Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Tsiviilasi nr 2-10-55446 vastavalt lepingu lahutamatuks kaskokindlustusmakseid.

lisaks

olevale

maksegraafikule

ning

liiklus-

ja

Tabiwood OÜ ei tasunud rendimakseid kogu rendiperioodi jooksul ning hageja esitas Tabiwood OÜ-le 14.08.2006.a ennetähtaegse lepingu lõpetamise teatise ning palus tagastada viivitamatult lepingu objektiks olev vara (tl 16). Leping on poolte vahel lõppenud alates 14.08.2006.a. Tabiwood OÜ ei täitnud lepinguga võetud kohustusi ning hageja oli sunnitud peale lepingu lõpetamist tegema vara realiseerimiseks kulutusi ning esitas võlgnikule 24.04.2007.a sellekohase lepingust tulenevate ja lepingu lõpetamise seisuga täitmata rahalise kohustuse tasumise nõude (tl 17-20). Lepingut nr 251111TA on käendanud käendaja A.E. (käesolevas menetluses kostja) 11.11.2005.a sõlmitud käenduslepinguga nr KÄ-251111TA maksimummääraga 7839.08 eurot (122 655.00 krooni) (tl 21). 24.04.2007.a esitas hageja kostjale nõude käenduslepingu täitmiseks (tl 22). Kuivõrd Tabiwood OÜ on 23.09.2009.a seisuga äriregistrist kustutatud, pöörab hageja nõude vaid kostja A.E. vastu. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata põhivõlg 1447.16 eurot (22 643.08 krooni, koosneb tasumata kindlustussummast, muudest kuludest, tasumata kuumaksetest ja põhinõudest (vara soetusmaksumus peale selle realiseerimist)), intress summas 151.77 eurot (2374.63 krooni) ning viivis 797.09 eurot (12 471.78 krooni) ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja A.E. 18.03.2010.a esitatud vastuse (tl 49-50) kohaselt hagi ei tunnista ning palub menetlus lõpetada seoses nõude aegumisega. Kostja viitab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, mille kohaselt on lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning TsÜS § 147 lg 1 ja 2, millest lähtudes kostja leiab, et nõue on aegunud alates 14.08.2009.a, s.o 3 aasta möödumisel alates 14.08.2006.a lepingu lõpetamise teatisest. Kostja taotles aegumise küsimuses vaheotsuse tegemist. Hageja esitas 26.05.2011.a arvamuse kostja vastuse osas (tl 105-107), milles ei nõustu aegumise kohaldamisega. Vastuseks kostja seisukohtadele selgitab hageja, miks ei saa lepingu lõpetamisest alates tekkida hagejal koheselt tasu maksmise nõuet. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib hageja vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude kostja vastu. Juhul kui saadud rahast ei piisa hageja kogu nõude rahuldamiseks, tasub kostja puudujääva osa 10 päeva jooksul hageja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Seega lepingu üldtingimustest lähtuvalt ei saa lepingu lõpetamise teade olla raha tasumise kohustuse aluseks TsÜS § 147 lg 3 mõttes. Nimelt peale lepingu lõpetamist sai hageja asuda vara realiseerima ja enne vara realiseerimist ei saanud hagejal kostja vastu nõuet tekkida. Alles pärast vara realiseerimist, kui oli selge, kas müüdud vara arvelt saadi rahuldada rahalised nõuded kostja vastu, sai hagejal tekkida õigus nõuda vara realiseerimise arvelt tasumata jäänud rahalise kohustuse täitmist. Lepingu lõppemise ajaks ei saanud rahalise kohustuse nõuet tekkida, kuna vara, mille realiseerimise arvelt nõuded rahuldatakse, ei ole olnud lepingu lõpetamise hetkel müüdud (lepingu lõpetamise seisuga nõuti alles selle tagastamist). Seega tekkis pärast vara realiseerimist lepingu üldtingimuste punkti 10.6 alusel õigus esitada kostjale tasu esitamise nõuet ning kostjal kohustus tasu nõue 10 päeva jooksul hageja poolt vastava nõude esitamise tähtajast. Hageja esitas kostjale tasu maksmise nõude 24.04.2007.a, see on nõue pärast vara realiseerimist. TsÜS § 146 lg 1 on tehingust tulenev nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS 147 lg 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Seega kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks 03.05.2007.a (24.04.2007.a + 10 päeva), algas nõude aegumistähtaeg alates 31.12.2007.a Hageja edastas hagiavalduse Tartu maakohtule 03.11.2010.a ning kohus võttis hagi 26.11.2010.a määrusega menetlusse. Vastavalt TsÜS § 146 lg 1 aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi 2 (5)

Tsiviilasi nr 2-10-55446 esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Seetõttu on hageja esitanud nõude kohtusse seaduse kohaselt TsÜS § 146 lg 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul. Hageja viitab ka Riigikohtu 20.04.2009.a kohtuotsusele nr 3-2-1-33-09 seisukohale, mille kohaselt TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist mõistliku aja jooksul. Seega muutus liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muuhulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kulutavast ajast. Hageja jääb oma nõude juurde ja leiab, et nõue ei ole aegunud ning palub jätta kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Kohtu seisukohad, kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud TsÜS § 143 alusel võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Erinorm kokkulepitud tasu aegumise osas on TsÜS § 147 lg 3, mille kohaselt algab sellise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kuivõrd asja edasine menetlus on otseselt seotud hagi aegumise küsimusega, peab kohus vältimatuks käesoleva vaheotsuse tegemist. Küsimuse lahendamine on vajalik ka menetluskulude kokkuhoiu aspektist. Vaidlust ei ole selles, et kostjalt nõutava summa tasumise aluseks oli 11. novembril 2005.a hageja ja Tabiwood OÜ vahel sõlmitud kapitalirendileping ja samal päeval poolte vahel sõlmitud käendusleping ega selles, et 14. augustil 2006.a teatas hageja põhivõlgnikule lepingu ülesütlemisest ja lõpetamisest. Aegumise kohaldamise üle otsustamisel tuleb analüüsida ja eristada hagejal lepingust tekkinud erinevaid nõudeid. Käendajal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lg 1 kohaselt õigus esitada kõiki vastuväiteid, mida võinuks esitada põhivõlgnik, v.a põhivõlgniku isikuga vahetult seotud väited. Hageja väidete kohaselt moodustavad osa nõudest ehk 119.58 eurot (1871.05 krooni) tasumata liisingumaksed. Kohus leiab, et kuna kostjal oli kohustus tasuda iga kuu teatud summa, siis liisingumaksete näol on tegemist korduvate kohustustega, mille aegumine on sätestatud TsÜS §-s 154. Selle paragrahvi kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Samas muutusid VÕS § 367 lõigetes 1 ja 2 sätestatust tulenevalt lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks kõik seni maksmata liisingumaksed. Liisingulepingu ülesütlemisega 14.08.2006.a sissenõutavaks muutunud liisingumaksete aegumistähtaeg hakkas vastavalt TsÜS § 147 lõikele 1 kulgema liisingulepingu ülesütlemisest, nii et need nõuete aegumise tähtaeg hakkas kulgema 14. augustist 2006.a ning tulenevalt eelpoolt toodust on hageja nõue tasumata kuumaksete osas aegunud. 345.60 euro (5407.51 krooni) väljamõistmise nõude esitamisel on hageja märkinud, et tegemist on kindlustusmaksetega, mida kostja tasus hagejale igakuuliselt kõrvuti liisingumaksetega. Ent kuna tulenevalt eelpooltoodust lõpetati liisingleping 14.08.2006.a ning hageja ei ole esile 3 (5)

Tsiviilasi nr 2-10-55446 toonud mingeid asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, nagu ei oleks nõue nende maksete osas muutunud sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisega, siis muutus nõue osundatud summade hüvitamiseks sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest ja oli hagi esitamise ajaks vastavalt TsÜS § 147 lõikele 1 aegunud. Põhinõue. VÕS § 367 lg 3 järgi on liisinguandjal eelpool kirjeldatud olukorras õigus nõuda liisinguvõtjalt summat, mis ei ole kaetud liisingueseme jääkväärtusega. Jääkväärtus on liisingueseme kohalik keskmine turuhind, mis tuleb määrata liisingueseme tagastamise hetke seisuga (TsÜS § 65). Seega erinevad liisingulepingus kokkulepitud tingimused seaduses sätestatust selle poolest, et lepingu kohaselt määratakse liisinguvõtja poolt tasumisele kuuluv hüvitis lähtuvalt sellest, millise hinnaga õnnestub liisinguvõtjal liisinguese võõrandada, ning lepingu kohaselt muutub vastav nõue sissenõutavaks pärast seda, kui liisinguandjal õnnestub liisinguese võõrandada. Seega kannab lepingu kohaselt liisingueseme võõrandamise riski nii hinna suuruse osas kui ka võõrandamise õnnestumise osas liisinguvõtja. Seaduse kohaselt tuleb hüvitis arvestada liisingueseme tagastamisel ning nõude määramisel lähtuta mitte sellest, kas ja millise hinnaga õnnestub liisinguandjal liisinguese võõrandada, vaid liisingueseme kohalikust keskmisest turuhinnast. Liisingueseme kohalik keskmine turuhind on määratletav liisingueseme tagastamisel ning see ei eelda liisingueseme tegelikku võõrandamist. Seega kannab seaduse kohaselt liisingueseme võõrandamise riski nii võõrandamise kui sellise õnnestumise, aga ka võõrandamisel saadava hinna osas liisinguandja, ning vastav hüvitisnõue muutub sissenõutavaks liisingueseme tagastamisega, sest liisinguandja saab eseme väärtust hinnata eseme enda valdusse saamisel ning see tegevus ei vaja isikult, kes tegutsebki vastavate esemete liisimise alal, märkimisväärset aega. Kuivõrd liisingueseme jääkväärtuse saab määrata liisingueseme tagastamise hetke seisuga, siis sai hageja vastava kohustuse täitmist nõuda alates sellest, kui kostja talle liisingueseme tagastas. Sellest hetkest muutus kõnealune nõue ka sissenõutavaks (TsÜS § 147 lg 2). Liisinguese tagastati liisinguandjale 05.09.2006.a. Kohus asub seisukohale, et sellest hetkest algas ka konkreetse nõude aegumistähtaeg, sest sellel ajal sai hageja ka liisingueseme väärtuse kindlaks määrata. Kohus ei nõustu hageja väitega, et vastav nõue muutus sissenõutavaks arve esitamisest. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates sellest ajahetkest, kui võlausaldaja saab nõuda kohustuse täitmist. Hageja ei suutnud kohtule viidata ühtegi alust, mis oleks sidunud vastava nõude sissenõutavaks muutumise arve esitamisega. Ka kohtul ei õnnestunud sellist alust tuvastada. Kohtu hinnangul on tegemist tehingust tuleneva nõudega, mille suhtes kehtib TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt 3-aastane aegumistähtaeg. Järgnevalt hindab kohus müügiteenuse ja remonditeenuse (müügieelne tehniline ülevaatus) kasutamise tõttu esitatud hüvitisnõuete aegumisega seonduvaid asjaolusid. Kohtu hinnangul on konkreetsete nõuete puhul tegemist liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva kahju hüvitamise nõuetega, sest müügiteenuse kasutamine ning liisingueseme müügieelne tehniline ülevaatus sai vajalikuks osutuda seetõttu, et liisinguandja ütles liisingulepingu erakorraliselt üles. Konkreetsete nõuete materiaalõiguslikuks aluseks on VÕS § 108 lg 1 koosmõjus VÕS § 2 lg 1. Ka nende nõuete aegumistähtaja algus sõltub sellest, mis hetkest alates võis hageja nõuda kostjalt vastavate kohustuste täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Kohus leiab, et hageja võis nõuda konkreetsete rahaliste kohustuste täitmist alates sellest, kui kostja hagejale liisingueseme tagastas, sest liisingueseme tagastamisel sai hageja hinnata, kas liisingueseme suhtes tuleb teha remonti ning liisingueseme tagastamisel pidi hageja olema võimeline hindama, millisel viisil kavatseb ta liisingueset edasi realiseerida. Ka nende nõuete osas ei suutnud hageja esindaja viidata ühelegi alusele, millest tulenevalt saaks järeldada, et hagejal tekkis raha nõudmise õigus alles peale arve esitamist. Ka kohus ei suutnud selliseid aluseid tuvastada. Tegemist ei ole kokkulepitud tasu maksmise kohustusest tulenevate nõuetega TsÜS § 147 lg 3 tähenduses, vaid lepingust tulenevate kahju hüvitamise nõuetega. Kuivõrd asja materjalidest nähtub, et liisinguese tagastati liisinguandjale 05.09.2006.a ja nõuete tekkimise aluseks olevate asjaolude hindamine ei eelda pikemaajalist tegevust, asub kohus seisukohale, et käesolevas lõigus 4 (5)

Tsiviilasi nr 2-10-55446 käsitletud nõuete aegumistähtaeg algas 05.09.2006.a. Kuivõrd tegemist on tehingust tulenevate nõuetega, on nende aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt 3 aastat. Hagi vastavate nõuete sissenõudmiseks esitati maakohtusse 05.11.2010.a, so enam kui 3 aastat peale nõuete aegumistähtaja algust. Seetõttu on ka remonditeenuse (müügieelne tehniline ülevaatus) ja müügiteenuse kasutamisest tulenev hageja nõue kostja vastu aegunud. Kohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et isegi kui nõustuda nii põhivõla kui muude kulude (remonditeenus, müügiteenus) aegumistähtaja kulgemise alguse osas hagejaga ja lugeda see alanuks arve esitamisega 24.04.2007.a, on hagis sisalduvad vastavad nõuded ikkagi aegunud. Mingil juhul ei saa õigeks pidada hageja käsitlust, et need summad on tasu nõuded TsÜS § 147 lg 3 mõttes – lepingus ei lepitud ega saadudki nende summade tasumist kokku leppida. TsÜS § 147 lõikes 3 sätestatu kehtib konkreetsete, teadaolevate summadega tasunõuete puhuks, mitte igasuguse rahalise kohustuse kohta. Kuna hageja põhinõue on aegunud, tuleb aegumise kohaldamisel arvestada ka TsÜS § 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue (intress, viivised), kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega on ka hageja esitatud kõrvalnõuded aegunud. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et hageja nõuded on aegunud ja et aegumine ei olnud aegumistähtaja kulgemise jooksul peatunud ning kohustatud isik on taotlenud aegumise kohaldamist, siis jätab kohus Danske Bank A/S Eesti filiaal hagi A.E. vastu põhivõla ja kõrvalnõuete summas 2396.02 eurot väljamõistmiseks rahuldamata nõude aegumise tõttu käesoleva vaheotsusega, millel on menetlusõiguslikult samane tähendus lõppotsusega. Menetluskulud Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmise korral menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Toomas Talviste Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.