Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Müllerbeck OÜ (kostja) vastu põhivõlgnevuse 134 307,10 krooni, sissenõutavaks muutunud viivise 14 041,70 krooni ja viivise 0,1% päevas põhivõlgnevuselt alates 15.09.2009 kuni põhinõude täitmiseni väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 21.12.2007 sõlmisid pooled koostöölepingu, mille esemeks oli poolte koostöö Euroopa Liidu programmide ja teiste rahvusvaheliste ning siseriiklike finantseerimisvõimaluste rakendamiseks kostja huvides. Hageja asus sõlmitud koostöölepingu alusel tegutsema kostja huvides kostja äriprojektile finantseerimisvõimaluste leidmisel ning kostja nimel esitatavate finantseerimistaotluste ettevalmistamisel. Kostjal puudus hageja poole pöördumisel äriplaan ja oskusteave projektitaotluste koostamiseks oma kavandatavale projektile finantseerijate leidmiseks, mistõttu telliti äriplaan hageja vahendusel kolmandatelt isikutelt ning hageja koostas ja pani algusest lõpuni kokku kostja nimel esitatavad taotlused. 21.04.2008 projektdokumentatsiooni üleandmise ja vastuvõtmise aktiga andis hageja kostjale üle valmis projektitaotluse „Hotelli Villa Müllerbeck turismitoote kontseptsiooni väljatöötamine“ Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) esitamiseks. 30.04.2008 projektdokumentatsiooni üleandmise ja vastuvõtmise aktiga andis hageja kostjale üle valmis projektitaotluse „Villa Müllerbecki puhke- ja majutusega seotud infrastruktuuri arendamine“ Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooniametile (PRIA) esitamiseks. Hageja hea töö tulemusena rahuldas EAS 24.04.2008 kostja nimel esitatud taotluse ning eraldas kostjale toetuse summas 40 000 krooni. Seisuga 26.02.2009 rahuldas PRIA kostja nimel esitatud taotluse ning eraldas kostjale toetuse 1 563 660 krooni. Vastavalt koostöölepingu p-le 6.1 kohustus kostja maksma ühe nädala jooksul peale lepingu allkirjastamist hagejale ühekordse fikseeritud tasu 25 000 krooni ja tulenevalt p-st 6.2 kohustus kostja rahastaja poolt projektitaotluste heakskiitmisel maksma hagejale tulemustasu sõltuvalt finantseeringu suurusest alates kahe nädala jooksul arvates iga heakskiidetud projekti esimese finantseeringu saamisest. Alla 500 000 kroonise finantseeringu puhul oli tulemustasu 7%, kuid mitte vähem, kui 20 000 krooni + käibemaks, mille alusel esitas hageja kostjale 04.12.2008 arve nr 036/2008 summas 23 600 krooni EAS-i poolt projektitaotluse heakskiitmise eest ja 500 0011 600 000 finantseeringu tulemustasu oli 6%, kuid mitte vähem, kui 35 000 krooni + käibemaks, mistõttu esitas hageja kostjale 30.06.2009 arve nr 030/2009 summas 110 707,10 krooni PRIA poolt projektitaotluse heakskiitmise eest. Hagejal puuduvad andmed selle kohta, millal täpselt tegi PRIA hageja poolt ja kostja nimel esitatud taotluse osas finantseerimisotsuse, kuna kostja ei ole täitnud koostöölepingu p-st 6.2 tulenevat kohustust edastada hagejale koopiad kõigist saadud finantseerimisotsustest ühe nädala jooksul arvates finantseerimisotsuse saamisest. Hagejale teadaolevalt on kostja vähemalt esimese osa PRIA poolt antavast finantseeringust kätte saanud ja seega on hageja nõue tulemustasu saamiseks muutunud sissenõutavaks. Tulenevalt lepingu p-st 6.6 ei vähene hageja tasunõue juhul, kui rahastaja poolt eraldatud finantseering jääb osaliselt või täielikult kasutamata kostja süü läbi. Seega isegi juhul, kui kostja ei ole PRIA poolt määratud toetust täies ulatuses kätte saanud, kuulub hageja tasunõue täies ulatuses rahuldamisele. Kostja tasus hagejale fikseeritud tasu, kuid keeldus tasumast tulemustasusid. Võlgnevuse ja viivise sissnõudmiseks kasutas hageja ka inkassoteenust pakkuvat äriühingut Intrum Justitia AS, kellel samuti ei õnnestunud kostjalt võlgnevust kätte saada. Lepingu alap-s 6.2 on pooled kokku leppinud, et hagejal on õigus arvestada mitteõigeaegselt tasutud arvetelt viivist 0,1% päevas. Hageja on oma kavatsusest kostjalt viivist nõuda teavitanud kostjat juba 12.02.2009, väljastades kostjale viivisearve nr 015/09 summas 1463,20 krooni. Ka hilisemalt on hageja väljastanud kostjale viivisearveid. Hageja on seisuga 14.09.2009 arvestanud viivist mõlemalt arvelt kokku 14 041,70 krooni. Samuti palub jätkata viivise arvestamist 0,1% päevas põhivõlgnevuselt alates 15.09.2009 kuni võlgnevuse täitmiseni. EAS-ile on kostja taotlus 10.03.2008 üle antud hageja juhatuse liikme Karmel Jõesoo poolt. Koopia

kostja poolt PRIA-le esitatud taotluse lõplikust versioonist koos kõigi lisadega ei saaks olla hageja valduses, kui just hageja ei oleks kostja eest taotlust koostanud ja kokku pannud nagu nähti ette ka poolte vahel sõlmitud koostöölepingus. Ehkki koostöölepingu järgi lõppevad hageja kohustused konkreetse projektitaotluse osas projekti esitamisega potentsiaalsele rahastajale, tuli hageja EAS-ile esitatud taotluse osas heauskselt vastu ja teostas täiendavalt ka projekti lõpparuande esitamise, millise hageja töötaja Mirjam Kodi andis EAS-ile 02.09.2008 üle. Ka PRIA-le esitatud taotluse osas nõustus ja abistas hageja kostjat täiendavalt pärast projektitaotluse esitamist ja koostas kaaskirja lisadokumentidele veel 06.10.2008. Samuti tulenevalt koostöölepingu p-st 7.1 sõlmiti leping kolmeks aastaks ning kostjal puudus lepingu tingimuste kohaselt õigus hagejaga sõlmitud lepingut ühepoolselt lõpetada. Kostja väited projektdokumentatsiooni üleandmise kohta on vastuolulised. Korra väidab kostja, et hageja on esmase projektdokumentatsiooni kostja huvides koostanud ja selle finantseerijale üle andnud ning samas väidab, et hageja ei ole kostjale projekti lõplikku projektdokumentatsiooni üle andnud. PRIA-le esitatud taotluse puhul oli 30.04.2008 taotlusdokumendi esitamise viimane päev. Kuna samal kuupäeval vormistati üleandmise ja vastuvõtmise akt, siis on pahatahtlikud kostja väited, et projektitaotlus oli koostatud oluliste puudustega, mille kõrvaldamiseks pidi kostja sõlmima lepingu teise konsultatsioonifirmaga. Kuna taotlus esitati PRIA-le samal päeval, kui see hageja töö tulemusena lõplikult valmis, on ilmselge, et see esitati nimelt hageja poolt koostatud ja komplekteeritud kujul. Taotluse saab esitada PRIA-le üks kord ja lõplikult ning seda ei saa hiljem täiendada, mida tuleb eristada asjaolu(de) täpsustamisest. Kostja ei ole tõendanud koostöölepingu sõlmimist OÜ-ga Resident. OÜ Resident juhatuse liikmeks on Andree Uustal, kes on märgitud kostjapoolseks kontaktisikuks poolte vahel sõlmitud koostöölepingus ja kes on veel 26.08.2008 pärinud kostja nimel hagejalt informatsiooni PRIA projektitaotluse hetkeseisu kohta. OÜ Resident ainuosanik on kostjat käesolevas vaidluses esindav Karmo Lebedev. Samuti tuleneb koostöölepingu p-st 5.7, et kostja võis koostöölepingu kehtivuse ajal teha koostööd hageja võimalike konkurentidega samade projektide osas üksnes juhul, kui hageja kirjalikult kinnitab, et ei suuda projekti teostada, millist kinnitust ei ole hageja kunagi kostjale andnud. Seega, kui kostja on sõlminud koostöölepingu kolmanda isikuga, on kostja rikkunud pooltevahelise koostöölepingu p 7.5. Arusaamatuks jääb kostja nõue jätta tähelepanuta projektdokumentatsiooni üleandmise ja vastuvõtmise akt. Urve Luuri oli kostja juhatuse liige perioodil 18.04.2008-26.10.2009 ja oli õigustatud kostjat üksi esindama ja seega õigustatud allkirjastama projektdokumentatsiooni üleandmise ja vastuvõtmise aktid. Asjakohatu on kostja viide ÄS § 189 lg-le 1, mis sätestab, et osaühingul peab olema nõukogu, kui osakapital on üle 400 000 krooni ja osaühingu juhatuses on vähem kui kolm liiget või kui see on ette nähtud osaühingu põhikirjas. Väide, et U. Luurile ei antud üle muid dokumente, on tõendamata. Ebaõige on kostja selgitus, et hageja ei juhtinud kostja tähelepanu asjaolule, mille kohaselt kvalifitseerub taotlejaks vaid ettevõte, kes on tegutsenud taotluse esitamise hetkeks vähemalt 12 kuud. Kostja oli PRIA-le taotluse esitamise hetkeks tegutsenud rohkem, kui 14 kuud, ühing kanti registrisse 21.02.2007 ja taotlus esitati 30.04.2008. Kostja seisukoht

taotluse esitamise hetkeks vähemalt 12 kuud, samuti ei olnud nõuetele vastav kostja poolt koostatud ja hageja poolt sobivaks tunnistatud majandusaasta aruanne, millele juhtis tähelepanu rahastaja ehk PRIA. Finantseerija seisukoht jäi samaks ka pärast mitmeid tehtud parandusi. Kogu asjaajamine rahastajate vahel toimus kostja enda poolt. Kuna finantseerimistaotluste esitamise lõpptähtajad olid saabumas, otsustas kostja hagejaga koostöö lõpetada ning osta vajaliku teenuse kolmandatelt isikutelt. Kostja sõlmis lisaks Turismimaailm OÜ-ga, kes koostas taotluse esitamiseks vajaliku dokumentatsiooni, lepingu ka OÜ-ga Resident, kes koostas muu vajaliku dokumentatsiooni ja tegeles jooksvalt ka kostja ning rahastajate vahelise asjaajamisega. Seoses 21.04.2008 ja 30.04.2008 üleandmise ja vastuvõtmise aktidega märkis kostja, et hageja ei ole kostjale kunagi üle andnud lõplikku projektdokumentatsiooni, mis saaks kinnitada teenuse osutamist hageja poolt ning mille alusel on tehtud rahastamisotsused. Üleandmise ja vastuvõtmise aktid on allkirjastanud kostja poolt juhatuse liige Urve Luuri, kes ei olnud teadlik käimasolevast projektist ja veel vähem hageja poolt väidetavalt osutatud teenusest. Kostja majandustegevust juhib ja teostab kostja nimel vajalikke tehinguid juhatuse liige Marko Prunsvelt, millest hageja on teadlik. Teiste juhatuse liikmete volituste kehtivus on otseselt seotud ÄS § 189 lg-s 1 sätestatuga. Samuti on üleandmise ja vastuvõtmise aktid juhatuse liikmele U.Luurile allkirjastamiseks esitatud 26.03.2009, mida kinnitab kostjal olemasolev ja kuupäeva 30.04.2008 kandev üleandmise-vastuvõtmise akt. Seejuures ei antud hageja poolt Urve Luurile teisi dokumente peale aktide ja hageja tasu nõudmise eeldused täitmata. Reaalselt ei ole PRIA poolset rahastamist hageja poolt nimetatud mahus toimunud. PRIA toetas kostja projekti 1 248 772,98 krooniga. Seega oluliselt vähemas mahus, kui rahastamisotsuses on märgitud. Tegemist on töövõtu-, mitte käsunduslepinguga. Maakohtu otsus

võimaliku projektide teostamisega seonduvalt koostöö osas. Eeltoodu põhjal saab järeldada, et tegemist on tulevikku suunatud konkretiseerimata projektidega. Seega koostööleping ei ole suunatud konkreetse tulemuse saavutamiseks. Poolte vahel sõlmitud leping on kestvusleping, s.t hageja osutas korduvalt teenust ja vastavalt lepingule 3 aasta jooksul. Hageja kui käsundisaaja kohustuseks juhinduvalt VÕS § 24 lg-st 1 on selline kohustuse liik, mille kohaselt peab kohustatud isik tulemuse saavutamiseks tegema kõik mõistlikult võimaliku ja tulemus ei sõltu ainult käsundisaajast, vaid ka käsundiandjast tulenevatest asjaoludest. Käsunditäitja peab oma kohustusi täitma eesmärgipäraselt. Samas kui on pooled kokku leppinud mingis konkreetses tulemuses, siis tulemuse saavutamata jätmine ei ole iseenesest lepingu rikkumine. Pooled leppisid kokku tulemuse saavutamisel tulemustasu suuruses. Eeltoodule tuginedes on poolte vahel sõlmitud leping käsundusleping. Koostöölepingu p 6.1 alusel ühe nädala jooksul peale lepingu allkirjastamist maksab klient hagejale 25 000 krooni ühekordse fikseeritud summana. Lepingu p 6.2 järgi projektide taotluste heakskiitmisel rahastaja poolt maksab klient hagejale tulemustasu projektide kaudu kliendi poolt saadavast finantseeringust, mis tuleb ükskõik millisest allikast hageja poolt tehtud taotluse tulemusena. Tulemustasu suurus sõltub finantseeringu suurusest järgmiselt: finantseering alla 500 000 krooni – 7%, kuid mitte vähem kui 20 000 krooni; 500 001-1 600 000 krooni – 6%, kuid mitte vähem kui 35 000 krooni. Fikseeritud ja tulemustasudele lisandub käibemaks. Tulemustasu makstakse alati kahe nädala jooksul arvates iga heakskiidetud projekti esimese finantseeringu saamisest. Klient kohustub sellega seoses edastama hagejale koopiad kõigi saadud finantseerimisotsuste osas ühe nädala jooksul arvates finantseerimisotsuse saamisest. Hagejal on õigus arvestada mitteõigeaegselt tasutud arvetelt viivist 0,1% päevas. Lepingu p 6.6 alusel juhul, kui rahastaja poolt eraldatud finantseering jääb osaliselt või täielikult kasutamata kliendi/taotleja süü läbi (kliendipoolne vabatahtlik rahastamisest loobumine, ebakorrektne asjaajamine, rahastamislepingu tingimuste rikkumine vms), kuulub tulemustasu väljamaksmisele hagejale täies ulatuses. Lepingu p 7.5 järgi lepingu kehtivuse ajal viib klient kõigi eelpool mainitud plaani kohaselt koostatavate Euroopa Liidu projektide või muude rahvusvahelisel finantseerimisel põhinevate projektide või muude rahvusvahelisel finantseerimisel põhinevate projektide finantseerimise läbi kooskõlas hagejaga. Lepingu kehtivuse ajal ei tee klient koostööd hageja võimalike konkurentidega projektide osas, mis on toodud projekti plaanis, v.a juhul, kui hageja kirjalikult kinnitab, et ei suuda projekti teostada. 21.04.2008 ja 30.04.2008 projektdokumentatsiooni üleandmise ja vastuvõtmise aktidega on tõendatud, et hageja on kostjale üle andnud valmis projektitaotluse „Hotelli Villa Müllerbeck turismitoote kontseptsiooni väljatöötamine“ EAS-le esitamiseks ja valmis projektitaotluse „Villa Müllerbecki puhke- ja majutusega seotud infrastruktuuri arendamine“ PRIA-le esitamiseks. Kuigi aktid on allkirjastatud kostja seadusliku esindaja U. Luuri poolt alles 26.03.2009, ei tähenda, et valmis projekte ei antud kostjale üle. Projektide üleandmist tähtaegselt tõendavad ka asjaolud, et EAS-ile on projektitaotluse „Hotelli Villa Müllerbeck turismitoote kontseptsiooni väljatöötamine“ üle andnud 10.03.2008 hageja seaduslik esindaja K. Jõesoo ning asjaolu, et PRIA-le oli taotluse esitamise tähtaeg hiljemalt 30.04.2008. Kostja ei oleks PRIA-lt toetust saanud, kui hageja ei oleks projekti õigeaegselt üle andnud ning kostja ei oleks projekti õigeaegselt PRIA-le esitanud. Kui hagejal ei oleks vaidlusaluse projektiga mingit puutumust, siis ei oleks taotluse esitamiseks PRIA-le hageja käes olnud taotlusele lisatavaid dokumente, mille üleandmine on tõendatud. Kostja ei ole tõendanud, et taotlus on esitatud oluliste puudustega, mille parandamiseks pidi hageja sõlmima koostöölepingud Turismimaailma OÜ-ga ja OÜ-ga Resident. See, et kostja on sõlminud nimetatud äriühingutega koostöölepingu, ei tähenda, et nad oleks kõrvaldanud puuduseid taotlustes, mis esitati PRIA-le 30.04.2008. Kostjal oli 21.12.2007 sõlmitud lepingu järgi vastutus projekti sisulise külje eest. Seega ei ole välistatud koostöölepingud teiste äriühingutega, et täita omapoolne lepingust tulenev kohustus. Asjaolu, et kostjal paluti hilisemalt täpsustada esitatud taotlust, ei tähenda, et

hageja ei koostanud seda algusest lõpuni. Taotluse koostamist hageja poolt kinnitab kirjavahetus kostja töötajaga ja kolmandate isikutega märtsis, aprillis 2008. Tõendamata on ka kostja väited, et kostja taganes poolte vahel 21.12.2007 sõlmitud lepingust. Vastupidiselt on kostja kasutanud veel hageja teenuseid peale taotluste valmimist ja taotluste esitamist EAS-ile ja PRIA-le, paludes hagejale koostada ka EAS-ile projekti lõpparuande, milline on hageja töötaja Mirjam Kodi poolt EAS-ile üle antud 02.09.2009. Samuti on kostja palunud infot PRIA taotluse menetlemise kohta 26.08.2008 ning hageja on koostanud veel kaaskirja lisadokumentidele 06.10.2008. Seega on alusetud ja tõendamata kostja väited, et kostja on hagejaga koostöö lõpetanud. Hageja ei saanud esitada oma nimelt dokumente, kuna taotlejaks oli kostja, kes pidi ka kõik dokumendid allkirjastama, seega vastuväited selles osas on ainetud. 24.04.2008 EAS-i otsusega on tõendatud, et EAS tunnistas taotleja kostja ja tema poolt esitatud taotluse nõustamistoetuse saamiseks vastavaks ja rahuldas kostja esitatud taotluse ning eraldas kostjale toetust 40 000 krooni, mille alusel esitas hageja kostjale tulenevalt poolevahelise lepingu p. 6.2 04.12.2008 arve nr 036/2008 summas 23 600 krooni. Seisuga 26.02.2009 rahuldas PRIA kostja nimel esitatud taotluse ning eraldas kostjale toetuse 1 563 660 krooni, mistõttu esitas hageja kostjale 30.06.2009 arve nr 030/2009 summas 110 707,10 krooni. PRIA toetas kostja projekti 1 248 772,98 krooniga, seega oluliselt vähemas mahus, kui rahastamisotsuses on märgitud. Tuginedes eeltoodule ei rikkunud hageja 21.12.2007 sõlmitud poolte koostöölepingus märgitud kohustusi, hageja töö tulemusena määrati kostjale PRIA-st toetus summas 1 563 660 krooni. Vastavalt koostöö lepingu p-le 6.6 ei mõjuta tulemustasu suurust asjaolu, et mingil põhjusel jäi kostjal määratud toetus osaliselt kasutamata. PRIA peadirektori vahepealne käskkiri taotluse rahuldamata jätmise kohta ei mõjuta lõpptulemust st otsust, millega määrati kostjale toetus. Hageja arved on tulenevalt lepingu p-st 6.2 põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele summas 8583,79 eurot (134 307,10 krooni). VÕS § 101 lg 1 p-d 1, ja 6 lubavad võlausaldajal võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on kokku leppinud, et hagejal on õigus arvestada mitteõigeaegselt tasutud arvetelt viivist 0,1% päevas. Hageja on kostjat viivise nõudmisest teavitanud 12.02.2009 viivisearvega nr 015/09 summas 1 463,20 krooni, 01.07.2009 viivisearvega nr 029/09 summas 3280 krooni ja 21.08.2009 viivisearvega nr 038/2009 summas 12 329,21 krooni. Viivisenõue on põhjendatud ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele viivis 897,43 eurot (14 041,70 krooni) ja viivis 0,1% päevas põhivõlgnevuselt alates 15.09.2009 kuni põhinõude täitmiseni. Kooskõlas TsMS § 162 lg-tega 1, 2, 3 jättis kohus hageja menetluskulud kostja kanda 100% ulatuses. Apellatsioonkaebus

summas 8583,79 eurot, kuigi hageja ei saavutanud oma tööga tulemustasu saamise eelduseks olevaid eesmärke. Maakohus on rikkunud ka TsMS § 442 lg 8, jättes põhjendamata asjas esitatud oluliste tõendite arvestamata jätmise. EAS-ile hageja poolt esitatud toetustaotlus ei olnud nõuetekohane. EAS-i poolt Harju Maakohtule tõendite kogumise nõude alusel esitatud materjalidest nähtub, et toetustaotlust tuli kahel korral täiendada. Toetustaotlust saab lugeda nõuetekohaseks vaid ja ainult siis, kui EAS-le on esitatud kogu vajalik teave, sh lisateave. Vastavalt nõuetele esitas hageja toetustaotluse täiendused EAS-le. Kohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud, vaatamata sellele, et viimasel puudub põhinõue ning asjas esitatud viivise arvestus on ebaselge, seda ei ole objektiivselt võimalik rahuldada. Maakohus on jätnud analüüsimata kostja taotluse viivisenõude põhjendatuse korral viivist vähendada (VÕS § 113 lg 8 koosmõjus § 162 lg-ga 1). Hageja vastus

vastustaja andis apellandile valmis projektitaotlused üle esitamiseks EAS-le ja PRIA-le ning EASle esitas apellandi nimel taotluse vastustaja töötaja K.Jõesoo. Maakohus on tuvastanud, et apellant ei tõendanud, et vastustaja poolt koostatud projektdokumentatsioon oli oluliste puudustega. Asjaolu, et mõlema taotluse osas tuli finantseerijale esitada täpsustusi, teha täiendusi, on vastustaja selgitusel taotlusprojektide esitamisel praktikas tavaline ega muuda fakti, et toetused määrati nimelt vastustaja poolt koostatud projektide alusel. Koostöölepingust tulenevalt lasus vastutus projektide sisulise külje eest ka apellandil. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt ei ole tasunõue muutunud sissenõutavaks. Koostöölepingu p 6.2 kohaselt muutus tulemustasu nõue sissenõutavaks kahe nädala jooksul arvates iga heakskiidetud projekti esimese finantseeringu saamisest. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et apellant finantseeringud EAS-lt ja PRIA-lt sai ega ka selle üle, et nimetatud projekti taotlused koostas vastustaja. Apellant sai PRIA-lt esimese finantseeringu 27.04.2009 ja EAS tegi apellandi rahastamise kohta otsuse 24.04.2008. Vastustaja on hakanud viivist arvestama PRIA projekti osas alates 08.07.2009 ja EAS-i projekti tulemustasu osas alates 12.12.2008. Maakohtu otsus viivise väljamõistmise osas on seaduslik ning TsMS § 654 lg 6 alusel põhjendusi korrata ei tule. Apellant heidab maakohtule ette, et kohus jättis analüüsimata viivisenõude vähendamise. Kuna apellant menetluses viivise vähendamiseks asjaolusid ei esitanud, ei ole kaebuse väide põhjendatud. Vastustaja leiab kirjalikus vastuses kaebusele, et kokkulepitud viivisemäär oli mõistlik. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud kostja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.