Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Dzintars) ja kostja 7. jaanuaril 2008 lepingu "Kaupade ostu-müügileping ja kaubamärgi registreerimise õiguse loovutamise leping" (edaspidi leping). Dzintars kohustus lepingu p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt tarnima kostjale kaupa ja toorainet ning kostja kohustus lepingu p 3.2 kohaselt kauba ja tooraine eest tasuma. Lepingu p 1.3 järgi kohustus Dzintars andma kostjale õiguse registreerida Eestis, Lätis ja Leedus kaubamärk "Hella" klassides 03 ja 05. Kostja kohustus lepingu p 3.2 alusel tasuma kaubamärgi registreerimise õiguse eest 472 000 krooni. Ajavahemikul 10. detsember 2007 kuni 15. jaanuar 2008 tarnis Dzintars kostjale kaupa ja toorainet ning väljastas kolm arvet (10. detsembri 2007. a arve nr 4722, 1. jaanuari 2008. a arve nr 4706,

Dzintarsile puudujäägist ja palus puudujäägi järele saata, mida viimane ei teinud. Pärast kauba tarnimist selgus, et kaubamärgil ja osal müüdud kaubal ei ole kokkulepitud väärtust. Üleantud kaubad ei vastanud lepingust tulenevale kvaliteedile: toodetel oli vale taara, tühi taara oli vale suurusega, taara oli vale koostisega, toodetel kadus valguse toimel värv, üleantud etiketid olid kasutuskõlbmatud, osa etikette ei vastanud etikettidel esitada tuleva teabe esitamisele kehtestatud nõuetele. Kostja vaatas kauba saamisel selle üle tavapärase hoolikusega, kuid hiljem avaldunud puudused ei olnud tavapärase ülevaatuse käigus tuvastatavad. Seetõttu esitas kostja 21. juulil 2008 Dzintarsile pretensiooni ja lepingust osaliselt taganemise avalduse. Kostja palus mittekvaliteetne kaup ära viia ja keeldus arvetest tasuma 565 520 krooni 52 sendi suurust osa. Dzintars teadis või pidi teadma kauba mittevastavusest lepingutingimustele, kuna ükski kaubal esinev puudus ei saanud tekkida pärast kauba üleandmist ja puudused esinesid juba lepingu sõlmimise ajal. Kõik puudused olid varjatud puudused ja nende avastamisel esitati Dzintarsile pretensioon mõistliku aja jooksul. Dzintars ei ole kostja pretensioonidele ja taganemisavaldusele mõistliku aja jooksul reageerinud ning seetõttu kostja eeldas, et Dzintars ei vaidle pretensioonidele ja lepingust taganemisele vastu. Sisulised vastuväited esitas hageja alles 8. aprillil 2009, mis ei ole mõistlik aeg. Kostja on tasunud kaubamägi "Hella" eest 200 000 krooni ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 alusel keeldus tasumast ülejäänud summat. Kaubamärgi "Hella" tegelik väärtus ja kasutuspotentsiaal ei vastanud Dzintarsi esitatud faktidele ning kaubamärk ei vastanud kostja ootustele asja omandamisel. Patendiamet teatas kostjale, et kaubamärgi ümberregistreerimine pole võimalik, sest kaubamärk on jätkuvalt Dzintarsi omanduses. Dzintars kohustus esitama Patendiametile taotluse kaubamärgi ümberregistreerimiseks kostja nimele, kuid ta ei ole seda teinud. Kostja arvates teadis Dzintars lepingu sõlmimisel, et Wella AG on vaidlustanud kaubamärgi registreerimise. Kostja palus lugeda 15. jaanuari 2008. a arve nr 65 alusel ekslikult tasutud 33 455 krooni 13 senti tasumisele kuuluvate summade katteks. Samuti arvestas ta esitatud arvetelt maha mittekvaliteetse kauba ja oli seisukohal, et 10. detsembri 2007. a arve nr 4722 alusel tuleks tasuda 97 266 krooni 50 senti ja 1. jaanuari 2008. a arve nr 4706 alusel 46 434 krooni 8 senti. Kostja leidis jätkuvalt, et kaubamärgi eest ei ole tal kohustust tasuda, mistõttu palus ka 28. jaanuari 2008. a arve nr 6879 alusel tasutud 200 000 krooni arvestada arvete nr 4722 ja nr 4706 katteks ja leidis, et tal on omakorda hageja vastu 136 142 krooni 11 sendi suurune nõue.

kauba vastuvõtmise kohta. Kostja ei ole vastuvõtmist vaidlustanud. Kostja väide, et ta ei saanud kaupa õigel ajal üle vaadata, sest seda oli palju ja see oli hulgipakendites, ei ole veenev. Kogu arvel nr 65 märgitud kaup on tarnitud korraga ja kaks nädalat hiljem muust kaubast. Kohus möönis, et kaup võis olla kaubaalusel ja ka pakendatud hulgipakenditesse, kuid siiski pidi kostja tavapärase hoolsuskohustuse tõttu kontrollima, mis saadetis talle üldse on tulnud, eriti arvestades saadetud kauba kogust ja koguhinda. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud Dzintarsile enne 2008. a juulit pretensioone ülemäärase kauba kohta, et ta oleks palunud kaupa ära viia või püüdnud seda tagastada. 21. juuli 2008. a pretensioonis on kostja kinnitanud, et on nimetatud arve osaliselt tasunud, ning märkinud vaid, et kaupa on tarnitud rohkem, kui kokkulepe ette nägi. Kohtumenetluse käigus kostja esitatud taotlus tasaarvestada arve nr 65 järgi ekslikult tasutud 33 455 krooni 12 senti nõuetega teiste arvete eest, on põhjendamatu ja selline tahteavaldus on esitatud hilinemisega. Kostja ja Dzintars on arves nr 65 märgitud kauba ostuks-müügiks sõlminud eraldi kokkuleppe tegudega. Maakohus viitas VÕS § 8 lg-le 1, § 9 lg-le 1 ja §-le 7. Dzintars tegi pakkumuse, saates kostjale kaubad ja arve. Kostja võttis kauba vastu ega ole kauba saatmisele vastu vaielnud. Kostja on tasunud arve osaliselt, mistõttu ta võttis Dzintarsi pakkumise vastu. Arvestades asjaolu, et kostja ei vaielnud vastu kauba saamisele, ja lähtudes äriühingute vahel levinud praktikast mitte sõlmida kirjalikke lepinguid, vaid sõlmida selle asemel lepinguid kaupa tegelikult saates, asus maakohus seisukohale, et arvega nr 65 sõlmisid kostja ja Dzintars kaupade ostu-müügilepingu. Pooled ei vaidle, et nimetatud arve alusel on tasumata 133 820 krooni 52 senti, mille kostja on kohustatud hagejale tasuma. Maakohus viitas VÕS § 217 lg 2 p-le 1 ja leidis, et kostja on tõendanud oma väiteid koguseliselt vähem tarnitud kauba osas: BU dušigeeli oli arvel märgitust 3000 tk vähem, punaseid korke arvel märgitust 4654 tk vähem ja valgeid korke arvel märgitust 576 tk vähem. Maakohus luges tõendatuks kostja väite, et toodetel oli vale märgistus suuruse osas. Küünelakieemaldi pudelitel olid etiketid, millel suuruseks märgitud 200 ml, tegelik pudelite suurus aga oli 150 ml. Mittevastavaid pudeleid oli 9630. Kohus luges tõendatuks ka etikettide nõuetele mittevastavuse ning et küünelakieemaldis "Hella" esines sade, sade oli vedelseebi pudelis ja šampoon oli lubamatu koostisega. Sademe esinemine pudelis on tavapäratu. Labor on tuvastanud toodete ettenähtust erineva pH taseme. Toodete vannivaht "Hella", šampoon "Hella", dušigeel "Hella", vedelseep "Hella" vale koostist ei ole kostja tõendanud. Kostja on tõendanud, et tarnitud küünelakieemaldite pudelid olid valest materjalist ja neid ei tohtinud atsetooni sisaldavate toodete pakendamiseks kasutada, mistõttu ei saanud kostja kasutada ka neile pudelitele mõeldud pumpkorke. Maakohus leidis, et kõik toodetel esinevad puudused esinesid juba kauba üleandmise ajal. Maakohus viitas VÕS § 219 lg-le 1, § 220 lg-tele 1 ja 3 ning leidis, et kostja on tuvastanud kaupade puudused järgmiselt: vähem tarnitud dušigeeli 13. mail 2008, korkide puudujäägi 5. juunil 2008, puudused küünelakieemaldi pudelite suuruses, koostises ja pumpkorkide kasutamise võimatuse ajavahemikul 18. jaanuar 2008 kuni 21. jaanuar 2008, sademe vedelseebis ja šampooni lubamatu koostise ajavahemikul 1. veebruar 2008 kuni 4. veebruar 2008. Kostja tõenditest ei tulene, millal täpselt tuvastati etikettide kasutuskõlbmatus. Maakohus leidis, et kostja ei ole nõuetekohaselt täitnud

VÕS § 219 lg-s 1 sätestatud kohustust vaadata kaup üle viivitamata. Kostja oleks piisava hoolsuse korral pidanud kontrollima kaupa ka kastide kaupa ning vähemalt pisteliselt tegema kindlaks kastides olevate kaubaartiklite koguse. Samuti oleks kostja tavapärase hoolsuse korral pidanud vaatlema tarnitud kaupa visuaalselt ning siis oleks avastatud pudelites olev sade ja kauba vale kogus. Etikettide sobimatust, küünelakieemaldite pudeli ja šampooni koostise mittevastavust ei saanud esmase ülevaatuse käigus visuaalselt tuvastada, mistõttu nimetatud kaupade mittevastavuse osas ei ole tähtis, kas need vaadati üle kohe või mitte. Kostja sai suuremast osast puudustest teada juba 2008. a jaanuaris või veebruari algul, s.o enne kauba eest esitatud arvete tasumise tähtaega, kuid ei teavitanud sellest müüjat. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks teavitanud Dzintarsit esinevatest puudustest jaanuaris-veebruaris ega ka mais-juunis, kui avastati puuduvad dušigeelipudelid ja korgid. Kostja pöördus pretensiooniga Dzintarsi poole alles 21. juulil 2008, mis jõudis müüjani tegelikult alles 15. augustil 2008. Maakohus viitas VÕS § 221 lg 1 p-le 2 ning leidis, et Dzintars oli puudustest teadlik. Kostja soovis lepingust taganeda, kuid maakohtu arvates ei ole nimetatud õiguskaitsevahend kohane. Lepinguline mittevastavus ei ole nii oluline, et annaks aluse lepingust taganeda: arvestades kogu kauba maksumust ja puudustega kauba maksumust, ei ole õiguskaitsevahend proportsionaalne. Kostja ei ole müüjale andnud VÕS § 114 lg 1 kohaselt puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega, mille järgimata jätmisel ta plaanib lepingust taganeda VÕS § 116 alusel. Kohtu arvates on kohane õiguskaitsevahend hinna alandamine VÕS § 112 lg 1 kohaselt. Maakohus leidis, et kostjal ei ole VÕS § 112 alusel kohustust tasuda järgmised summad: vähem tarnitud kaup (dušigeel, korgid) kokku 7000 krooni 30 senti, etiketid 52 050 krooni 85 senti, küünelakieemaldi valmistoodang 7613 krooni 39 senti, sademega šampoon ja vedelseep 51 839 krooni 16 senti, tühjad sobimatud pudelid ja pumpkorgid 22 922 krooni 3 senti, kokku 141 425 krooni 73 senti, millele lisandub käibemaks 18%, kokku seega 166 882 krooni 36 senti. Tasuda tuleb arve nr 65 tasumata osa ja "Hella" valmistoodangu eest, mille mittevastavus ei leidnud tõendamist. Lepingu p 1.3 kohaselt leppisid pooled kokku, et Dzintars annab üle ja kostja võtab vastu õiguse registreerida kaubamärk "Hella" klassides 03 ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus. Kaubamärgi registreerimise õiguse eest kohustus kostja tasuma 472 000 krooni. Kostja on tasunud esimese arve alusel 200 000 krooni ja tasumata on 272 000 krooni. Maakohus leidis, et pooltel on vabadus kokku leppida nii lepinguesemes kui ka hinnas. Seadus ei sätesta, et hind peab vastama asja väärtusele. Kui kostja arvates on müüja lepingut sõlmides käitunud kostjat teadlikult kahjustavalt, võib kostja nõuda tehingu tühistamist. Maakohus leidis, et kaubamärgi ostu-müügileping kehtib ja on täitmiseks kohustuslik. Kostja vajas kaubamärgi registreerimiseks Dzintarsi nõusolekut. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks pöördunud nõusoleku saamiseks Dzintarsi poole. Kostja poole pöördus Wella AG, kes palus tal kaaluda võimalust loobuda kaubamärgi "Hella" registreerimisest, kuna see sarnaneb kaubamärgiga "Wella". Wella AG esitas ka 31. augustil 2009 vaidlustusavalduse tööstusomandi apellatsioonikomisjonile. Kostja arvates tõendavad need asjaolud, et kaubamärki ei saagi registreerida. Maakohus leidis, et rohkem kui 1,5 aastat pärast lepingu sõlmimist ilmnenud

asjaolud ei pruukinud olemas olla lepingu sõlmimise ajal. Samuti ei ole avaldust rahuldatud, mistõttu ei ole kaubamärgi registreerimise takistus tuvastatud. Kuna kaubamärk on registreerimata kostja tegevusetuse tõttu, ei ole tähtsust sellel, millised olid kaubamärgiga "Hella" varustatud toodete müügitulemused. Kostjal ei olnud seega õigust kasutada lepingust taganemist ega muid õiguskaitsevahendeid ja kostja on kohustatud lepingut täitma. Kokku esitas Dzintars kostjale arveid 1 163 222 krooni 50 sendi tasumiseks, millest kaubamärgi eest tuli tasuda 472 000 krooni ning kaupade ja tooraine eest 691 222 krooni 50 senti. Kuna kaubamärgi eest on tasutud 200 000 krooni ja tasumata 272 000 krooni, on kaupade ja teenuste eest tasumata kokku 305 253 krooni 17 senti. Kostjal on täitmata kohustus kaubamärgi osas 272 000 krooni ning toodete ja kaupade osas 138 370 krooni 81 senti (305 253 krooni 17 senti-166 882 krooni 36 senti). Hageja nõutud põhivõlast tuleb tasuda 410 370 krooni 81 senti. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagi esitamise seisuga viivis 104 631 krooni 38 senti ja viivis pärast lahendi tegemist protsendina põhivõlast.

juhul on kostja tegudega väljendanud valmisolekut sõlmida leping ning see ka sõlmiti. Asjaolu, et kostja on 27. juuli 2008. a pretensiooniga teatanud Dzintarsile, et kaupa on tarnitud kokkulepitust rohkem, ja et 4. septembril 2008 palus kostja jurist meilis teatada Dzintarsil, millal ta kaubale järele tuleb, ei näita seda, et pooled ei olnud arvel nr 65 kajastatud kauba kohta sõlminud müügilepingut. Eeltoodust tuleneb kostjale kohustus tasuda arve nr 65 järgi saadud kauba eest. Õige on hageja väide, et maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lgt 4, leides, et kostja oleks sobiva õiguskaitsevahendina pidanud kasutama hinna alandamist, ning jõudes järeldusele, et kuivõrd esines alus hinda alandada, siis ei ole kostjal kohustust tasuda hagejale 166 882 krooni 36 senti. Kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on lepingust taganenud ning seetõttu ei pea lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Hinna alandamise avaldust ei ole kostja hagejale esitanud ei enne kohtumenetlust ega ka kohtumenetluse käigus. Seda on kostja kinnitanud ka oma vastuses hageja apellatsioonkaebusele. Seega on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata hagi 166 882 krooni 36 sendi väljamõistmiseks, leides, et kostjal on õigus hinda alandada VÕS § 112 alusel. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles jäeti kostjalt välja mõistmata 166 882 krooni 36 senti. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et praegusel juhul olid täitmata lepingust taganemiseks nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Kostja ei ole kehtivalt lepingust taganenud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et taganemise avalduses märgitud põhjused ei tõenda seda, et kaubamärgi realiseerimise õigus ei vastanud lepingutingimustele. Ainuüksi asjaolu, et kostja on kaotanud huvi kaubamärgi õiguse registreerimise vastu, ei anna alust lepingust taganeda. Ringkonnakohus viitas VÕS § 219 lg-le 1 ja § 220 lg-tele 1 ja 3. Ringkonnakohus leidis, et mõistlikuks ei saa lugeda olukorda, kus kostja teatab kauba ja tooraine lepingutingimustele mittevastavusest müüjale üle poole aastat hiljem kauba kättesaamisest. Varjatud puudusteks saaks pidada šampooni vale koostist (ettenähtust erinev pH tase) ja küünelakieemaldi pudelite vale materjali, kuid ka varjatud puudustega toodete osas ei ole kostja tõendanud, et ta oleks käitunud VÕS § 220 lg 1 kohaselt, ja seega on ta kaotanud õiguse tugineda kauba lepingutingimustele mittevastavusele. VÕS § 220 lg-s 3 sisalduvat õiguslikku tagajärge ei kohaldata VÕS § 221 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud juhtudel. VÕS § 221 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmist peab tõendama kostja. Kuna Dzintars oli ise ka kauba tootja, siis võiks tema kui tootja vastutus kaupade lepingutingimustele mittevastavuse osas tuleneda VÕS § 221 lg-st 1. VÕS § 221 lg 1 kohast vastutust ei saa kohaldada kauba mittevastavusele lepingu tingimustele koguse osas, samuti vales suuruses taara osas ja väidetavalt kasutuskõlbmatute etikettide osas. Kostja saaks tugineda VÕS § 221 lg-le 1 selles osas, et küünelakieemaldi ei olnud kvaliteetne ning šampoonis ja vedelseebis oli sade. Kuna aga mittekvaliteetseid küünelakieemaldeid oli kokku 7613 krooni 39 sendi eest ning sademega šampooni ja vedelseepi 51 839 krooni 15 sendi eest, siis on õige maakohtu seisukoht, et arvestades kogu lepingu mahtu, on kauba kogus, mis väidetavalt ei vasta lepingutingimustele, nii väike, et tegemist ei ole olulise lepingurikkumisega, mis annaks aluse kostjal lepingust taganeda. Eeltoodust lähtudes ei ole kostja 21. juulil 2008 kehtivalt

lepingust taganenud ja seetõttu peab lepingut täitma.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

siis isegi selle taganemise lugemisel mittekohaseks ei ole ringkonnakohus andnud hinnangut kostja õigusele keelduda puudustega kauba eest tasumisest. Kostja juhtis apellatsioonkaebuses tähelepanu, et kaubamärgiseadusega nõutav loovutus, mida sai teha vaid Dzintars ise, oli ja on esitamata. See asjaolu mitte ei ilmnenud, vaid oli olemas lepingu sõlmimise ajal. Samuti ei ilmnenud, vaid olid olemas lepingu sõlmimise ajal kõik kolmandate isikute (sh Wella) õigused. Dzintars pidi õiguste müügi ajal seda teadma. Samuti pidi Dzintars teadma, et ta ei ole esitanud nõusolekut Patendiametile. Hageja ei ole tõendanud asja üleandmist, seega on täitmata tema ostuhinna nõude sissenõudmise eelduseks olev kohustus VÕS § 82 lg 5 ja VÕS § 111 lg 1 mõttes. Tegelikult ei olnud Dzintarsil klassides 03 ja 05 kaubamärgi registreerimise õigust. Tõendite, mis puudutavad kaupade müüki erinevates kaubanduskettides, hindamata jätmine on täielikult seadusvastane. Kohtud oleksid pidanud hindama, kas selline keeldumine ei ole käsitatav oma kohustuse täitmisest keeldumisena VÕS § 111 tähenduses. Kohtud on jätnud hindamata kaubamärgiga seotud väited.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

sisaldavate toodete pakendamiseks kasutada, mistõttu ei saanud kostja kasutada ka neile pudelitele mõeldud pumpkorke. Maakohus leidis, et kõik toodetel esinevad puudused esinesid juba kauba üleandmise ajal. Maakohus viitas VÕS § 221 lg 1 p-le 2 ning leidis, et Dzintars oli puudustest teadlik. Sellega nõustus ka ringkonnakohus. Samas on ringkonnakohus märkinud, et kostja saaks tugineda VÕS § 221 lg-le 1 selles osas, et küünelakieemaldi ei olnud kvaliteetne ning sade oli šampoonis ja vedelseebis, mitte aga kauba mittevastavusele koguse osas, samuti vales suuruses taara osas ja väidetavalt kasutuskõlbmatute etikettide osas. Ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 221 lg 1 ei kohaldu kauba vale koguse, vales suuruses taara ja kasutuskõlbmatute etikettide osas, ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud. VÕS § 221 lg-s 1 ei ole sätestatud, et see kohalduks üksnes varjatud puuduste korral. Kolleegium leiab, et VÕS § 221 kohaldub nii varjatud kui ka muude puuduste korral. Eelnevast tulenevalt on põhjendamata ka ringkonnakohtu seisukoht, et kogu lepingu mahtu arvestades oli kauba kogus, mis ei vastanud lepingutingimustele (mittekvaliteetseid küünelakieemaldeid kokku 7613 krooni 39 sendi eest ning sadet sisaldavat šampooni ja vedelseepi 51 839 krooni 15 sendi eest), nii väike, et tegemist ei ole olulise lepingurikkumisega, mis annaks kostjale aluse lepingust taganeda. Ringkonnakohtu otsus tuleb seega tühistada materiaalõiguse normi (VÕS § 221 lg 1) väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta ka kostja väite kohta, et ta taganes kaupade müügilepingust vaid osaliselt üksnes puudustega toodete osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata ka seda kostja väidet, et kostja taganes kaupade müügilepingust vaid osaliselt. VÕS § 116 lg 3 kohaselt, kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes. Sel juhul võib kahjustatud lepingupool kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata muu hulgas seda, kas mittekvaliteetsete kaupade puhul oli tegemist kaupade müügilepingut arvestades olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 mõttes, mis andis aluse kaupade müügilepingust taganeda. Samuti tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja pidi andma müügilepingust taganemiseks müüjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. VÕS § 116 lg 4 kohaselt ei ole lepingust taganemine kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti VÕS § 116 lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Ringkonnakohtul tuleb hinnata ka seda, kas kostja tegi müüjale lepingust taganemise avalduse mõistliku aja jooksul (VÕS § 118).

kaubamärk "Hella" klassides 03 ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus. Kohtud on tuvastanud, et kaubamärk on jäänud registreerimata kostja tegevusetuse tõttu ning et kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks pöördunud kaubamärgi registreerimiseks nõusoleku saamiseks Dzintarsi poole. Kolleegium nõustub kohtutega, et esitatud asjaoludel ei olnud kostjal alust kaubamärgi registreerimise õiguse üleandmise lepingut puudutavas osas lepingust taganeda. Seega on kostja kohustatud tasuma kaubamärgi registreerimise õiguse eest esitatud arvete alusel 272 000 krooni. Selles osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ka osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kaubamärgi registreerimise õiguse loovutamise lepingu alusel tasumata põhinõudelt 17 383 eurot 97 senti (272 000 krooni) 25. novembri 2010 seisuga viivise 4407 eurot 4 senti (68 955 krooni 20 senti) ja põhinõudelt 17 383 eurot 97 senti (272 000 krooni) viivise VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras alates 26. novembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.