Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud Hageja ja Kostja I vahel on sõlmitud kaks lepingut 30.06.2006 rahvusvahelise krediitkaardi lepingu nr XXX(edaspidi leping I) ja 19.10.2006 nr XXX(edaspidi leping II). Hageja, Kostja I ja Kostja II vahel on samuti sõlmitud kaks lepingut 07.05.2004 laenuleping nr XXX (edaspidi leping III) ja 28.11.2005 laenuleping nr XXX (edaspidi leping IV). Kostjad sattusid lepingute täitmisega raskustesse 08.11.2007 ning sellest ajast saadik pole kostjad üldse makseid tasunud. 28.10.2010 esitas AS SEB Pank kohtule hagiavalduse TV(Kostja I) ja D V (Kostja II) vastu solidaarselt põhivõlgnevuse 405 588,76 krooni (25 921,85 eurot), intressi 15 742,85 krooni (1006,15 eurot), viivise 227 440,04 krooni (14 536,07 eurot) ja leppetrahvi 8504 krooni (543,5 eurot), kokku 657 275,74 krooni (42 007,58 eurot) väljamõistmiseks lepingute III ja IV alusel. Samuti palub hageja välja mõista Kostjalt I ja Kostjalt II viivise alates 29.12.2010 kuni põhinõude rahuldamiseni ning jätta menetluskulud summas 42 500 krooni (2716,25 eurot) võrdsetes osades Kostja I ja Kostja II kanda. 23.02.2011 määras kohus Kostjale II riigi õigusabi korras advokaadi ning pikendas tähtaega vastuse hagiavaldusele esitamiseks kuni 21.03.2011. Kostjale I, T V toimetati hagiavaldus kätte, ent ta ei vastanud sellele ega ilmunud ka kohtuistungile. Kostja II, D V , esitas 21.03.2011 kohtule oma vastuse hagiavaldusele. Vastuses ei nõustu Kostja II hagejaga ning palub, et kohus vähendaks Kostja II vastutust pooleni solidaarsest vastutusest. Kostja II taotleb viiviste vähendamist nullini või alternatiivselt vähendamist kohtu äranägemisel, samuti palub Kostja II jätta rahuldamata nõue jooksva viivise osas, mis on määratud 29.12.2010 kuni põhinõude rahuldamiseni. Menetluskulud palub Kostja II jätta hageja kanda. 25.04.2011 esitas hageja oma vastuse kostja D V vastusele. Vastuses ei nõustunud hageja kostjaga ning asus seisukohale, et ei ole põhjust ega alust muuta solidaarvastutust osavastutuseks. Hageja on oma vastuses aga nõus vähendama lepingu III viivise summa võrdseks põhiosa võlgnevusega. Kuid seejuures ei pea hageja põhjendatuks, et menetluskulud tema kanda jääksid ning ta väidab, et kulud peab kandma pool, kelle kahjuks otsus tehti. Oma 16.05.2011 esitatud vastuses jääb Kostja II varasemas vastuses esitatud seisukohtade juurde ning rõhutab, et nõuded on esitatud Kostja II majanduslikust seisukorrast lähtuvalt. Kohtuotsuse põhjendused Esmalt käsitleb kohus lepingutega I ja II seonduvat. Lepingud I ja II on sõlmitud hageja ja Kostja I vahel. Lepingud I ja II on kvalifitseeritavad makseteenuse lepinguteks VÕS § 709 lg 1 mõttes, millele kohalduvad tarbijakrediidilepingu (VÕS § 402) alaliigi, arvelduskrediidi, (VÕS § 407 lg 1) sätted. Üldnorme ja erinevate lepinguliikide sõlmimise erinorme on täidetud, seega oli tegemist kehtivate lepingutega, mille alusel tekkinud võlausaldaja nõuetel on õiguslik alus. Õiguskaitsevahendina on tulenevalt VÕS §-st 100 ja § 101 lg 1 p-dest 1,4,6 võlausaldajal lepingu rikkumise korral õigus nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Võlausaldaja on lepingud üles öelnud VÕS § 101 lg 1 p 4 mõttes. Lepingute ülesütlemine on kehtiv, ülesütlemisavaldused on formaalselt ja materiaalselt kehtivad ning vastavad VÕS § 195 ja § 196 sätestatud sisu- ja vorminõuetele. Krediidilepingute puhul on järgitud VÕS §-s 416 sätestatud erinorme, tarbija on olnud makseviivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ning võlausaldaja on andnud kostjatele täiendava tähtaja, lepingute ülesütlemine on kooskõlas ka VÕS §-ga 720. Ülesütlemise tagajärjena vabanevad mõlemad pooled vastavalt VÕS § 195 lg-le 2 lepinguliste kohustuste täitmisest, ent lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.

Teiseks on võlausaldaja eelnevalt esitanud täitmisnõude VÕS § 101 lg 1 p 1 mõttes. Kuivõrd lepinguliste kohustuste täitmise osas erinormid puuduvad, tuleb lähtuda lepingute täitmisel VÕS üldsätetest. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 23 lg 1 kohaselt määratakse kohustused kindlaks lepingus või seaduses ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. AS SEB Pank on Kostjalt I nõudnud kohustuste mittetäitmisel ja täitmisega viivitamisel lepinguliste kohustuste täitmist, kuid tulemusteta. Raha kasutamise eest on võlausaldajal õigus küsida intressi. Krediidilepingute osas kohalduvad laenulepingu sätted tulenevalt VÕS § 401 lg-st 3. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb tasuda intressi, samuti lisab VÕS § 401 lg 1, et krediidisaaja kohustus on krediidilt intressi tasuda. Hageja nõue intressi tasumiseks on seega õigustatud. Intressimäära sätestab VÕS § 94 lg 1, lubades seejuures siiski Euroopa Keskpanga baasintressimäära põhisest summast kõrvale kalduda. Seega saab hageja lepingutes sätestatud intressimäära lugeda kohaseks ning hageja nõuet hagiavalduses esitatud suuruses põhjendatuks. Lisaks on võlausaldaja nõudnud viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Makseteenuse lepingule kui arvelduskrediidile kohalduvad ka krediidi, sealhulgas tarbijakrediidi sätted. VÕS § 415 lg 1 sätestab tarbijakrediidilepingute osas, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 421 kohaselt on tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Riigikohus on aga enda 14. jaanuari 2009.a. otsuses nr 3-2-1-120-08 öelnud, et juhul, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgneb kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on seaduses sätestatust kõrgem viivisemäär kohane. Kohus lisab Kostja I-le selgituseks, et vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg-s 1 rõhutatakse, et kohus võib viiviseid mõistliku suuruseni vähendada kohustatud lepingupoole nõudmisel. Kostja I hagiavaldusele ei vastanud ning viiviste vähendamist ei taotlenud ning kohus omal algatusel viiviseid vähendada ei saa (vt ka Riigikohtu 04.05.2011 otsus nr 3-2-1-24-11 ja Riigikohtu 26. detsembri 2007. a otsus nr 3-2-1-128-07, p 17). Lisaks sätestab TsMS § 207 lg 2, et kui hagi on esitatud ühiselt mitme kostja vastu, siis osaleb iga kostja teise poole suhtes iseseisvalt. Hageja või kostja toimingust ei tulene kaashagejale või kostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses pole sätestatud teisiti. Lepingute I ja II osas on pooleks vaid Kostja I, seega pole tegemist õigussuhtega, mida saaks tuvastada üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt, seega ei kehti Kostja II toimingud Kostja I suhtes ega kohaldu TsMS § 207 lg-s 3 sätestatud erand. Kostja II viivise vähendamise nõuet ei loeta esitatuks ka Kostja I poolt. Tulenevalt eeltoodust tuleb lepingute I ja II puhul, mis puudutavad üksnes Kostjat I, jätta viivised vähendamata ja nõustuda panga hagiavalduses toodud summaga. Edasi käsitleb kohus lepingutega III ja IV seonduvat. Lepingud III ja IV on kvalifitseeritavad hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidi lepinguks VÕS § 402 mõttes. Ka siinpuhul on üldnorme ja erinevate lepinguliikide sõlmimise erinorme täidetud, seega oli tegemist kehtivate lepingutega, mille alusel tekkinud võlausaldaja nõuetel on õiguslik alus. Kuivõrd lepingute täitmise osas erinormid puuduvad, tuleb lähtuda VÕS üldsätetest. Lepingute täitmist reguleerivad üldnormid annavad võlausaldajale võimaluse lepingurikkumisel kasutada õiguskaitsevahendeid. Esmalt selgitab kohus aga Kostja I ja Kostja II vastutusega seonduvat. Lepingute III ja IV osas on Kostja I ja Kostja II näol on tegemist solidaarvõlgnikega, eelkõige tulenevalt võlaõigusseaduses sätestatud solidaarvõlgnike eeldusest. Võlaõigusseadus (VÕS) § 65 lg-st 4 sätestab et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 võib võlausaldaja solidaarvõlgnike puhul nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt ühiselt või igaühelt eraldi. Kostja II soovib,

et talle ja Kostjale I langev kohustuste osa oleks eraldatav ehk sisuliselt et pank käsitleks neid osavõlgnikena. Kohus selgitab, et osavõlgnikega VÕS § 63 lg 1 mõttes on tegemist, kui mitu isikut peavad täitma sama osadeks jagatava kohustuse. Osadeks jagatavateks saab eelkõige küll lugeda rahalisi kohustusi, kuid osavõlg tekib ikkagi reeglina üksnes siis, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud, et kohustatud isikutelt saab kohustuse täitmist nõuda üksnes igaühele langevas osas. Käesoleval juhul selline kokkulepe hageja ja kostjate vahel lepingu III ja IV osas puudub, seega on Kostja I ja Kostja II näol tegemist solidaarvõlgnikega. Kohus ei saa piirata panga valikuõigust. kas nõuda võlgnevust mõlemalt kostjalt või üksnes Kostja II käest. See aga ei välista Kostja II regressiõigust Kostja I suhtes. Nimelt tulenevalt VÕS § 69 lg-st 1 peavad solidaarvõlgnikud omavahelistes suhetes täitma kohustuse võrdsetes osades. Kui tasumine ei toimu võrdsetes osades, läheb Kostja II-le VÕS § 69 lg-st 2 lähtudes enammakstud osas üle võlausaldaja nõue Kostja I vastu. Kostja II saab Kostja I eest enammakstud osa tagasi nõuda. Hageja nõue on seega esitatud õiges suuruses õigete kostjate vastu. Õiguskaitsevahendina on tulenevalt VÕS §-st 100 ja § 101 p-dest 1,4,6 võlausaldajal lepingu rikkumise korral õigus nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Võlausaldaja on lepingud VÕS § 101 lg 1 p 4 mõttes üles öelnud. Lepingute ülesütlemine on kehtiv, ülesütlemisavaldused on formaalselt ja materiaalselt kehtivad. Ülesütlemise tagajärjena vabanevad mõlemad pooled vastavalt VÕS § 195 lg-le 2 lepinguliste kohustuste täitmisest, ent lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Teiseks on võlausaldaja esitanud VÕS § 101 lg 1 p 1 mõttes täitmisnõude. AS SEB Pank on kostjatelt nõudnud kohustuste mittetäitmisel ja täitmisega viivitamisel lepinguliste kohustuste täitmist, kuid tulemusteta. Lepingud on kehtivalt sõlmitud ja hageja põhinõuetel kostjate vastu on alus. VÕS § 401 lg 3 sätestab, et krediidilepingule kohaldatakse laenulepingut kohta sätestatut. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb tasuda intressi. Hageja nõue intressi tasumiseks on seega samuti õigustatud. Intressimäära osas lubab VÕS § 94 lg 1 kõrvale kalduda Euroopa Keskpanga baasintressimäära põhisest summast. Seega saab hageja lepingutes sätestatud intressimäära lugeda kohaseks ning hageja nõuet hagiavalduses esitatud suuruses põhjendatuks. Samuti peab kohus põhjendatuks leppetrahvi suurust. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Panga viivisenõue ning määrad on kohased. Kuid VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Kostja II palub oma vastuses seisuga 28.12.2010 arvestatud viiviseid vähendada nullini ning jooksvaid viiviseid, arvestatuna alates 29.12.2010 mitte määrata. Hageja on oma vastuses kostja vastuväidetele nõus lepingu III juures vähendama viivist võrdseks põhinõude suurusega (50 864,12 krooni ehk 3250,81 eurot), ent teistest lepingutest tulenevaid viiviseid, ka jooksvat viivist peab hageja põhjendatuks. Hageja ettepanekul jääksid viiviste osas kostjate tasuda solidaarselt 28.12.2010 seisuga 178 438,02 krooni (11 404,27 eurot) ning alles jääks kõikide lepingute puhul jooksev intress kuni kohustuste kohase täitmiseni, mille päevatasu suurus on kindlaks määratud protsendina tasumata põhinõudest. Viiviste vähendamiseks VÕS § 162 järgi on esmane eeldus viivise kokkuleppe kehtivus, teiseks ei tohi viivis olla tasutud. Tulenevalt eeltoodust, võib öelda, et viivis on lepingu III ja IV osas 14 536,07 euro (227 440,04 krooni) ulatuses hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, kokkulepped on kehtivad ning viivist pole tasutud. Siinjuures rõhutatakse VÕS § 162 lg-s 1, et kohus võib viiviseid mõistliku suuruseni vähendada kohustatud lepingupoole nõudmisel. Kostja II on sellise nõudmise oma 21.03.2011 vastuses esitanud, seega on kohtul võimalus viiviseid vähendada. Lepingute III ja IV osas saab vaidlusaluseid õigussuhteid tuvastada üksnes kaaskostjate suhtes ühiselt. TsMS § 207 lg 3 sätestab, et kui vaidlusalust õigussuhet saab

tuvastada üksnes kõigi kaashagejate või -kostjate suhtes ühiselt, kehtivad ühe kaaskostja toimingud ka teise kaaskostja suhtes. Seega on viiviste vähendamine Kostja I, Kostja II ja hageja sõlmitud lepingute III ja IV osas võimalik. Viivise vähendamisel peab kohus sama lõike kohaselt arvesse võtma eelkõige võlgniku kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise mõte VÕS § 113 lg 1 kohaselt on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Viivisenõude olemasolu saab lugeda kohustuse täitmist tagavaks õiguseks. Seega ei saa kohus nõustuda täielikult Kostja II taotlusega vähendada viivis arvestusega kuni 28.12.2010 nullini ning edasi viivist mitte määrata. Rahuldades selle Kostja II nõude, jätaks kohus panga nõude täielikult ilma tagatiseta. Kui kohus jätaks jooksva intressi määramata, puuduks hagejal kohane ja adekvaatses suurusjärgus õiguskaitsevahend kostjate vastu, kui viimased makseid ei tasu või tasub hiljem. Kohus ei pea võimalikuks hageja huvide täielikku kaitseta jätmist kostjate maksetega viivitamisel, seega ei saa kohus täielikult Kostja II taotlust rahuldada. Küll nõustub aga kohus Kostjaga II selles osas, et viivis on ebamõistlikult suur arvestades just kostjate majanduslikku olukorda ning lepingu täitmise asjaolusid. Kostjad sattusid lepingute täitmisega raskustesse 08.11.2007 ning pole siiani ilmselgelt võimelised makseid tasuma. Kostja II halba majanduslikku olukorda tõendavad juba riigi õigusabi taotluses toodud asjaolud. Kostja II sissetulek koos sotsiaaltoetusega on 301,73 eurot (4721,05 krooni), millele lisandub toimetulekutoetus. Seda on ilmselgelt kahe lapse ülalpidamiseks ja kokkulepitud suuruses maksete ja viiviste tasumiseks liiga vähe. Kostja I majandusliku olukorra kohta kohtul tõendid puuduvad. Lepingu täitmisel, kuigi lepingute ülesütlemine toimus 08.01.2008, esitas hageja nõude alles 28.12.2010 ning seniajani ei suutnud pooled kohtuväliselt lahenduseni jõuda. Viivise eesmärk on võlausaldajale kahju hüvitamine, antud juhul on võlausaldajale kahju tekkinud ka tulenevalt võlausaldaja enda tegevusest. Pank ei hinnanud kostjate majanduslikku olukorda adekvaatselt ning käitunud laenu andes kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Pank andis kostjatele abinõuna ühest küljest maksepuhkust ning teisalt suurendas laenusummat 19 173,5 euro (300 000 krooni) võrra Seega peaks VÕS § 101 lg 3 eeskujul jääma osa kahjust, mis tekkis asjaolust, et pank vahepealsel ajal raha kasutada ei saanud, panga enda kanda. Samas peab kohus arvestama viivisintressi nõuet tagava funktsiooniga ning panga huvide kaitsmisega. Panga huve ei saa jätta jooksva intressi arvestamisel kaitseta. Riigikohus on 25.02.2010.a. otsuses nr 3-2-1-167-09 öelnud, et kohtu vähendatud viivisemäär võib kohalduda ka viivisele, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist. Hagi esitamiseni arvestatava viivise ning jooksva viivise osas on Riigikohus 15.10.2008.a. otsuses nr 3-2-1-69-08 punktis 29 öelnud, et kohtuotsuse täidetavuse huvides tuleks kohtul üldjuhul mõista otsuse tegemiseni arvestatud viivis välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest, nagu on ette nähtud ka TsMS § 367 teises lauses. Ebaõige on tulevikku suunatud viivise väljamõistmine kindla summana, n-ö päevamäärana, kuna esiteks muutub seadusjärgne viivisemäär VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib võlgnik maksta võla ka osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt. Tulenevalt eeltoodust vähendab kohus 28.12.2010 välja mõistetavat viivisesummat 10%ni panga nõutavast viivisest ehk määrab summaks 1453,6 eurot (22 744 krooni). Jooksvat viivist vähendab kohus samuti kuni 10% panga nõutavast viivisest ning fikseerib uuteks määradeks lepingu III puhul 0,8% aastas ehk 0,00222% päevas tasumata põhinõudest ning lepingu IV puhul 0,875% aastas ehk 0,00243% päevas tasumata põhinõudest. TsMS § 173 lg 1 esimese lause kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtulahendis menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Antud asjas on nõude suurus

põhjustatud hageja enda käitumisest. Hagejal oli võimalus kostjatega läbirääkimisi pidada alates ajast kui kostjad makseraskustesse jäid. Samuti oleks hageja saanud asja kohtuväliselt lahendada või kohtusse pöörduda juba alates 02.01.2008, ent viivitas olukorra lahendamisega kuupäevani 28.10.2010. Sellest tingituna on ka viivised muutunud ebamõistlikult suureks. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 antud võimalusest ja eeltoodust tuleb menetluskulud jätta täielikult poolte endi kanda. Kuivõrd Kostja II-le on määratud esindaja riigi arvel kohustuseta hüvitada riigile õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, siis ei teki küsimust Kostja I ja Kostja II omavahelisest menetluskulude jaotusest.

Maie Seppo kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.