Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
14.november 2011 kell 16.00 Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu EEAS hagi IP’i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
19 989,61 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: EEAS(registrikood XXX, asukoht XXX) Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaadi vanemabi Kristjan Tamm (AB Kasak&Missik, Süda 3a-4, 10118 Tallinn; e-post [email protected]) Kostja: IP (isikukood XXX; elukoht XXX) Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius (AB Lentsius & Talts Law Office, e-post: [email protected])
Asi läbi vaadatud kohtuistungil
18.10.2011
Kohtuistungil osalesid
K. Tamm ja M. Lentsius
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista IP EEAS kasuks 1597,79 eurot (üks tuhat viissada üheksakümmend seitse eurot ja 79 senti).
3.Menetluskulud jaotada menetlusosaliste vahel järgmiselt:
3.1.Hageja kohtukulud hagi esitamisel tasutud riigilõivu näol jätta kostja IP kanda osaliselt, so hagi rahuldatud osale vastava hinnaga tsiviilasjas nõutava riigilõivu summas
3.2.Menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud jäävad kulu kandnud menetlusosalise enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.
TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
AS EEesitas 28.08.2009 Harju Maakohtule hagi OÜ G ja I. P vastu võlgnevuse 312 757.40 Eesti krooni ja lisanduvate viiviste väljamõistmiseks. 30.12.2009 menetlus tsiviilasjas peatus pankrotiseaduse (PankrS) § 20 lg 3 alusel seoses OÜ G pankrotimenetluse algatamise ja käsutuskeelu kehtestamisega. 17.02.2010 Harju Maakohus kuulutas välja OÜ G pankroti. 09.06.2011 kohus jättis tsiviilasjas 2-09-42971 AS EE hagi OÜ G vastu PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kohus jätkas esitatud nõude osas menetlust IP suhtes.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
Hagiavalduse kohaselt AS EE ja OÜ G sõlmisid 05.09.2005 ostu-müügilepingu nr XXX, millega hageja müüs OÜ G elektrimaterjale. OÜ G nimel sõlmis lepingu juhatuse liige IP. 05.09.2005 sõlmisid hageja ja I. P käenduslepingu nr XXX, millega kostja P käendas OÜ G juba tekkinud ja tulevikus tekkivaid kohustusi võlausaldaja ees. OÜ G on alates põhilepingu sõlmimisest ostnud hagejale elektrimaterjale. Ostetud kaubad on OÜ G kätte antud saatelehega (spetsifikatsiooniga). OÜ G on jätnud ostetud kaupade eest hagejale tasumata alates 31.10.2008 esitatud arvest. Kokku oli hagi esitamise seisuga tasumata 312 757,40 krooni (19 989,61 eurot). Hageja leiab, et I. P sõlmitud käendusleping ei olnud tarbijakäendus, sest kostja oli põhilepingu sõlmimise ajast kuni hagi esitamise päevani OÜ G juhatuse liige ja ainuosanik. Juhatuse liikme ja osaniku poolt enda äriühingu kohustuste käendamine on juhatuse liikme ja osaniku majandusja kutsetegevuse raames toimuv tegevus. Kostja käendas ka tulevikus tekkivaid kohustusi. Nimetatud kohustused olid kostja jaoks piisavalt määratletud kohustused, sest kostja tegutses OÜ G juhatuse ainuliikmena ja üksnes tema omas pädevust kujundada OÜ G kui juriidilise isiku faktilist tegevust ja üksnes kostja sai otsustada võetavate kohustuste üle. OÜ G kohustused olid kostja jaoks vähemasti piisavalt selged ja määratletavad seni, kuni kostja oli OÜ G juhatuse ainus liige. Hageja taotleb lisaks põhivõlale kostjalt välja mõista viivise põhilepingu punktis 5.4. sätestatud määras 0,05 % tasumisele kuuluvast summast päevas. Hagi esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis summas 2633,75 eurot. Hageja palub hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja mõista summaliselt ja edasi protsendina põhivõlast. Menetluskulud taotleb hageja jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUS
03.10.2009 kirjalikus vastuses ja 17.11.2009 täiendavas vastuses kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle täies ulatuses rahuldamata. OÜ G sai 26.03.2009 II nõudekirja nr XXX, milles teatatakse, et IIja hageja sõlmisid 30.06.2009 (nõudekirjas ekslikult märgitud 2006) nõudeõiguse loovutamise lepingu nr XXX, millega hageja loovutas esitatud nõuded koos nõuet tõendavate dokumentidega IIA OÜ . I. P sai 26.03.2009analoogse sisuga nõudekirja nr 3601. Mõlemas nõudekirjas on loovutatud nõude alusdokumentidena viidatud hageja ja OÜ G vahel sõlmitud müügilepingule, hageja ja I. P vahel sõlmitud käenduslepingule ning kuuele arvele väljastamise kuupäevaga alates 31.10.2008. Nõude loovutamisega on hageja kui võlausaldaja asemele astunud II ning hageja ei ole õigustatud täitmise nõuet esitama. 27.04.2009 tagasiloovutamise kokkuleppe kohaselt on II hagejale loovutanud nõude OÜ G vastu summas 313 701,40 krooni, kuid hagiavalduses ja II 26.03.2009 nõudekirjas kostjale loetletud arvest tulenevad nõuded OÜ G vastu olid 27.09.2009 seisuga 312 757,40 krooni. 27.09.2009
tagasiloovutamise kokkuleppes ei ole loovutatav nõue piisavalt määratletud ning ei ole selge, kas käsutus on tehtud just hagiavalduses märgitud võlasuhtest tulenevate nõuete kohta. Lisaks ei ole hageja oma nõuet tõendanud. Hageja on nõude esitamisel tuginenud VÕS § 108 lg 1, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmise nõude esitamine eeldab kohustuse rikkumist ja et rikkumine ei ole vabandatav. Hageja ei ole tõendanud, et nimetatud eeldused oleksid täidetud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit tõendamaks, et kohustus on sissenõutavaks muutunud. Hageja viidatud saatelehed, samuti mitte hageja poolt koostatud ja esitatud saldoväljavõte ei tõenda, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Hageja viivisearvestus on ebaselge ja põhjendamatu. Hagiavaldusele lisatud viivisearvestusest nähtuvalt on hageja viiviseid arvestanud põhinõudelt 323 624,90 krooni, hagiavalduses on esitatud põhinõue aga summas 312 757,40 krooni. Hageja esitatud OÜ G võlgnevuse saldo väljatrükilt nähtub, et 31.10.2008 väljastatud arvest nr 800280 summas 100 867,50 krooni on OÜ G tasunud 10 867,50 krooni. Viivist ei ole võimalik nõuda summalt, mis on võlausaldajale tasutud. Hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping on tühine. Tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Hageja käsitlus, mille kohaselt tegutses I. P käenduslepingu sõlmimisel majandus- ja kutsetegevuses. ei ole õige. Füüsiline isik on tarbija nii kaua, kuni ta ei tegutse majandustegevuse raamides või kutsetegevuses. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik tegutseb turul plaanipäraselt, et saavutada mingeid majanduslikke eesmärke. Käenduslepingu sõlmimisega ei ole I. P andnud tagatist eesmärgiga saavutada seeläbi iseseisvaid majanduslikke eesmärke. Käenduslepingu sõlmimisel I. P ei saanud tulu. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et OÜ G 2007.a. majandusaasta aruandest nähtuvalt on kostja saanud otsest tulu nii juhatuse liikme tasude ja dividendide maksmise kui ka kostjale kuulunud osaühingu väärtuse suurenemise teel. Jääb arusaamatuks, millest hageja järeldab seost 2005.a. käenduslepingu sõlmimise ja OÜ G 2007.a. juhatuse liikme tasude ja dividendide suurenemise vahel. OÜ G ettevõtte omakapital ei ole 2007.a. suurenenud käenduslepingu sõlmimise tagajärjel. Asjaolu, et isik tagab käendusega äriühingu kohustust, mille juhatuse liige ja osanik ta samaaegselt on, ei muuda tema tegevust tegutsemiseks majandus- ja kutsetegevuses. Kostja kinnitab, et ta ei sõlminud 05.09.2005 käenduslepingut oma majandus- ja kutsetegevuses. Kuna tarbijakäenduslepingus ei ole välja toodud vastutuse summaarset ülempiiri, on käendusleping VÕS § 143 lg 2 kohaselt tühine. Käenduslepingu tühisuse tõttu puudub hageja ja kostja vahel võlasuhe, mis on kostja vastu nõude esitamise eelduseks. Kostja esitas alternatiivselt vastuväited käenduse ulatuse piiramatuse kohta juhuks, kui kohus leiab, et käendusleping on kehtiv. Kostja leiab, et käendaja vastutus on igal juhul piiratud põhilepingus (müügilepingus) sätestatud krediidipiiriga 25 000 krooni. Müügilepingu punkti
4.3.1.kohaselt sai OÜ G hagejalt saadud kauba eest maksimaalselt võlgu jääda 25 000 krooni. Hageja esitatud nõue on krediidipiirist ligi 13 korda suurem. Kuna müügilepingus ei ole antud aluseid krediidipiiri suurendamiseks, on pärast käenduslepingu sõlmimist OÜ G ja hageja vahel sõlmitud kokkulepete näol tegemist pärast käenduslepingut sõlmitud tehingutega, mis VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei laienda käendaja kohustust. I. P saab käendajana vastutada üksnes käenduslepingu sõlmimise hetkel kehtinud müügilepingus kokkulepitust tulenevas ulatuses. Käenduslepinguga lepiti küll kokku tulevikus tekkivate kohustuste tagamises, kuid kostja hinnangul peeti tulevikus tekkivate kohustuste all silmas OÜ G ja hageja vahel sõlmitavaid kaupade müügilepinguid kuni 25 000 kroonise krediidipiirini. Asjaolu, et hageja ja OÜ G on kokku leppinud krediidipiiri suurendamises, ei saa suurendada I. P käenduse ulatust, kui selles eraldi kokku lepitud ei ole. Seda ei muuda ka I. P tegutsemine OÜ G esindajana, kuna I. P füüsilise isikuna ei ole nõustunud vastutuse rahalise maksimumsumma suurendamisega. OÜ G esindajana tegutsemisest ei saa järeldada I. P kui füüsilise isiku tahteavaldust käenduskohustuse maksimumpiiri suurendamiseks. Käenduslepingu järgi kostja käendas hageja ja OÜ G vahel
sõlmitud müügilepingust tekkinud ja tulevikus tekkivate OÜ G kohustuste täitmise eest. Käenduslepingu sõlmimise hetkeks oli müügileping hageja ja OÜ G vahel sõlmitud ehk käendatav kohustus oli selgelt määratletud. I. P ja hageja lähtusid käenduslepingu sõlmimisel üksnes müügilepingus sätestatust, teistsuguste kokkulepete olemasolul oleks pidanud need käenduslepingus otseselt kajastuma. Käenduslepingus puudub kokkulepe, mille kohaselt I. P vastutaks ka tulevaste nõuete eest, mis tekivad hageja ja OÜ G vaheliste täiendavate kokkulepete tagajärjel, millega muudetakse algselt käendatavat nõuet. Muu hulgas tõendab kostja seisukoha õigsust ka asjaolu, et käenduslepingus on põhilepingut nimetatud just krediidilepinguks, st pooled on rõhutanud põhilepingu olemusena OÜ G kindlaksmääratud krediidi andmist. Kõik krediidipiiri ületamised poolte kokkuleppel on käsitletavad põhilepingu muutmisena. Käendaja vastutuse ulatuse määrasid pooled aga kindlaks üksnes sõlmitud põhilepingust tulenevalt, mitte selle võimalikest tulevikus sõlmitavatest muudatustest ja lisadest tulenevalt. Käendaja ei vastuta käenduslepingus piisavalt määratlemata kohustuste eest, teistsugune kokkulepe oleks VÕS § 142 lg 6 kohaselt tühine kui käendaja kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe. Eeltoodu alusel kostja vastutab käenduslepingu alusel maksimaalselt summas 25 000 krooni.
KOHTUISTUNG
18.10.2011 kohtuistungil hageja jäi oma nõuete juurde. Hageja selgitas, et viivisearvestuses näitab raamatupidamisprogramm küll kogu arve summat, kuid viivised on õigesti arvestatud tegelikult tasumata summa järgi. Samuti hageja esindaja kinnitas, et viivist on tegelikult arvestatud TsÜS vastavalt nõude sissenõutavaks muutumise päevale järgnevast päevast, kuigi viivisearvestuse tabelist nähtub teisiti. Nõude loovutamise osas hageja märkis, et nõude loovutamise aluseks on nõude loovutamise leping. Nõude loovutamise kokkulepe sõlmiti 30.06.2006 raamlepinguna ja selle alusel loovutati konkreetne nõue 24.03.2009. Nõude loovutamise lepingu lisas 1 on nõude loovutamise summa suurem, kuna pärast loovutamist toimus osaline tasumine, 01.04.2009 tasuti 944 krooni. Põhivõlgniku raamatupidaja on 28.01.2009 hagejale saatnud saldokinnituse, mis tõendab, et esitatud arved on õiged ja põhivõlgnik on kauba saanud. Kostja 18.10.2011 kohtuistungil esmakordselt esitas väite, et OÜ G ei ole vaidlusalust kaupa saanud. Hageja ei ole tõendanud saatelehtedel märgitud kauba põhivõlgnikule üleandmist. Koondarvel ei ole kostja allkiri, OÜ G raamatupidaja antud saldokinnitus ei ole konstitutiivne võlatunnistus.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
2.Hageja nõue kostja vastu tuleneb 05.09.2005 hageja ja põhivõlgniku OÜ G vahel sõlmitud müügilepingust ning müügilepingust tulenevate OÜ G kohustuste täitmise tagamiseks hageja ja kostja vahel 05.09.2005 sõlmitud käenduslepingust. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue põhivõlgniku vastu on kehtiv, kas nõue on tõendatud ning kas käendusleping on kehtiv ning kui on, siis milline on kostja vastutuse ulatus.
3.Kohus leiab, et hagejal nõudeõiguse olemasolu on asjas esitatud tõenditega tõendatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse anda võlgniku nõusolekust sõltumata oma nõue lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). VÕS § 167 lg 1 kohaselt nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad üleantavad õigused lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja
kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Nõudeõiguse loovutamise lepingust nr XXX (tl 294 – 296) ja selle lisast nr 1 (tl 297) nähtuvalt AS EE loovutas 24.03.2009 OÜ II nõude G OÜ ja käendaja I. P vastu põhinõude summas 313 701,40 krooni. Nõude alusena on märgitud arved, saldo väljavõte, leping ja käendusleping. 27.04.2009 lisaga lepingule nr XXX /30.06.2006 (tl 50) IIA OÜ loovutas EEAS 30.06.2006 nõude loovutamise lepingust nr XXX tulenevad oma nõudeõigused G OÜ vastu summas 313 701,40 krooni. Hageja kohtuistungil kinnitas, et mingit muud võlasuhet tal OÜ G ega I. P ei ole, kui nõude loovutamise lepingus nimetatud võlasuhe. Asjaolu, et hagiavalduses on hageja esitanud kostja vastu nõude loovutusdokumentides nimetatust väiksemas summas, ei anna alust kahelda, et tegemist on ühe ja sama nõude käsutusega.
4.Hageja nõue kostja IP vastu tuleneb käenduslepingust. Kostja leiab, et 05.09.2005 sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping. Vaidlusaluses käenduslepingus käendaja vastutuse piirmäära sätestatud ei ole. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kostja sõlmis käenduslepingu tarbijana. Selleks, et vaidlusalust käenduslepingut saaks pidada tarbijakäenduseks, tuleb selgeks teha, kas kostja on käendajana tarbija. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09 märgitakse järgmist: „Riigikohus on 5. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, mis puudutas VÕS § 155 järgi garantii andmist, märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. 23. märtsi 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 on Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija.“ Kohus leiab, et eelnimetatud seisukoht on kohaldatav käesolevas tsiviilasjas, hindamaks, kas kostja sõlmis käenduslepingu tarbijana. Äriregistri teabesüsteemi andmetel on kostja IP alates 20.07.2004 OÜ G ainuosanik ning alates 03.08.2004 juhatuse ainus liige. OÜ G põhitegevusalaks on elektriinstallatsioon. Hageja ja OÜ G vahel sõlmitud müügilepingu abil OÜ G sai oma põhitegevuseks vajalikke vahendeid soetada nö järelmaksuga. Osaühingule krediidivõimaluse saamise eelduseks on üldjuhul mingi tagatise andmine, käesoleval juhul oli tagatiseks juhatuse liikme IPi käendus. Mõistlik on eeldada, et ainuosanikust juhatuse liige tegutseb äriühingu juhtimisel eesmärgiga, et äriühing teeniks maksimaalselt kasumit, st ainuosanikul-juhatuse ainsal liikmel on eelduslikult huvi selle vastu, et äriühing saaks oma põhitegevusalal tegutseda võimalikult headel tingimustel. Sellist eesmärki teenib kindlasti võimalus osta põhitegevuseks vajalikke kaupu krediidiga, et tegevuseks vajalikke elektrimaterjale oleks võimalik saada sõltumata OÜ G likviidsete vahendite olemasolust hetkel, mil materjale vajatakse. Enda juhatuse liikme käendus on äriühingule kõige lihtsamini kättesaadav ja odavam tagatis. Eelnevast järeldub kohtu hinnangul üheselt, et IP, olles OÜ G ainuosanik ja juhatuse ainus liige, andis käenduse üksnes huvist OÜ G majandustegevuse vastu.
Kohtu hinnangul ei oma käesolevas asjas lepingu tarbijakäenduslepinguna kvalifitseerimisel tähtsust, kas I. P ise sai reaalselt regulaarset tulu osaühingu juhatuse liikme tasu või dividendide näol; samuti ei ole oluline, kas krediidilepingu alusel kaupade ostmisega kaasnes äriühingu majanduslik edu ja selle tagajärjel omakorda juhatuse liikme tasude ja dividendide suurenemine. Kohus nõustub Riigikohtu seisukohaga, et tarbijakäenduslepingu sätete kohaldamiseks tulnuks kostjal ümber lükata eeldus, et juhatuse liige ja ainuosanik sõlmis käenduslepingu huvist osaühingu majandustegevuse vastu. Kostja seda teinud ei ole. Seega on välistatud, et I. P sõlmis käenduslepingu tarbijana. Eelnevast tulenevalt käenduslepingus käendaja vastutuse piirmäära kehtestamata jätmine käenduslepingu tühisust kaasa ei too ning käendusleping on kehtiv.
5.VÕS § 149 lg 1 kohaselt käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Kostja 13.10.2011 kohtuistungil esmakordselt esitas vastuväite, et hageja poolt nõude tõendamiseks esitatud arve/saatelehtedel nimetatud kaupa ei ole OÜ G kätte saanud. Kostja leidis, et tal on õigus esitada asjas uusi sisulisi vastuväiteid kuni asja arutamise lõppemiseni ning ei pidanud vajalikuks põhistada, miks ta kauba mittesaamise vastuväidet varem ei ole esitanud. Kohus leiab, et võlasuhetes kehtivast üldisest hea usu põhimõttest ning kohtumenetluses menetlusõiguste heas usus kasutamise kohustusest tulenevalt on kostja vastuväite esitamise ajaks kaotanud õiguse kauba mittesaamisele tugineda ja sellist vastuväidet käesolevas menetluses esitada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 200 lg 1 järgi menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. TsMS § 329 lg 1 sätestab menetlusosalise kohustuse esitada oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt tuleb oma põhiväited ja –taotlused esitada enne kohtuistungit. TsMS § 330 lg 3 kohaselt uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus tuleb esitada selliselt, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne asja arutamist kohtuistungil. Kostja on käesolevas tsiviilasjas esitanud oma vastuväited kirjalikult mitmel korral. Hageja esitas kostjate esialgsest vastusest tulenevalt nõude tõendamiseks täiendavate tõenditena koondarved ja kauba saatelehed (spetsifikatsioonid) juba 23.10.2009.a. Seejärel kostjad 17.11.2009 esitasid oma täiendava vastuse. Seejuures on kostjad esitanud alternatiivsed vastuväited juhuks, kui kohus esimesena esitatud vastuväidet põhjendatuks ei pea. Nii esialgne vastus, kui 17.11.2009 vastus on esitatud sellel ajal menetluses olnud mõlema kostja, OÜ G ja I. P nimel. Üheski kohtule esitatud kirjalikus vastuses ei ole kumbki kostjatest viidanud sellele, et OÜ G ei ole spetsifikatsioonidel näidatud kaupa kätte saanud. Sellist vastuväidet ei esitatud ka 04.02.2010 eelistungil; eelistungil kostjate esindaja kinnitas, et tema poolt on hetkel kõik tõendid esitatud. Eelistungil oli küsimuse all üksnes nõude loovutamisega seotud asjaolude tõendatus, hageja pidi nõude loovutamise kohta täiendavalt tõendeid esitama. Kohtuistungi aeg 18.10.2011 on kostja esindajaga kooskõlastatud juba 13.06.2011. Sellises olukorras on 2 aastat pärast koondarve ja saatelehtede esitamist kohtuistungil suuliselt kaupade mittekättesaamise vastuväite esitamine kostja poolt oma menetlusõiguste kuritarvitamine. Kohus jätab TsMS § 331 lg 1 alusel tähelepanuta kostja vastuväited selle kohta, nagu ei oleks OÜ G saatelehtedel näidatud kaupu kätte saanud.
6.Kohus leiab, et asjas esitatud koondarvetega (tl 51-54; 126-128; 172-173; 205-207 ja 247) ja spetsifikatsioonidega (tl 55 – 124; 129-171; 174-204; 208-246; 248-255) on tõendatud, et OÜ G on hagejalt saanud kaupu ja jätnud nende eest tasumata hagiavalduses näidatud summa 312 757,40 Eesti krooni (19 989,61 eurot). Kostja raamatupidaja meiliaadressilt XXX hagejale 28.01.2009 kell 11:25 saadetud e-kiri (tl 8) tõendab samuti, et hageja ja OÜ G vahel puudus
vaidlus kauba kättesaamise ja tasumata arvete summa osas. Kostja kohtuistungil väites, et OÜ G raamatupidaja saldokinnitus ei ole konstitutiivne võlatunnistus, on sisuliselt omaks võtnud, et Maris Meitus oli OÜ G raamatupidaja.
7.Kostja on juhuks, kui kohus leiab, et käendusleping on kehtiv, esitanud alternatiivse vastuväite, et kostja kui käendaja vastutus on piiratud müügilepingus kokkulepitud krediidipiiriga. VÕS § 142 lg 2 teise lause kohaselt võib tulevast kohustust käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. VÕS § 145 lg 4 sätestab, et tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Õiguskirjanduses (vt P. Varul jt, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne – Tallinn, 2006, lk 504 – 505) on märgitud, et üldpõhimõttena kehtib reegel, et käendaja vastutuse ulatuse on määratud käendatava kohustuse ulatuse ja seisuga käendaja vastutuse tekkimise ajal e ajal, mil VÕS § 145 lg 1 kohaselt tekib võlausaldaja nõue käendaja vastu – käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses (§ 145 lg 2 esimene lause). Kui käendatava kohustuse suurus pärast käenduslepingu sõlmimist muutub, muutub seega ka käendaja vastutuse ulatuse. Seejuures tuleb siiski arvestada teatavate piirangutega. Samas lk 507 on kommentaari autor leidnud, et mitte igasugune pärast käenduslepingu sõlmimist toimunud käendatava kohustuse ulatuse ja suuruse laiendamine vältimatult ei suurenda käendaja vastutust. Pärast käenduslepingu sõlmimist tehtud põhivõlgniku kohustusi laiendavad tehingud (eriti kokkulepped põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel, millega suurendatakse võlgnetavat rahasummat, antakse lisakrediiti, suurendatakse kokkuleppeliselt krediidilimiiti, nt arvelduskrediidilepingu puhul jms), ei suurenda käendaja vastutust, st käendaja saab sellisel juhul nõuda, et tema vastu nõude esitamise korral asetataks ta olukorda, mis eksisteerinuks juhul, kui vastavat tehingut ei oleks olnud. Käesolevas tsiviilasjas ongi kostja väitnud, et tema suhtes saab maksimaalselt kohaldada vastutust lepingus sätestatud krediidipiiri ulatuses.
8.Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ning kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, siis on määrav lepingupoolte ühine tahe. 05.09.2005 hageja ja kostja I. P vahel sõlmitud käenduslepingu (tl 9-10) punktis 1.1. sätestati käendaja kohustused järgmiselt: „Juhul, kui OÜ G (edaspidi nimetatud Põhivõlgnik) registrikoodiga XXX ei täida 05.09.2005 sõlmitud Ostu-Müügilepingust nr XXX (edaspidi nimetatud Krediidileping) tulenevaid juba tekkinud ja tulevikus tekkivaid kohustusi võlausaldaja ees tähtaegselt ja nõuetekohaselt, kohustub käendaja: 1.1.1. täitma Krediidilepingust tulenevad nõuded oma vara ja/või vahendite arvelt Lepingu punktis 3.2. kokkulepitud tähtaja jooksul täies ulatuses, tasudes Võlausaldajale krediidisumma, intressid, viivised, kahju ja sissenõudmisega seotud kulutused; 1.1.2. vastutama Võlausaldaja ees koos Põhivõlgnikuga kui solidaarne võlgnik.“ Käenduslepingus nimetatud ostu-müügilepingu nr XXX punktist 2.1. nähtuvalt lepinguga kohustus OÜ G ostjana ostma ja hageja müüjana kohustus OÜ G müüma elektrimaterjale kooskõlas ostja tellimusega. Kauba nimetus, komplekssus, kogus ja hind vormistatakse iga kord eraldi arvega (p 2.3.). Ostu-müügilepingu punktis 4.2. kohaselt tuli ostjal arve tasuda 20 kalendripäeva jooksul peale arve esitamist. Lepingu punkti 4.3. kohaselt kauba ostul kehtib krediidipiir. Krediidipiiri all mõistetakse müüjalt ostjale üle antud kauba eest tasumisele kuuluvate summade koguväärtust, mida ostja ei ole veel müüjale tasunud. Krediidipiiriks on 25 000 (kakskümmend viis tuhat) krooni (p 4.3.1.). Eeltoodust järeldub üheselt, et käenduslepingu sõlmimise ajal oli käendaja ja hageja ühine tahe sunnatud krediidilepingust, mille maksimumsummaks oli määratud 25 000 krooni, tulenevate kohustuste täitmise tagamine. Seega oli kostja õigustatud eeldama, et tema poolt käendatavad juba olemasolevad ja tulevikus tekkivate nõuete kogusumma ei ole suurem, kui 25 000 krooni. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et tegelikkuses võimaldas hageja OÜ G suuremat krediiti, mistõttu sai võimalikuks, et OÜ-l G tekkis hageja ees võlg summas üle 300 000 krooni. Hageja ja põhivõlgniku kokkuleppel krediidilimiidi suurendamine ei toonud aga VÕS § 146 lg 4
kohaselt automaatselt kaasa käendaja vastutuse ulatuse suurendamist. Piisavalt määratletuks tulevikus tekkivaks kohustuseks, mida kostja käenduslepinguga kohustus käendama, ei saa lugeda esialgselt kokkulepitud krediidipiirist suuremaid kohustusi. Käenduslepingu sõlmimisel ei saanud kostja teada, kas ja millises ulatuses võidakse krediidipiiri suurendada, hageja ei saanud eeldada, et kostja käenduslepingu sõlmimisel avaldas tahet olla seotud tulevikus tekkiva, teadmata suuruses kohustusega. Kohus leiab, et käendaja vastutuse laienemine vastavalt põhivõlgnikule võimaldatud suuremale krediidisummale eeldab käendaja ja võlausaldaja vastavat kokkulepet. Sellist kokkulepet käesolevas tsiviilasjas poolte vahel ei ole. Kohus leiab, et I. P kui käendaja tahet käendada suurendatud krediidipiirist tulenevaid kohustusi ei saa järeldada ka sellest, et kostja OÜ G juhatuse liikmena oli teadlik ja nõus, et reaalselt võimaldati OÜ G kaupade ostmisel suuremat krediidipiiri, kui ostu-müügilepingus sätestatud 25 000 krooni. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 kohaselt tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). Vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast (TsÜS § 68 lg 4). TsÜS § 83 lg 2 järgi on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Kostja tegevust põhivõlgniku juhatuse liikmena ei saa lugeda kostja kui füüsilisest isikust käendaja otseseks tahteavalduseks isiklikult vastutada põhivõlgniku kohustuste täitmise eest lepingus kokkulepitust suuremas ulatuses. Krediidipiiri suurendamine oli üksnes hageja võimuses, mistõttu täiendava tagatiseta krediidipiiri suurendamisega kaasnevat võlgnevuse tekkimise riski kannab hageja, seda riski ei saa panna käendaja kanda. Käenduslepingu punkti 6.2. kohaselt käenduslepingu muudatused peavad olema vormistatud kirjalikult. Kirjaliku vormi mittejärgimisel on muudatused tühised. Eelnevast nähtuvalt käendusleping välistab võimaluse käenduslepingu muutmiseks muul viisil, kui otseste tahteavalduste tegemise teel. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 25 000 krooni ehk 1597,79 eurot. Ülejäänud osas on hageja nõue kostja I. P vastu põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
9.Kuivõrd juba hageja põhinõue on kordades suurem, kui kostja lepingust tulenev vastutuse piirmäär ja temalt väljamõistetud osa, puudub vajadus hinnata hageja viivisnõude põhjendatust ja viiviste arvestuse õigsust.
10.TsMS §173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse hagi asjaolusid, eelkõige seda, et hagi oli algselt esitatud kahe kostja vastu, põhivõlgniku pankroti tõttu jäeti hagi OÜ G vastu läbi vaatamata, samuti seda, et kostjalt I. Pinnilt väljamõistetud summa moodustab põhinõudest alla 8 % ning suuremas osas jääb hagi rahuldamata, peab kohus õigeks jätta kostja kanda hageja kohtukulud osaliselt, so rahuldatud osale vastava riigilõivu osas. Poolte ülejäänud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.