Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

MAAKOHTU LAHEND

Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt luges kohus tõendatuks järgmised asjaolud: Valga Maakohtu 09.05.1994 määruse kohaselt tuli arestida Valga maakonnas Pühajärve vallas Pedjamäe külas XXX asuvad esemed, mis kuuluvad A. ja M.T. ühisvara hulka ning Valga Maakonnas Otepää linnas XXX asuvad M. T. isiklikud tarbeesemed, koduloomad, mööbel ja traktor; 10.05.1994 koostati hageja vara kohta osaliselt vara üleskirjutamise ja arestimise aktid; 24.05.1994 võeti hageja vahi alla; 26.05.1994 arestis kohtutäitur osaliselt hageja vara; 20.12.1994 vabanes hageja aresti alt; Tartu Maakohus rahuldas 02.05.1997 otsusega osaliselt A. Treiali hagi Eesti Vabariigi vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahjuna 29 400 krooni ja põllutöödele tehtud kulutused 14 530 krooni; Tartu Ringkonnakohus vähendas 27.01.1998 otsusega mittevaralise kahju hüvitist ja saatis maakohtule uueks arutamiseks hageja nõude põllukultuuridelt saamata jäänud tulu osas; tsiviilasjas nr 2-529/98 rahuldas Tartu Maakohus 27.06.2000 otsusega A. Treiali hagi Eesti Vabariigi vastu osaliselt. Hageja taotles kahju hüvitamist rukkisaagi ja kartulisaagi eest ning mittevaralise kahju väljamõistmist; Viljandi Maakohus jättis 04.12.2000 otsusega rahuldamata M.T. hagi A. Treiali vastu ühisvara jagamise nõudes ning rahuldas osaliselt A. Treiali hagi M. T. vastu pärandvara nõudes. Tartu Ringkonnakohus tühistas 30.04.2001 otsusega maakohtu otsuse A. Treiali hagi rahuldamise osas ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Viljandi Maakohus rahuldas 24.04.2006 otsusega A. Treiali hagi pärandvara osas ja jättis rahuldamata M. T. vastuhagi ühise tegutsemise lepingu tuvastamiseks; Viljandi Maakohus tühistas 10.01.2003 määrusega Valga Maakohtu 09.05.1994 määrusega kohaldatud hagi tagamise. Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, luges kohus lisaks dokumentaalsetele tõenditele ka TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks. Hageja on esitanud kostja vastu 3 nõuet: seoses vara kadumisega varalise kahju hüvitamise nõude; ehitusmaksumuse tõusu hüvitamise nõude; mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

st 4 ja TsK §-st 420, § 425 lg-st 1 vastutas M. T. vara säilimise eest. Hageja on jäänud selle juurde, et tema M.T. vastu hagi esitada ei soovi. Kuna hageja ja Eesti Vabariigi vahel ei olnud sõlmitud lepingut vara säilimise osas, on hagejal õigus esitada nõue lepinguvälise kahju hüvitamiseks. Hagi esitamise ajal 04.01.1999 sai riigi vastu esitatud kahju hüvitamise nõude aluseks olla kehtinud ENSV Tsiviilkoodeks (TsK). Tulenevalt vara arestimise ajal kehtinud TsK §-st 448 peab hageja kahjuhüvitise saamiseks tõendama, et riik on tegutsenud õigusvastaselt, hagejal on kahju tekkinud ning riigi õigusvastase tegevuse ning kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kui kohus loeb kõik need tingimused täidetuks, tuleb kostjal vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja käitus õigusvastaselt. Vara arestiti Valga Maakohtu 09.05.1994 määruse alusel, järgides täitemenetluse seadustiku sätteid. Vara arestimise aluseks olnud maakohtu määruse kohaselt pidi arestitama XXX asuvad esemed, mis kuulusid A. ja M.T. ühisvara hulka, ning XXX asuvad M.T. isiklikud tarbeesemed, koduloomad, mööbel ja traktor. 10.05.1994 ja 26.05.1994 arestimise aktidest nähtuvalt on seda ka tehtud. Arestimise alust ei ole kõrvalhoone arestimise osas (10.05.1994 akt), kuid selles osas esitas hageja eraldi nõude (ehitusmaksumuse kallinemisega seotud kahju hüvitamine). Hageja enda kohtuistungil antud selgituste kohaselt oli tema abielu M.T. ga lahutamata ja ühisvara oli jagamata ning nende mõlema asjad oli XXX elamus ja XXX . Seega oli arestitud vara puhul tegemist vähemalt osaliselt ka M.T. ühisvaraga ning oli põhjendatud jätta see M.T. kasutusse. Hageja ei ole tõendanud, et riigi esindajad viisid tema näidatud asjad ära. Hageja ütlused selle kohta, kas kõrvalhoone ja elamu uksed olid lukus või lahti, on vastuolulised. Kohus leidis, et kui arestitud vara on antud kellelegi hoiule, ei vastuta riik vara äraviimise eest hoidja või kolmanda isiku poolt. Vara arestimine ei tähenda, et riigil oleks kohustus tagada selle säilimine ning võtta kasutusele abinõusid, mida seaduses pole ette nähtud. Hagejal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue selle isiku vastu, kes tema omandisse kuuluvad esemed võttis. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevus vara arestimisel oli õigusvastane või et kostja on seotud vara kadumisega, ei ole ka tõendatud, et hagejal oleks riigi õigusvastase tegevuse tulemusena kahju tekkinud. Kohtul tuleb tuvastada, et A. Treiali hagi Eesti Vabariigi vastu arestimisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud.

otsusest ning pidi halduskohtusse vastava kaebuse esitama hiljemalt 23.08.2003. A. Treial esitas vastava kahju hüvitamise nõudega hagi maakohtusse alles 11.06.2007. Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest ei saanud kohus enam viidata sellele, et A. Treial oleks pidanud esitama kaebuse halduskohtule, mitte maakohtusse. Hagejale riigivastutuse seadusega antud tähtaeg kaebuse esitamiseks lõppes 23.08.2003, hageja esitas nõude 11.06.2007 ning ei ole esitanud kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust. TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud lahend kohtueelses menetluses, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kuna justiitsministeeriumi otsus on jõustunud, lõpetas kohus selle nõude osas menetluse otsust tegemata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Osa vaidlusalusest varast kirjutati üles 26.05.1994. See vara oli juba 24.05.1994 uurija Krusta poolt apellandilt ära võetud. Apellandil puudus võim nende asjade üle. Selle vara üleskirjutamiseks puudus kohtutäituril seaduslik alus, tegemist on riigiametnike omavoliga, mille eest vastutab vastustaja. Apellant ei ole M.T. le mingit vara üle andnud, apellandil ei ole temaga mingit lepingut sõlmitud ja tal ei ole mingit alust M.T. lt midagi nõuda. Eesti Vabariik on apellandilt vara ebaseaduslikult ära võtnud. 10.05.1994 tohtis kohtutäitur arestida abielu kestel soetatud ühisvara, 26.05.1994 puudus arestimiseks üldse seaduslik alus; 3) on apellandile kahju tekkimine tõendatud vastustaja poolt koostatud vara üleskirjutamise aktidega. Tõendatud on, et neid esemeid pole apellandile tagastatud. Järelikult ei ole vaidlust selle üle, et tekkis varaline kahju. Seda ei ole ka vastustaja eitanud; 4) seisneb põhjuslik seos apellandile tekkinud kahju ja riigi õigusvastase tegevuse vahel selles, et apellandi vahi alla võtmisega võeti tema vara riigiametnike poolt temalt ära, vara jäi nende valdusesse. Riigi kohustus oli tagada apellandi vara säilimine (KrMS § 75 lg 3). Riigi kohustus on taastada apellandi varandusliku olukorra selline seis, nagu see oleks olnud, kui riik poleks apellandile kahju tekitanud; 5) on kohus meelevaldselt käsitlenud fakte ning eiranud jõustunud kohtuotsust, märkides otsuses, et apellant väitis, et tema abielu M.T. ga oli lahutamata ja ühisvara oli jagamata ning nende mõlema asjad olevat olnud XXX elamus ja XXX . Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et apellandil ja M.T. l ei olnud mingit ühist vara; 6) ei olnud apellandil võimalik ehitusmaksumuse suurenemise nõuet enne 2007. a esitada, kuna kohus peatas selles asjas menetluse. Kuna nõude mitteesitamine toimus kohtu tegevuse tõttu, ei ole vastav nõue aegunud. Pealegi kallines ehitus pidevalt, seega pidevalt tekkis apellandil uus nõue ehituse kallinemisega seoses tekkinud kahju hüvitamiseks. Riigikohus on määruses nr 3-3-4-1-04 näidanud, et apellant on korduvalt kaebusi oma õiguste taastamiseks esitanud. Justiitsministeerium ei rahuldanud apellandi taotlusi, halduskohus ei võtnud kaebust menetlusse. Seega ei saanud apellant oma huvide kaitseks nõudeid täiendada enne kui Võru Maakohus menetluse asjas taastas. Seega on kohus otsuse tegemisel rikkunud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme. Mittevaralise kahju nõudele kohaldas kohus aegumist viidates sellele, et kahju tekkis 1994. a. Kohus ei oma ülevaadet, mida apellant hagis nõudis. Apellant nõuab mittevaralist kahju seoses sellega, et Võru Maakohtus olid apellandi nõuded arutusel aastaid ning mitte mingisugust otsust ei tehtud. See kestis alates 2000. Kogu aeg lubati hakata kahju hüvitamise nõuet arutama kui on jõustunud Viljandi kohtu otsus. Seega mingit aegumist ei ole; 7) ei tehtud kohtuistungi protokolli apellandi nõudel parandusi. Apellandi seisukohti ei arvestatud ja otsuses ei ole üldse kõiki apellandi nõudeid õieti käsitletud. Asja sissusse ei ole süvenetud; 8) nähtub kohtuistungi protokollist, et kohus teeb vaheotsuse. Kaevatav kohtuotsus ei ole vaheotsus.

seadustiku normide kohaselt. Eelmärgitud määrust ei ole tühistatud ega tuvastatud selle õigusvastasust. Vastustaja nõustub maakohtu seisukohaga, et arestimise alust ei olnud üksnes XXX kõrvalhoone arestimiseks. Ülejäänud vara arestimine oli seaduslik, mida on tuvastatud ka Riigikohtu poolt otsuses haldusasjas nr 3-3-1-46-05. Asjaolus, milline vara oli ühisvara hulka kuuluv ja milline mitte, saadi selgust alles aastal 2006. Valga Maakohtu 09.05.1994 määruse koostamise ja vara arestimise ajal olid apellant ja M. T. veel abielus ning nende ühisvara küsimus lahendamata. Nendele kuuluvad esemed olid nii XXX 25 elamus kui ka XXX . Eeltoodut kinnitas apellant 25.11.2010 kohtuistungil; 3) jäävad vastustajale arusaamatuks apellandi poolt uurija A.K. aadressil tehtavad süüdistused vara vägivaldsest äravõtmisest. Apellant ei ole käesolevas tsiviilasjas esitanud eeltoodu tõendamiseks ühtegi tõendit. On mõistetamatu, miks apellant sellisel juhul ei pöördunud kaebusega õiguskaitseorganite poole. Kriminaalmenetluse käigus olnuks apellandil õigus esitada tsiviilhagi ja taotleda temale uurija poolt tekitatud kahju hüvitamist; 4) on maakohus vaidlustatud otsuses tuvastanud, et apellant ei ole tõendanud asjaolu, et tema vara viisid ära riigi esindajad. Apellatsioonkaebuses ei ole põhjendatud, miks apellant peab maakohtu järeldust vääraks ega esitatud ühtegi tõendit enda väidete tõendamiseks (TsMS § 53 lg 4, § 230 lg 1). Apellandi väide on ebaõige ja tõendamata; 5) on maakohus olukorda õieti hinnanud ja tuvastanud põhjendatult, et riik ei saa vastutada kolmandate isikute tegude eest. Hageja pidanuks esitama enda kahju hüvitamise nõude isiku vastu, kes tema esemed minema viis. Kahe tunnistaja poolt on vihjatud M.T. le, kellel oli juurdepääs väidetavalt kaotsi läinud varale ja keda olevat kõnealloleval kinnistul nähtud. Seega tulnuks esitada lepinguvälise kahju hüvitamise nõue M.T. vastu. Lisaks vastutab viimane vara hoidjana hoiule antud vara raiskamise, võõrandamise või varjamise eest; 6) ei ole apellandi poolt kaebuses esitatud väited temale tekitatud kahju tõendatuse kohta kaebuse läbivaatamise seisukohalt asjassepuutuvad. Maakohus tuvastas, et asjas pole tõendatud vastustaja õigusvastast tegevust, mistõttu ei ole kohus andnud hinnangut teiste kahju hüvitamise eelduste, s.h kahju suuruse ja selle tõendatuse kohta; 7) ei ole riik vara arestimise korral kohustatud võtma kasutusele meetmeid, milledeks ei tule seadusest alust. Seadusega ei ole nõutud, et riik peaks arestitud vara säilimist tagama. Riik andis arestitud vara M.T. le hoiule ning viimase kohustuseks oli tagada vara säilimine; 8) ei saa olla asjaolu, et maakohus peatas käesolevas tsiviilasjas menetluse, mõjuvaks takistuseks, miks apellant ei esitanud enda nõuet tähtaegselt. Vastustaja nõustub maakohtuga, et Justiitsministeeriumi 01.07.2003 vastuskirjas sisalduv otsus apellandi taotluse rahuldamata jätmise kohta on jõustunud ning asjas on olemas jõustunud lahend kohtueelses menetluses. Apellant sai Justiitsministeeriumi keelduva vastuse kätte hiljemalt 23.07.2003, kuid ei esitanud halduskohtule kaebust hüvitise väljamõistmiseks. Seega on kohtueelses menetluses tehtud lahend jõustunud ning hagejal puudub õigus nõuda riigilt väidetava kahju hüvitamist. Apellandi püüdlused põhjendada, miks tal puudus varem võimalus esitada nõuet, asjaoluga, et ta on korduvalt esitanud kaebusi oma õiguste taastamiseks, ei ole arvestatavad. Nimelt sisaldab Justiitsministeeriumi 01.07.2003 vastuskiri viidet RVastS § 18 lg-le 2 ning selgitust halduskohtule kaebuse esitamise võimaluse kohta; 9) märgib apellant mittevaralise kahjunõude aluseks muuhulgas asjaolu, et Võru Maakohtus olid tema nõuded arutusel aastaid, kuid mingisugust otsust ei tehtud. Muid sisulisi vastuväiteid apellant aegumise kohaldamisele ei esitanud. Apellandi poolt märgitu ei ole asjassepuutuv, kuna tema poolt osundatud asjaolu ei ole käesolevas tsiviilasjas mittevaralise kahjunõude aluseks. Vastustaja viitab Tartu Maakohtu 06.09.2009 määrusele asjas nr 2-09-6169 ja Tartu Ringkonnakohtu 01.07.2009 määrusele samas tsiviilasjas, millega keelduti apellandi poolt kaebuses märgitud mittevaralise kahju nõuet menetlusse võtmast; 10) on apellandi süüdistused vastustaja esindaja aadressil, et viimane on väidetavalt keelanud kohtunikul istungiprotokolli parandamise, alusetud;

11) teeb kohus TsMS § 449 lg 2 kolmanda lause kohaselt lõppotsuse ja asja edasi ei menetle, kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle (TsMS § 449 lg 3 kolmas lause). Kohus on lähtunud lahendi tegemisel õigesti TsMS § 449 vastavatest sätetest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Maakohus on õigesti leidnud, et kuna kõrvalhoone arestiti 1994. a, siis RVastS § 17 lg 3 järgi on nõue aegunud ja see tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt nõuab apellant mittevaralist kahju seoses sellega, et Võru Maakohus arutas tema nõudeid aastaid ning ei teinud selle aja jooksul mingisugust otsust. Ringkonnakohus leiab, et apellandi poolt apellatsioonkaebuses märgitud mittevaralise kahju nõude aluseks olev asjaolu ei ole asjakohane, kuna sellel alusel esitatud nõude osas on olemas jõustunud kohtulahend tsiviilasjas nr 2-09-6169. Lisaks nähtub viimasest kohtuistungi protokollist (III kd, t.l 589 pöördel), et hageja soovis antud tsiviilasjas mittevaralist kahju seetõttu, et ta ei ole saanud oma vara kasutada ja käsutada ning seetõttu saaks apellandi taotlust mittevaralise kahju aluseks oleva asjaolu esitamist apellatsioonkaebuses käsitleda hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 tähenduses, milleks on vajalik kostja nõusolek. Vastusest apellatsioonkaebusele nähtub, et kostja ei ole nõus hagi muutmisega.

Aarne Sarjas

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.