatud 07.09.2010.a hageja poolt saadetud e-kirja põhjal pidi kostja viivisenõude esitamisega arvestama. Lisaks märgib kohus, et isegi kui mainitud e-kirja ei saaks lugeda viivisenõude esitamise aspektist piisavaks, on kostja 06.10.2010.a kätte saanud kohutu poolt 01.10.2010.a koostatud makseettepaneku (vt toimik, lk 9-10, lk 12). Vastavalt TsMS 286 lg-le 4 loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, kui hagi võetakse menetlusse kuue kuu jooksul makseettepanekule vastuväite esitamisest alates. TsMS § 362 lg 1 kohaselt on hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg, see kehtib eeldusel, et hagi kostjale hiljem kätte toimetatakse. TsMS § 362 lg-s 1 sätestatut kohaldatakse sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt ka hagi esitamisega seonduvate materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel. Seega omab VÕS § 88 lg 8 kohaste materiaalõiguslike tagajärgede seisukohast tähtsust eeskätt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise hetk (s.o 13.09.2010.a), mitte see, millal on kostja makseettepaneku ja hagiavalduse kätte saanud.

Eelnenust järelduvalt ei saa kostja poolt 15.09.2010.a tasutud 8298,95 krooni arvestada täies ulatuses põhikohustuse (st ostuhinna tasumise kohustuse) katteks, vaid vastavalt VÕS § 88 lg-le 8 tuleb 2069,06 krooni ulatuses selle arvelt täidetuks lugeda sissenõutavaks muutunud intressi (viivitusintressi) nõue. Seega on põhikohustus kostja poolt 2069,06 krooni (s.o 132,23 euro) ulatuses jätkuvalt täitmata ning hagi kuulub selles osas rahuldamisele. Kohus lisab, et kuivõrd kostja ei ole vaidlustanud müügilepingu alusel esitatud arve-saatelehtede kättesaamist ega hagiavalduses loetletud arvete õigeaegset tasutama jätmist, tuleb lugeda maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatud viivisenõuet (vt toimik, lk 3) kogusummas 2069,06 krooni õiguslikult põhjendatuks.

Lähtudes ülalosundatud VÕS 113 lg-st 1, kuulub rahuldamisele ka hagiavalduses esitatud viivisenõue. Võttes aluseks kostja poolt vaidlustamata faktilised asjaolud (vt otsuse põhjenduste p 9) ning arvestades kohtu ülalesitatud õiguslikke järeldusi (vt otsuse põhjenduste p-d 10-11), on hageja põhjendatult leidnud, et kostja viivitas põhikohustuse esemeks oleva 37 371,32 krooni tasumisega ajavahemikus 14.09.01.12.2010, kokku seega 79 päeva. Asja materjalidest nähtuvalt oli täitmata põhikohustuse summa selles ajavahemikus tegelikult suurem (kuna 22.09.2010.a ja 24.09.2010.a makseid arvestades vähenes võlgnetav summa järk-järgult) ning viivitus kestis kuni 02.12.2010.a, mil kostja on tasunud 37 371,32 krooni suurusest nõudest 35 302,30 krooni. Kohus lähtub hagi menetlemisel kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 1 siiski hageja nõudest. Võttes aluseks müügilepingu punktis 3.6 kokku lepitud viivisemäära, on hagejal õigus nõuda nimetatud ajavahemiku eest viivist kogusummas 5904,46 krooni (s.o 377,36 eurot) vastavalt järgmisele arvutuskäigule 37 371,32 kr*02%*79 päeva.

Alates 02.12.2011.a on kostja olnud viivituses põhinõude esemeks oleva 2069,06 krooni tasumisega. TsMS § 367 võimaldab esitada viivisenõude koos põhinõudega hagis ka selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest. Eelnenust lähtudes rahuldab kohus hageja nõude mõista kostjalt välja ka viivis alates 02.12.2010.a määras 0,2 % põhinõude summalt (s.o 132,23 eurot) päevas kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus hageja nõuded ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevusena 132,23 eurot, lisaks 01.12.2010.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 377,36 eurot ning viivise alates 02.12.2010.a määras 0,2 % põhinõude summalt (s.o 132,23 eurot) päevas kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Seonduvalt poolte väidetega märgib kohus täiendavalt, et kostja vastu esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduselt tasutud riigilõiv summas 1867,95 krooni on TsMS § 138 lg-st 1 ja § 147 lg-st 5 lähtuvalt käsitletav hageja menetluskuluna. Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine ja väljamõistmine vastaspoolelt toimub käesolevas kohtuotsuses märgitud menetluskulude jaotuse alusel TsMS §-s 174 sätestatud korras. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja ei ole järginud viivisenõude esitamisel hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet. Hageja viivisenõue ei ole aegunud ning üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada (vt nt: Riigikohtu 17.12.2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-08, p 26). Käesoleva juhtumi asjaolud ei anna kohtu hinnangul alust asuda teistsugusele seisukohale. RPS § 6 lg-st 2 tulenevad kohustustused ei ole siinkohal õiguslikult määravad. Vastavalt RPS §-le 1 annab see seadus õiguslikud alused raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamisele ning kehtestab vastavad põhinõuded. Seonduvalt kostja väitega, mille kohaselt ei ole hageja pooltevahelistes (pikemaajalistes) suhetes arvete tasumisega viivitamisel varasemalt viivist nõudnud, märgib kohus, et hageja poolt 20.04.2011.a täiendavale seisukohale lisatud aruandest (vt toimik, lk 75) nähtuvalt on kostja tõepoolest ka varasemalt viivitanud hageja poolt müügilepingu alusel esitatud arvete tasumisega. Samas on viivitused olnud lühemaajalised – kuni 12 päeva. Hagiavalduses nimetatud arvete tasumisega on kostja aga viivitanud tunduvalt kauem (rohkem kui 30 päeva) ning hageja esindaja poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt osutati viivituse pikkusest lähtuvalt kastutada viivise nõudmise õigust ning pöörduda kohtu poole maksekäsu kiirmenetluse avaldusega (vt toimik, lk 98). Asjaolu, et hageja ei ole kasutanud müügilepingu punktist 3.5 tulenevat õigust peatada kaupade väljastamine (kuni maksetähtaja ületanud arvete tasumiseni) ei piira hageja õigust nõuda viivist lepingu punkti 3.6 alusel. Kohtu hinnangul on tõendamata kostja väide, et arvete tasumisega viivitamine tulenes sageli hageja enda tegevusest või tegevusetusest. Samuti ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks kostja poolt esile toodud asjaolu, et hageja ei ole esitanud viivisenõuet kajastavat arvet. Kohus märgib, et arve on eelkõige raamatupidamise dokument ning üldjuhul puudub sellel tsiviilõiguslike õiguste ja kohustuste tekkimise seisukohast määrav tähendus.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud käesoleval juhul kostja kanda.

2-10-44042 Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).

Indrek Parrest kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.