Lidia Lanbergi hagi OÜ Häcke ja Ilmar Köögi vastu 43 528 krooni (2 781.95 euro) ja viivise 15 171.86 krooni (969.66 euro) nõudes OÜ Häcke vastuhagi Lidia Lanbergi vastu 8 500 krooni (543.25 euro) nõudes OÜ Häcke hagi Lidia Lanbergi vastu 34 439 krooni (2 201.05 euro) nõudes
Tsiviilasja hind
3 048.70 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 28. veebruari 2011. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lidia Lanbergi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Lidia Lanberg (isikukood: XXXXXXXXXXX; XXX), esindaja vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir
Jätta maakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Jätta ringkonnakohtus kantud meentluskulud Lidia Landbergi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Lidia Lanberg esitas hagi OÜ Häcke ja Ilmar Köögi vastu 43 528 krooni (2 781.95 euro) ja viivise 15 171.86 krooni (969.66 euro) nõudes. Tallinna Linnakohtu 18.05.1992. a kohtuotsusega tunnistati M.S. teovõimetuks. Tallinna Kristiine linnaosa valitsuse 06.06.1994. a korraldusega määrati M.S. eestkostjaks tema tütar Lidia Lanberg. 29.09.1999. a saabus M.S. A H. 2002. a mais edastas Kristiine linnaosa valitsus Lidia Lanbergile allkirjastamiseks hoolduslepingu, mille järgi OÜ Häcke (A H ) kohustab kindlustama M.S. täieliku ülalpidamise, maksja (Lidia Lanberg) kohustub tasuma hooldekodus viibiva kliendi hoolduskulude katteks hiljemalt hooldamisele järgneva kuu 5-ks kuupäevaks 1 700 krooni. Lidia Lanberg lepingut ei allkirjastanud ning esitas 25.06.2002. a kohtule hagi OÜ Häcke vastu nõudega tunnustada hageja õigust hoolduslepingu sõlmimisest keeldumiseks (tsiviilasi 2-02-218). Hagiavalduse kohaselt reguleerib teovõimetute isikute hooldamist psühhiaatrilise abi seadus ning selle alusel on teovõimetute isikute hooldamine täielikult riigi arvel. 07.09.2001. a sõlmis konto omanik M.S. Hansapangaga kaks püsikorralduse lepingut, mille järgi iga kuu 9. kuupäeval võetakse tema arvelduskontolt 85% ja kantakse OÜ-le Häcke, teises püsikorralduslepingus on makse saaja samuti OÜ Häcke. Lidia Lanbergi esindaja vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir esitas 07.12.2009. a kohtule hagiavalduse tervikteksti. Hageja taotles välja mõista kostjatelt OÜ Häcke ja Ilmar Köögilt solidaarselt 43 528 krooni (OÜ Häcke poolt alusetult ilma eestkostja nõusolekuta ja volituseta omandatud M.S. pensionimaksed) ja viivise seisuga 16.06.2009. a 15 171.86 krooni.
2.OÜ Häcke hagi ei tunnistanud.
Hageja oli määratud ema eestkostjaks 1994. a, kuid ta ei täitnud faktiliselt eestkostja kohustusi. Hageja külastas oma ema alates 2001. a aeg-ajalt hooldekodus. Hageja külastas hooldekodu vahetult peale pensioni laekumist ning võttis osa pensionist endale, kasutades raha oma huvides. Alates 01.04.2002. a on Lidia Lanberg võtnud välja kogu M.S. pensioni ja kasutanud seda üksnes enese tarbeks ning sellega on tal tekkinud võlgnevus M.S. ülalpidamise eest. Hooldusteenuse eest hageja OÜ-le Häcke tasunud ei ole ning ta on eestkostetava vara kasutanud üksnes enese tarbeks. OÜ Häcke viitas Sotsiaalministri 03.01.2002. a määrusele nr 4. Nimetatud määruse lisa 2 kohaselt tasutakse riigieelarvest tegevuskulud (sh eluruumide hooldus), isik ise tasub majutuskulud ja toitlustamise. Seega ei ole M.S. kulutused 100% riigieelarvest kaetavad, vaid tegemist on teenusega, millest osa peab kandma isik ise. Lidia Lanbergil oli kohustus korraldada eestkostetava varalised suhted selliselt, et maksed hooldusteenuse eest oleksid tasutud. Kostja OÜ Häcke esitas 12.11.2008. a kohtule taotluse aegumise kohaldamiseks Lidia Lanbergi nõudele (43 528 krooni).
3.04.09.2002. a esitas OÜ Häcke vastuhagi Lidia Lanbergi vastu teise isiku kasuks tehtud kulutuste hüvitamise nõudes summas 8 500 krooni. Vastuhagi kohaselt viibib M.S. OÜ Häcke hallatavas hooldekodus, hooldusteenuse tasu on 3 500 krooni kuus, millest 1 800 krooni tasub Tallinna linn ning ülejäänud 1 700 krooni peab tasuma Lidia Lanberg. Viimane kulutusi ei tasu, ettepanekule võtta ema enda poole elama või paigutada teisse hooldekodusse, ei reageeri.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 28.02.2011. a otsusega Lidia Lanbergi hagi OÜ Häcke vastu osaliselt ja mõistis välja OÜ-lt Häcke Lidia Lanbergi kasuks 963.38 eurot. Kohus rahuldas OÜ Häcke vastuhagi Lidia Lanbergi vastu ja mõistis välja Lidia Lanbergilt OÜ Häcke kasuks 543.25 eurot. Kohus rahuldas OÜ Häcke hagi Lidia Lanbergi vastu ja mõistis välja Lidia Lanbergilt OÜ Häcke kasuks 2 201.05 eurot. Kohus tasaarvestas OÜ Häcke nõudelt Lidia Lanbergi vastu 963.38 eurot. Lõplik OÜ Häcke nõue Lidia Lanbergi vastu on 1 780.92 eurot. Kohus jättis Lidia Lanbergi hagi põhivõla ja viivise solidaarses nõudes Ilmar Köögi vastu rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Tsiviilasjas on tuvastatud alljärgnevad põhilised asjaolud: • M.S. oli tunnistatud 18.05.1992. a teovõimetuks, tema eestkostjaks määrati 06.06.1994. a Lidia Lanberg. • M.S. suunati 1999. a septembris Tallinna linna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti poolt T H A H sse. Tallinna linn tasus M.S. ülalpidamiskuludest hooldekodus 1 800 krooni. • M.S. viibis A H s ajavahemikus 29.09.1999. a kuni surmani 09.05.2004. a. M.S. pärandi võttis vastu Lidia Lanberg. • M.S. pension laekus A H sse perioodil 1999. a novembrist kuni 2002. a märtsini. • OÜ Häcke (A H ) ja M.S. eestkostja kirjaliku lepingut hooldusteenuse osutamise kohta ei sõlminud. Kohus leidis, et Lidia Lanbergi hagi on põhjendatud osaliselt, OÜ Häcke nõuded on põhjendatud. Ükski kohtu menetluses olev nõue ei ole aegunud, sh Lidia Lanbergi põhinõue 2 781.95 eurot.
Lidia Lanbergi hagi alusetult omandatud 43 528 krooni (2 781.95 eurot) nõudes. Kostja OÜ Häcke selgitustest (I kd tl 13) nähtub, et M.S. pension toodi Jõhvi postkontori poolt hooldekodusse. 2001. a sügisel avati M.S. arve Hansapangas koos püsikorralduslepingutega. Püsikorralduslepingutele võttis allkirjad hooldekodu sekretär. Kohus leidis, et püsikorralduslepingute sõlmimisele järgneva pensioni laekumine hooldekodule ei ole kooskõlas seadusega. 2001. a kehtinud TsÜS § 77 lg 1 kohaselt on teovõimetuks tunnistatud isiku tehtud tehing tühine, välja arvatud tehing, mida kohus on lubanud teovõimetuks tunnistatul teha. 9. septembrist 2001. a kuni 09. märtsini 2002. a on tühise püsikorralduslepingu alusel hooldekodu arvele laekunud 85% M.S. pensionist kogusummas 10 127.75 krooni, mis on arvestatud hoolduskulude katteks. Kohus märkis, et Ida-Viru Maakohtu otsus, millega määrati M.S. eestkostjaks Ilmar Köök ei jõustunud, kuna esitati apellatsioonkaebus (kuni 01.01.2006. a kehtinud TsMS § 241, käesoleval ajal kehtiva TsMS § 531 lg 1 järgi kehtib ja kuulub kohtumäärus täitmisele alates määruse teatavakstegemisest eestkostjale). Seega oli OÜ Häcke oma õiguse maksmapaneku kohane ja seaduslik viis hagi esitamine, mida OÜ Häcke ka 04.09.2002. a tegi. Kuni 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg 2 sätestas, et õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil (kehtiva TsÜS § 138). Ekslik on hageja arvamus, et 1999. a novembrist kuni augustini 2001. a M.S. pensionist 85% arvestamine hoolduskulude katteks oli ebaseaduslik ning kostja OÜ Häcke peaks nimetatud summa Lidia Lanbergile kui M.S. pärijale tagastama alusetu rikastumise sätete järgi. Hageja leiab vääralt, et teovõimetuks tunnistatud isiku ülalpidamiskulud on 100% riigieelarvest kaetavad. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 18 kohaselt finantseeritakse psühhiaatrilist abi tervishoiuteenuste korraldamise seaduses, ravikindlustuse seaduses, sotsiaalhoolekande seaduses ja käesolevas seaduses kehtestatud korras. PsAS § 19 kohaselt, ravikindlustusega hõlmamata isikule antava vältimatu psühhiaatrilise abi, psüühikahäire tõttu vaeguriks tunnistatud isiku hooldamise ja taastusabi kulud, kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kaitseväeteenistuseks kõlblikkuse psühhiaatria-ekspertiisi tegemise ning kohtu poolt psühhiaatriahaiglasse paigutatud isiku psühhiaatrilise ravi kulud kaetakse riigieelarvest. Sotsiaalministri 03.01.2002. a määruse nr 4 „Hoolekandeasutustele ja hoolekandeteenustele esitatavad kohustuslikud nõuded" kohaselt peavad psüühiliste erivajadustega inimeste riigieelarvest täielikult või osaliselt finantseeritavad hoolekandeteemised vastama määruse lisas 2 sätestatud nõuetele. Lisa 2 osa „Ööpäevaringne hooldamine" p 3 sätestab finantseerimise korra: riigieelarvest tasutakse tegevuskulud (sh eluruumide hooldus), isik ise tasub majatuskulud ja toitlustamise. Asja materjalidest nähtub, et koha maksumus hooldekodus oli 3 500 krooni (I kd tl 20-21). Tervishoiuameti 25.11.2003. a vastusest (I kd tl 63) tuleneb, et M.S. suunati Tallinna Linnavalitsuse poolt alalisele hooldusele A H sse. Tallinna Linnavalitsus on A H le garanteerinud tema ülalpidamistasu maksmise 1 800 krooni kuus tingimusel, et ülejäänud osa kaetakse hoolealuse pensionist 85%. Omaosalusega ülalpidamiskulude tasumist, mille puhul osa kulusid kannab omavalitsus ja teise osa hoolealune ise, tema omaksed või teovõimetu isiku puhul tema eestkostja, rakendatakse kõigis mitteriiklikes hooldekodudes, nii ka A H s. Kuna eestkosteasutus suunas M.S. hooldekodusse, sest hooldushaigla teatest (I kd tl 23) nähtub, et M.S.l puudus elukoht, ei saa lugeda alusetuks rikastumiseks asjaolu, et M.S. pensionist kaeti 85% hooldamiskulude katteks. Kui eestkostja (hageja) ei olnud rahul sellega, et eestkostetav viibib hooldekodus, kus tema ülalpidamiskuludest tasub osa Tallinna linn ja osa kaetakse eestkostetava pensionist, oli eestkostjal võimalus eestkostetava elu teistsuguselt korraldada, eelkõige eestkostetava
enda juurde elama võtmine või teisse hooldekodusse paigutamine vms. Hooldekodus viibimine ja ööpäevaringse hooldusteenuse osutamine vastas eeskostetava huvidele. Hageja nõue solidaarselt raha nõudmiseks Ilmar Köögilt ei ole põhjendatud. Kuni 01.07.2002. a kehtinud tsiviilkoodeksi § 187 sätestas, et solidaarne kohustus või solidaarne nõue tekib, kui see on ette nähtud lepingu või seadusega. Käesolevas vaidluses ei ole kohaldatav ka VÕS § 65. Kostjalt OÜ Häcke kuulub väljamõistmisele viivis summalt 10 127.75 krooni (647.28 eurot). Hageja palus välja mõista viivise seadusest tulenevas määras (VÕS § 94, § 113) alates jaanuarist 2006. a (kohtule nõude esitamisest). Vastavalt VÕS § 94 on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit, kui seaduse või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eesti Pank on avaldanud eelnimetatud intressimäärad: enne 01.07.2006. a 2,25%; enne 01,01.2007. a 2,75%; enne 01.07.2007. a 3,5%; enne 01.01.2008. a 4,0%; enne 01.07.2008. a 4,0%; enne 01.01.2009. a 2,5%; enne 01.07.2009. a 1%; enne 01.01.2010. a 1%; enne 01.07.2010. a 1%; enne 01.01.2011. a 1%. OÜ Häcke nõuded 8 500 krooni ja 34 439 krooni on põhjendatud. Õige on OÜ Häcke seisukoht, et M.S. on osutatud hooldusteenust, mis oli osaliselt kaetud riigieelarvest (Tallinna linn tasus 1 800 krooni) ning 85% pidi kaetama hooldusaluse pensionist. Kuni 30.06.2010. a kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 92 lg 4 kohaselt seatakse eestkoste täisealise piiratud teovõimega isiku varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitseks. PKS § 98 lg 1 ja lg 2 järgi on eestkostja eestkostetava seaduslik esindaja ning on kohustatud hoolitsema eestkostetava ja tema ülalpidamise eest ning lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest. Väär on hageja Lidia Lanbergi arusaam sellest, et M.S. pension kuulus eestkostjale ning ta võis seda oma äranägemise järgi käsutada. Õige on OÜ Häcke seisukoht, et Lidia Lanberg eestkostjana aktsepteeris seda, et eestkostetav viibib A H s, kus eestkostetavale pakutakse ööpäevaringset hooldusteenust. Fakt on see, et M.S. viibis hooldekodus perioodil 20.09.1999. a kuni 09.05.2004. a, Lidia Lanberg nõudis teenuste osutamist emale, esitas pretensioone, kontrollis teenuste kvaliteetsust. Sellise käitumisega aktsepteeris Lidia Lanberg sisuliselt seda, et eestkostetavale osutatakse hooldust OÜ Häcke hallatavas hooldekodus, kuigi eestkostjana ta lepingut ei allkirjastanud ning esitas kohtule tuvastusnõude, mille menetlus lõpetati seoses M.S. surmaga. Asja materjalidest nähtub, et seisuga 19.07.2006. a on hooldusteenuse võlg M.S. hooldamise eest hooldekodus 42 939 krooni (seisuga 2002. a august oli hooldustasu võlgnevus 8 500 krooni, 25.07.2006. a suurendas OÜ Häcke nõuet 34 439 krooni võrra). Alates 2002. a aprillist ei arvestatud M.S. pensionist ülalpidamiskulusid, sest Lidia Lanberg võttis 2002. a aprillist M.S. pensioni välja, kuid M.S. ülalpidamiskuludest igakuiselt 1 700 krooni ei tasunud. On ilmne, et võttes ära M.S. pensioni, mis oli mõeldud tema elamiskulude katteks A H s, toimis Lidia Lanberg eestkostetava huvide vastaselt. Kohus märkis pooltele, et asjaolud, mis on märgitud Riigikontrolli kontrollaktis (Ida-Viru Maavalitsus ei ole OÜ-ga Häcke rendilepingut sõlmides majandanud riigivara heaperemehelikult rikkudes nii korruptsioonivastast seadust kui ka riigivaraseadust), ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Seoses sellega, et kohus mõistab OÜ-lt Häcke Lidia Lanbergi kasuks välja kokku 963.38 eurot (põhivõlg 10 127.75 krooni e 647.28 eurot, viivis 4 945.94 krooni ehk
316.10 eurot) ning Lidia Lanbergilt OÜ Häcke kasuks välja kokku 2 744.30 eurot, tuleb tasaarvestuse korras vähendada Lidia Lanbergilt väljamõistetavat summat 963.38 euro võrra ning kokku kuulub Lidia Lanbergilt OÜ Häcke kasuks väljamõistmisele 1 780.92 eurot. Kohus märkis hagejale Lidia Lanbergile, et tulenevalt kohtu 21.09.2010. a määrusest, milles kohus ei andnud nõusolekut hagi muutmiseks, jätab kohus 02.02.2011. a taotluse nõuetega tuvastada, et kostjal puudub õigus esitada vastunõudeid Lidia Lanbergi vastu (Riigikohtu 25.07.2002. a määrus kolmepoolse lepingu kohta), vale hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, tähelepanuta. Hagi tagamine Ida-Viru Maakohtu 25.02.2003. a kohtumääruse alusel, millega arestiti Lidia Lanbergi pangaarvetel olev raha 8 500 krooni ulatuses jääb kehtima kuni kohtuotsuse jõustumise ja täitmiseni. Ülejäänud osas (peatada pensioni väljamaksmine) on maakohtu määrus tühistatud Viru Maakohtu 19.07.2005. a kohtumäärusega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Lidia Lanberg esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega rahuldati OÜ Häcke hagi ja vastuhagi Lidia Lanbergi vastu ja uue otsuse tegemist, millega jätta OÜ Häcke hagi ja vastuhagi rahuldamata ning mõista välja OÜ-lt Häcke võlgnevus summas 2 781.95 eurot ja viivis summas 1 230.13 eurot. Apellant palub menetluskulud jätta OÜ Häcke kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei ole apellant nõus kohtu poolt teostatud arvestustega üldsummas 647.28 eurot ja sellega seoses arvestatud viivise summaga. Kohus on jätnud tähelepanuta, et pooltel puudus vaidlus rahaliste vahendite omastamise perioodi ja summa osas. Seega puudus vaidlus OÜ Häcke poolt eestkostetava pensioni arvelt omandatud 43 528 krooni osas. 28.02.2006. a AS Hansapanga kinnistuskirjast tuleneb, et kõik pensionilaekumised on toimunud perioodil ja vastavates summades M. S. arveldusarvele. Seega puudub vaidlus, et OÜ Häcke on antud ulatuses rahalisi vahendeid eestkostja nõusolekuta omandanud, sh püsikorralduslepingute alusel. Kohus on jätnud tähelepanuta, et OÜ Häcke poolt pensionimaksete omandamine on ebaseaduslik ning seega omab apellant selles osas samal õiguslikul põhjendusel tagasinõuet (sh viivisenõuet); 2) on kohus jätnud tähelepanuta apellandi vastuväited, et on arusaamatu, millisel alusel põhinevad OÜ Häcke nõuded. Nimelt on OÜ Häcke esimene vastuhagi (8500 krooni nõudes) esitatud M.S. vastu VÕS § 1041 alusel. Teine vastuhagi (esitatud 25.07.2006. a), millega muudetakse esimest vastuhagi põhineb hoolduslepingust nr 26 (01.04.2002. a) tulenevate kohustuste täitmata jätmisel. Kohus on vaatamata eeltoodule leidnud, et OÜ Häcke nõue on põhjendatud kogu ulatuses tulenevalt TsK §-st 477 ja VÕS §-st 1041. Apellant on seisukohal, et kohtu poolt hagi aluse määratlemine on omaalgatuslik ning vastuolus nõude esitaja poolt avaldatuga; 3) on OÜ Häcke nõue tulenevalt lepingust alusetu, kuna apellant keeldus lepingu sõlmimisest ning vastava õiguse tuvastamiseks on esitanud nõude ka kohtule. OÜ Häcke on teostanud oma klientidele hooldusteenust lepingu alusel, milline on tühine. Lisaks on vastustajal nõudeõigus haldusorgani vastu, milline talle antud ülesande delegeeris; 4) on apellant seisukohal, et M. S. pensioni osa, milline on olnud eestkostja valduses, on kasutatud eestkostetava huvides. Seadusega ei ole isikule seatud kohustust kasutada pensionivahendeid hooldekodu kulude katmiseks. Lisaks jääb arusaamatuks, kelle vastu on OÜ Häcke nõue esitatud;
5) on kohus jätnud tähelepanuta apellandi aegumise vastuväite; 6) on kohus alusetult OÜ Häcke nõude rahuldanud, sest isikul, kes ei ole konkreetse õigussuhte osapool, puudub ka nõudeõigus. Tsk § 477 ja VÕS § 1041 sätestavad nõudeõiguse isiku vastu, kes on otseselt võlausaldaja arvelt alusetult rikastunud, seega antud isikuks ei saa olla apellant; 7) ei sätesta seadus eestkostja kohustust hüvitada või kanda eestkostetava kulusid. Kui lähtuda, et nõue on esitatud apellandi kui täiskasvanud lapse vastu ülalpidamiskohustuse täitmiseks, on jäänud tähelepanuta, et apellant ei ole ainuke M. S. laps.
6.OÜ Häcke vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Asja materjalidest nähtub, et Viru Maakohus algatas 29.12.2008 L. Landbergi suhtes eestkoste määramise menetluse. Asja materjalidest ei nähtu, et L. Landbergile oleks eestkostja määratud. Ringkonnakohus leiab, et, kuigi kohtul on kahtlus L. Landbergi tsiviilkohtumenetlusteovõimes, asja saab läbi vaadata, kuna talle on määratud TsMS § 219 lg 1 alusel riigi õigusabi seaduses sätestatud korras esindaja.
8.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Viru Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus mõistis apellandi kasuks välja summa 10 127,75 kr ja viivise 4945,94 kr (kokku 963.38 €).
9.Apellandi väide, et pooltel puudus vaidlus selle üle, et kostja I omastas eeskostetava rahalisi vahendeid summas 43 528 kr, ei ole õige. Kostja I ei võtnud õigeks apellandi nõuet, vaid märkis, et summas 43 528 kr on eeskostetava pensionit kasutatud lepingu täitmiseks, millega osutati eestkostetavale hooldusteenust.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-des 30.2 ja 30.3 toodud põhjendustega ning ei korda neid kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6.
11.Apellandi väide, et maakohus tuvastas, et hooldusleping oli tühine, ei ole õige. Maakohtu otsusega ei ole sõnaselgelt tuvastatud, et Tallinna linna ja hooldusteenuse osutaja vahel sõlmitud leping M. S. hooldusteenuse osutamiseks oli tühine. Maakohus märkis, et tsiviilasjas on tuvastatud alljärgnevad asjaolud: • M.S. oli tunnistatud 18.05.1992. a teovõimetuks, tema eestkostjaks määrati 06.06.1994. a Lidia Lanberg. • M.S. suunati 1999. a septembris Tallinna linna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti poolt T H A H sse. Tallinna linn tasus M.S. ülalpidamiskuludest hooldekodus 1 800 krooni. • M.S. viibis A H s ajavahemikus 29.09.1999. a kuni surmani XX.XX.XXXX. a. M.S. pärandi võttis vastu Lidia Lanberg. • M.S. pension laekus A H sse perioodil 1999. a novembrist kuni 2002. a märtsini. • OÜ Häcke (A H ) ja M.S. eestkostja kirjaliku lepingut hooldusteenuse osutamise kohta ei sõlminud. Ringkonnakohus arvestab eeltoodud tuvastatud asjaoludega TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel, kuivõrd apellatsioonkaebuses ei ole neid kahtluse alla seatud.
Ringkonnakohtu arvates saab tuvastatud asjaoludest järeldada, et L. Landberg oli hiljemalt 2002. a. mais, kui talle edastati M. S. hooldusteenuse osutamiseks leping, teadlik, et tema ema viibib A H s. L. Landberg ei avaldanud soovi kuni oma ema surmani XXXX aastal, et ema tuleks A H st mujale paigutada. Ringkonnakohus leiab, et kuigi L. Landberg oli arvamusel, et hooldusteenuse vajaja ega tema kui eestkostjaks määratud isik, ei ole kohustatud hooldusteenuse eest midagi maksma, kiitis ta oma tegudega M. S. hooldusteenuse osutamise heaks. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 8 kohaselt kohaldatakse pärast 1. juulit 2002 esindamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduses esindamise kohta sätestatut ka siis, kui esindusõigus on tekkinud enne 1. juulit 2002. Käesolevas asjas ei ole andmeid, et L. Landbergi eeskostja staatus oleks kehtivalt lõpetatud enne M.S. surma XXXX. aastal. Tallinna linn eeskosteasutusena sõlmis lepingu M.S. hooldamiseks eestkosteasutusena 1999. aastal ja teenust osutati kuni 2004. aastani, seetõttu kuulub kohaldamisele kehtiva TsÜS-i esindusõiguse regulatsioon. Ringkonnakohus leiab, et kuna hooldusteenuse osutamise lepingu sõlmimise õigus puudus M. S., kes oli piiratud teovõimega isik, siis sai lepingu sõlmijaks olla kohtu poolt eeskostjaks määratud L. Landberg. L. Landberg talus olukorda, et M. S. osutati hooldusteenust 1999. – XXXX.a, kuni M.S. surmani, seega saab L. Landbergi poolt tehtud toiminguid ja faktilise asjaolu talumist lugeda TsÜS § 129 lg 3 alusel tehingu heakskiitmiseks ning hooldusteenuse leping oli eeltoodust tulenevalt kehtiv.
12.Ringkonnakohus märgib alternatiivselt, et kui asuda seisukohale, et hooldusteenuse lepingut ei ole L. Landbergi poolt kehtivalt heaks kiidetud, siis saab lugeda kostja I tegevuse käsundita asjaajamiseks. Kuna tegemist oli kestvuslepinguga, siis kuuluvad kohaldamisele VÕS käsundita asjaajamise sätted. Asja materjalidest nähtub, et 06.09.1999 pöördus T H Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti Sotsiaalhoolekande osakonna poole taotlusega leida võimalus T H viibiva M.S. paigutamiseks hooldekodusse ning osaliseks ülalpidamiskulude tasumiseks, kuna ta vajab ööpäevaringset olmelist teenindust ja hoolekannet. Taotluse kohaselt viibib M.S. Hooldushaiglas alates 1998. a, patsiendil puudus elukoht, patsiendil on tõenäoliselt lapsed, kes pole oma ema hooldamisel osalenud ja kelle asukoht on teadmata (I kd lk 23). Nimetatud taotluse alusel asus Tallinna linn M.S. hooldusteenuse osutajat otsima ja paigutas M.S. 1999. A H sse ning tasus 1800 kr kulude katteks kogu hoolduse perioodil. Ringkonnakohtu arvates tegutses kostja I hooldusteenust osutama asudes VÕS § 1018 lg 1 p 3 kooskõlas, st tegemist oli käsundita asjaajamisega. VÕS § 1018 lg 1 p 3 kohaselt, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hooldusteenust ei oleks vaidlusalusel perioodil osutatud. Kostja I on tõendanud hooldustasu põhjendatud suuruse, millega maakohus põhjendatult arvestas.
13.Kuna ringkonnakohus on seisukohal, et M.S. hooldamiseks oli teenuse osutamise leping sõlmitud, siis puudub alus apellandi kasuks täiendavate summade väljamõistmiseks ning puudub alus maakohtu otsust muuta osas, millega maakohus mõistis hagejalt välja
summad hooldusteenuse osutamise eest. Kehtiva käsunduslepingu korral on kostja I nõude alus VÕS § 619 ja § 627 Alternatiivselt märgib ringkonnakohus, et tegemist võib olla ka käsundita asjaajamisega, ka sellisel juhul puudub apellandil nõudeõigus kostja I vastu. Samas on kostja I nõude aluseks VÕS § 1023.
14.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.