Siemens Financial Services AS Eesti filiaal (likvideerimisel) hagi Ivar Treffneri vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.juuni 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ivar Treffneri apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus Hageja Siemens Financial Services AS Eesti filiaal (likvideerimisel, registrikood 11212308), esindaja Reelika Tagaväli
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja Ivar Treffner (isikukood xxxxxxxxxxxxx), esindaja v.adv Janno Kuusk Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3593,49 eurot
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 03.juuni 2011 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
Kõik esimese astme kohtu ja apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja, Ivar Treffneri kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui
nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.Siemens Financial Services AS Eesti filiaal (likvideerimisel) esitas 07.06.2010 Harju Maakohtule hagi Ivar Treffneri vastu võla 56 225,94 krooni ja viivise 53 676 krooni saamiseks. Menetluse käigus muutis hageja nõuet ning palus kostjalt välja mõista põhivõla 3593,49 eurot ja viivise kuni pankroti raugemiseni suurusega 337,07 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja liisinguandjana, Fivestar Ventures OÜ (äriregistrist kustutatud) liisinguvõtjana ja müüja Vendor Eesti OÜ kasutusrendilepingu, mille alusel hageja kohustus omandama müüjalt kuumajoogiautomaadi ning andma selle liisinguvõtja kasutusse. Liisinguvõtja kohustus tasuma liisingumakseid kuni liisingulepingu tähtaja lõpuni.
3.Samaaegselt sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu liisinguvõtja kohustuste täitmise tagamiseks. Liisinguvõtja ei täitnud liisingumaksete tasumise kohustust ja hageja ütles liisingulepingu üles. Lepingu lõppemise seisuga oli liisinguvõtja kohustuste suuruseks 56 225,94 krooni, millest eseme jääkväärtuse maksumus oli 45 970,34 krooni ja liisingumaksete võlg 10 255,60 krooni. Liisinguvõtja suhtes on pankrotimenetlus raugenud. Hageja esitas oma nõude kostja vastu, kuid kostja ei ole käenduslepingust tulenevat kohustust vabatahtlikult täitnud. Liisingulepingus on pooled kokku leppinud viivise tasumises suurusega 0,15 % tasumata makselt päevas. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud.
5.Liisinguvõtja tagastas seadme müüjale 29.11.2007, sest see ei olnud töökorras. Kostjale ei ole teada, miks müüja sellest hagejat ei teavitanud. Kuna liisinguese ei olnud enam liisinguvõtja kasutuses, puudub hagejal nõue ka kostja vastu.
6.Kostja rahalise vastutuse maksimumsummaks oli 61 500 krooni. Seega ei saa hageja kostjale suuremat nõuet esitada.
7.Ei ole selge, kas hageja on täitnud võlaõigusseaduse (VÕS) § 146 lg-st 2 tuleneva teavitamiskohustuse. Liisinguvõtja suhtles kogu lepingu kestvuse aja üksnes Vendor Eesti OÜ-ga. Kasutusrendileping allkirjastati Vendor Eesti OÜ kontoris. Asjaolu, et liisinguvõtja oleks pidanud esitama lisaks Vendor Eesti OÜ-le teateid ka hagejale, sai kostjale selgeks alles kohtumenetluse käigus.
8.Kohaldada tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 133 lg-t 1, sest hageja kasutas Vendor Eesti OÜ-t oma majandus- ja kutsetegevuses. Liisingueseme tagastamine müüjale on käsitletav liisingulepingu ülesütlemisena VÕS § 116 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Vendor Eesti OÜ on automaadi vastu võtnud ning sellega aktsepteerinud liisingulepingu lõpetamist. Lepingut rikkus Vendor Eesti OÜ, kellel lasub ka kohustus hüvitada tekkinud kahju. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
9.Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja, liisinguvõtja ja müüja vahel sõlmitud lepingu alusel sai Fivestar Ventures OÜ enda kasutusse kuumajoogiautomaadi. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja sõlmis käenduslepingu liisingulepingust tulenevate Fivestar Ventures OÜ kohustuste täitmise tagamiseks. Poolte vahel on vaidlus selle üle, millal ja mis alusel liisinguleping lõppes ja kas lepingu lõppemisest on tekkinud Fivestar Ventures OÜ-le kohustused, mille täitmist saaks nõuda kostjalt.
11.VÕS § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingulepingu puhul on seotud omavahel kasutuslepingu ja võõrandamislepingu tingimused. Liisingulepingu ese läheb liisinguandja omandisse, kuid selle kasutamiseks on õigustatud liisinguvõtja. Samuti on tavapäraselt liisinguvõtjal õigus esitada asja kvaliteedist tulenevad nõuded müüja vastu.
12.Lepingu lõpetamine, sh ülesütlemine peab toimuma seaduses sätestatud korras. VÕS § 366 annab liisinguvõtjale õiguse müügilepingust taganeda ja liisinguleping üles öelda. Hageja üldtingimuste p-s 12.7 on VÕS §-s 366 sätestatud õiguse kasutamine välistatud.
13.Tahteavalduste tegemine lepingu ülesütlemiseks peab olema tehtud lepingu teisele poolele VÕS § 196 lg 1 ja TsÜS § 69 lg 1 järgi. Kohtule esitatud üleandmisevastuvõtmise aktist nähtub, et liisinguvõtja andis müüjale üle liisingueseme. Samas ei ole kostja ega liisinguvõtja teatanud hagejale, kes oli liisingueseme omanik, seadme puudustest või sellest, et see on antud üle müüjale. Teavitamise kohustus oli liisinguvõtjal üldtingimuste p 11.1 järgi. Üleandmise-vastuvõtmise akti ei saa tõlgendada liisingulepingu ülesütlemisena eseme puuduste tõttu. Aktist ei nähtu liisinguvõtja tahe müügilepingust taganeda ega liisinguleping üles öelda.
14.Üldtingimuste p 12.7 võib olla vastuolus VÕS § 42 lg 3 p 2 sätetega. Kohatu on kostja väide, et ta ei saanud aru, et oleks pidanud lepinguga seotud teavitused tegema ka hagejale, mitte üksnes müüjale. Teavitamise kohustus on hagejal üldtingimuste p-s 11 sõnaselgelt määratletud. Teavitamist nõudev lepingu tüüptingimus ei ole liigselt kahjustav. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et ta oli eksimuses liisinguvõtja isiku suhtes. Liisingulepingu sõlmimine müüja vahendusel on tavapärane. Lepingus oli sõnaselgelt määratletud liisinguandjaks hageja, arved on esitanud hageja ja tasumine on toimunud hagejale.
15.Liisingueseme üleandmisega müüjale ei ole liisinguleping üles öeldud. Seega oli leping kehtiv ja lepingust tulenevad kohustused tuli liisinguvõtjal täita. Kostja ei ole tõendanud, et liisinguvõtja oleks lepingust tulenevad kohustused täitnud.
16.Kostja on sõlminud käenduslepingu liisinguvõtja kohustuste tagamiseks. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostjalt tuleb VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel välja mõista põhivõlg 3593,49 eurot ja VÕS § 113 lg 1 alusel lepingu p-s 9.1 kokku lepitud viivis. Käendaja suhtes ei saa nõuda kohustuse täitmist suuremas summas, kui käenduslepingus kokku lepitud, seega saab hageja nõuda vaid 337,07 euro suurust viivist. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
17.Kostja palub kohtuotsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
18.Maakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata asjas tähtsust omavad tõendid ja ei põhjendanud kostja vastuväidete arvestamata jätmist, millega rikkus kohtuotsuse põhjendatuse nõuet.
19.Kostja taotles T R tunnistajana ülekuulamist, kuid maakohus jättis selle taotluse rahuldamata. T. R ülekuulamine oli vältimatult vajalik, et selgitada välja Vendor Eesti OÜ ja hageja koostöösuhete olemus, mille alusel võinuks osutuda asjakohaseks TsÜS §-des 132 ja 133 sätestatu kohaldamine ning tegeliku kohustatud isiku muutumine. Tunnistaja ütlustest sõltus olulisel määral kostja õiguslik positsioon.
20.Kohus ei ole kaevatavas otsuses hinnanud ega vastu võtnud kõiki vajalikke tõendeid, mistõttu ei ole hinnanud ega analüüsinud tõendeid nende vastastikuses seoses. Osundatud menetlusrikkumine viis selleni, et kohus jättis olulises osas asjas tähtsust omavad asjaolud tuvastamata, osa asjaolusid on aga meelevaldselt ja ekslikult tuvastatud. Maakohus ei täitnud menetlusseadust, mis kohustab motiivide esitamist apellandi väidete ja tema poolt esitatud tõenditega mittenõustumise kohta, mistõttu on õigusemõistmine sisuliselt teostamata ja kostja PS §-s 15 sätestatud õigused ei ole kaitset saanud.
21.Kostja allkirjastas vaidlusaluse kasutusrendilepingu Vendor Eesti OÜ kontoris viimase esindaja, juhatuse liikme T R juuresolekul ja juhendamisel. Nimetatud asjaolu kinnitavad muu hulgas ka kasutusrendilepingu allkirjastamise erinevad kuupäevad. Kui kostja allkirjastas lepingu 02.02.2007, siis hageja esindaja allkirjastas selle alles 20.03.2007. Fivestar Ventures OÜ (kustutatud) ja kostja kui selle äriühingu juhatuse liikmest seadusliku esindaja jaoks oli hageja esindajaks, partneriks ning kontaktiks kogu liisingueseme kasutamise lepingu perioodil Vendor Eesti OÜ. Nimetatud arusaam kujunes kostjal Vendor Eesti OÜ tegevust hinnates, kuivõrd kõikides liisinguesemega seotud toimingutes oli Fivestar Ventures OÜ (kustutatud) kontaktiks Vendor Eesti OÜ. Asjaolu, et Fivestar Ventures OÜ (kustutatud) oleks pidanud esitama kasutusrendilepingu osas täiendavaid teateid või märgukirju ka vastustajale, sai kostjale teatavaks alles käesoleva tsiviilasja menetlemise käigus.
22.Kuivõrd hageja kasutas Vendor Eesti OÜ-t pidevalt oma majandus- ja kutsetegevuses liisinguesemega seotud lepingute sõlmimisel, haldamisel ja lõpetamisel, siis tulnuks TsÜS § 133 alusel lugeda, et Vendor Eesti OÜ-le tehtud tahteavaldused on hagejale teada ning hageja on saanud kätte ka liisingueseme omandi ja valduse. Kohus jättis kohaldamata TsÜS §-des 132 ja 133 sätestatu, kuigi oleks pidanud seda asjaoludest tulenevalt kohaldama, mis viis ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Vastus apellatsioonkaebusele
8.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
9.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
10.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
11.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Kohtuotsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Kohus märkis otsuses, millistele asjaoludele ja tõenditele ta oma järeldused rajas. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
12.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Maakohus jättis kostja taotluse T.R tunnistajana ülekuulamiseks põhjendatult rahuldamata (t lk 96) ja ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Kohus hindas ja analüüsis asjas esitatud ja vastuvõetud tõendeid ning tuvastas asja lahendamiseks tähtsust omavad
asjaolud õigesti. Apellatsioonkaebuse üldsõnaline väide, nagu ei oleks kohus seda teinud, ei vasta tõele.
13.Asjaolu, kus ja millal allkirjastati vaidlusalune liisinguleping, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Liisinguleping on kolmepoolne leping, mille on sõlminud kolm erinevat juriidilist isikut – liisinguandja, liisinguvõtja ja müüja. Müüja ei ole liisingulepingu järgi liisinguandja esindaja ega tema kontaktisik, nagu kostja ekslikult leiab. Asja materjaliga ei ole kooskõlas ka kostja väide, et liisinguvõtja oli kontaktis üksnes müüjaga. Esitatud tõendite kohaselt esitas arveid liisinguvõtjale hageja, kes tasus arveid hagejale. Kohus ei pidanud vaidluse lahendamisel kohaldama TsÜS § 132 ja § 133.
14.Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et VÕS § 365 lg 1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on liisinguvõtjal õigus teostada liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. Kostja ei ole tõendanud, et liisinguesemel oleks olnud puudusi, mis oleks takistanud liisingueseme kasutamist. Liisinguvõtja ei ole hagejat lepingu eseme väidetavatest puudustest teavitanud ega temalt nõusolekut müügilepingust taganemiseks küsinud. Lepingu eseme tagastamine liisinguvõtja poolt müüjale ei too endaga iseenesest kaasa liisingulepingu lõppemist. Asja materjalist ei järeldu, et liisinguvõtja oleks avaldanud tahet müügilepingust taganeda ja liisinguleping üles öelda.
15.Maakohtu menetluskulud jäävad kostja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud kostja.
16.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
I. Nõmm
I. Sidok
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.