K. L. (xxx, xxx) Lepinguline esindaja advokaat E. S.
Kostja K. L.i esindaja
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS Bigbank hagi.
2.Mõista R. P.ilt ja K. L.ilt solidaarselt Bigbank AS kasuks välja 8980,78 (kaheksa tuhat üheksasada kaheksakümmend eurot 78 senti) eurot, millest 4792,10 eurot on tagastamata krediidisumma, 725,04 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 3463,64 eurot sissenõutavaks muutunud viivis;
3.Mõista R. P.ilt ja K. L.ilt solidaarselt alates 08.04.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 27,05% tagastamata krediidisummalt aastas.
Jätta hageja menetluskulud solidaarselt R. P.i ja K. L.i kanda;
5.Jätta K. L.i ja R. P.i menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord Menetlusosalised võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Viru Maakohtu kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses endas ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
1.AS Bigbank esitas 08.04.2011 Viru Maakohtule hagi R.P.i ja K.L.i vastu 8980,70 euro nõudes, millest 4792,10 eurot on tagastamata krediidisumma, 725,04 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 3463,64 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista alates 08.04.2011 tagastamta krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 27,5% tagastamata krediidisummalt aastas. Hagi asjaolude kohaselt sõlmis hageja R.P.iga 26.02.2007 tarbijakrediidilepingu nr 0701573/95kt. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja põhivõlgnikule üle 5112,93 eurot. Lepingu järgi oli põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 27,05% krediidisummast ühe aasta kohta. Hageja sõlmis 26.02.2007 kostja K.L.iga tarbijakrediidilepingu käenduslepingu. Kostjad ei täitnud lepingut korrektselt, kohtueelne menetlus jäi tulemusteta ja hageja oli sunnitud seetõttu kohtusse pöörduma. Hageja ütles 07.08.2008 põhivõlgnikule saadetud ülesütlemisavaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga lepingu üles ning nõudis kostjatelt 6630,66 euro tasumist. Kostjad on pärast lepingu ülesütlemist tasunud hagejale 31,96 eurot, siis on kostjate poolt lepingu järgi tagastamata krediidsummaks 4792,1 eurot.
2.Kostja R.P. on hagiavalduse ja selle lisad kätte saanud (tl 47, 49), kuid vastust ei esitanud.
3.Kostja K.L. vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt volitas hageja peale lepingu ülesütlemist mitmeid võlgade sissenõudmisega tegelevaid ettevõtteid võlgnevust sisse nõudma. K.LE.devile teadaolevalt on kostja R.P. ka tagasimakseid teinud. K.L. palus hagejal täpsustada peale lepingu ülesütlemist teostatud tagasimaksete kogusumma. K.L. leiab, et viivisemäär 27,05% tagastamata krediidsummalt aastas on vastuolus nii lepingu kui ka VÕS § 415 lg.1. K.L. leiab, et viivise arvestamisel tuleks lähtuda VÕS § 113 ja aluseks võtta Eesti Panga poolt avaldatud intressimäärade teated. Kostja arvestuste järgi oleks põhjendatud viivise suuruseks sel juhul 1 202,99 eurot ning alates 01.07.2011 1,08 eurot päevas.
4.Kohtuistungil jäi hageja hagis toodud seisukohale. Kostja K.L. vaidles hagile vastu. Kohtuotsuse põhjendused
5.Maakohus kuulanud ära poolte seletused ja tuvunud tsiviilasja materjalidega leidis, et hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele.
6.Pooled ei vaidle selle üle, et: 1) R.P. sõlmis hagejaga 26.02.2007 tarbijakrediidilepingu nr 0701573/95kt, millega ta sai õiguse kasutada krediidsummat summas 80 000 krooni; 2) K.L. sõlmis hagejaga 26.02.2007 käenduslepingu, millega ta võttis endale vastutuse kõigi krediidiandja ja R.P.i vahelisest krediidlepingust nr 0701573/95kt ning võimalikest krediidandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidlepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgs tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmsie üle. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 290 118 krooni;
3) R.P. on sõlmitud tarbijakrediidilepingut rikkunud, mille tulemusena hageja oli sunnitud lepingu 07.08.2008 üles ütlema.
7.R.P. vastust hagile ei esitanud ega ilmunud kohtuistungile ning TsMS §-st 231 lg.4 tulenevalt tuleb lugeda, et hagi on R.P.i poolt omaksvõetud.
8.K.L. vaidleb hagile vastu motiivil, et ei ole selge põhivõlgnevuse suurus ning viivis on arvestatud ebaõigesti.
9.VÕS § 401 lg.1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidleping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Maakohus on seisukohal, et kostjate omaksvõtuga on tõendatud hageja ja R.P.i vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu rikkumine.
10.VÕS § 142 lg.1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. VÕS § 143 lg.1 kohaselt Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. VÕS § 145 lg.1 ja 2 kohaselt Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. K.L. ei vaidlusta käendust ja oma kohustust vastutada käendajana põhivõlgnikuga solidaarselt hageja ees.
11.Vaidlus põhivõlgnevuse suuruse osas 11.1 K.L.i vastuväite kohaselt on vestlustes hageja poolt volitatud võlgade sissenõudmisega tegelevate ettevõtete töötajatega talle kinnitatud, et põhivõlgnik R.P. on teinud tagasimakseid ja sellega põhivõlgnevust vähendanud. Samas kinnitab K.L., et R.P.i endaga ta ei ole saanud sel teemal suhelda. Tõendeid oma vastuväidete kinnitamiseks K.L. kohtule ei esitanud. TsMS § 230 lg.1 ja 2 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendeid esitavad menetlusosalised. Maakohus on seisukohal, et hageja on oma tõendamiskohustuse täitnud, kuid kostja K.L.i vastuväited on jäänud paljasõnaliseks. 11.2 Vaidlus viivise suuruse osas. VÕS § 113 lg.1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS-i §-s 94 sätestatud intressimäär, millele
lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad on tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitanud ja hagejal on õigus nõuda viivitusintressi. K.L. vaidlustab viivise määra. Hageja viitab hagis, et tarbijakrediidilepingus on pooled leppinud kokku intressimääras 27,05% krediidisummast. Hageja leiab, et ka viivisemääraks on 27,05% aastas. Tarbijakrediidilepingu üldtingimuste p-s 6.1 on pooled kokku leppinud, et Krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega seotud kulude hüvitamisega viivitamisel maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist tarbijaga sõlmitud lepingu puhul seaduses sätestatud maksimaalses määras. Kohus on seisukohal, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg.1 ja VÕS § 113 lg.1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 32-1-120-08).
12.Maakohus on seisukohal, et hagi on tervikuna põhjendatud ja tõendatud ning tuleb täies ulatuses rahuldada. Menetluskulude jaotus
13.Vastavalt TsMS § 162 lg.1 hagi rahuldamise korral kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus on seisukohal, et seoses hagi rahuldamisega, tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
14.TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Olev Mihkelson Kohtunik Digitaalselt allkirjastatud
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.