2-10-55743
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Roomet Sõnna
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.augustil 2011 Võru kohtumaja
Tsiviilasja number
2-10-55743
Tsiviilasi
L. S. hagi K. P. vastu 1789,53 euro (28 000 krooni) nõudes 1789,53 eurot
Hagi hind Pooled ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
hageja L. S. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xxxx xxxxxx xxxx xxxxxxxx, esindaja v.adv. Peeter Järv) ; kostja K. P. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xxxx xxxx xxxx xxxxxxx, esindaja Feliks Luiksaar) 5.juulil 2011
rahuldada L. S. hagi K. P. vastu. Välja mõista K. P. L. S. kasuks 1 789 (üks tuhat seitsesada kaheksakümmend üheksa) eurot ja 53 senti. Menetluskulude jaotus L. S. menetluskulud jätta K. P. kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, Tartu Ringkonnakohtule, kusjuures kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagiavalduse kohaselt müüs hageja 30.augustil 2010.a. kostjale ca 9,5 tonni vanarauda (kombain Niva, traktor MTZ 52 jne); vanaraua hinnaks oli kokku lepitud 3 krooni kg eest. Müüdav vanaraud lõigati töömehe poolt väiksemateks tükkideks. Mingit dokumenti kostja vanaraua ostmise kohta ei vormistanud ja hageja ka seda ei nõudnud, sest kostja oli ka enne seda hageja käest vanarauda ostnud ning mingeid probleeme ei olnud tekkinud. Mõni päev hiljem teatas kostja hagejale, et tema poolt vastuvõetud vanaraua maksumuseks on 28 000 krooni. Hagejal sellele summale mingeid vastuväiteid ei olnud, kuna see vastas enam-vähem üleantud vanaraua kogusele. Ca poolteise nädala pärast päris hageja kostjalt, et millal viimane kokkulepitud rahasumma hagejale ära maksab. Kostja vastas, et ta olevat kogu rahasumma A. S. kätte andnud, kes olevat pidanud selle hagejale edasi andma. Hageja aga mingit raha A. S. käest saanud ei ole ega ole kunagi andnud A. S. ka mingit volitust oma rahaasju ajada. Olukorra selgitamiseks saadi paari päeva pärast kolmekesi, s.o. hageja, kostja ja A. S. , Põlgaste bensiinijaamas kokku, et saada asjas selgust. Sõnelemist ja tüli oli palju, A. S. ähvardas kostjat isegi automaadiga. Hageja leiab, et tema poolt on kõik seadusega hagejale pandud kohustused kostja ees täidetud, kostja aga on jätnud täitmata kohustuse tasuda hagejale asja ostuhind rahas. Neil asjaoludel palub hageja kostjalt välja mõista müügilepingu järgi saamatajäänud 28 000 krooni.
Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei ole suhelnud hagejaga vanaraua ostu-müügi küsimustes, vaid ostis vanaraua A. S. . Kostja poole pöördus ja vanarauda müüa soovis ning faktiliselt kostjale ka müüs A. S. , kes kostjale väitis, et temal on vanarauda, seejärel kostja poolt ostetava vanaraua asukoha kostjale ka kätte näitas. Vanaraua asukohaks oli küll hageja elukoht, kuid kuna A. S. ja hageja olid kostja hinnangul omavahel tihedates ja lähedastes suhetes, ei tekkinud kostjal mingeid kahtlusi selles, et vanaraud kuulub A. S. . Hageja ei ole kunagi kostjale avaldanud, et A. S. poolt müüdava vanaraua omanik on hoopis tema ja et just tema vanaraua omanikuna soovib seetõttu vanaraua eest saadavat raha enda kätte. Vanarauda on ka varem müünud hageja varasem elukaaslane, keda kostja on ka tookord vanaraua omanikuks ja müüjaks pidanud ja kelle kätte ka varasemal korral kokkulepitud raha maksnud. Hageja ei ole hagiavaldusele lisanud tõendeid selle kohta, et just tema ja ainult tema oli vanaraua omanik. Kostja arusaamise järgi valdas ja käsutas vanarauda kui vallasvara A. S. ja kostjal ei olnud alust kahelda selles, et ta oligi vanaraua omanik, kes tema omandis olnud vallasasja kostjale üle andis tingimusel, et saab selle asja (vanaraua) müügist kostja poolt ka tasu. Kostja peab end ostetud vanaraua osas heauskseks omandajaks. Just eeltoodust tulenevalt maksis kostja umbes 05.09.2010.a. vanaraua müügist saadud rahast 28 000 krooni A. S. , mitte hagejale ja pidas sellega ka ostja poolse kohustuse maksta müüjale kauba eest raha, täidetuks. Alles pärast vanaraua eest A. S. kui kostja veendumuse kohaselt selle omanikule kostja poolt tasumist asus kostjalt raha küsima ka hageja, kellele kostja selgitas, et tasus raha A. S. kätte (tl 15-17). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele.
2 (5)
Hageja on kohtule esitanud tõendi, millest nähtuvalt L. H. tõendab, et ta müüs kombaini Niva 1998.a. L. S. (tl 34). Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja organiseeris metalli tükeldamise ja viis hageja õuelt 30.augustil 2010.a. ära vanarauda 28 000 krooni (1789,53 euro) väärtuses. Hageja nõuab müüdud vanaraua ostuhinna väljamõistmist kostjalt. Asja menetluse algul on kostja väitnud, et hageja ei olnud selle metalli omanik. Kirjalikus vastuses hagile on kostja väitnud, et ta on ostetud vanaraua osas heauskne omandaja (tl 16). Kohtuistungil aga kostja väidab, et ta organiseeris vanaraua tükeldamise, korraldas selle transportimise ja pidi kokkuleppes müügist saadava raha ära andma ja oma tasu saama teenuse eest, mitte ostmise eest; tegemist olevat kahe käsundilepinguga, ühelt poolt käsundi andmine hageja poolt A. S. ; teine käsundileping, kus A. S. andis käsundi kostjale, et ta müüks vanaraua ja saaks selle eest raha (tl 49-50). TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 208 lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 620 lg 2 kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga. VÕS § 621 lg 1 tulenevalt on käsundisaaja kohustatud järgima käsundiandja juhiseid ning andma aru käsundi täitmise käigust. VÕS § 624 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. VÕS § 626 lg 1 tulenevalt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Tunnistaja A. S. annab ütlusi (tl 40), et ta osales, kui hageja müüs vanarauda kostjale; hageja ei saanud töölt ära jääda ja palus ning näitas talle enne ette, mis müügiks läheb; peale lõunat tuli kostja vanarauda viima, oli traktor MTZ-52 ja kombain ning veel metsa juurest sai midagi peale; hageja jõudis koju, kui vanarauaauto polnud ära sõitnud; hoovi peal tunnistaja A. S. ütles kostjale, et see on hageja vanaraud ja raha tuleb tuua hageja kätte, vanaraud, mis sealt lõigati kuulus sellele talule; pärast helistas tunnistaja kostjale, küsides palju oli vanarauda ja palju selle eest saab, kostja ütles, et saab 28 000 krooni, kuid ei jõua nii vara, et toob raha õhtul hilja; kuna tunnistaja tundis kostjat rohkem kui hageja, siis ta helistas kostjale ja küsis raha kohta; tunnistaja A. S. ei ole saanud selle vanaraua eest kostjalt sentigi. Tunnistaja L. I. , kes on hageja tütar, annab ütlusi (tl 38), et K. P. viis augusti lõpus eelmisel aastal neilt Sõreste külast Kanepi vallast Põlvamaalt vanarauda; vanaraud asus nende talu 3 (5)
õuealal; viidi ära kombain, ratastraktor; P. ja S. ja vist oli veel mingi mees, kes lõikasid linte, kombaini tükkideks; kui vanaraua ostja tuli, siis oli ema tööl; A. S. tuli ka varem kohale vaatama, et kõik oleks korras ja midagi valesti peale ei pandaks; ema jõudis lõpuks koju ja käidi korra linnas ning kui tagasi jõuti, siis pealepanijad lõpetasid; ema vaatas veel üle. AÕS § 90 lg 1 kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kuna kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et hageja ei ole viimase kinnistu õuealal asunud vanaraua omanik, tuleb hagejat lugeda AÕS § 90 lg 1 kohaselt selle vanaraua omanikuks, kuna ei ole tõendatud vastupidist. Seda kinnitab kombaini osas ka L. H. kirjalik tõend (tl 34). Kohus ei nõustu kostja väitega kohtuistungil, et asjas on tegemist kahe käsunduslepinguga. Hagiavaldusest ja tunnistaja A. S. ütlustest nähtuvalt volitas hageja A. S. , kuna hagejal oli tööpäev, vanametalli kostjale üle andma, kusjuures kostjale toonitati, et see on hagejale kuuluv metall ja selle eest raha tuleb üle anda hagejale. TsÜS § 118 lg 1 kohaselt volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. TsÜS § 120 lg 2 kohaselt volituse ulatuse määrab esindatav. Volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb. Kohus tõlgendab hageja tahet vastavalt TsÜS § 75 lg 1. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja tahe oleks olnud tunnistaja A. S. talle teenuste osutamiseks lepingu sõlmimiseks, vaid tema esindamiseks vanaraua üleandmisel kostjale. Tunnistajate A. S. ja L. I. ütlustest nähtuvalt, veendus pärast koorma pealepanekut asjaoludega kohapeal ka kojujõudnud hageja isiklikult. Kostja on kohtus põhjendamata muutnud oma seisukohta, väites eelmenetluses, et tal oli müügileping tunnistaja A. S. , kuid kohtuistungil, et tema ja tunnistaja A. S. vahel oli sõlmitud käsundusleping, et kostja vahendaks vanaraua müüki vanarauda ostvatele firmadele. Asjaolu, kas kostja müüs vanametalli edasi mõnele kokkuostjale, ei ole käesolevas asjas tõendatud ega ka oluline. Tunnistaja A. S. ei ole käesolevas vaidluses pooleks. Asja materjalidest nähtuvalt pidi kostja pooltevahelise suulise kokkuleppe kohaselt hageja volitatud isiku poolt kättenäidatud vanaraua ära viima ja selle eest tasuma 3 krooni/kg. Hageja andis olemasoleva asja (vanaraua) kostjale üle ning tegi võimalikuks selle omandi ülemineku kostjale, pooled ei olnud kokku leppinud, et selle vanaraua omanikuks saab keegi kolmas isik, kostja võttis asja vastu ja tal lasub kohustus tasuda hagejale vanaraua ostuhind. Ka tunnistajate R. I. ja A. S. ütlustest (tl 39, 40), nähtub, et kostja ostab vanarauda kokku; tunnistaja R. I. sai pool raha kostjalt kätte sulas ja pool raha kandis kostja tunnistaja pangaarvele. Eeltoodud tõenditega kohus tuvastas, et poolte vahel esinesid müügi suhted; vaidlusaluse lepingu eesmärgiks oli asja (vanaraua) müük, mitte mõne muu teenuse osutamine. Kostja väidab, et ta tasus raha vanametalli eest kolmandale isikule A. S. . Tunnistaja A. S. annab kohtus ütlusi, et ta ei ole kostjalt selle vanametalli eest sentigi saanud (tl 40). Tunnistaja E. V. annab ütlusi (tl 47), et see oli üks nädalavahetuse päev septembris eelmisel aastal, kui kostja helistas talle ja küsis, et kas ta ei viitsiks kostjaga koos sõita, et vaja ära viia vanaraua eest raha; Põlgaste tanklas kohtuti A. ; kostja andis A. raha; tunnistaja nägi rahapaki peal olevat
4 (5)
viiesajalist. Seega tunnistaja E. V. ütlustest nähtuvalt andis kostja raha kellelegi Avo-nimelisele isikule teadmata summas ja nendevahelise jutuajamise sisu ta ei mäleta. VÕS § 186 p 1 kohaselt lõpeb võlasuhe kohase täitmisega. VÕS § 79 lg 1 kohaselt, kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja nõusolekut andnud ja hiljem heaks kiitnud kostja poolt lepingu väidetavat täitmist kolmandale isikule ning kolmas isik on hagejale kinnitanud, et ta ei ole kostjalt raha saanud. Neil asjaoludel kohus leiab, et L. S. hagi K. P. vastu tuleb rahuldada ja välja mõista K. P. L. S. kasuks 1 789 eurot ja 53 senti. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et kuna hagi rahuldati, tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Kohtunik:
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.