Eesti Maaülikooli hagi Mihhail Rešetjuki vastu eluruumi väljanõudmiseks ja 35 860 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
7 292,32 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mihhail Rešetjuki apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
27. september 2011
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja):
XXXXXXXXXXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 8. detsembri 2010 otsus
Mihhail
Rešetjuk
(isikukood:
Vastustaja (hageja): Eesti Maaülikool (registrikood: 74001086), esindaja Anneli Jõgiste Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 8. detsembri 2010 otsus muutmata. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Mihhail Rešetjuki kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline
esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eesti Maaülikool esitas hagi Mihhail Rešetjuki vastu eluruumi väljanõudmiseks ja 35 860 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt korteriomand asukohaga XXX kuulub hagejale. Kostja kasutas eluruumi hagejaga sõlmitud üürilepingu alusel. Üürileping sõlmiti 01.09.1997 tööandja eluruumi üürilepinguna. Tööandja eluruumi staatuse kaotas eluruum Tartu Linnavolikogu 04.02.1999 määruse nr 72 alusel. Uut üürilepingut ei sõlmitud ning kostja jätkas korteri kasutamist 1997 sõlmitud üürilepingu alusel mööndusega, et eluruum ei ole enam käsitletav tööandja eluruumina. Maaülikool kehtestas alates 01.04.2008 eluruumi asukohaga XXX üüri määraks 6 520 krooni kuus, millest teatas kostjale eelnevalt 26.02.2008 kirjaga allkirja vastu. Kostja ei vaidlustanud üüri kehtestamist, kuid ei hakanud seda ka tasuma. Üüriarved on hageja poolt esitatud, kostja ei ole teatanud üüri mittemaksmise põhjustest. Kommunaalmaksed on kostja poolt tasutud. 17.07.2008 pöördus hageja kostja poole kirjaga üürivõlgnevuse tasumiseks. Kiri anti kostjale üle allkirja vastu. Kostja üüri tasuma ei hakanud. Hageja ütles kostjaga sõlmitud üürilepingu erakorraliselt üles VÕS §-de 313 ja 316 lg 1 p 1 ja 2 alusel 15.09.2008. Kostja ei ole vaidlustanud üürilepingu ülesütlemist, kuid ei ole vabatahtlikult vabastanud eluruumi. Kostjaga on peetud korduvalt tagajärjetuid läbirääkimisi. Hageja palus kostja valdusest välja nõuda eluruum, kostja keeldumisel kostja nimetatud korterist välja tõsta ja välja mõista üürivõlg 35 860 krooni.
2.Kostja seletuse kohaselt on ta kätte saanud üüri suuruse määramise kirja, teate üürivõlast ja üürilepingu ülesütlemise teatise. Kostja ei ole vaidlustanud ja ei avaldanud kohtule soovi vaidlustada ühtegi temale teatavaks tehtud nõuet. Kostja kinnitas, et ta ei ole korteri omanikule, s.o Eesti Maaülikoolile, kunagi üüri maksnud. Küll aga on ta tasunud kõik kommunaalmaksed, esialgu Eesti Maaülikoolile ja hiljem majas loodud korteriühistule.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus 8. detsembri 2010 otsusega rahuldas hagi ja mõistis välja M. Rešetjukilt 35 860 krooni Eesti Maaülikooli kasuks. Kohus mõistis M. Rešetjukilt välja tema valduses oleva eluruumi asukohaga XXX Eesti Maaülikooli valdusesse. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt kuulub M. Rešetjuki valduses olev eluruum hagejale. Üürileping, mille alusel M. Rešetjuk kasutab eluruumi, asukohaga XXX, on üles öeldud hageja erakorralise ülesütlemisavaldusega 15.09.2008 ning selle asjaolu üle poolte vahel samuti vaidlus puudub. 18.07.2008 on M. Rešetjukile teatatud allkirja vastu üürivõlast summas 26 080 krooni ning on tehtud ettepanek üüri tasumiseks või tasumise ajatamiseks kokkuleppe sõlmimiseks
hiljemalt 31. juuliks 2008. Hageja on täitnud VÕS §-s 114 lg 1 sätestatud tähtaja andmise kohustuse täitmiseks. Üürilepingu puudumise tõttu puudub M. Rešetjukil õiguslik alus kasutada vaidlusalust eluruumi. VÕS § 334 lg 1 kohaselt üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. AÕS § 80 lg 1 ja 2 kohaselt omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid üürilepingu lõpetamise osas, samuti ei ole ta tõendanud, et tal on õigus pärast hageja poolt üürilepingu erakorralist ülesütlemist eluruumi valdamiseks muul õiguslikul alusel. Kostjal tuleb eluruum, asukohaga XXX, vabastada ning tagastada üürileandjale, s.o hagejale. 27.02.2008 on M. Rešetjuk andnud allkirja Eesti Maaülikooli kirjale, mille kohaselt ta tutvus tema kasutuses oleva korteri suhtes kehtestatud üüriga 6 520 krooni kuus alates 01.04.2008. Kirjas on välja toodud üüri arvutamise alused ning on märgitud, et üürnik võib üüri kindlaksmääramise vaidlustada 30 päeva jooksul. M. Rešetjuk ei ole seda teinud. 18.07.2008 on M. Rešetjukile teatatud allkirja vastu üürivõlast summas 26 080 krooni ning on tehtud ettepanek üüri tasumiseks või tasumise ajatamiseks kokkuleppe sõlmimiseks hiljemalt 31. juuliks 2008. Kostja ei ole üürivõlga tasunud ning on jätnud ka edaspidi üüri tasumata. Kostja kinnitusel ei ole ta hagejale kunagi üüri maksnud. Hageja poolt nõutav võlg on 35 860 krooni. Kohus asus seisukohale, et kostjalt tuleb välja mõista hageja poolt nõutud üürivõlg.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.M. Rešetjuk esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 8. detsembri 2010 otsuse tühistamist. M. Rešetjuk palub kohustada hagejat võõrandada korter XXX mõistliku summa, st 639,12 euro, eest. M. Rešetjuk palub mõista Eesti Maaülikoolilt enda kasuks välja ühe juristi minimaalne aastapalk, st 7 669,40 eurot. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kostja kunagi olnud nõus mitte ühtegi hageja nõudega. Kostja ei jõudnud esitada kõiki dokumente maakohtus, sest tegemist on 13 aastat kestva vaidlusega ja kostjal tuli läbi vaadata ja korrastada umbes 50 dokumenti. Kostja püüdis pikendada talle kirjalikult vastamiseks antud tähtaega ja saatis kohtuametnikule kirja. Kohtuametnik ei ole kirjale vastanud. Maakohus ei ole kõiki vaidlust puudutavaid dokumente asja juurde võtnud ja seetõttu tegi ebaõige otsuse; 2) ei ole poolte vahel uut üürilepingut sõlmitud. Kostja üürilepingu koopial on linnavalitsuse märkus „töölepingu lõppemiseni“ ning kostja tööleping kehtib veel tänaseni, kuid EMÜ üürilepingu koopial sellist märkust ei ole. Nende leping on poolik ja vigane ning seega osalt õigustühine ja võimalik, et ka võltsitud. Kosja tegi 22.02.2001 hagejale pakkumise sõlmida uus üürileping, kuid hageja keeldus; 3) ei ole hageja kostjale andnud võimalust osta kostja poolt kuni 15.09.2008 üürilepingu alusel kasutatavat ülikoolile omandiõiguse alusel kuuluvat korteriomandit, asukohaga XXX Tartu, erastamismetoodika järgi. 01.09.1997 sõlmisid pooled korteri üürilepingu, mille kohaselt korter üüriti kostjale seniks, kuni ta töötab ülikoolis. Kostja sai teada, et on võimalus ametikorterid erastada ja mitmed Tammsaare 8 elanikest on oma kortereid erastanud. Kostjale ei ole hageja sellisest võimalusest teatanud. Tartu Linnavalitsuse kodulehelt leidis kostja Tartu Linnavalitsuse 13.01.1998 korralduse nr 76, millest selgus, et paljude Tammsaare 8 maja korterite puhul alustati uus erastamisprotsess. Linnavalitsus arvas nende korterid välja tööandja eluruumide hulgast, kuid kostja korterit, kuigi
ta oli andnud avalduse ligi kuu aega varem (19.12.1997), seal ei olnud. Hiljem selgus, et 01.09.1997 üürileping kostja ja EPMÜ vahel kinnitati ilmselt mõne EPMÜ ametniku vea tõttu Tartu Linnavalitsuses alles 04.05.1998. Seetõttu aga venis ka ilmselt kostja korteri sattumine tol hetkel erastatavate korterite nimekirja ja sellest sõltus hiljem korteri võõrandamisel korteri hind. 02.03.2000 saadeti kostjale EPMÜ Nõukogu otsus, milles teatati, et tööandja elamispinna hulgast arvatakse välja kosjale kuuluv korter ning korteriomanikele võõrandatakse elumaja Tammsaare tn 8 korteriomandid, mh kostjale kuuluv korteriomand. Kui paljud üürnikest, kes kuulusid varasemasse nimekirja, said oma korteri võõrandada odavalt, st üksnes umbes 10 000 krooni eest, siis hilisemasse nimekirja kuulunud üürnikud aga umbes 100 000 krooni eest. 22.02.2001 kirjutas kostja avalduse ettepanekuga sõlmida uus korteri üürileping, kuid ta ei ole vastust oma avaldusele saanud ja seetõttu jäi kehtima vana leping. 13.11.2001 sai kostja kirja, milles talle pakuti võimalus võõrandada korter 117 360 krooni eest, mitte aga erastada väiksema summa (näiteks kuni 10 000 krooni) eest, nagu ta ootas. Pakutav hind oli kostja jaoks suur. Aastatel 2002 - 2008 ei ole kostja hagejaga korteri erastamise või võõrandamise teemal sisuliselt suhelnud. 26.02.2008 teatas hageja kostjale, et ta tõstis üüri 6 520 kroonini kuus. Selline üürinõue oli tegelikust turuhinnast 2-3 korda suurem. 31.03.2008 esitas kosta hagejale avalduse, milles küsis kunagise erastamise kohta. Saadud vastusest ei sisaldanud vastust ühelegi kostja küsimusele. Kostja leiab, et hageja ei ole temaga alates 1997. aastast uut üürilepingut sõlminud. 1997 sõlmitud üürilepingu p-st 5 võib aru saada väga mitmeti. Kostja mõistis seda nii, et „Tööandja“ kohustub maksma kogu üüri, eriti ka seetõttu, et kostja on seni kogu aeg korralikult maksnud kõigi kommunaalteenuste eest ja teinud korteris täieliku kapitaalremondi koos lisasoojustamisega. 07.08.2008 sai kostja kirja, milles teatati, et kostjal on üürivõlg 26 080 krooni ja tal paluti vabastada eluruum XXX ja anda see üle hageja esindajale või pöörduda kohtusse. Kostja midagi ette ei võtnud ja ka eluruumi üle ei andnud.
5.Eesti Maaülikool vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) sõlmis hageja kostjaga eluruumi XXX tööandja eluruumi üürilepingu 01.09.1997. M. Rešetjuk esitas ülikoolile avalduse korteri erastamiseks 19.12.1997. Sellel hetkel kuulus korterelamu XXX riigi omandisse. Eesti Maaülikoolist oli 18.02.1995 jõustunud ülikooliseaduse § 9 kohaselt saanud avalik-õiguslik juriidiline isik. Kuna Tammsaare 8 valmis ning anti üle ülikoolile 1970-ndatel aastatel, siis alates 1995 iseseisvaks avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks saamisega omandas ülikool ka Tammsaare 8 eluruumide erastamise kohutatud subjekti õigusliku seisundi. 01.09.1997 olid erastatud Tammsaare 8 mõned korterid. Ülejäänud korterid olid endiselt tööandja eluruumi staatuses ning nende osas ülikool oma otsust ei muutnud. Kuna tööandja elamispind võõrandamisele ei kuulunud, ei leidnud sel hetkel realiseerimist ka M. Rešetjuki soov erastada korter. Tammsaare 8 eluruumide erastamise kohustatud subjekti staatus lõppes ülikoolil 01.04.1998, mil Eesti Vabariik andis riigile kuuluva kinnistu (kinnistusregistri nr 1706) tasuta võõrandamise lepingu ja Riigikogu majanduskomisjoni 12.02.1998 otsuse nr 1-RV alusel üle Eesti Maaülikoolile. 05.07.1998 kanti kinnistusraamatusse Tammsaare 8 kinnistu omanikuna Eesti Maaülikool. Seega ei kuulunud eluruumid enam riigile ning ei saanud enam olla eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 1 või 11 kohaselt erastamise objektiks. Vabariigi Valitsuse 05.01.1999 korraldusega nr 4-k lubati ülikoolil võõrandada Tammsaare 8 kinnistu kui vara. 02.03.2000 võttis ülikooli nõukogu vastu otsuse nr 3, millega arvati tööandja eluruumide hulgast välja ning otsustati võõrandada korterite üürnikele rida kortereid Tammsaare 8 elamus. Teiste hulgas ka hagejale kuuluva korteri. 21.03.2000 võttis Tartu Linnavalitsus vastu määruse nr 10, millega tunnistas kehtetuks tollal kehtima hakanud elamuseaduse § 58 lg 3 redaktsiooni alusel tööandja eluruumide staatust puudutava regulatsiooni.
25.09.2000 võttis ülikooli valitsus vastu otsuse Tammsaare 8 korteriomandite võõrandamise hinnakujunduse osas, millega otsustati erastamise objektiks mitte olnud korterid müüa 2 000 krooni ruutmeetri üldpinna kohta kolmeaastase järelmaksuga. M. Rešetjukile tegi ülikool ettepaneku osta korter 1 800 krooni ruutmeeter. M. Rešetjuk ei pidanud võimalikuks ega soovinud oma eluruumi ülikooli poolt ette nähtud tingimustel osta. Ülikool pidas võimalikuks jätkata kostja eluruumi kasutamist kehtinud üürilepingu alusel ja seda kuni 2008 märtsikuu lõpuni väga soodsatel tingimustel, millal kostja pidi tasuma vaid kommunaalmakseid. Kuna kinnisvarabuumi tingimustes kehtisid Eesti suuremates linnades suhteliselt kõrged korteriüürid, ei suutnud ülikool 2008 enam põhjendada olukorda, kus tal jäi saamata eluruumide üüritulu. Üürinõude puudumine tähendas ülikoolile ohtu kohelda oma vara üürnikke erisoodustatud isikutena sellest tulenevate kohustustega tulumaksuseaduse alusel. Seoses sellega kehtestas ülikool alates 01.04.2008 Tammsaare 8 eluruumide üürnikele üüri lähtudes samas paikkonnas sarnastes eluruumides kehtinud keskmisest üüri suurusest. Üüri kehtestamine tõi kaasa mitmete üürnike loobumise edasistest üürisuhtest. Arvestades oma materiaalseid võimalusi, loobusid osad üürnikud elamispinnast Tammsaare 8 ning muretsesid endale väiksemad või odavamad elamispinnad mujal, vaidlustamata seejuures ülikooli poolt üüri kehtestamist või suurust. M. Rešetjuk ei loobunud elamispinnast ega tasunud ka üüri, mille kehtestamist ega suurust ta õiguslikel alustel vaidlustanud ei ole. Sellest tulenevalt ütles hageja 15.09.2008 VÕS § 313 ja § 316 lg 1 p 1 ja 2 alusel M. Rešetjukile üürilepingu erakorraliselt üles, võimaldades kostjal pikendada korduvalt omavahelistel kohtumistel tema poolt esitatud põhjendustel korterist lõpliku väljakolimise tähtaegu. Kostja ei väljendanud kordagi selgesõnaliselt, et ei kavatse XXX korterit vabastada. Alates 16.09.2008 kuni käesoleva ajani kasutab M. Rešetjuk XXX eluruumi õigusliku aluseta. Tema perekond - abikaasa ja 5 last, ei ela tema enda sõnul nimetatud eluruumis juba pikemat aega. Üürileping ülikooli ja M. Rešetjuki vahel on lõppenud, seda kostja vaidlustanud ei ole. Ka ei ole kostja esitanud muid õiguslikke tõendeid nimetatud eluruumi kasutamiseks; 2) on hageja korduvalt olnud initsiaatoriks kostjale tekkinud olukordade õiguslikuks selgitamiseks, arutamiseks ning tegevuste kooskõlastamiseks. Kohtumised on toimunud tavalises töises õhkkonnas mitmete ülikooli töötajate, sealhulgas juristi, osavõtul. Kostjale on esitatud mitmeid ettepanekuid jätkata üürisuhteid XXX eluruumis, tasudes üüri ja ajatades tekkinud üürivõla maksmist või omandada korter. Kostja on lubanud esitada oma ettepanekud, kuid pole seda kordagi teinud. Samast käitumisviisi on kostja kasutanud ka läbirääkimistes korteri vabastamise tähtaja osas pärast üürilepingu ülesütlemist. Kostja on käitunud viisil, nagu mõistaks ta ülikooli seisukohti, selgitusi ning nõudmisi, on andnud lubadusi need täita, kuid jätnud seejärel need ikkagi täitmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
8.detsembri 2010 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 630 lg-le 1 võivad pool ja iseseisva nõudega kolmas isik esitada esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Seadusest tulenevalt saab apellatsioonkaebuses vaidlustada esimese astme kohtu otsust, kuid apellatsioonkaebuses ei saa esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Apellatsioonikohus vaatab asja läbi sama hagi eseme ja aluse suhtes, mis esitati hagiavalduses. Lähtudes eeltoodust jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud taotluse kohustada hagejat võõrandama korter XXX mõistliku summa, st 639,12 euro, eest ja mõista Eesti Maaülikoolilt tema kasuks välja ühe juristi minimaalne aastapalk, st 7 669,40 eurot, sest apellant ei ole nimetatud nõudeid maakohtule esitanud.
Kuna Tartu Maakohtu 8. detsembri 2010 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning kohaldanud materiaalõiguse normi ning ükski apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.
7.Nähtuvalt asja materjalidest, on kostja hagiavalduse koos lisadega kätte saanud 28.09.2010 (tl 29). Kuna kohtuistung toimus 18.11.2010, siis oli tal piisavalt aega esitada soovi korral asjaga seotud dokumendid maakohtule, kuid kostja ei ole seda teinud. Kohtuistungi protokollist ei nähtu (tl 36), ei kostja oleks soovinud tõendeid esitada ja maakohus oleks keeldunud neid vastu võtmast. Seega on paljasõnaline kostja väide, et maakohus ei ole kõiki vaidlust puudutavaid dokumente asja juurde võtnud ja teinud seetõttu ebaõige otsuse.
8.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 01.09.1997 sõlmiti nende vahel tööandja eluruumi üürileping eluruumi, asukohaga XXX Tartu, kohta. Hiljem kirjalikke üürilepinguid poolte vahel sõlmitud ei ole. Apellandi väite kohaselt oli üürileping sõlmitud märkusega „töölepingu lõppemiseni“ ning kuna kostja tööleping kehtib tänaseni, siis kehtib ka üürileping. Hageja selgituse kohaselt võttis ülikooli nõukogu 02.03.2000 vastu otsuse nr 3, millega arvati tööandja eluruumide hulgast välja ning otsustati võõrandada Tammsaare 8 elamu korterite üürnikele muu hulgas ka korter 30. Tartu Linnavalitsus 21.03.2000 määrusega nr 10 sel ajal kehtinud ES § 58 lg 3 kohaselt arvas Eesti Maaülikoolile kuuluva Tammsaare 8 korterid välja tööandja eluruumide hulgast. Ringkonnakohus leiab, et ülikooli nõukogu 02.03.2000 otsus nr 3 ja Tartu Linnavalitsus 21.03.2000 määrus nr 10 ei muutnud poolte vahel sõlmitud tööandja eluruumi üürilepingut tavaliseks üürilepinguks, s.o poolte vahel kehtis endiselt 01.09.1997 sõlmitud tööandja eluruumi leping. Kuna kostja töötas ja kasutas seoses töösuhtega saadud eluruumi VÕS jõustumisel 01.07.2002, siis muutus tööandja eluruumi üürileping üürilepinguks, millele laienevad VÕS-i sätted. Seega oli hagejal võimalik üürilepingut erakorraliselt üles öelda võlaõigusseaduses sätestatud alustel.
9.Hageja on 07.08.2008 üürilepingu kostjaga VÕS § 313 ja § 316 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel erakorraliselt üles öelnud alates 15.09.2008 seoses sellega, et kostja oli viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri osas ja võlgnetav üürisumma ületas kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa. Kostja enda väitel sai ta üürilepingu ülesütlemise teate kätte (tl 36). Hageja poolt kostjale esitatud üürilepingu ülesütlemisavaldus vastab VÕS § 325 lg-tes 1 ja 2 sätestatule, s.o ülesütlemisavalduse formaalsed eeldused on täidetud. Kostja ei ole erakorralist ülesütlemist vaidlustanud ning seetõttu puudub vajadus kontrollida, kas täidetud on üürilepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused. Samas asja materjalidest nähtuvalt (tl 16-22) olid täidetud ka üürilepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused, s.o kostja oli viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri osas (VÕS § 316 lg 1 p 1) ja võlgnetav üürisumma ületas kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa (VÕS § 316 lg 1 p 2). Enne üürilepingu erakorralist ülesütlemist on hageja andnud VÕS § 114 lg 1 kohaselt kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuna hageja on kehtivalt üürilepingu erakorraliselt üles öelnud alates 15.09.2008, siis on maakohus õigesti välja mõistnud kostja valduses oleva eluruumi, asukohaga XXX, hageja valdusse.
10.Samuti on maakohus õigesti rahuldanud hagi ja mõistnud kostjalt välja hageja kasuks võlgnevuse 35 860 krooni. Hageja on teatanud 26.02.2008 kirjaga kostjale tema kasutuses oleva eluruumi üüri kindlaksmääramisest (tl 9-10) ning kostja on teatega tutvunud 27.02.2008 (tl 10). Asjaolu, et hageja ei nõudnud kostjalt kuni 01.04.2008 üüri tasumist, ei anna alust väita, et hageja kaotas üürileandjana õiguse üüri nõuda. Hageja on toiminud VÕS § 299 lg 2 kohaselt ja teatanud kostjale üüri nõudmisest. Juhul, kui kostja ei olnud nõus hageja poolt kindlaksmääratud üüri suurusega, siis pidi ta VÕS § 303 lg 1 alusel üüri suuruse vaidlustama 30 päeva jooksul selle talle teatavaks tegemisest, s.o 30 päeva jooksul alates 27.02.2008, kuid kostja ei ole üüri suurust vaidlustanud. Kuna kostja ei ole üüri suurust vaidlustanud seaduses sätestatud tähtaja vältel, siis on üür kindlaks määratud kehtivalt ning kostja, mitte tasudes üüri, rikkus üürilepingust tulenevat kohustust.
11.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi väited, mis on esitatud seoses sellega, et hageja ei ole võimaldanud tal eluruumi, asukohaga XXX, erastamist eluruumide erastamise seaduse sätete alusel, sest nimetatud väited ei ole antud vaidluses asjakohased.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.