Andrus Pajo hagi AS Kagu Invest vastu laenulepingu nr 1008024809 tühisuse tuvastamiseks/laenulepingu punktide 3.9 ja 13.3 tühiseks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind
3 077.10 eurot (48 146.20 krooni)
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 31. mai 2010. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andrus Pajo apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
24. mai 2011. a kell 11.00
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja):
esindajad
Andrus Pajo (isikukood:XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX), esindaja Ivo Kaurit Vastustaja (kostja): AS Kagu Invest (registrikood: 11285129; asukoht: Tartu Vasara 50), esindaja vandeadvokaat Elise Vasamäe
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 31. mai 2010 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Mõista Andrus Pajo ́lt välja 415,43 (nelisada viisteist
katteks. Riigilõiv 415,43 eurot tasuda hiljemalt 30 päeva jooksul kohtulahendi
jõustumisest
Rahandusministeeriumi
pangakontole nr 221023778606 Swedbankis või nr 10220034796011 SEB Pangas Tartu Ringkonnakohtu viitenumbriga 2900078567. Menetluskulude jaotus
Maakohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud jätta Andrus Pajo kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Andrus Pajo esitas hagi AS Kagu Invest vastu laenulepingu nr 1008024809 tühisuse tuvastamiseks ja alternatiivse nõude laenulepingu punktide 3.9 ja 13.3 tühiseks tunnistamiseks. Hageja sõlmis kostjaga 06.05.2008. a laenulepingu nr 1008024809, mille alusel kanti hageja arveldusarvele 07.05.2008. a 243 020 krooni. Hagejal oli laenusummat erakorraliselt vaja, mistõttu ta ei pööranud erilist tähelepanu laenulepingu tingimustele. Kogenematusest ei tundunud kokkulepitud intressimäär ülemäärane. 2009. a suutis hageja teha vaid kaks makset. 15.10.2009. a sai hageja õde tööandja kaudu kohtutäitur O.S. täitmisteate, millele oli lisatud kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus. Hageja oli seisukohal, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on vastuolus heade kommetega ja tühine. Kõnealune leping sõlmiti küll 06.05.2008. a, kuid seda ei olnud üles öeldud, mistõttu kehtis see vaatamata asjaolule, et laenusaaja oli lepingut rikkunud.
Hageja oli seisukohal, et TsÜS § 86 lg 3 säte kohaldub ka antud juhul, vaatamata sellele, et hageja ja kostja vaheline leping oli sõlmitud enne nimetatud sätte jõustumist. Sellest tulenevalt palus hageja lugeda leping intressikokkuleppe tõttu tühiseks. VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 01.07.2002. a sõlmitud kestvuslepingutele alates 01.07.2002. a tsiviilseadustiku üldosas seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Lõige 3 sätestab, et kui kestvuslepingu tingimus on pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud seaduste jõustumist vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut. Seega, kui 01.05.2009. a oli laenuleping kehtiv ning lepingutingimus läks vastuollu seadusega, tuli kohaldada seadust. Hageja esitas kaks alternatiivnõuet. Laenulepingus ettenähtud viivise määr on VÕS § 113 lg-ga 1 vastuolus. Laenulepingu punkti 3.10 kohaselt on intressimääraks 33,6% aastas ja päevas ca 0,093%. Seega ületab lepingus ettenähtud viivisemäär 0,5% päevas seaduses lubatut olulisel määral. Samuti on tühine laenulepingu punkt 13.3, mis sätestab leppetrahvi juhuks, mil laenusaaja (kostja) laenu tagasimakseid korralikult ei teosta, kuna VÕS § 415 lg 1 loetleb ammendavalt krediidiandja võimalused puhkudeks, mil tarbija võlgnetavate maksete tasumisega viivitab. Leppetrahvi nimetatud säte ei nimeta. Hageja tegi menetluse kestel ettepaneku sõlmida kompromiss – sõlmida uus laenuleping, milles arvestada hagiavalduses esile toodud seadusesätteid ning kummagi menetluskulud jätta enda kanda.
2.Kostja esitas 12.03.2010. a kohtule seisukoha hagiavalduse osas. Kostja oli seisukohal, et TsÜS § 86 redaktsioonis, millele hageja viitas, ei kohaldu käesolevale vaidlusele, kuna jõustus 01.05.2009. a, aga pooltevaheline leping sõlmiti aga 06.05.2008. a. Nimetatud sättel ei olnud tagasiulatuvat jõudu. Samuti oli ebaõige hageja väide, et kokkulepitud krediidi kulukuse määr 39,29% ületas Eesti Panga keskmist enam kui kolm korda. Eesti Panga avaldatu kohaselt oli 2008. a maikuus keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 24%. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-140-07 märkinud järgmist: „tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Võimalik nö ebaõiglane hinnakokkulepe ei saa samuti ainuüksi olla aluseks kohustuslepingu lugemiseks heade kommetega vastuolus olevaks, st kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta hinna suurust.“ VÕSRS § 12 ei kuulunud käesoleval juhul kohaldamisele. Nimetatud säte kohaldub üksnes nendele kestvuslepingutele, mis olid sõlmitud enne 01.07.2002. a. VÕS § 415 ei olnud aga antud asjas kohaldatav. Samuti oli hageja viidanud ebaõigesti Riigikohtu lahendile, mis käsitleb tarbijakrediidilepingu järgsete maksetega viivitamise korral nõutavat viivitusintressi VÕS § 113 mõttes. Laenulepingu punktis 13.3 kokkulepitud leppetrahv kujutab endast VÕS §-s 158 ettenähtud pooltevahelist kokkulepet, mitte aga viivitusintressi. Kostja palus kohustada hagejat tasuma kostja eeldatavate menetluskulude katteks kohtu deposiiti 70 000 krooni, kuna hageja oli esitanud selgelt pahatahtliku hagi. 05.04.2010. a esitas kostja seisukohad hageja vastusele.
Kostja toonitas, et leppetrahv on ette nähtud laenulepingu lõpetamise mitte laenusaaja poolt laenumaksete tasumisega viivitamise puhuks. Hageja toodud tingimustel kostja kompromissi sõlmimist võimalikuks ei pidanud. Eeldatavate menetluskulude katteks nõutud summa osas märkis kostja, et hageja TsMS §-st 3 tulenev õigus pöörduda kohtusse ei saa toimuda kostja varalisi õigusi ja huve rikkudes. Kostja leidis, et TsMS § 196 lg 3 kohaselt peab kostjale olema tagatud tema menetluskulude hüvitamine hagi rahuldamata jätmise olukorras. Eeltoodu põhjal oli üheselt selge ning hageja oli seda ka ise tunnistanud, et kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine hagejalt oleks hagi rahuldamata jätmise korral äärmiselt raskendatud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 31.05.2010. a otsusega Andrus Pajo hagi AS Kagu Invest vastu osaliselt ja tunnistas tühiseks AS Kagu Invest ja Andrus Pajo vahel 05.06.2008. a sõlmitud laenulepingu nr 1008024809 punktid 3.9 ja 13.3. Kohus jättis rahuldamata Andrus Pajo nõude AS Kagu Invest ja Andrus Pajo vahel 05.06.2008. a sõlmitud laenulepingu nr 1008024809 tühisuse tuvastamiseks ja kohaldas pooltevahelise laenulepingu p-s 3.9 viivisemäära vastavalt VÕS § 113 lg-le 1. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Käesolevas asjas ei olnud vaidlust selle üle, et pooled olid sõlminud laenulepingu, milles oli kokku lepitud intressimääras 33,60% aastas. Hageja on ise hagiavalduses selgitanud, et tasus viimase graafikujärgse makse 13.07.2009. a. Enne seda ei ole aga hageja ühtegi makset tasunud 10.12.2008. a kuni 20.05.2009. a. Kostjal oli õigus leping üles öelda juba 2009. a märtsis. TsÜS § 86 lõike 3 osas märkis kohus järgmist. Pooled sõlmisid lepingu 06.05.2008. a. Nimetatud säte jõustus aga 01.05.2009. a, seega pärast lepingu sõlmimist ning nimetatud sätet saab kohaldada alles pärast selle jõustumist, st säte omandab õigusjõu alles pärast jõustumist. Seetõttu ei rahuldanud kohus hageja nõuet laenulepingu tühisuse tuvastamiseks. Kohus rõhutas, et laenuandjale kuuluvad laenuvõtja vastu suunatud intressi- ja viivisenõuded on teineteisest õiguslikult sõltumatud, st neid saab teineteisest sõltumatult maksma panna. Seetõttu ongi võimalik, et kui laenusaaja satub viivitusse laenusumma tagasimaksmise kohustuse täitmisega, maksab ta viivitatud summalt nii kokkulepitud intressi (kui pooled on leppinud kokku intressi arvutamise laenusumma jäägilt) kui ka viivist. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooled olid lepingu p-s 3.9 kokku leppinud viivisemääras 0,5% kalendripäevas tähtaegselt tagastamata laenu summalt iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest, s.o 182,5 % aastas. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus oli seisukohal, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 3.9 oli tühine 0,5% suuruse viivise määra tõttu, sest sellega oli kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr oli kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lg-s 1 toodud viivise seadusjärgne määr.
Kuna VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi, olid pooled nimetatud kohustuse ka lepingus fikseerinud. Laenuintress on tasu laenu kasutamise eest. Lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõtete kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. Käesoleval juhul oli hageja laenulepingut sõlmides intressimääraga 33,60% aastas nõustunud. Riigikohus on asjas 3-2-1-108-02 asunud seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Hinna ja intressimäära osas sõlmitud kokkulepped ei allu kohtulikule kontrollile, eelkõige ei saa kohus kontrollida, kas poolte vahel kokkulepitud intressimäär on oma suuruse poolest õiglane ja põhjendatud. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingu punkti 13.3 kohaselt oli laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt leppetrahvi kuni 50 % ulatuses laenusummast, kui laenusaaja rikub lepingust tulenevaid kohustusi laenuandja ees. Kohus märkis, et leppetrahvi kokkulepete sisu on piiratud tüüptingimusena kindlaksmääratud leppetrahvide puhul. Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada. Kohus oli seisukohal, et leppetrahvi kokkulepe oli lepingusse võetud laenuandja initsiatiivil. Seega oli leppetrahvi kokkuleppe tingimus saanud lepingu osaks, mida ei olnud eraldi läbi räägitud. Kui ebaproportsionaalselt suur leppetrahvi nõue sisaldub tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse. Kohus leidis, et tüüptingimusena lepingu punktis 13.3 ette nähtud leppetrahv oli ebaproportsionaalselt suur, mistõttu oli antud tüüptingimus (leppetrahvi kokkulepe) tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 järgi ja seetõttu tühine VÕS § 42 lõike 1 kohaselt. Eeltoodust lähtuvalt oli kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja ja kostja vahel 06.05.2008. a sõlmitud laenulepingu punktid 3.9 ning 13.3 tuleb lugeda tühiseks VÕS § 42 lõike 1 alusel. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisel ei ole kostjal õigust küsida hagejalt leppetrahvi ning tähtaegselt tasumata laenusummalt tuleb arvestada viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Andrus Pajo esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist vaidlustatud osas, st rahuldada hagi põhinõudes ning tuvastada 06.05.2008. a sõlmitud laenulepingu nr 1008024809 tühisus TsÜS § 86 lg 3 alusel intressikokkuleppe vastuolu tõttu heade kommetega. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) asjaolu, millal tekkis kostjal lepingu ülesütlemise õigus, ei oma tähtsust seaduse kohaldatavuse aspektist. Kostja ei ole ülesütlemise õigust rakendanud ja lepingut üles öelnud. Seega kehtis vaidlusalune leping TsÜS § 86 lg 3 jõustumise ajal; 2) esitas hageja kohtu antud tähtaja jooksul tõendi AS BIGPANK koduleheküljelt, et keskmised intressimäärad jäävad ajavahemikku 12-15%. Kostja ei esitanud omapoolseid tõendeid hageja väite ümberlükkamiseks; 3) kuigi TsÜS § 86 lg 3 jõustus peale vaidlusaluse tarbijakrediidilepingu sõlmimist, kohaldub nimetatud säte käesolevale laenulepingule kui kestvuslepingule. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 3 kohaselt, kui kestvuslepingu tingimus on pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud seaduste jõustumist vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte
kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut. Seega, kuna 01.05.2009. a oli laenuleping kehtiv ning lepingusäte läks vastuollu seadusega, tuleb kohaldada seadust. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi, sest ei ole nimetatud seadusesätetele tähelepanu pööranud; 4) hageja poolt laenatud põhisummalt tuleks maha arvata 48 146.20 krooni, mille on hageja kostjale tühise lepingu järgi tasunud.
5.AS Kagu Invest palub jätta apellatsioonkaebus TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata ja lõpetada tsiviilasja menetlus. Juhul kui ringkonnakohus otsustab apellatsioonkaebuse läbi vaadata, palub vastustaja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Vastustaja palub kindlaks määrata apellatsiooniastme menetluskulude jaotus ja jätta menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on vastustaja seisukohal, et apellandil puudub antud juhul alus apellatsioonkaebuse esitamiseks, kuivõrd kohus rahuldas hagiavalduses esitatud hageja alternatiivse nõude täies ulatuses. TsMS § 370 lg 2 sätestab, et hagis võib esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Antud juhul rahuldas kohus apellandi hagis esitatud alternatiivse nõude täies ulatuses ning tunnistas tühiseks Andrus Pajo ja AS Kagu Invest 05.06.2008. a sõlmitud laenulepingu nr 100802809 punktid 3.9 ja 13.3, st tegi otsuse hageja kasuks. Vastustaja leiab, et juhul kui hageja on esitanud hagis alternatiivsed nõuded, siis on välistatud kõikide hageja hagis alternatiivselt esitatud nõuete rahuldamine; 2) jääb vastustajale selgusetuks, millises muus osas apellant maakohtu 31.05.2010. a otsust ei vaidlustanud (apellatsioonkaebuse lk 1 lõige 2 viimane lause); 3) leiab vastustaja, et apellandi apellatsioonkaebus on sisuliselt põhjendamata. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ega ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. 4) on apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud laenuleping kehtiv ning puuduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud õiguslikud alused, mille järgi oleks võimalik tuvastada laenulepingu tühisus; 5) juhul, kui TsÜS § 86 lg 3 antud juhul hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingule kohalduks, siis on täiesti ebaõige hageja väide nagu ületaks kõnealuse laenulepingu krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud keskmist enam kui kolm korda. Lähtuvalt Eesti Panga poolt avaldatust oli 2008. a maikuus keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 24%; 6) on asjakohatu apellandi apellatsioonkaebuses välja toodud viide nn keskmisele intressimäärale, mis apellandi väitel jääb üldiselt vahemikku 12-15%. TsÜS § 86 lg-s 3 on krediidi kulukuse määra all silmas peetud Eesti Panga poolt avaldatud arvulist näitajat protsentides, mitte Eesti krediidiasutuste apellandi poolt väidetavat nn keskmist intressimäära, seejuures ei ole apellant oma eeltoodud väidet tõendanud; 7) kohaldub võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 üksnes nendele kestvuslepingutele, mis olid sõlmitud enne 01.07.2002. a.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnustada laenulepingu tühisust TsÜS (redaktsioon alates 01.05.2009) § 86 lg 3 alusel.
7.Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et esines alus apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Hageja esitas maakohtule nõude tuvastada hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu tühisus ja alternatiivse nõude laenulepingu punktide 3.9 ja 13.3 tühiseks tunnistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuna maakohus rahuldas hageja alternatiivnõude, mis oli kitsam, kui esimesena esitatud nõude, siis oli hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus ja vaidlustada maakohtu otsust osas, millega jäeti hageja esimesena esitatud nõue rahuldamata.
8.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et käesolevas vaidluses kuulub kohaldamisele TsÜS § 86 redaktsioonis, mis jõustus pärast laenulepingu sõlmimist. TsÜS § 86 kohaldub eeldusel, et sättes toodud eeldused olid täidetud lepingu sõlmimise ajal. Lepingu kehtivuse kontrollimisel tuleb kohaldada lepingu sõlmimise ajal kehtinud materiaalõigust. Maakohus on õigesti leidnud, et 01.05.2009 jõustunud TsÜS 86 ei oma tagasiulatuvat jõudu. Lepingu sõlmimise ajal kehtis TsÜS § 86 teises redaktsioonis, samuti reguleeris sarnastel asjaoludel lepingu tühistamise õigust TsÜS § 97. Apellant ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et vaidlusalune tehing oli tehingu tegemise ajal kehtinud õigusnormide kohaselt tühine, samuti ei ole hageja tühistanud tehingut. Maakohtus leidis hageja, et laenuleping kehtib, ringkonnakohtus esitas apellant väite, et alates kostja pöördumisest lepingu täitmise nõudega kohtutäituri poole saab siiski lugeda, et leping on lõppenud. Maakohus leidis, et leppetrahvi nõudeõigust kostjal ei ole ning märkis, et kokkulepitud viivise asemel kohaldub seadusjärgne viivis. Maakohtu otsust selles osas vaidlustanud ei ole. Apellandi väitel on ülemäärane intress lepingu tühiseks tunnistamise aluseks. Ringkonnakohus leiab, et ka ainuüksi mõnevõrra suur intress ei anna alust tehingu tühisuse tuvastamiseks. Apellant ei põhjendanud, milles seisnes laenusaaja raske olukord, ebasoodsad tingimused või erakorraline vajadus. Apellandi väitel oli laenusaaja kogenematu, mis seisnes selles, et ta ei olnud varem laenu võtnud ja ei teadnud, et mujalt oleks laenu saanud soodsamatel tingimustel. Ringkonnakohus leiab, et apellandi esitatud väited ei tõendaks tehingu tühisuse tuvastamiseks vajalikku normi kooseisu.
9.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja TsMS § 171 lg 1 alusel ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu 10.11.2010 määrusega vabastas ringkonnakohus apellandi osaliselt summas 6500 kr riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel ja selgitas, et juhul kui apellatsioonkaebus jääb rahuldamata siis peab apellant riigile tekkinud kulud hüvitama.
Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas puuduvad alused, mis annaksid põhjuse apellanti vabastada riigilõivu hüvitamise kohustusest TsMS § 90 lg 7 alusel ja mõistab TsMS § 90 lg 1 alusel käesoleva otsusega riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumata jäänud riigilõivu 415,43 (6500 kr) eurot.
Lea Aavastik
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.