Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

summas 472 000 krooni. Kokku esitas OÜ Dzintars Eesti esitas kostjale arveid summas 1 163 222,50 krooni. Kostja on esitatud arvete alusel tasunud 585 969,33 krooni ja tasumata oli hagi esitamise ajal 577 253,17 krooni. 25.07.2008 sõlmisid OÜ Dzintars Eesti ja Vene Föderatsioonis registreeritud äriühing OOO Melanta nõude loovutamise lepingu, millega OÜ Dzintars Eesti loovutas kõik OÜ Dzintars ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevad nõuded OOO-le Melanta. 15.08.2008 esitas kostja OÜ-le Dzintars Eesti 21.07.2008 koostatud pretensiooni ja lepingust taganemise avalduse. 18.08.2008 OÜ Dzintars Eesti teavitas kostjat nõude loovutamisest OOO-le Melanta. 11.09.2008 sõlmisid OÜ Makadaamia ja OOO Melanta nõude loovutamise lepingu, millega OOO Melanta loovutas kõik kostja vastu olevad nõuded hagejale. Hageja leidis, et kostja 21.07.2008 lepingust taganemine on õigusvastane ja leping on endiselt kehtiv. Taganemise aluseks olevad väidetavad kauba puudused olid sellise iseloomuga, et kostja oleks need saanud tavalise hoolsuse korral kauba üleandmisel avastada. Kostja ei ole tõendanud, et kaup ei vastanud lepingus kokkulepitud tingimustele või, et ta teatas OÜ-le Dzintars Eesti kauba puudustest varem kui 15.08.2008. Kostja sai kauba viimase partii 7 kuud enne lepingust taganemist. Seega kostja ei ole lepingust taganenud mõistliku aja jooksul ning on kaotanud lepingust taganemise õiguse. Kostja väide, et OÜ Dzintars Eesti teadis kauba üleandmisel selle lepingutingimustele mittevastavusest on tõendamata. Kostja on esitanud pretensioone kauba osas summas 169 174,58 krooni ja hageja arvates ülejäänud summas kauba kvaliteedi osas pooltel vaidlus puudub. Hageja leidis, et OÜ Dzintars Eesti ei ole rikkunud lepingut seoses kaubamärgi registreerimisega Eestis. Taotluse kaubamärgi registreerimiseks pidi esitama kostja ja OÜ-l Dzintars Eesti ei ole võimalik iseseisvalt kaubamärki kostja nimele registreerida. Kostja ei saanud kaubamärki registreerida tema enda tegevusetuse tõttu. Samuti OÜ Dzintars Eesti ei saanud kostjaga lepingu sõlmimise ajal olla teadlik, et Wella AG otsustab „Hella“ kaubamärgi registreerimise vaidlustada. Hageja leidis, et kostja ei ole kaubamärgi puudustest mõistliku aja jooksul teatanud.

Patendiametile taotluse kaubamärgi ümberregistreerimiseks kostja nimele, kuid ta ei ole seda teinud. Kostja arvates teadis OÜ Dzintars Eesti lepingu sõlmimisel, et Wella AG on vaidlustanud kaubamärgi registreerimise. Kostja palus lugeda 15.01.2008 arve nr 65 alusel ekslikult tasutud 33 455,13 krooni tasumisele kuuluvate summade katteks. Samuti arvestas ta esitatud arvetelt maha mittekvaliteetse kauba ja oli seisukohal, et 10.12.2007 arve nr 4722 alusel oleks tasumisele kuuluv summa 97 266,50 krooni ja 01.01.2008 arve nr 4706 alusel 46 434,08 krooni Kostja leidis jätkuvalt, et kaubamärgi osas ei ole tal kohustust tasuda, mistõttu palus ka 28.01.2008 arve nr 6879 alusel tasutud 200 000 krooni arvestada arvete 4722 ja 4706 katteks ja leidis, et tal on omakorda nõue hageja vastu summas 136 142,11 krooni.

MAAKOHTU LAHEND

Kostja leidis, et tarnitud kaup ja tooraine ei vastanud lepingu tingimustele. Kaupade kogused olid kokkulepitust väiksemad järgmistel toodetel: BU dušigeeli arvel märgitust 3000 tk vähem; punaseid korke arvel märgitust 4654 tk vähem; valgeid korke arvel märgitust 576 tk vähem. Kohus leidis, et kostja on tõendanud oma väiteid koguseliselt vähema tarnitud kauba osas. Kohus luges tõendatuks kostja väite, et toodetel oli vale märgitus suuruse osas. Küünelakieemaldi pudelitel olid etiketid, millel suuruseks märgitud 200 ml, tegelik pudelite suurus aga oli 150 ml. Mittevastavaid pudeleid oli 9630 tükki. Üleantud etiketid olid kasutuskõlbmatud, sest etiketid ei vastanud kehtestud kemikaale sisaldavatele toodetele kehtestatud ohumärgi nõuetele, olid mõõtmetelt väikesed, vale paigutusega, ohulause mõõtmed valed, kujunduselt valed. Samuti oli etikettidel nimetamata lõhnaaine, happed ja sisu kirjeldused valed. Kohus luges etikettide nõuetele mittevastavust tõendatuks. Osa etikette olid toodetele, mis oli OÜ Dzintars Eesti sortimendist välja arvatud ja neid ei saanud kasutada. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus luges, et hageja on kostja vastuväite omaks võtnud. Kohus luges tõendatuks, et küünelakieemaldis „Hella“ esines sade, sade oli vedelseebi pudelis ja šampoon oli lubamatu koostisega. Sademe esinemine pudelis on mittetavapärane ning labor on tuvastanud toodete ette nähtust erineva pH taseme. Kohus leidis, et toodete vannivaht „Hella“, šampoon „Hella“, dušigeel „Hella“, vedelseep „Hella“ vale koostist ei ole kostja tõendanud. Kostja on tõendanud, et tarnitud küünelakieemaldite pudelid olid valest materjalist ja neid ei tohtinud atsetooni sisaldavate toodete pakendamiseks kasutada, mistõttu ei saanud kostja kasutada ka neile pudelitele mõeldud pumpkorke. Kohus leidis, et kõik toodetel esinevad puudused esinesid juba kauba üleandmise ajal - kauba väiksem kogus, sademega tooted, etiketid oli valmiskujul trükitud, vale suurusega ja koostisega pudelid, ja ei saanud tekkida hiljem. Pooled ei olnud kokku leppinud, et müüja annab üle kauba, millel on tavapärasest erinev kvaliteet. Samuti ei esitanud hageja tõendeid, et kostja oli lepingu sõlmimise ajal puudustest teadlik ja nendega nõus. Kostja on tuvastanud kaupade puudused järgmiselt: vähem tarnitud dušigeeli 13.05.2008, korkide puudujäägi 05.06.2008, puudused küünelakieemaldi pudelite suuruse, koostisega ja pumpkorkide kasutamise võimatuse 18.01.2008-21.01.2008, sademe vedelseebis ja šampooni lubamatu koostise 01.02.2008-04.02.2008. Kostja tõenditest ei tulene, millal täpselt tuvastati etikettide kasutuskõlbmatus. Kohus leidis, et kostja ei ole nõuetekohaselt täitnud VÕS § 219 lg-s 1 sätestatud viivitamata kauba ülevaatamise kohustust. Kostja väited, et kaup oli pakendatud ja selle ülevaatamine tekitab liigseid kulutusi, ei ole asjakohane. Kostja oleks piisava hoolsuse korral pidanud kontrollima kaupa ka kastide kaupa ning vähemalt pisteliselt lugema üle kastides olevad tarnitud kaubaartiklite tükid. Samuti oleks kostja tavapärase hoolsuse korral pidanud vaatlema tarnitud kaupa visuaalselt ning siis oleks avastatud pudelites olev sade ja kauba vale kogus. Etikettide sobimatust, küünelakieemaldite pudeli ja šampooni koostise mittevastavust ei saanud esmase ülevaatuse käigus visuaalselt tuvastada, mistõttu nimetatud kaupade mittevastavuse osas ei oma tähtsust, kas need vaadati üle koheselt või mitte. Siiski on tõendatud, et kostja sai enamikest puudustest teada juba 2008 jaanuaris-veebruari algul, s.o enne kauba eest esitatud arvete tasumise tähtaega, kuid ei teavitanud sellest müüjat. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks teavitanud OÜ-d Dzintars Eesti esinevatest puudustest jaanuaris-veebruaris ega ka mais-juunis, kui avastati puuduvad dušigeelipudelid ja korgid. Kostja pöördus pretensiooniga alles 21.07.2008, mis jõudis müüjani tegelikult alles 15.08.2008.

Kohus leidis, et enamik kaupadel esinevatest puudustest esinesid juba kauba üleandmisel ja OÜ Dzintars Eesti oli puudustest teadlik. Kohtu arvates ei ole hageja tõendanud, et esitatud puudused on üle antud kaubal tekkinud hiljem ja üleandmise ajal kaubal puudusi ei esinenud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja oli õigustatud kasutama õiguskaitsevahendit osaliselt. Kostja soovis lepingust taganeda, kuid kohtu arvates nimetatud õiguskaitsevahend ei ole kohane. Lepinguline mittevastavus ei ole nii oluline, et annaks aluse lepingust taganeda: arvestades kogu kauba maksumust ja puudustega kauba maksumust, ei ole õiguskaitsevahend proportsionaalne. Kostja ei ole müüjale andnud VÕS § 114 lg 1 kohaselt täiendava tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, mille järgimata jätmisel ta plaanib lepingust taganeda VÕS § 116 alusel. Kohtu arvates on kohane õiguskaitsevahend hinna alandamine vastavalt VÕS § 112 lg-le 1. Kohus leidis, et kostjal puudub VÕS § 112 alusel kohustus tasuda järgmised summad: vähem tarnitud kaup (dušigeel, korgid) kokku 7000,30 krooni, etiketid 52 050,85 krooni, küünelakieemaldi valmistoodang 7613,39 krooni, sademega šampoon ja vedelseep 51 839,16 krooni, tühjad sobimatud pudelid ja pumpkorgid 22 922,03 krooni. Kokku 141 425,73 krooni, millele lisandub käibemaks 18%, kokku seega 166 882,36 krooni. Tasumisele kuulub arve nr 65 tasumata summa ja „Hella“ valmistoodang, mille mittevastavus ei leidnud tõendamist. Lepingu p 1.3 kohaselt leppisid pooled kokku, et OÜ Dzintars Eesti annab üle ja kostja võtab vastu õiguse registreerida kaubamärk „Hella“ klassides 03 ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus. Kaubamärgi registreerimise õiguse eest kohustus kostja tasuma 472 000 krooni. OÜ Dzintras Eesti esitas kaks arvet iga summas 236 000 krooni. Kostja on tasunud esimese arve alusel 200 000 krooni ja tasumata on 272 000 krooni. Kostja väitel ei omanud kaubamärk sellist ärilist väärtust, nagu OÜ Dzintars Eesti seda lepingueelselt väitis ja kostja ei saanud seda kasutada eesmärgil, milleks ta selle ostis. Kohus leidis, et pooltel on vabadus kokku leppida nii lepinguesemes kui hinnas. Seadus ei sätesta, et hind peab vastama asja väärtusele. Kui kostja arvates on müüja lepingut sõlmides käitunud kostjat teadlikult kahjustavalt, võib kostja nõuda tehingu tühistamist. Kohus leidis, et poolte vahel kaubamärgi ostu-müügileping leping kehtib ja on täitmiseks kohustuslik. Kostja vajas kaubamärgi registreerimiseks OÜ Dzintars Eesti nõusolekut. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks pöördunud nõusoleku saamiseks OÜ Dzintars Eesti poole. Kostja poole pöördus Wella AG, kes palus tal kaaluda võimalust loobuda kaubamärgi „Hella“ registreerimisest, kuna see sarnaneb kaubamärgiga „Wella“. Wella AG esitas ka 31.08.2009 vaidlustusavalduse Tööstusomandi apellatsioonikomisjonile. Kostja arvates need asjaolud tõendavad, et kaubamärki ei saagi registreerida. Kohus leidis, et rohkem kui 1,5 aastat pärast lepingu sõlmimist ilmnenud asjaolud ei pruukinud olemas olla lepingu sõlmimise ajal. Samuti avaldus ei ole rahuldatud, mistõttu ei ole kaubamärgi registreerimise takistus tuvastatud. Kuna kaubamärk on registreerimata kostja tegevusetuse tõttu, ei oma asjas tähtsust see, millised olid kaubamärgiga „Hella“ varustatud toodete müügitulemused. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjal puudus õigus kasutada lepingust taganemist ega muid õiguskaitsevahendeid ja kostja on kohustatud lepingut täitma. Kokku esitas OÜ Dzintars Eesti kostjale arveid summas 1 163 222,50 krooni, millest kaubamärgi eest tuli tasuda 472 000 krooni ning kaupade ja tooraine eest 691 222,50 krooni. Kuna kaubamärgi eest on tasutud 200 000 krooni ja tasumata 272 000 krooni, on tasumata summaks kaupade ja teenuste eest 305 253,17 krooni. Eelpool kohus leidis, et kostjal on täitmata kohustus kaubamärgi osas 272 000 krooni ning toodete ja kaupade osas 305 253,17 krooni - 166 882,36 krooni=138 370,81 krooni. Kokku kuulub hageja nõue põhivõla osas tasumisele summas 410 370,81. Samuti kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele hagi esitamise seisuga viivis summas 104 631,38 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

pole ostjale üle antud. Järelikult on kostjal õigus nõuda kaubamärgi eest juba makstud 200 000 krooni tagasisaamist ning selle tasaarvestamist kostja kohustusega. Lepingu p 1.3 nägi ette, et müüja annab üle õiguse registreerida kaubamärk. Lepingu p 4 kohaselt on ostjal kohustus esitada avaldus kaubamärgi registreerimiseks ühe kuu jooksul lepingu sõlmimisest arvates. Muid kohustusi leping ette ei näinud. Ostja esitas õigeaegselt avalduse kaubamärgi registreerimiseks ning lepingu kohaselt kostja ei pidanud pöörduma täiendava kaubamärgi registreerimise nõusoleku saamiseks müüja poole. Pooled ei näinud ette konkreetset vormi kaubamärgiõiguse üleandmiseks ning seetõttu võis müüja ise Patendiametile kaubamärgiõiguse loovutusdokumendi esitada. Kohtu järeldus, et kaubamärk jäi registreerimata kostja tegevusetuse tõttu, on alusetu. Kohus on ekslikult seostanud kaubamärgi registreerimiseks vajaliku nõusoleku andmist täiendava tähtaja andmise ja lepingust taganemise lubatavusega. Kostja sai teada OÜ Dzintars Eesti poolt tegevuste tegemata jätmisest alles Patendiameti kirjast 18.03.2009 (kohtuotsuses on eksitud aastaarvuga). Kuid juba 21.07.2008 esitas kostja lepingust taganemise avalduse. 2009. aastal ei olnud võimalik anda täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kuna lepingust oli 2008. aastal taganetud. Kohus on ignoreerinud VÕS § 217 lg 2 p 4 ja VÕS § 217 lg 6. Menetluses oli tõendatud, et alates 2004 olid Wella AG-l prioriteetsed õigused samades klassides 03 ja 05 äravahetamiseni sarnase kaubamärgi „Wella“ suhtes. Ja need asjaolud olid olemas juba kostja ja OÜ Dzintars Eesti vahel lepingu sõlmimise ajal. Kohtu järeldus, et kuna Wella AG poolt Tööstusomandi apellatsioonikomisjonile esitatud avaldust pole rahuldatud, pole kaubamärgi registreerimise takistus tuvastatud, ei ole õigustatud. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja väiteid, et vastavalt VÕS § 217 lg 2 p-le 1 ei vastanud müüdud asi/õigus lepingutingimustele, kuna tal ei olnud kokkulepitud omadusi ja ta ei sobinud eriliseks otstarbeks (p 2). Kostja soovis kaubamärki selleks, et müüa selle all kaupu ja sada kasumit. Kohus on jätnud hindamata kostja poolt esitatud tõendid, et müüja poolt lubatud „Hella“ kaubanduskettides sortimendis olek, müügilepingud jms ei vastanud tõele. Kohus ei ole hinnanud kostja esitatud tõendeid, mis kajastasid kostja selgitusi huvi kaotamise põhjuste kohta kaubamärgi suhtes; 2) on kohus lepingust taganemise oluliste rikkumiste näidisloenditest piirdunud vaid VÕS § 116 lg 2 p-ga 1, samas kui kostja on korduvalt viidanud ka VÕS § 116 lg 2 p-dele 2 ja 3. Kohus leidis, et kostjal ei olnud VÕS § 116 lg 4 alusel õigust lepingust taganeda, sest ta ei ole andnud hagejale täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. VÕS § 116 lg 4 sätestab, et isik võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti VÕS § 116 lg 2 p-s 2 nimetatud kohustust. Kohus ei ole arvestanud, et OÜ Dzintars Eesti poolt täiendaval tähtajal rikkumiste kõrvaldamine polnud võimalik, kuna müüja ei saanud tekitada omale kaubamärgiõigusi ja tehing oli tehtud OÜ Dzintars Eesti pankrotieelses seisundis ning tolle hetkel juba mittetegutsemise ajal. Kohus on jätnud konkretiseerimata, kas, missuguseid ja kui suuri kahjusid tema arvates kohustust rikkunud lepingupool kannaks kohustuse täitmiseks või ettevalmistamiseks teise lepingupoole lepingust taganemise korral. Sellist teavet ei ole hageja esitanud; 3) ei nõustu kostja kohtu järeldusega arve nr 65 tasumise kohustuse osas. Tõendamist on leidnud, et lepinguga ei olnud kokku lepitud arvel nr 65 näidatud kaupa ja nende eest tasumiseks sellist summat. Arvel märgitud kaup on võõraste toodete laojäägid, mida OÜ Dzintars Eesti püüdis kostjale müüa. Arvel nimetatud kaubad võeti vastu eksituse tõttu ning osa arvest tasuti. Kauba tingimustele mittevastavus avastati alles pretensiooni koostamise käigus arveid ning kaupu omavahel võrreldes ja arvutades, kuna müüja ei olnud järginud arveid koostades poolte kokkuleppeid ja kõik tooted/tooraine/materjalid olid arvetele läbisegi puistatud. 27.07.2008 pretensiooniga teatas kostja OÜ-le Dzintars Eesti, et kaupa on tarnitud kokkulepitust rohkem ja ta keeldub tasumast arve 65 tasumata osa. Kuna OÜ Dzintars Eesti ei ole vastuväiteid esitanud, siis kostja eeldas on ta nendega nõustunud.

Samuti 04.09.2008 kostja jurist palus meilis teatada OÜ-l Dzintars Eesti, millal nad kaubale järele tulevad. Sellest tulenevalt on kostja püüdnud kaupa tagastada. Seega kohtu järeldus, et kaupade äraviimise nõue esitati alles kohtumenetluse käigus, on ebaõige. Arvel nr 65 kajastatud kaup ei olnud OÜ Dzintras Eesti toodang, vaid võõras kaup ehk „Avea“ kaubamärgi toodete jäägid. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et arve 65 tasumise kohustust tal ei ole ja õigustatud isik võib viia need jäägid ära. Samuti on kostja jätkuvalt seisukohal, et arvest ekslikult tasutud osa 33 455,13 krooni tuleb tasaarveldada nõuetega teiste arvete eest. Hageja arvates müüja teadmist asja omadustest eeldatakse, mitteteadmist peab tõendama müüja ja vastavalt seadusele ei vabasta mitteteadmine müüjat vastutusest. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega vale värvi tõttu mittekvaliteetseks tunnistatud ning edasimüüja poolt tagasisaadetud toodete kohta. Asjas on asitõenditega tõendatud, et toodete värv ei olnud see, mis olema pidi ja põhjendatud oli edasimüüja poolt praakkauba tagasisaatmine. Värvimuutusega, mida põhjustas vale värvi kasutamine toote koostises, on tõendatud toote mittekvaliteetsus. Kuna OÜ Dzintars Eesti ei ole vastuväiteid esitanud kostja sisulistele pretensioonidele 2008, siis on ta nendega nõustunud ja seetõttu pole olnud täiendavat vajadust seda ka tõendada. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et valitud õiguskaitsevahend ehk lepingust taganemine ei ole kohane. Arvestades asjaolusid ja lepingu rikkumise raskust on lepingust taganemine proportsionaalne õiguskaitsevahend. Hageja taganes lepingust osaliselt (lepingutingimustele mittevastava kauba osas) ja ta nõustus tasuma lepingutingimustele vastava kauba eest. Kostja nõudis mittenõuetekohase kauba eest juba tasutud ja nõuetekohase kauba eest tasumata summade tasaarveldamist. Kostja on esitanud lepingust taganemise avalduse VÕS § 116 lg 2 p 2 ja § 116 lg 4 alusel. Samuti tuleb arvestada, et tegelikkuses ei olnud reaalset võimalust puudusi kõrvaldada, kuna müüja ettevõte teadaolevalt ei toiminud. Tuleb arvestada veel sellega, et OÜ Dzintars Eesti ei ole vastanud ca 15 kuu jooksul sisuliselt kostja pretensioonile ega pakkunud mingit puuduste likvideerimise võimalust. Seega loogiliselt tuleb sellest järeldada, et pretensioonide sisuga on OÜ Dzintars Eesti nõus olnud. Kostja võiks nõustuda kohtu omal initsiatiivil välja pakutud hinna alandamisega, kuid ainult juhul, kui hinda alandataks sellise arvestusega: lepingu täishind - kaubamärgiõiguse osa hind mittevastava kauba hind ning seejärel kaubamärgiõiguse omandamise ja arve 65 eest liigselt makstud summad tasaarveldataks kostja poolt maksta tuleva summaga; 4) esitas kostja järgmised arvutused - lepingu alusel oli kokku lepitud tasuda: valmistoodangu eest: 217 439,81 + käibemaks = 256 578,97 krooni; tooraine ja materjalide eest: 226 324,94 + käibemaks = 267 063,43 krooni; kaubamärgi õiguse eest: 400 000 + käibemaks = 472 000 krooni, kokku 995 642,4 krooni. OÜ Dzintars Eesti poolt on esitatud arved: nr 4722 summas 152 875.25 (käibemaksuga) - hagejal suurem summa; nr 4706 summas 359 638.93 (käibemaksuga) - hagejal suurem summa; nr 65 summas 167 275.65 (käibemaksuga); nr 6879 summas 236 000 (käibemaksuga); nr 6880 summas 236 000 (käibemaksuga), kokku 1 151 789,83 krooni. Seega arveid on esitatud 156 147.45 krooni rohkem kui lepingus kokku lepitud. Kostja poolt on tasutud arveid järgnevalt (käibemaksuga summad): nr 4722 täies ulatuses; nr 4706 199 638,95 krooni; nr 65 33 455,13 krooni; nr 6879 200 000 krooni; nr 6880 ei ole tasutud, kokku 585 969,33 krooni. Kosta poolt on tasumata arvetest järgnevalt (käibemaksuga summad): nr 4722 tasutud täies ulatuses, nr 4706 160 000 krooni, nr 65 133 820.52 krooni, nr 6879 36 000 krooni, nr 6880 236 000 krooni, kokku 565 820,52 krooni (hagis on alusetult arvestatud võlgnevuse summaks 577 253,17 krooni). Mittenõuetekohane kaup: (käibemaksuta summad): puudujääk kokku 7 000,3 krooni, valed ja vigased etiketid 52 050,85 krooni, vale mahu ja sisuga ning sademega küünelakieemaldaja valmistoodang 7 613,39 krooni, materjalilt sobimatud pudelid ning nende korgid 22 922,03 krooni, ebakvaliteetne kaup - sade vedelseepides 51 839,16 krooni, ebakvaliteetne

kaup - vale PH tasemega šampoonid jm 18 724,18 krooni, ebakvaliteetne kaup - vale värviga tagastatud tooted 20 812,74 krooni, kokku 180 962,65 krooni (käibemaksuga 213 535.93 krooni). Üle andmata kaup (kaubamärgiõigused): 472 000 krooni (käibemaksuga). Kokkuleppeta saadetud kasutamist mitteleidev „Avea“ kaup 156 147,45 krooni (käibemaksuga). Kokkuvõtted: nõuetekohane kaup: 995 642,4 - 213 535,93 - 472 000 - 156 147,45 = 153 959,02 krooni. Mittenõuetekohane kaup: 213 535,93 + 472 000 + 156 147,45 = 841 683,38 krooni. Tasutud 585 969,33 krooni. Kostja on liigselt maksnud mittenõuetekohase kauba eest: 585 969,33 - 153 959,02= 432 010,31 krooni.

nõusoleku andmisest. Kostja ise ei ole vastavat nõusolekut küsinud. Hageja ei pidanud ise Patendiametile oma nõusolekut saatma. Kostja kohustuseks oli esitada kõik vajalikud dokumendid kaubamärgi registreerimiseks. OÜ Dzintars Eesti ei ole rikkunud lepingust tulenevat kohustust anda üle õigus kaubamärgi „Hella“ registreerimiseks. Asjaolu, et kostjal ei ole õnnestunud kaubamärki tänaseni registreerida on tingitud kostja enda tegevusetusest. Samuti kostja ise keeldus kaubamärgi registreerimisest Lätis ja Leedus; 2) ei nõutu hageja kostja seisukohaga, et kuna Wella AG kaubamärk „Wella“ on sarnane kaubamärgiga „Hella“, oli Wella AG-l prioriteetsed õigused kaubamärgile „Hella“. Wella AG esitas tööstusomandi apellatsioonikomisjonile vaidlustusavalduse 1 aasta ja 7 kuud pärast lepingu sõlmimist. Seega ei saanud OÜ Dzintars Eesti olla lepingu sõlmimise ajal teadlik asjaolust, et Wella AG otsustab kaubamärgi „Hella“ registreerimise vaidlustada. Samuti ei ole Wella AG vaidlustusavaldus veel rahuldatud. Seega ei ole kohus põhjendatult kohaldanud VÕS § 217 lg 2 p 5, kuivõrd vaidlusaluse kaubamärgi suhtes ei ole tuvastatud kolmandate isikute õigusi. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kaubamärk ei vastanud lepingus kokkulepitule. Kostja ei ole OÜ-ga Dzintars Eesti kokku leppinud millistel eesmärkidel hageja kaubamärki kasutada soovib. Lepingus lepiti kokku, et OÜ Dzintars Eesti teeb võimalikuks kaubamärgi registreerimise kostja nimele ning OÜ Dzintars Eesti ei ole teinud ühtegi takistust kaubamärgi ümberregistreerimiseks. OÜ Dzintars Eesti ei pidanud lepingu sõlmimisel teadma vastaspoole kavatsusi kauba või kaubamärgi ostmisel. Kostjal olid kõik võimalused veenduda kaubamärgi väärtuslikkuses enne lepingu sõlmimist. Kostja vastuväited, mille kohaselt on OÜ Dzintars Eesti kostjale andnud valeinformatsiooni kaubamärgi väärtuse kohta, on alusetud ja tõendamata; 3) ei nõustu hageja kostja seisukohaga, et kohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata lepingust taganemise alusena VÕS § 116 lg 2 p-d 2 ja 3. Kohus on asunud korrektsele seisukohale, mille kohaselt ei ole väidetavalt esinenud puudused piisavaks, et lepingust taganeda. Kohus on leidnud, et väidetavate puuduste näol ei ole tegemist olulise lepingurikkumisega; 4) on kostja esitanud hulgaliselt varem esitamata ja tõendamata spekulatsioone, et arve nr 65 alusel tarnitud kaubad olid ekslikult vastu võetud ning kaup koosnes „Avea“ kaubamärgi toodete jääkidest. Kostja selgitustest ei nähtu, milles seisneb kohtu arve nr 65 suhtes võetud seisukoha ebaõigsus. OÜ Dzintars Eesti on apellandile tarninud arves nr 65 märgitud kaupu, kostja on kaubad vastu võtnud ning arve osaliselt tasunud. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi pretensiooni arves nr 65 toodud kauba osas. Hageja hinnangul on kostja eelpool kirjeldatud tegudega teinud tahteavalduse ning nõustunud arves nr 65 toodud summa tasumisega. Hageja nõustub kohtu järeldusega, et arvel nr 65 kajastatud kaupade osas on pooled tegudega sõlminud täiendava kokkuleppe; 5) pidi kostja tõendama, et OÜ Dzintars Eesti teadis asja lepingu tingimustele mittevastavusest. Samuti asjaolu, et OÜ Dzintars Eesti ei ole pretensioonidele vastanud, ei tähenda, et ta on need omaks võtnud. Kostja ei ole oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud kohtu järeldust, mille kohaselt ei ole kostja täitnud VÕS § 219 lg-st 1 tulenevat viivitamatu kauba ülevaatamise kohustust. Seega on kostja sellise järeldusega nõustunud. Isegi juhul, kui kaupadel ja kaubamärgil esinesid väidetavad puudused, siis ei ole kostja puudustest teavitanud mõistlikku aja jooksul, mistõttu ei saa ta kaupade mittevastavusele tugineda. Seega on kõik kostja apellatsioonkaebuses toodud väited kaupade ning kaubamärgi puuduste kohta VÕS § 220 lg-st 3 tulenevalt põhjendamatud, kuivõrd kostja on minetanud õiguse neile tugineda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

kauba osas sõlmida, pidi ta selgesõnaliselt sellest teatama ka teisele poolele, kes pakkumuse esitas, kuid antud juhul on kostja tegudega väljendanud valmisolekut sõlmida leping ning see ka sõlmiti. Asjaolu, et kostja on 27.07.2008 pretensiooniga teatanud OÜ-le Dzintars Eesti, et kaupa on tarnitud kokkulepitust rohkem, ja 04.09.2008 palus kostja jurist meilis teatada OÜ-l Dzintars Eesti, millal ta kaubale järele tuleb, ei näita seda, et poolte vahel ei olnud arvel nr 65 kajastatud kauba osas sõlmitud müügilepingut. Lähtudes eeltoodust tuleneb kostjale kohustus tasuda arve nr 65 järgi saadud kauba eest.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et taganemise avalduses märgitud põhjused ei tõenda seda, et kaubamärgi realiseerimise õigus ei vastanud lepingutingimustele. Kuna ei ole tõendatud lepingutingimustele mittevastavus, siis ei saa olla tegemist ka müüjapoolse olulise lepingurikkumisega, mis annaks kostjale aluse lepingust taganeda. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuses esitatud asjaolu, et OÜ Dzintars Eesti ei saanud müüa õigust registreerida kaubamärk Hella klassides 03 ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus, kuna tal ei olnud endal sellist õigust. Kostja ei ole ka lepingust taganemise avalduses seda asjaolu märkinud. VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. OÜ Dzintars Eesti ja kostja vahel 07.01.2008 sõlmitud lepingu punkti 4 kohaselt „Juhul kui Mayerist olenematutel põhjustel osutub võimatuks registreerida kaubamärk „Hella“ klassides 03 ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus, kohustub Dzintars tagastama 50 000 krooni iga klassi ja iga riigi kohta, milles osutus võimatuks kaubamärgi registreerimine.“ Tulenevalt lepingu punktist 4 kui kostjal ei õnnestunud temast olenematutel põhjustel registreerida kaubamärki (nt ei andnud müüja vajalikku kinnitus, nõusolekut; keelduti kaubamärgi registreerimisest kolmandate isikute õiguste tõttu jms), siis oli tal õigus esitada VÕS § 171 lg 1 ja lepingu punkti 4 alusel hageja nõudele vastuväiteid, kuid selliseid vastuväiteid kostja antud juhul ei ole esitanud. Ainuüksi asjaolu, et kostja on kaotanud huvi kaubamärgi õiguse registreerimise vastu, ei anna alust lepingust taganeda.

Samas kehtib eeltoodu sellise kauba osas, millede puhul on lepingutingimustele mittevastavus tuvastatav rakendades tavalist hoolsust (kauba mittevastavuse lepingu tingimustele koguse osas, vale küünelakieemaldi pudelite suurus, vales suuruses taara, kasutamiskõlbmatud etiketid). Varjatud puuduste osas, mis ilmnevad pärast asja üleandmist, tekib VÕS § 220 lg-s 3 sätestatud tagajärg pärast puuduste ilmnemisele järgneva ajavahemiku möödumist, mille jooksul teatamiskohustus oleks tulnud sama paragrahvi lg 1 kohaselt täita. Varjatud puudustena oleksid käsitletavad ebaõige koostisega šampoon (ettenähtust erinev pH tase) ja valest materjalist küünelakieemaldi pudelid, kuid ka varjatud puudustega toodete osas ei ole kostja tõendanud, et ta oleks käitunud vastavalt VÕS § 220 lg-le 1 ja seega on ta kaotanud õiguse tugineda kauba lepingutingimuste mittevastavusele.

Üllar Roostoja

Lea Aavastik

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.