Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik ja poolte seisukohad 10.12.2009 saabus Pärnu Maakohtusse AS E avaldus HT vastu maksekäsu kiirmenetluses 2 287,84 krooni saamiseks. Võlgnik esitas tähtaegselt makseettepanekule vastuväite ning Pärnu Maakohtu 02.08.2010 määrusega anti nõue üle hagimenetlusse Harju Maakohtule. 19.08.2010 esitas hageja Harju maakohtule hagi HT vastu põhivõlgnevuse 1 404.95 krooni (so 89.79 euro), hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 407.89 krooni (so 26.07 euro) ja võla sissenõudmise kulu 475 krooni (so 30.36 euro) ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise (0,15% iga maksmisega viivitatud päeva eest alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni) väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kohus võttis 22.09.2010 määrusega hageja hagi kostja vastu lihtmenetlusse. Pooltele on selgitatud õigus olla ärakuulatud. Kostja 11.04.2011 kohtule esitatud vastuses tunnistas nõuet osaliselt põhinõude ulatuses, kuid leidis, et ei ole andnud oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks. Poolte vahel oli sõlmitud mobiilisideteenuse osutamise teenus, kostja vahetas operaatorit ja liikus oma numbriga teise operaatori juurde. Numbri üleviimisel olid kostja arvates kõik arved makstud. Kostja sai tema vastu algatatud kohtuasjast teada alles e-toimiku veebikeskkonnas, misjärel võttis ühendust hagejaga, kes selgitas, et üks arve on tasumata jäänud. Kostja selgitas, et ei saanud kohustust täita, kuna ei teadnud sellest ning tasus 20.11.2010 hagejale põhinõude summas 1 404.95 krooni. Kostja vaidleb vastu viivisintressi ja sissenõudekulu tasumise nõudele. Hageja ei ole kostjale arveid edastanud ega esitanud hagiavalduses tõendeid arvete edastamise kohta, mistõttu ei ole kohustus muutunud sissenõutavaks hagis näidatud ajal. Kui hageja tugineb kohustuse sissenõutavaks muutumise arvestamisel tüüptingimuste p-le 7.8, siis on kostja arvates tegemist tühise tüüptingimusega. Kostja lõpetas lepingu hageja juures ja numbri üleviimisel uuris hageja töötaja käest, kas kõik on korras, probleeme ei ole ning numbri üleviimine võib toimuda. Ebamõistlik oleks olukord, et kostja peaks ikkagi mõne aja tagant kontrollima vana operaatori juures ega tal ei ole mõni arve tasumata. Arve mittekättesaamine ei vabasta lõplikult kohustuse täitmisest, kuid sellest sõltub kohustuse sissenõutavaks muutumise aeg. Juhul kui kohus siiski leiab, et kohustus on muutunud sissenõutavaks hagis näidatud kuupäeval, palub kostja lähtuda viivise väljamõistmisel seaduses sätestatud viivise määrast. Hageja tüüptingimuste p 7.10 ja 7.4 mõistab iga mõistlik tarbija selliselt, et krediidipõhimõttel teenuse osutamisel tuleb tarbijal tähtaegselt tasumata jätmisel tasuda viivitusintressi vastavalt VÕS § 113 ja § 94 sätestatule ehk 7% aastas, millele lisandub EKP intressimäär. Kui kohus leiab, et tegemist ei ole seaduses sätestatud viivise määraga, siis palub kostja tuvastada tüüptingimuste p 7.10 tühisus osas, milles see näeb ette tarbijale kohustuse tasuda viivitusintressi 0,15% päevas, kuivõrd tegemist ei ole mõistliku viivitusintressi määraga ning tegemist on ilmselgelt ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Hagiavalduses nõutava sissenõudekulu näol on tegemist leppetrahvi nõudega, mida hagejal ei ole nõuda, kuna kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks hagis näidatud ajal, pealegi ei ole hageja leppetrahvi nõudnud mõistliku aja jooksul ja on seega kaotanud õiguse leppetrahvile. Kostja palus jätta hagi osaliselt rahuldamata ning menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Hageja oli seisukohal, et kostja selgitused lepingu lõpetamise kohta hagejaga teise operaatori võrku üleminekul ei vasta tõele, kuivõrd kostja ei ole käinud hageja juures lepingut lõpetamas ning seetõttu ei saanud hageja anda kostjale infot, millest võiks tekkida arusaamine, nagu ei oleks kostjal hageja ees täitmata kohustusi. Kostjale on edastatud kõik arved vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele, samuti on hageja edastanud kostjale posti teel teatised võla kohta – algselt kostja lepingulisele aadressile ja lõpuks ka teatise kohtuliku menetluse alustamise kohta kostja rahvastikuregistris registreeritud aadressile. Lepingu kehtimise ajal ei ole kostja hagejale avaldanud, et ei ole arveid kätte saanud. Hageja tüüptingimused ei ole tühised ning kostja vastuväited ning taotlus seoses tüüptingimustega on asjakohatu. Arvete mittekättesaamisel ja maksekohustuste vaheliste seoste tegemisel tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest. Kostja ei saanud millegipärast arveid kätte just võla tekkimise ajal. Hageja leiab, et mõistlik inimene teab oodata oma igakuist teenustasuarvet ning

selle mittesaamisel on mõistlik teenusepakkujalt arve kohta uurida. Kuivõrd pooled on viivisemääras kokkuleppinud, siis on viivistenõue õigustatud ning ka kostja jutt ebamõistlikust viivisemäärast on ülepaisutatud. Võla sissenõudekulu näol ei ole tegemist leppetrahvinõudega, vaid puhtalt hinnakirjalise teenusega, mis seisneb sisuliselt tasus kirjade, sõnumite koostamise ja saatmise eest võla kohta. Hageja on kostjale edastanud vähemalt viis kirjalikku teadet, millega on tõendatud ka võla kohtueelne sissenõudmine. Hageja palus hagiavaldus täies ulatuses rahuldada ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kohtu põhjendused 30.05.2011 kirjaga teatas kohus, et langetab otsuse 22.06.2011 ning selgitas pooltele, et pooltel on võimalik enne kohtu poolt otsuse tegemist sõlmida kompromiss, millest on vaja kohust teavitada hiljemalt kolm päeva enne otsuse langetamise kuupäeva. Pooled kohtule kompromissi sõlmimisest teatanud ei ole. Kohus, tutvunud kohtule esitatud tõenditega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Pooled ei vaidle põhivõla olemasolu ja suuruse üle. Poole vahel on vaidlus kõrvalnõuete suuruse, tüüptingimuste kehtivuse ja põhinõude sissenõutavaks muutumise aja üle. Kohtule esitatud lepingust nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid mobiilside teenuse lepingu 31.05.2005, lepingus on märgitud kostja elukohaks XXXPärnu. Hageja esitas kostja vastu nõude, mis tuleneb ajaperioodist 01.04.2009-25.06.2009. Seega kehtivad hageja ja kostja vahelise lepingu sätetena hageja üldtingimused, mis kehtivad alates 01.01.2008. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi saab hageja nõuda kohustuse täitmist. Kostja vastuväidete kohaselt tasus ta põhivõla 20.11.2010. Hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Hageja ei ole oma nõuet vähendanud, seega tuleb jätta hagi põhinõude osas rahuldamata, sest kostja on menetluse käigus nõude rahuldanud. VÕS § 113 lg 1 ja § 101 lg 1 p 6 järgi on hageja õigustatud nõudma viivist põhinõude tasumisega viivitamisel. Viivise arvestamise algus sõltub nõude sissenõutavaks muutumisest. Tüüptingimuste p4.1.2 järgi on kostjal kohustus tasuda arved õigeaegselt. Arve tasumise tähtaeg on märgitud arvel. Hageja on saatnud arved kostja poolt lepingus märgitud aadressile. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei ole arveid saanud. Kohus möönab, et postiteenuse vahendusel arvete edastamisel võib esineda juhuseid, et arved ei jõu sellel märgitud aadressile, kuid tõenäosus, et kolm järjestikkust arvet ei jõua adressaadini, ei ole suur. Tüüptingimuste 7.10 sätestab viivise suuruseks 0,15 % tasumata makselt päevas. Kohus leiab, et tegemist ei ole ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, sest 0,15 % päevaintress tähendab 54,75 % aastaintressi, mis mahub TsÜS § 86 lg 3 sätestatud intressimäära piiridesse. Tüüptingimusi ei saa kohtu arvates tõlgendada selliselt, et poolte vahel kehtiks seaduses sätestatud intress. Telefoniteenuse eest tasumine ei ole tarbijakrediit. Tarbijakrediit oleks näiteks telefoni järelmaksuga müügileping. Kostja ei ole esitanud viivise vähendamise taotlust. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis alates 17.06.2009- 20.11.2010 summas 36,94 eurot (577,99 krooni). Hagejal on õigus nõuda võla sissenõudmise kulusid mõistlikus määras. Kulude kandmist tuleb tõendada. Kohus ei saa lähtuda lihtsalt hageja hinnakirjast kulude väljamõistmisel, sellisel juhul oleks tegu leppetrahviga. Hageja on esitanud üksnes hinnakirja ja arved, mis ei tõenda, et hageja oleks teinud kulutusi võla sissenõudmisele. Kohus leiab, et selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta poolte kanda. Kohus arvestab menetluskulude jaotuse määramisel seda, et hageja ei loobunud põhinõudest, kuigi kostja selle menetluse käigus tasus. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.