Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Tsiviilasi nr 2-09-41726

Asjaolud ja hageja nõue Hageja ja kostja vahel sõlmiti 18.03.2009 müügileping nr 01115524L. Lepingus ning lepingu sõlmimisele eelnenud ja kostja poolt 18.02.2009 koostatud sõiduki hindamise aktis avaldas kostja, et lepingu esemeks olnud sõiduki Merzedes-Benz E350 läbisõiduks on 54 768 km. Ka Saksa Auto AS poolt 03.03.2009 tehtud pakkumuses D. R on sõiduki läbisõiduks kostja poolt märgitud 55 000 km. Hagejale on aga selgunud, et kostja poolt lepingu alusel müüdud sõiduki läbisõiduks on tegelikult 162 389 km, mida kinnitab AS Silberauto poolt väljastatud sõiduauto tehnilise kontrolli akt ning sõiduki diagnostika akt. Sõiduki tegelik läbisõit nähtub ka sõiduki odomeetril. Eeltoodust tulenevalt leidis hageja, et sõiduki läbisõidu vähendamine kostja poolt suurusjärgus kolm korda on käsitletav ulatuslikul määral ostja eksimusse viimisena ja hinnatav pettusena TsÜS § 94 lg 1 mõttes. 12.05.2009 esitas hageja kostjale müügilepingu tühistamise avalduse. Hageja palus kostjalt välja mõista lepingu eseme ostuhind 38 346, 99 eurot, intress perioodi 12.05.2009 17.08.2009 eest summas 892, 49 eurot. Vastavalt alusetu rikastumise sätetele tuli kostjal lepingu järgi saadu tagastada, millest ta pidi olema teadlik, mistõttu on ta kohustatud tasuma saadud raha eest seaduses sätestatud ulatuses intressi (VÕS § 1035 lg 3 p 2). Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu, väites, et hageja ei ole arvestanud nõude esitamisel vaidlusaluse lepingu sisu ja olemust. Antud leping on liisinguleping ning nimetatud lepingus on liisinguvõtjaks Ideal OÜ, müüjaks kostja ja ostjaks hageja ning leping sõlmiti 10.03.2009, seega enne kohtule esitatud müügilepingut. Vastavalt sõiduki üleandmise aktile läks OÜ-le Ideal 10.03.2009 üle sõiduki valdus, juhusliku hävimise riisiko ja suurema ohu allika vastutus. Seega soovis tegelikkuses sõiduki valduse ja omandi liisingulepingu alusel saada endale OÜ Ideal, kellelt tuli esialgne initsiatiiv antud tehinguks, kes pöördus liisingulepingu sõlmimise sooviga hageja poole ja valis sõiduki välja selle omanikult OÜ-lt Revalsteel. Kuna hageja aktsepteeris liisingulepingu sõlmimist üksnes tingimusel, et müüja nõustub sõlmima tagasimüügilepingu. Kuna hageja ei aktsepteerinud tagasimüügi kohustuse võtjana OÜ-t Revalsteel, küll aga kostjat, siis lülitus kostja antud tehingusse üksnes tagasiostu kohustuse võtjana. Valduse üleminek OÜ-lt Revalsteel kostjale vormistati samaaegselt valduse üleminekuga OÜ-le Ideal, seega pole kostjal olnud kunagi otsest huvi müüa sõidukit hagejale, vaid kostja lülitus tehingusse OÜ Ideal ja hageja soovil, kusjuures sõiduk osteti kolmandalt isikult ning müüdi samaaegselt ostmisega kohe otse hagejale ilma, et kostjal oleks tekkinud sõiduki otsest valdust. Eeltoodust tulenevalt leidis kostja, et tal ei saanudki esineda huvi hagejat pettusse viia. Juba üksnes sõiduki tagasiostu kohustuse võtmine tõendab seda, et kostjal ei olnud tahet hagejat pettusse viia. Kostja huvi antud tehingus oli teenida üksnes vahendustasu 639, 12 eurot. Pealegi ei ole kostja kunagi tehingutes kinnitanud auto tegelikku läbisõitu, vaid üksnes sõiduki odomeetri näitu. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata, sest tõendamist ei leidnud asjaolu, et kostja tahe oleks olnud hageja kallutamine tehingut tegema, esitades hagejale teadlikult ebaõigeid andmeid. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et 10.03.2009 on sõlmitud Revalsteel OÜ ja kostja vahel sõiduki Mercedes-Benz ostu-müügileping ja hageja ning OÜ Ideal vahel liisinguleping nimetatud sõiduki kasutamiseks. Samal kuupäeval on liisinguese OÜ-le Ideal ka üle antud. Nimetatud tehingutest nähtub, et 18.03.2009 müügilepingust tekkis poolte vahel üksnes müüja ja ostja vaheline õigussuhe ning kostja ei ole saanud müügieseme valdust. Ka asjaolu, et kostja on võtnud endale 10.03.2009 kohustuse sõiduk tagasi osta pärast liisingulepingu lõppemist 15.03.2014 kinnitab kostja vastuväidet, et tal puudus petmistahe.

Tsiviilasi nr 2-09-41726

Kostja on teostanud 18.02.2009 vaidlusaluse sõiduki hindamise ning fikseerinud odomeetri näidu 54 768 km. Sama näit on märgitud kõigis müügi- ja liisingulepingutes ning sõiduki üleandmise akti, mille on allkirjastanud ka hageja. Eelnevalt on 23.09.2008 tehtud sama auto hindamine ning siis oli odomeetri näit 54 748 km. Kostja on esitanud hagejale sõiduki hindamisel märgitud andmed. Eeltoodud kinnitab, et sõiduki armatuuril oleval odomeetril oligi tehingu tegemise ajal väidetav näit. 04.05.2009 on AS Silberauto teostanud sõiduki tehnilise kontrolli ning kontrollimisel selgus, et odomeetri näit on 162 389 km. Kostja väite kohaselt ei ole Saksa Auto AS-l endal võimalik teostada sõiduki diagnostikat, et välja selgitada sõiduki tegelik läbisõit. Kohtu hinnangul ei olnud kostjal võimalik diagnostika teostamist ka tellida, kuna kostja ei olnud sõiduki omanik. Lisaks sellele nähtub eksperdi arvamusest, et kui odomeetriga on mehaaniliselt manipuleeritud, ei pruugi arvutis ja odomeetril olev läbisõidu näit ühtida ning tehniliselt ei olegi võimalik tuvastada, milline oli sõiduki odomeetri näit mingil teatud ajamomendil. Juhul kui sõiduki arvutisüsteemiga või odomeetri näiduga on manipuleeritud, võis sõiduki armatuurlaual oleva odomeetri näit olla 18.03.2009 milline tahes. Asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks olnud enne tehingu tegemist teadlik sõiduki läbisõidu tegelikest näitajatest ja tahtlikult esitanud hagejale ebaõigeid andmeid eesmärgiga kallutada hagejat tehingut tegema. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagejal ei olnud õigust kostjaga 18.03.2009 sõlmitud müügilepingut TsÜS § 94 lg 1 alusel tühistada, müügileping on kehtiv ning sellest tulenevalt puudub hagejal ka alus nõuda lepingu järgi saadu tagastamist. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on otsuses märkinud, et juhul kui sõiduki arvutisüsteemiga või odomeetri näiduga on manipuleeritud, võis 18.03.2009 olla sõiduki armatuurlaual olev odomeetri näit milline tahes, millest saab järeldada kohtu seisukohta, et sõiduki odomeetri näit saanuks tegelikkuses olla kostja poolt hagejale avaldatud 54 768 km üksnes olukorras, kus sõiduki arvutisüsteemiga ja/või odomeetri näiduga oleks manipuleeritud. Kostja taotlusel läbi viidud kohtuliku ekspertiisi tulemusel ei tuvastanud, et sõiduki odomeetri näitu oleks manipuleeritud. Olukorras, kus tsiviilasjas ei ole tuvastatud mitte ühtegi asjaolu, mis hageja poolt esitatud tõenditest tuleneva ümber lükkaks, tulnuks kohtul olemasolevaid tõendeid arvesse võttes järeldada, et sõiduki odomeetri näit selle müügihetkel ei saanud olla kosta poolt hagejale avaldatud 54 768 km. Selle välistab asjaolu, et nii enne kui pärast sõiduki müügihetke on odomeetri näit olnud kordades suurem kui 54 768 km. Sellise näidu väidetav eksisteerimine odomeetril nähtub üksnes kostja poolt hagejale avaldatud andmetest. Kohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 94 lg 2, jättes tuvastamata kostja tahte viia hagejat eksimusse. Hageja on korduvalt rõhutanud, et suure tõenäosusega oli ebaõigete andmete edastamise põhjuseks olukord, kus hindamisakti ning lepingut koostades avaldas kostja hagejale tõestena andmeid, neid tegelikkuses üle kontrollimata. Seega isegi kui nõustuda kohtu seisukohaga, et kostja ei esitanud ebaõigeid andmeid teadlikult, on hagejale tõestena esitatud andmeid, mis olid tegelikkuses üle kontrollimata ning mis osutusid ebaõigeteks. Seega tulnuks kohtul nõustuda, et hagejal oli õigus lepingut TsÜS § 94 lg 2 alusel tühistada. Otsus ei sisalda mingeid kohtupoolseid põhjendusi, millest nähtuvalt on kohus kostja vastuväidetega hageja eksimusse viimise kohta nõustunud. Sellega on kohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8). Maakohus on otsuses tuvastanud ebaõigesti kostja soovi puudumise kallutada hageja tehingut tegema. Hageja soovis tehingu teha just nimelt kostjaga kui eelduslikult usaldusväärse isikuga ning kohus on jätnud võtmata arvesse asjaolu, et pooled, kes avaldavad teineteisele lepingueelsete läbirääkimiste käigus andmeid, teevad seda selleks, et saavutada lepingu sõlmimine. On selge, et

Tsiviilasi nr 2-09-41726

vaidlusalused andmed sõiduki odomeetri näidust esitas kostja hagejale eesmärgiga kallutada hageja vaidlusalust lepingut sõlmima. Ka ekspert on oma selgitustes ekspertiisiaktile märkinud, et tavaliselt muudetakse odomeetri näitu väiksemaks selleks, et müüa sõidukit kallimalt. Seega sõltub tehingu hind muuhulgas sõiduki odomeetri näidust ning kui kostja poolt hagejale avaldatud andmed oleksid olnud õiged, ei oleks hageja lepingus kajastatud tingimusel lepingut sõlminud. Vastustaja seisukoht Kostja AS Saksa Auto vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teha uus otsus ja hagi rahuldada. Kolleegium ei nõustu maakohtu hinnanguga menetlusosaliste poolt esiletoodud asjaoludele ja tõenditele. Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu oleks kostjal puudunud huvi vaidlusaluse tehingu tegemiseks, samuti sellele tuginev järeldus, et kostjal puudus petmistahe: tema huviks oli teenida tehinguga vaid 10 000 krooni. Viimast kinnitavat ka asjaolu, et kostja võttis endale kohustuse sõiduk pärast liisingulepingu lõppemist tagasi osta. Märtsis 2009 toimunud tehingutest (OÜ Revalsteel ja kostja vaheline 10.03.2009 müügileping, hageja ja OÜ Ideal vaheline liisinguleping) tegi maakohus järelduse, et 18.03.2009 müügilepingust tekkis poolte vahel üksnes müüja ja ostja vaheline õigussuhe, kuid müügieseme tegelikku valdust ei ole kostjal kunagi olnud (sõiduki valdus läks OÜ-le Ideal üle juba 10.03.2009). Eeltoodu käsitlus ei ole kooskõlas tegelike asjaoludega ega vasta müügilepingut reguleerivatele õigusnormidele. Hageja ja kostja sõlmisid 18.03.2009 müügilepingu (tl 8-9), mille kohaselt hageja ostis kostjalt kui müüjalt sõiduauto Merzedes-Benz E350 maksumusega 599 999, 99 krooni (38 346, 99 eurot). Müügilepingu punktis 1 avaldas kostja sõiduki läbisõiduks 54 768 km. Sama läbisõit nähtus ka kostja poolt 18.02.2009 koostatud sõiduki hindamise aktist (tl 10-11). Ka kostja poolt sama sõiduki kohta 03.03.2009 esitatud pakkumuses (adresseeritud D. R) on läbisõiduks märgitud 55 000 km. Seevastu 04.05.2009 tuvastati, et sõiduki tegelik läbisõit on 162 389 km (AS Silberauto koostatud akt tl 13-14). 12.05.2009 esitas hageja kostjale avalduse müügilepingu tühistamiseks, kuna selgus, et sõiduki tegelik läbisõit on lepingus näidatust kordades suurem (tl 17-18). Hageja väitel on kostja poolt lepingu esemeks olnud sõiduki läbisõidu näitamine kolm korda tegelikust väiksemana käsitletav pettusena TsÜS § 94 lg 1 mõttes. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et arvestada tuleb pooltevahelise tehingu tegelikku sisu ja olemust: kostja lülitus tehingusse üksnes tagasiostu kohustuse võtjana, mistõttu ei saanudki ta sõiduki ostjat eksimusse viia. Sõiduki tegelikku valdust ei ole kostjal kunagi olnud (valduse üleminek OÜ-lt Revalsteel kostjale vormistati samaaegselt valduse üleminekuga OÜ-le Ideal). Kostjal ei ole kunagi olnud otsest huvi müüa sõidukit hagejale, kostja lülitus tehingusse OÜ Ideal ja hageja soovil, kusjuures sõiduk osteti kolmandalt isikult ja müüdi kohe edasi. Kostja ei ole kunagi eelnimetatud tehingutes kinnitanud auto tegelikku läbisõitu, vaid üksnes sõiduki odomeetri näitu. Pealegi on selle näidu õigsust kinnitanud eseme vastuvõtmise aktis ka hageja ise. Huvi ostjat millekski kallutada sai olla vaid sõiduki omanikul OÜ-l Revalsteel. Eeltoodud asjaoludest nähtuvalt oli poolte vahel 18.03.2009 sõlmitud lepingu puhul tegemist müügilepinguga VÕS § 208 tähenduses, mistõttu kostja väited lepingu teistsuguse olemuse kohta ei ole kooskõlas toimiku materjaliga. Kohtule esitatud tõendid ei võimalda teha järeldust, nagu oleks kostja osalenud lepingus kellegi muuna kui müüjana, s.o „lülitunud“ lepingusse mingiks muuks

Tsiviilasi nr 2-09-41726

funktsiooniks. Asjaolu, et kostja ei ole kunagi omanikuna sõiduki registreerimistunnistusele kantud ning tema väidetav huvi seisnes vaid vahendustasu teenimises, ei võimalda hinnata pooltevahelist lepingulist suhet teisiti. Ka see, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 10.03.2009 tagasimüügileping (tl 40) ning et hageja sõlmis kolmanda isikuga lepingu eseme suhtes liisingulepingu, ei kinnita kostja eelnimetatud väidet. Hageja ja OÜ Ideal vahel sõlmitud liisinguleping ei muuda vaidlusaluse tehingu olemust. Asjaolu, et liisinguvõtja näitab liisinguandjale isiku, kellelt tuleb osta (määrab müüja) ning mis konkreetselt tuleb osta (valib eseme), ei mõjuta hageja ja kostja vahel tekkinud ostu-müügisuhet. Pealegi on ka liisingulepingu mõiste kohaselt selle lepingu olemuslikuks tunnuseks müügilepingu sõlmimine liisinguandja ja müüja vahel (VÕS § 361). Kostja ei vaielnud vastu tehingu tühistamise formaalsete eelduste täitmisele (TsÜS § 98 lg 1 ja § 99). Lisaks sellele peavad tehingu tühistamiseks olema täidetud ka materiaalsed eeldused. Hageja on menetluses tuginenud tühistamise alusena pettusele (TsÜS § 94). Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, s.t kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel. Pettus on TsÜS § 94 lg 1 järgi isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Pettuse aluseks võib TsÜS § 94 lg 2 järgi olla ka hea usu põhimõtte vastane asjaoludest teatamata jätmine või kontrollimata andmete esitamine tõestena. Antud juhul on kostja esitanud nii müügilepingus kui muudes müügilepingu sõlmimisele suunatud dokumentides ebaõigeid andmeid lepingu esemeks oleva sõiduki läbisõidu kohta. Ebakohane on siinjuures kostja väide, et tema kinnitas lepingus sõiduki odomeetri näitu, mitte läbisõitu. On üldteada asjaolu, et nimetatud seade on paigaldatud sõidukile vaid ühel eesmärgil: odomeeter näitab andmeid läbisõidu kohta. Hagi alusena toodud asjaoludest ja kohtule esitatud tõenditest võib küll järeldada, et pettusest võis olla huvitatud isik, kes oli sõiduki omanikuks enne kostjat (kellelt kostja sõiduki ostis) ja kelle eesmärgiks oli hageja (s.h liisinguvõtja) kallutamine tehingut tegema, mis aga ei vabasta kostjat müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisest. TsÜS § 94 lg 4 esimesest lausest tulenevalt võib petetud pool tehingu tühistada ka eeltoodud asjaoludel, kui teine pool pettusest teadis või teadma pidi. Kostja puhul on tegemist professionaalse automüügifirmaga, kes pidanuks lepingusse märgitud andmete õigsust eelnevalt kontrollima. Seda enam, et kostja on ka ise vastuses hagile möönnud, et kasutatud sõiduki puhul ei pruugi odomeetri näit vastata sõiduki tegelikule läbisõidule (tl 33). Pealegi võib tehingu TsÜS § 94 lg 4 teisele lausele tuginedes tühistada ka juhul, kui teine pool pettusest ei tea, kuid tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Maakohtul ei olnud alust järeldada, et kostjal ei olnud võimalik teostada sõiduki diagnostikat ega saanud ta seda ka tellida, sest ta ei olnud sõiduki omanik. Kohtule esitatud tõendid ei võimaldanud teha sellist järeldust. Ka asjaolu, et odomeetri näitu võidi muuta korduvalt, mistõttu pole teada, milline see oli müügitehingu ajal (kas hagejal oli võimalik selle visuaalsel kontrollimisel pettust avastada), ei välista pettust TsÜS § 94 tähenduses. Eksperdi arvamuse kohaselt on sõiduki odomeetriga mehhaaniliselt manipuleeritud, kuid tehniliselt ei ole võimalik tuvastada, milline oli odomeetri näit mingil teatud konkreetsel ajamomendil. Samas nähtub ka kostja selgitusest (01.09.2010 menetlusdokumendi lk 2 - tl 229-235), et antud juhul võidi kasutada manipuleerimise lihtsaimat viisi, kus avatakse näidikute plokk (mida eksperdi arvamuse kohaselt on tehtud) ja ühendatakse lahti juhe (üks juhe näidikute ploki taga asuvast laivoolu kaablist, millest iga juhe edastab andmeid odomeetril nähtava digitaalse numbrite rea jaoks), mis edastab odomeetrile sajatuhandelist läbisõitu kuvavat numbrit, mille tulemusel odomeetril kustub vasakpoolne number (antud juhul number „1“) ja näit muutub kümnetuhandeliseks läbisõiduks. Selline manipulatsioon ei jäta jälge hooldusmällu ning lahtiühendatud juhet on võimalik jälle tagasi ühendada.

Tsiviilasi nr 2-09-41726

Eeltoodu põhjal on kolleegium seisukohal, et hageja esitatud asjaolud annavad TsÜS § 94 lg-te 1 ja 2 ning § 95 järgi alust lepingu tühistamiseks pettuse tõttu. Vaidlust ei ole poolte vahel selle üle, et müügiesemeks olnud sõiduki tegelik läbisõit oli ca kolm korda suurem, kui see oli odomeetri näiduna fikseeritud müügidokumentides. Vaidlust ei ole ka selles, et läbisõit mõjutab oluliselt sõiduki müügihinda, olles põhiliseks sõiduki tehnilise seisukorra näitajaks, siis on see kindlasti asjaoluks, mis oli hagejale (s.h liisinguvõtjale) tähtis. Asjaolu, et hageja soovis müügitehingut sõlmida professionaalse automüügifirmaga (s.o kasutada usaldusväärset lepingupartnerit), mitte aga talle tundmatu eraisikuga, viitab samuti asjaolule, et hageja eeldas ostjana müüjapoolsete andmete õigsust. Kuna hageja on lepingu kehtivalt tühistanud, kuulub lepingu alusel saadu tagastamisele. VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära, arvestades seejuures VÕS §-s 1032 sätestatut. Lisaks on kostja kohustatud tasuma vaidlusaluselt summalt kostjale VÕS § 1035 lg 3 p 2 alusel intressi (seadusega sätestatud suuruses - VÕS §-s 94 sätestatud määras). Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja intress perioodi 12.05.-17.08.2009 eest summas 892, 49 eurot (seadusest tulenevale intressimäärale vastav arvestus hagiavalduses). Nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista. VÕS § 1034 lg-s 3 sätestatakse, et kui vastastikune leping on tühine, peavad lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt, ning et vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 111 lg 1 kohaselt, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kui müügileping on tühine ning ostja taotleb hagejana ostu eest tasutud raha tagasisaamist ning müüja taotleb kostjana VÕS § 111 ja § 1034 lg 3 kohaldamist, (müüja keeldub müügihinda tagastamast seni, kuni ostja tagastab talle lepingu eseme), siis kajastatakse seda kohtuotsuse resolutsioonis. Antud juhul ei ole kostja vastavat taotlust esitanud. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ning rahuldab hagi, tuleb poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta tervikuna kostja kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.