Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

2-07-3204 Menetluskulud jätta 90 % ulatuses HV ja EN kanda solidaarselt ning 10 % ulatuses BIGBANK AS kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 17. augustil 2011. a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

2-07-3204 välja mõista üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3, käenduslepingu ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 142 lg 1 ja § 145 lg 1, 2 alusel. Sissenõutavaks muutunud viivise 5 222.78 krooni (seisuga 02.04.2007. a) palus hageja välja mõista tuginedes üldtingimuste punktidele 6.1, 6.2 ja 5.3, käenduslepingu ning VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-le 6, § 113 lg-le 1, § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-le 1, 2. Viivise määraks on lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär 29,29% aastas. Lepingu ülesütlemisel 30.08.2006. a oli sissenõutavaks muutunud tasumata viivise summa 46.88 krooni. Hageja alustab ülesütlemisel nõutud summade alusel viivise arvestamist alates 31.08.2006. a. Perioodil 31.08.2006. a – 02.04.2007. a on viivis suurenenud 5 175.90 krooni võrra (30 000 krooni x 29,29% x 215 päeva : 365). Leppetrahvi nõue (6 000 krooni) tuleneb hageja hinnangul üldtingimuste punktidest 6.3 ja 5.3, käenduslepingust ning VÕS §-st 100, § 101 lg 1 p-st 1, § 108 lg-st 1, § 158 lg-st 1, § 142 lg-st 1 ja § 145 lg-st 1, 2. Leppetrahvi suuruseks on 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt (s.o 30 000 krooni x 20%). Võla sissenõudmisega seotud kulud moodustuvad kulust hageja poolt kostjatele saadetud kirjade eest. Nimetatud kulude tasumist on hagejal õigus nõuda VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 142 lg 1 ja § 145 lg 1, 2, käenduslepingu p-de 1 ja 2 ning üldtingimuste punktide 5.3 ja 9.3 alusel, mis viitab hageja poolt kehtestatud hinnakirjale. Kostjad on jätnud hagejale tasumata meeldetuletuskirjade eest 550 krooni (200 krooni +350 krooni), ülesütlemise hoiatuskirja eest 350 krooni ning ülesütlemisavaldusega kirja ja selle kaaskirja eest 550 krooni. Kostjad on tasunud sissenõudekulude katteks 90 krooni, sellest tulenevalt tuleb kostjatel tasuda võla sissenõudmisega seotud kulude katteks 1 360 krooni. Esitatud kahjuhüvitise nõude 11 400 krooni õiguslik alus tuleneb hagist nähtuvalt üldtingimuste punktist 5.3, käenduslepingust ning VÕS §-st 100, § 101 lg 1 p-st 3, § 115 lg-st 1, § 127 lg-st 1, § 128 lõigetest 1, 2 ja 4, § 142 lg-st 1 ja § 145 lg-st 1 ja 2. 08.05.2007. a täpsustas hageja nõuet, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista 65 085.90 krooni (so 4 159.75 eurot), millest 30 000 krooni (so1 917.35 eurot) on tagastamata krediidisumma, 5 998.03 krooni (so 383.34 eurot) sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 5 222.78 krooni (so 333.80 eurot) viivis, 6 000 krooni (so 383.47 eurot) leppetrahv, 1 360 krooni (86.92 eurot) võla sissenõudmisega seotud kulud ning 16 505.09 krooni (1 054.87 eurot) kahjuhüvitis. Kostja vastuväited hagile

2-07-3204 kergekäeliselt võimaldanud krediiti summas 30 000 krooni isikule, kellel puudub kindel sissetulek ning maksevõime on kaheldav, mistõttu on kostja seisukohal, et krediidileping on vastuolus heade kommetega ning seega tulenevalt TsÜS § 86-st tühine. Poolte vahel sõlmitud krediidileping on tühine ka vorminõude täitmata jätmise tõttu. Pooled on XXX. a sõlmitud krediidilepingus märkinud, et EN on sõlminud krediidiandjaga käenduslepingu krediidilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks, reaalselt sõlmiti käendusleping aga alles 20.03.2006. a. Seega on väär krediidilepingu põhitingimustes märgitud säte nagu oleks krediidi tagamiseks sõlmitud käendusleping, sest krediidilepingu sõlmimisel ei olnud krediidilepingu alusel antaval laenul veel mingeid tagatisi, mistõttu ei olnud täidetud VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud tingimused. Tulenevalt VÕS § 408 lg-le 1 on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni seaduses sätestatud andmetest. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Juhul kui kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud krediidileping tervikuna ei ole tühine, vaid kehtiv, vaidleb kostja täies ulatuses vastu kõikidele nõuetele. Hageja pole kostjat teavitanud krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisest ega krediidilepingu ülesütlemisest krediidilepingu üldtingimustes sätestatud korras – kostja ei ole saanud hageja viidatud teateid krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ega krediidilepingu ülesütlemiseks ning hageja ei ole esitanud ka tõendeid nende kättetoimetamise kohta kostjale. Seega ei ole hageja krediidilepingut kehtivalt üles öelnud ning hagi HV suhtes on põhjendamatu. Väär on ka hageja väide, et hageja andis kostjale krediiti summas 30 000 krooni, sest kostja hagejalt krediidisummat saanud ei ole. Krediidisumma anti krediidilepingu põhitingimuste kohaselt mitte kostja kui krediidisaaja käsutusse, vaid käendajale EN. Järelikult pole hageja täitnud oma lepingulist kohustust krediidisaaja ees ja pole krediidisaajale krediidisummat andnud, mistõttu on alusetu nõuda HV nimetatud summa tagastamist. Leppetrahvi nõudes tugineb hageja üldtingimuste punktile 6.3, mille kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Nimetatud sätte näol on kostja arvates tegemist tarbijat ebamõistlikult koormava tüüptingimusega, mistõttu on nimetatud tingimus seadusest tulenevalt tühine ja vastuolus heade kommetega, hageja ei ole nõudnud kostjalt leppetrahvi tasumist ka mõistliku aja jooksul. Viivise nõue on alusetu, kuivõrd viivise nõude aluseks olev üldtingimuste säte on niivõrd ebaselge ning tarbijat eksitav, et seda ei saa käsitleda krediidilepingu osana. VÕS § 113 lg 1 sätestab sisuliselt kaks viivise arvestamise võimalust: kas VÕS § 94 sätestatud määras või siis lepingus kokku lepitud määras. Krediidilepingu üldtingimuste punktist 6.1 ei selgi, millise alternatiivi (st VÕS § 113 lg 1 lause) järgi tarbijalt viivist nõutakse, mistõttu on tegemist tüüptingimusega, mis on niivõrd ebaselge, et tavaliselt mõistlikult tarbijalt ei saa eeldada nimetatud sättest aru saamist ning mistõttu ei saa seda lugeda lepingu osaks.Kui kohus on siiski seisukohal, et nimetatud tüüptingimuse näol on tegemist lepingu osaga, leiab kostja, et viivise arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lg 1 lauses II sätestatud metoodikast, millist seisukohta toetab ka hageja poolt kehtestatud hinnakiri, mille kohaselt tarbijalepingutes kohaldatakse viivist seadusega sätestatud määras (millest mõistlik isik võib välja lugeda, et kohaldatakse seadusega sätestatud viivis, mitte aga poolte poolt kokku lepitud viivist). Kui viivise arvutamise alusena kasutada hageja poolt viidatud VÕS § 113 lg 1 III lauset, on viivise määraks krediidilepingus sätestatud intressimäär 29,29% aastas, mis on aga vaadeldav ebamõistlikult kõrge viivisena. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt tuleb sellist tüüptingimust pidada tühiseks ning hageja saab nõuda vaid seadusjärgset viivist. Kui kohus leiab siiski, et viivise nõue kuulub rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 III lause alusel, siis tuleks viivise nõuet vähendada, kuna viivise nõue on ebamõistlikult suur ning hageja ei ole esitanud viivise nõuet mõisliku aja jooksul. Kostja ei tunnista võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõuet, mis on alusetu tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p-st 5. Võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamise aluseks on hageja poolt kehtestatud hinnakiri ning krediidilepingu üldtingimuste p 9.3. Hageja poolt ühepoolselt kehtestatud hinnakiri pole pooltele siduv, kuna

2-07-3204 kostjale ei ole hinnakirja tutvustatud. Sissenõudmise kulud on oma olemuselt käsitletavad leppetrahvina VÕS § 158 lg 1 mõttes. Üldtingimuste p 9.3 näol on tegemist VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühise tüüptingimusega, seda põhjusel, et kehtestatud sissenõudmise kulud on võrreldes teiste krediidiasutuste poolt nõutavate sissenõudmiskuludega ebamõistlikult suured. Oma olemuselt on võla sissenõudmisega seotud kiri informatiivse, mitte sanktsioonilise sisuga, eesmärgiga teavitada klienti täitmata maksekohustusest, mitte täiendavate sanktsioonide kehtestamine. Kuivõrd tähtkirja edastamine Eesti Posti vahendusel maksis 2006 aastal ca 20 krooni, siis on hagejale võla sissenõudmiseks tegelikult tekkiv kulu ka oluliselt väiksem hagis nõutust. Väidetavalt on hageja kostjatele edastanud 7 kirja, mille reaalne kulu on seega ligikaudu 140 krooni, mistõttu on hagejale tekkinud tegelik kahju ligi 10korda väiksem kostjalt nõutava võla sissenõudmiskuludega võrreldes. Kostja ei tunnista kahju hüvitamise nõuet, leides, et kahju on tõendamata ja selle hüvitamise nõudmine on vastuolus seadusega.. Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hageja nõue 65 085.90 krooni väljanõudmiseks kostja HV rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.

2-07-3204 lepingule viivisemäära leidmisel VÕS § 113 lg 1 lausest 3 ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressimäära alusel, so 29,29% aastas. Üldtingimuste p 6.1 teises lauses on sätestatud, et tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, millest lähtuvalt võib aru saada, et viivisemääraks on kõige kõrgem viivise määr, millele viitab seadus. Kuna poolte vahel on sõlmitud krediidileping, siis maksimaalne seaduses sätestatud viivise määr on võrdne krediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. Kostja ei ole kuidagi tõendanud ja põhjendanud, miks on seaduses sätestatud viivisemäär ebaproportsionaalselt suur. Hageja leiab, et hageja on viivise nõude esitanud mõistliku aja jooksul (ülesütlemiseavalduses aga ka juba enne seda), viivis pole kostjat ebamõistlikult kahjustav ja selle vähendamine oleks vastuolus seadusega. Seaduslikud ja põhjendatud on ka võla sissenõudmisega seotud kulud ning kostja on kohustatud neid hagejale hüvitama. Vastavalt krediidilepingu üldtingimuste p-le 9.3 on menetlusosalised kokku leppinud, et krediidiandja poolt krediidisaajale ja käendajatele nende poolsest lepingu rikkumisest tingitud kirjalike teadete eest tuleb krediidiandjale tasuda hinnakirjas sätestatud tasu. Pank on lähtunud kliendile teenuse selguse ja läbipaistvuse tagamise huvidest, sätestades saadetavatele kirjadele konkreetses suuruses tasud, millega kliendil on võimalik tutvuda enne lepingu sõlmimist. Ettenähtud tasud sisaldavad muuhulgas näiteks sideasutusele makstavat tasu, ümbrike maksumust, töötajatele makstavaid tasusid jne. Kuna tegemist on hageja poolt kantavate kuludega, siis puudub kliendil selle suuruse kohta ülevaade.. Hageja on seisukohal, et kuna kirjalike teadete saatmise tasu suuruse osas on pooled kirjalikult kokkuleppinud, on sideasutusele makstud tasu suurusest lähtumine seadusega vastuolus ning võla sissenõudmisega seotud kulud tuleb kostjalt hageja kasuks täies ulatuses välja mõista. Tulenevalt üldtingimuste pst 9.1 peab hageja lugema kostja poolt antud aadressi õigeks niikaua, kuni talle ei ole teatatud uut aadressi, seega tuleb võla sissenõudmisega seotud teated lugeda kostjale kättetoimetatuks. Kahju hüvitamise nõue on seaduslik, põhjendatud ja kostja on kohustatud hagejale seda hüvitama.

2-07-3204 •

•

•

•

•

•

XXX. a sõlmisid hageja ja kostja HV tarbijakrediidilepingu XXX, mille alusel andis hageja kostjale krediiti summas 30 000 krooni. Asjaolu on tuvastatud XXX. a tarbijakrediidilepinguga XXX (tl 13-21, I kd). Lepingu põhitingimuste järgi kohustus kostja tasuma hagejale intressi 29.29% krediidisummast ühe aasta kohta. Krediidilepingule kohaldati Balti Investeeringute Grupi Pank AS Krediidilepingute üldtingimusi (tl 38-39, I kd). Lepingu põhitingimuste järgi kohustus krediidiandja krediidisumma krediidisaajale üle kandma 2 pangapäeva jooksul arvates lepingu ning käenduslepingute sõlmimisest alljärgnevalt: saaja nimi EN(tl 39, I kd). 20.03.2006. a sõlmisid hageja ja kostja EN käenduslepingu, millega käendaja võttis endale vastutuse kõigi hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust XXX ja selle võimalikest lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käendaja vastutuse maksimumsummaks on 95 864 krooni ja käenduse tähtajaks 01.05.2012. a. Asjaolu on tõendatud 20.03.2006. a käenduslepinguga (tl I kd, tl 5-10). Hageja on saatnud kostjatele 10.05.2006. a. dateeringuga, 26.05.2006. a. dateeringuga, 13.07.2006. a. dateeringuga kirjad teatega tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise osas ja andnud täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks. Asjaolu on tõendatud 10.05.2006. a. dateeringuga, 26.05.2006. a. dateeringuga, 13.07.2006. a. dateeringuga HVja EN adresseeritud kirjadega (tl 47-52, I kd) Lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tõttu kostjate poolt ütles hageja 30.08.2006. a vastavasisulise avaldusega sõlmitud krediidilepingu erakorraliselt üles. Asjaolu on tõendatud 30.08.2006. a. HV adresseeritud avaldusega (tl 53, I kd)).

2-07-3204 sõlmitud tarbijakrediidileping XXX , mille alusel andis hageja kostjale krediiti summas 30 000 krooni. Vastavalt VÕS §-s 402 sisalduvale definitsioonile on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Seega sai esitatud asjaoludel vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimisel olla hageja eesmärgiks saada enda käsutusse rahasumma. Antud juhul on kostja I antud eesmärgi realiseerumiseks, teinud tahteavalduse vaidlusaluse tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks. Selliselt oma vabalt kujunenud tahet avaldades, pidi hageja teadma, et poolte vahel on krediidisuhte tekkimine võimalik just sellisel tingimusel. Kohtu hinnangul ei ole kokkuleppe eesmärk heade kommetega vastuolus, sest nüüdisajal on isikutevaheliste krediidilepingute sõlmimine igapäevane ja tavapärane. Kohtu hinnangul ei muuda vaidlusalust kokkulepet heade kommetega vastuolu tõttu tühiseks ka asjaolud, et kostja I oli lepingu sõlmimise ajal vaid 18-aastane, omandas kutseharidust, tema suhtes oli alustatud täitemenetlust ning tal puudus püsiv töökoht. TsÜS § 8 on määratud füüsilise isiku võime teha kehtivaid tehinguid ning antud paragrahvi 2. lõike järgi on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel) täielik teovõime. Seega on seadusandja täisealisusega seostanud füüsilise isiku küpsuse astme, millega kaasneb võime teha kehtivaid tehinguid ning saab pidada ühiskondlikult aktsepteeritavaks, et täisealine teovõimeline isik on võimeline mõistma õiguslikele tagajärgedele suunatud tegude tähendust ning hindama ka nendega kaasnevaid riske. Kuivõrd vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud seaduses sätestatud krediidiandja kohustust enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist teabe omandamiseks (VÕS § 4032 lg 1 jõustus 01.07.2011. a.), mis võimaldaks tarbija krediidivõimelisust hinnata, siis ei saa lepingut tühiseks pidada ka seetõttu, et kostja I hindab tagantjärgi oma maksevõimet kaheldavaks (tl 106, I kd). Pooltel ei ole vaidlust, et tarbijakrediidileping on sõlmitud. Seega on oluline, et lepinguvabaduse raames on kostjal I võimalus olnud otsustada, kas leping sõlmida. Arvestades eeltoodut ning samuti õiguskindluse põhimõtet, puudub kohtu hinnangul esitatud asjaoludel õigustus vaidlustada tehingut siis, kui saabub kohustuse täitmise hetk. Kohus ei nõustu ka kostja I väitega justkui oleks vaidlusaluse tarbijakrediidileping tühine VÕS § 408 lg 1 alusel põhjusel, et järgimata on VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni seaduses sätestatud andmetest. Hageja ja kostja I poolt sõlmitud kirjaliku XXX. a tarbijakrediidilepingu XXX põhitingimustest nähtub, et EN on sõlminud krediidiandjaga käenduslepingu krediidilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks (tl 39, I kd). Antud asjaolu annab kohtu hinnangul alust järeldada, et kostja I avaldus lepingudokumendis vastab ka VÕS § 404 lg 2 p-s 10 nõutavatele tingimustele tarbijalt nõutavate tagatiste osas. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 10 tuvastanud, et 20.03.2006. a sõlmisid hageja ja kostja EN käenduslepingu, millega käendaja võttis endale vastutuse kõigi hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust XXX ja selle võimalikest lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Asjaolu, et antud kokkuleppe on sõlmitud hiljem, ei muuda tarbijakrediidilepingut tühiseks. Kohus nõustub hagejaga, et ka juhul kui kirjalikus lepingudokumendis sisalduvas tarbija avalduses ei olnud VÕS § 404 lg 2 sätestatud andmed, on vaidlusalune tarbijakrediidileping muutunud kehtivaks, sest kostja I on asunud krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 2, vt kohtuotsuse järgmine punkt).

2-07-3204 arvelduskontole. Kostjad ei ole väitnud, et krediidisumma on kolmandale isikule üle andmata. Seega tuleb lugeda krediidisumma krediidisaajale üleantuks vastavalt poolte kokkuleppele.

2-07-3204 kutsetegevuses antud laenult maksta intressi juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on pooled lepingu põhitingimustes kokku leppinud aasta intressimääras 29.09% krediidisummast. Kostjad ei ole kokkulepitud intressimäära vaidlustanud. Kohtu hinnangul on hageja õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni vastavalt sõlmitud krediidilepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 40, I kd). Lepingu ülesütlemise hetkest puudub nii VÕS § 416 lg-st 1 kui ka üldtingimuste punktist 4.2 tulenevalt intressi arvestamiseks ja nõudmiseks õiguslik alus. Krediidiandja saab vastavate eelduste olemasolul nõuda üksnes viivitusintressi (VÕS § 415 lg 1).

2-07-3204 is 16 osundatud sättes on viide VÕS § 113 lg-le 1. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.01.2009. a. kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-2-1-120-08 p-is 12 väljendatud seisukohtadega leiab kohus, et VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause näevad ette erinevad viivisemäärad ning VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kolleegium leidis, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Käesoleva kohtuotsuse p-is 10 on kohus tuvastanud, et lepingu põhitingimuste järgi kohustus kostja tasuma hagejale intressi 29.29% krediidisummast ühe aasta kohta. Kostja I palub teise vastuväitena viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel. Kohtupraktikas on välja kujunenud, et viivist võib vähendada põhjendusel, et see on ebamõistlikult suur, põhivõla ulatuseni. Kohus leiab, et kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaks alust viivise vähendamiseks alla põhinõude. Seega tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 1350.82 eurot (21 135.68 krooni) ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis, kuid kokku mitte üle põhivõla s.o. 1917.35 euro.

2-07-3204 summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.

Kaija Kaijanen Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.