Dokumendid, mis nimetavad selles lahendis osalenud ettevõtteid.
Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Üllar Roostoja, Lea Aavastik, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. juuni 2011. a Tartu
Tsiviilasja number
2-09-61116
Tsiviilasi
Andrus Pajo hagi AS Kagu Invest vastu laenulepingu nr 1008024809 tühisuse tuvastamiseks/laenulepingu punktide 3.9 ja 13.3 tühiseks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind
3 077.10 eurot (48 146.20 krooni)
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 31. mai 2010. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andrus Pajo apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
24. mai 2011. a kell 11.00
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja):
esindajad
Andrus Pajo (isikukood:XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX), esindaja Ivo Kaurit Vastustaja (kostja): AS Kagu Invest (registrikood: 11285129; asukoht: Tartu Vasara 50), esindaja vandeadvokaat Elise Vasamäe
eurot ja 43 senti)
riigi tuludesse riigilõivu
katteks. Riigilõiv 415,43 eurot tasuda hiljemalt 30 päeva jooksul kohtulahendi
jõustumisest
Rahandusministeeriumi
pangakontole nr 221023778606 Swedbankis või nr 10220034796011 SEB Pangas Tartu Ringkonnakohtu viitenumbriga 2900078567. Menetluskulude jaotus
Maakohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud jätta Andrus Pajo kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Hageja oli seisukohal, et TsÜS § 86 lg 3 säte kohaldub ka antud juhul, vaatamata sellele, et hageja ja kostja vaheline leping oli sõlmitud enne nimetatud sätte jõustumist. Sellest tulenevalt palus hageja lugeda leping intressikokkuleppe tõttu tühiseks. VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 01.07.2002. a sõlmitud kestvuslepingutele alates 01.07.2002. a tsiviilseadustiku üldosas seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Lõige 3 sätestab, et kui kestvuslepingu tingimus on pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud seaduste jõustumist vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut. Seega, kui 01.05.2009. a oli laenuleping kehtiv ning lepingutingimus läks vastuollu seadusega, tuli kohaldada seadust. Hageja esitas kaks alternatiivnõuet. Laenulepingus ettenähtud viivise määr on VÕS § 113 lg-ga 1 vastuolus. Laenulepingu punkti 3.10 kohaselt on intressimääraks 33,6% aastas ja päevas ca 0,093%. Seega ületab lepingus ettenähtud viivisemäär 0,5% päevas seaduses lubatut olulisel määral. Samuti on tühine laenulepingu punkt 13.3, mis sätestab leppetrahvi juhuks, mil laenusaaja (kostja) laenu tagasimakseid korralikult ei teosta, kuna VÕS § 415 lg 1 loetleb ammendavalt krediidiandja võimalused puhkudeks, mil tarbija võlgnetavate maksete tasumisega viivitab. Leppetrahvi nimetatud säte ei nimeta. Hageja tegi menetluse kestel ettepaneku sõlmida kompromiss – sõlmida uus laenuleping, milles arvestada hagiavalduses esile toodud seadusesätteid ning kummagi menetluskulud jätta enda kanda.
Kostja toonitas, et leppetrahv on ette nähtud laenulepingu lõpetamise mitte laenusaaja poolt laenumaksete tasumisega viivitamise puhuks. Hageja toodud tingimustel kostja kompromissi sõlmimist võimalikuks ei pidanud. Eeldatavate menetluskulude katteks nõutud summa osas märkis kostja, et hageja TsMS §-st 3 tulenev õigus pöörduda kohtusse ei saa toimuda kostja varalisi õigusi ja huve rikkudes. Kostja leidis, et TsMS § 196 lg 3 kohaselt peab kostjale olema tagatud tema menetluskulude hüvitamine hagi rahuldamata jätmise olukorras. Eeltoodu põhjal oli üheselt selge ning hageja oli seda ka ise tunnistanud, et kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine hagejalt oleks hagi rahuldamata jätmise korral äärmiselt raskendatud.
Kuna VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi, olid pooled nimetatud kohustuse ka lepingus fikseerinud. Laenuintress on tasu laenu kasutamise eest. Lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõtete kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. Käesoleval juhul oli hageja laenulepingut sõlmides intressimääraga 33,60% aastas nõustunud. Riigikohus on asjas 3-2-1-108-02 asunud seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Hinna ja intressimäära osas sõlmitud kokkulepped ei allu kohtulikule kontrollile, eelkõige ei saa kohus kontrollida, kas poolte vahel kokkulepitud intressimäär on oma suuruse poolest õiglane ja põhjendatud. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingu punkti 13.3 kohaselt oli laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt leppetrahvi kuni 50 % ulatuses laenusummast, kui laenusaaja rikub lepingust tulenevaid kohustusi laenuandja ees. Kohus märkis, et leppetrahvi kokkulepete sisu on piiratud tüüptingimusena kindlaksmääratud leppetrahvide puhul. Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada. Kohus oli seisukohal, et leppetrahvi kokkulepe oli lepingusse võetud laenuandja initsiatiivil. Seega oli leppetrahvi kokkuleppe tingimus saanud lepingu osaks, mida ei olnud eraldi läbi räägitud. Kui ebaproportsionaalselt suur leppetrahvi nõue sisaldub tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse. Kohus leidis, et tüüptingimusena lepingu punktis 13.3 ette nähtud leppetrahv oli ebaproportsionaalselt suur, mistõttu oli antud tüüptingimus (leppetrahvi kokkulepe) tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 järgi ja seetõttu tühine VÕS § 42 lõike 1 kohaselt. Eeltoodust lähtuvalt oli kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja ja kostja vahel 06.05.2008. a sõlmitud laenulepingu punktid 3.9 ning 13.3 tuleb lugeda tühiseks VÕS § 42 lõike 1 alusel. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisel ei ole kostjal õigust küsida hagejalt leppetrahvi ning tähtaegselt tasumata laenusummalt tuleb arvestada viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras.
kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut. Seega, kuna 01.05.2009. a oli laenuleping kehtiv ning lepingusäte läks vastuollu seadusega, tuleb kohaldada seadust. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi, sest ei ole nimetatud seadusesätetele tähelepanu pööranud; 4) hageja poolt laenatud põhisummalt tuleks maha arvata 48 146.20 krooni, mille on hageja kostjale tühise lepingu järgi tasunud.
Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas puuduvad alused, mis annaksid põhjuse apellanti vabastada riigilõivu hüvitamise kohustusest TsMS § 90 lg 7 alusel ja mõistab TsMS § 90 lg 1 alusel käesoleva otsusega riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumata jäänud riigilõivu 415,43 (6500 kr) eurot.
Lea Aavastik
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.