2-07-47406 A Si hagi V E vastu omandiõiguse tunnustamiseks, elamu ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ning kinnistusraamatu kande muutmiseks 191 415,39 eurot (2 992 000 krooni)
Tsiviilasi
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.01.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A Si apellatsioonkaebus Hageja A S (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx x, xxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Gennadi Kull; Kostja V E (isikukood xxxxxxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xxx x, xxxxxxxxxxxx xxxx, xxxxxxxx xxxx, xxxxxxxxx), esindaja Tiit Kull. 02.06.2011, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON:
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 14.01.2011 otsus A Si hagis V E vastu omandiõiguse tunnustamiseks, elamu ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ning kinnistusraamatu kande muutmiseks.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud A Si kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik, asjaolud ja hageja nõue
1.13.11.2007 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu. Hageja palus: 1) tunnistada hageja omandiõigust elamule asukohaga xxxxxxx xxxx, xxxxxxxx xxxx, xxxxx xxx x (edaspidi elamu); 2) välja nõuda hagejale kuuluv elamu kostja ebaseaduslikust valdusest; 3) tuvastada asjaolu, et kostjal ei ole tekkinud seaduslikku omandiõigust vallasvarana elamule; 4) kohustada kostjat andma nõusolek Harju Maakohtu Kinnistusameti Harju jaoskonna registrisse nr xxxxxxxxxxx asukohaga xxxxxxxxx xxxx, xxxxxxxx xxxx, xxxxxx xxx x, teise jao kande muutmiseks, nõusoleku andmisest keeldumise korral teha kohtulahend kande muutmiseks, mille alusel kanda hageja Harju Maakohtu Kinnistusameti Harju jaoskonna registrisse nr xxxxxxxx asukohaga xxxxx xxxx, xxxxxxxxx xxxx, xxxxxx xxx x, teise jakku omanikuna; 5) kustutada Harju Maakohtu Kinnistusameti Harju jaoskonna registrist nr xxxxxxxxx asukohaga xxxxxx xxxx, xxxxxxxxx xxxx, xxxxxx xxx x, teisest jaost omaniku kanne kostja kohta.
2.03.06.1966 lahutati hageja ja L. S abielu ametlikult. Abielust on sündinud tütar. 1967.a alates oli hageja uueks elukaaslaseks E. E, kellega nad ei ole ametlikult abielus olnud. Kostja on E. E poeg. Hagejal ei ole E. Ega ühiseid lapsi.
3.Hageja töötas Kirovi kalurikolhoosis ja 11.05.1966 otsuse nr 8 alusel anti hageja kasutusse õueaiamaa krunt suurusega 0,10 ha, asukohaga xxxxx xxx x, xxxxxxxxx xxxxx, xxxxx xxxx, xxxxxxxx. Maakasutuse sihtotstarbeks määrati individuaalelamu püstitamine. 2007.a kevadel pidi hageja elamust välja kolima, kuna väidetavalt kuulub elamu kostjale ja hagejal puudub õiguslik alus elamus elada. Hageja asus elama oma tütre juurde. Viimsi Vallavalitsusest (VV) sai hageja tütar 12.07.1996 tõendi nr 1537 koopia, milles viidati erinevatele dokumentidele ja millede alusel kuulub kinnistu kostjale. Kõik saadud dokumendid viitasid Viimsi küla RSN TK 28.03.1983 otsusele nr 6, mille alusel peaks olema omandiõigus üle läinud kostja nimele. 28.03.1983 ei ole istungeid peetud ja 28.02.1983 istungil sellist omandiasja ei käsitletud. Kostja esitatud 10.06.1996 õiend nr 612 ei kinnita kostja omandiõiguse teket. Õiendis nr 612 on märgitud, et omandiõigus tekkis Viimsi küla RSN TK otsuse 28.03.1983 nr 6 alusel, kuid otsust nr 6 ei ole toimikus ja kostja ei ole seda ka esitanud. Seega on selgusetu, mis nimetatud otsuses tegelikult kirjas on. Elamu on hageja tahte vastaselt seaduslikust valdusest välja läinud ja vormistatud kostja nimele ning kostjal lasti ostueesõigusega erastada elamu juurde teeninduslikult vajalik maa ning see oma nimele kinnistada.
4.Pooled on esitanud kohtule 12.07.1996 Harju Maavalitsuse Harjumaa Hooneregistri tõendi nr 1537. Kostja esitatud tõendile on kirjutatud kuupäev 11.07.1996. Hageja esitatud tõendil on kaks kuupäeva: tõendi ülaosas on kirjas 12.07.1996 ja allservas on omaniku kinnitus kuupäevast 11.07.1996. Kostja esitatud tõendil on kirjas, et maatükil asub pooleliolev elamu. Hageja esitatud tõendil on kirjutatud, et maatükil asub elamu. Kostja esitatud tõendil puudub kirje - Viimsi VV õiend 10.06.1996 nr 62. Puudub ka kirje - riikliku vastuvõtukomisjoni akt 03.12.1986. Riikliku vastuvõtukomisjoni aktis 03.12.1986 on märgitud - hoonestaja S, A Ki p. individuaalelamu asukohaga Harju rajoon, Viimsi k/n xxxxxxxx xxxxxx xxxxx xxx x. Komisjon käis ehitust kontrollimas 21.11.1986. Tõendil on märgitud, et komisjonile on esitatud järgmised tõendid: 1. krundi kasutamise leping, mis on sõlmitud S.M. Kirovi nim. NKK 11.05.1966 nr 8; 2. hoone projekt, mis on kinnitatud Harju Rajooni RSN TK poolt 26.07.1968; 3. ehitusmaterjalide soetamise seaduslikkuse kontrollimise akt 27.11.1986; 4. elektrijuhtmestiku vastuvõtmise akt 10.08.1986 nr 936-0-9-10/2; 5. vesivarustuse vastuvõtmise akt nr 898 26.11.1986. Aktis on kirjas, et projekti kohaselt on hoone ühekorruseline, elamispinnaga 52,0 m2, kasulik pind 83,7
m2, elutube 3. Tegelikult on valmis ehitatud 3 elutuba, mille elamispind on kokku 52,0 m2. Krundi heakorrastustöödest on tehtud 70%. Riikliku komisjoni otsus oli lubada individuaalelamu ekspluatatsiooni. Ehitusregistri väljatrükist on näha, et hoone esmane kasutus on aastast 1986. Seega puuduvad andmed, et peale 1986.a oleks elamule tehtud ümber-, peale-, juurde- või kõrvalehitusi. Ehitusregistri väljatrükist on näha, et tegemist on üksikelamuga, mille elamispind on 52 m2, eluruumide pind on 83,7 m2, tubade arv 3. Eeltoodust tulenevalt oli elamu seisuga 21.11.1986 valmis ehitatud.
5.Hageja esitas 19.05.1987 tõendi, millest selgub, et kolhoosi juhatus on nõus nimetatud majavalduse kinkimisega kostjale, kes on ühtlasi S. M. Kirovi nim. NKK liige. Seega oli elamu valmis ehitatud enne 19.05.1987 ehk enne väidetavat kinkimist. Jääb selgusetuks, millisest dokumendist lähtuvalt andis kolhoos nõusoleku kinkida elamu kostjale, kui selleks puudus hageja taotlus ja tõendid sellest, et hageja oleks teinud kostja nimele notariaalselt kinnitatud kinkelepingu. Vara kuulus 1989.a veel hagejale (I tlk 98-99).
6.Rahvusarhiivi Harju Maa-Arhiiv väljastas 24.10.2008 kaaskirjaga S.M.Kirovi nim. näidiskalurikolhoosi 29.08.1972 kinnitatud põhikirja (I tlk 164-176). AS Esmar teatas, et nende arhiivis ei ole säilinud S.M.Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi põhikirja, mis on vastu võetud hiljem kui 29.08.1972, samuti ei sisalda arhiiv andmeid kolhoosiperede kohta (I tlk 181).
7.Kolhoosipere pidi olema külanõukogus registreeritud (I tlk 207). Arhiivist saadud dokumendist nähtub, et hageja on perekonnapea ja E. Evi on märgitud elukaaslaseks. E. E ei ole kunagi olnud kolhoosi liige. E. E töötas Tallinnas müüjana. Dokumendist on näha, et algselt on märgitud perekonnapeaks hageja Ki poeg, kuid miskipärast on see maha tõmmatud. Teisel lehel on märgitud, et 1986.a ja 1987.a kuni juunikuuni perekonnapea puudus. Lehelt on näha, et aadressil xxxxx xxx x majapidamises puudusid loomad ning muu põllumajanduslikuks tootmiseks vajalik inventar. Puuduvad andmed isegi elumaja kohta. Dokument on allkirjastamata nii perekonnapea kui ka külanõukogu sekretäri poolt. Dokument on loodud selleks, et näidata, et kostja oleks justkui moodustanud hagejaga kolhoosipere ning lihtkirjaliku kinkelepingu alusel vormistati elamu kostja nimele ja kuna elamu oli kostja nimele vormistatud, siis erastatigi talle elamualune maa. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja vormistas ise vaidlusaluse elamu kostja nimele ning kostja ei ole hageja eest ühtegi xxxxx xxx x kinnistu kostja omandisse mineku aluseks olevat dokumenti varjanud.
9.Hageja vaidlustab hagis haldusakte, mida saab vaidlustada halduskohtus, seega on maa erastamise vaidlustamine esitatud valele kohtule. Isegi kui hagejal oleks kostja vastu nõue, siis on selle sissenõudmine aegunud, sest vaidlusalune tehing toimus umbes 19 aastat tagasi.
10.Kostjale jääb arusaamatuks, millist asjaolu soovib hageja tõendada. Kui hageja esitatud 12.07.1996 Harju Maavalitsuse Harjumaa Hooneregistri tõendit ja kostja valduses olevat tõendit võrrelda, siis nendes sisalduvad andmed ei ole identsed. Hageja peamist tõendit ei saa pidada usaldusväärseks. Hooneregistri tõendil märgitud Viimsi VV õiend 10.06.1996 kannab hageja esitatud koopial numbrit 62 ja kostja kasutuses oleval originaalil on märgitud õiendi numbriks
612.Õiendis viidatakse omakorda Viimsi RSN TK aktile 28.03.1989 nr 6. Tulenevalt õiendi kirjest on Hooneregistri tõendil märgitud Viimsi küla RSN TK otsuse 28.03.1983 nr 6 ilmselt aastaarvu suhtes tehniline viga. Elamu võeti akti alusel ekspluatatsiooni alles 1986.a. Seega ei saa 1983.a olla nimetatud maja kohta veel ühtegi kannet. Hageja registreeris maja kostja nimele 21.02.1989. Seega lähtudes eeltoodust, on ilmselgelt tegemist eksitusega, mis on tekkinud kostjast sõltumatutel asjaoludel.
11.Pooled olid kolhoosipere (Kirovi nimelise Näidiskalurikolhoosi) liikmed ja vaidlusalune vara oli kolhoosipere vara, mida kinnitab 03.07.1987 Viimsi küla RSN TK õiend. Tehingu tegemise ajal kehtinud Riikliku Notariaadi Seaduse § 14 järgi teostab asulates ja linnades, kus ei ole riiklikku
notariaalkontorit, notarile pandud ülesandeid RSN TK. Seega oli hageja Viimsi RSN TK-le tehtud avalduse alusel vaidlusaluse maja kasupoja nimel registreerimine kooskõlas tollase seadusandlusega. Notar kolhoosipere liikmete vahelisi tehinguid ei kinnitanud. Sellest tulenevalt oli kolhoosipere vara valdamise, omamise ja käsutamise õiguse üleminek ühelt kolhoosipere liikmelt teisele võimalik ainult ühe poole avalduse alusel. Hageja väide, et teda sunniti seda tegema on alusetu ja tõendamatu. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
12.14.01.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
13.Poolte vahel ei ole vaidlust ja kohtu hinnangul on tõendatud, et omandiõigus vaidlusalusele Rünka tee 5 individuaalelamule oli alates 20.01.1986 kuni 21.02.1989 registreeritud hageja nimele. Pooled vaidlevad selle üle, kas pärast 21.02.1989 jäi elamu kui vallasasja omanikuks endiselt hageja või läks omandiõigus üle kostjale ja kas kostjal oli õigus ehitise omanikuna erastada ostueesõigusega selle juurde kuuluvat teenindusmaad ning kinnistada see enda nimele.
14.Kohus nõustus pooltega, et hooneregistritalituse tõendil nr 1537 tehtud viide Viimsi küla RSN TK otsusele 28.03.1983 nr 6, kui kostja omandiõiguse alusdokumendile, ei saa olla tõene. Otsuse nr 6 vastuvõtmise ajana on 1983.a välistatud, kuna hageja enda omandiõigus pooleliolevale elamule kinnitati TK poolt alles 20.01.1986. Kohus nõustus hagejaga, et erinevused poolte esitatud tõendi nr 1537 ärakirjades on arusaamatud. Samas nõustus kohus kostja arvamusega, et nimetatud tõendis märgitud otsuse nr 6 aastaarvu 1983 puhul võib olla tegemist tehnilise veaga. Viga on tõenäoliselt tingitud sellest, et tõendi nr 1537 ühe alusena viidatud Viimsi VV 10.06.1996 õiendis nr 612 (I tlk 22,72,77) on kostja omandiõiguse tekkimise ajana ja alusena näidatud Viimsi küla RSN TK otsuse nr 6 aastaarvu viimane number kirjutatud ebaselgelt ja seda võib pidada nii number 3 kui number 9-ks. Seega võib otsuse nr 6 tegelikuks vastuvõtmise ajaks olla 28.03.1989 ja see on õiendi nr 612 alusel ebaõigesti kandunud tõendisse nr 1537. Samas on küsitav, miks on nimetatud tõendis viidatud omandiõiguse registreerimise alusena Viimsi RSN TK otsusele nr 6, kui tegelikult sellise otsuse ärakiri või väljavõte hooneregistri toimikus puudub ja tulemusi selle leidmiseks ei ole andnud ka järelepärimised AS-ile Esmar, Rahvusarhiivile ja Viimsi VV-le (I tlk 238-243), mistõttu otsuse 28.03.1989 nr 6 sisu vahetuks hindamiseks pooltel ja kohtul võimalused puuduvad. Nimetatud küsitavused ei saa siiski kohut viia paratamatult järeldusele, et sellega on ühtlasi tõendatud täitevkomitee otsuse 28.03.1989 nr 6 faktiline olematus/mitteeksisteerimine. Võttes arvesse poolte esitatud tõendit 10.06.1996 nr 612, mille kohaselt kostjal elamule omandiõiguse tekkimise aeg ja alus on kinnitatud Viimsi küla RSN TK otsusega 28.03.1989 nr 6, samuti Rahvusarhiivi Harju Maa-arhiivi teatist, et 1988-1990 täitevkomitee istungite protokolle ja otsuseid ei ole arhiivile üle antud (I tlk 241), ei saa välistada sellise kostja omandiõigust kinnitava täitevkomitee otsuse tegelikku vastuvõtmist 28.03.1989 ning elamu omandiõiguse registreerimisel hageja nimelt kostja nimele tuleb lähtuda väidetava Viimsi küla RSN TK 28.03.1989 otsuse nr 6 vastuvõtmise ajast, s.o 28.03.1989.
15.Kuigi kohtul puudub vahetu võimalus 28.03.1989 otsusega nr 6 tutvuda, ei saa kohus jätta arvestamata hageja esitatud sellekohaseid kaudseid tõendeid, et elamu omandiõiguse registreerimine võis toimuda hageja avalduse alusel hagejalt, kui ühelt kolhoosipere liikmelt, kostjale, kui teisele sama kolhoosipere teisele liikmele. Seda tõendab hageja esitatud S.M.Kirovi nim. Näidiskalurikolhoosi tõend 19.05.1987, mille kohaselt oli kolhoos nõus majavalduse kinkimisega kostjale kui hageja kasupojale, kes ühtlasi on kolhoosi liige (I tlk 14) ja hageja avaldusega Viimsi küla täitevkomiteele 21.02.1989, milles ta palus tema nimel olnud majavaldus ümber registreerida kostja nimele, kellega ta moodustab ühise kolhoosipere (I tlk 15).
16.Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et kolhoosipere liikmete puhul vara registreerimiseks teise liikme nimele tulnuks lisaks liikme avaldusele vormistada kindlasti täiendavalt elamu kinkimine tollase riiklikus notariaalkontori kaudu. Samuti ei nõustunud kohus sellega, et pooled ei saanud moodustada kolhoosiperet, kuna olid samast soost isikud ja ei ole teada, kas kostja oli kolhoosi
liige, ja et pooltel ei olnud ühist majapidamist, mis pidi olema külanõukogu majapidamiste registreerimise raamatus registreeritud. VÕSRS § 2 kohaselt asjaolule ja toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui seadusest ei tulene teisiti. 1989.a kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 129 lg 1 kohaselt kuulub kolhoosipere vara tema liikmetele ühisomandiõiguse alusel. TsK § 129 lg 2 kohaselt võib kolhoosipere omanduses olla abimajand tema kasutuses oleval õue-aiamaal, elamu, produktiivkari, linnud ja põllumajanduslik väikeinventar vastavalt kolhoosi põhikirjale. TsK § 129 lg 3 kohaselt kuuluvad peale selle kolhoosiperele pere liikmete poolt pere omandusse antud kolhoosi ühismajapidamisest osavõtuga saadud töötulud või muu nende poolt pere omandusse üleantud vara, samuti ka ühiste vahendite eest omandatud koduse majapidamise ja isikliku tarbimise esemed. S.M.Kirovi nim. näidiskalurikolhoosi 29.08.1972 põhikirja p 43 esimese lause kohaselt võib kolhoosniku perekond (kolhoosipere) omada isikliku omandina elamu, korteri palju-korterilises elamus või kooperatiivkorteri, majapidamishooneid, produktiivloomi, kodulinde, mesilasperesid ja põllumajanduslikku väikeinventari õueaiamaal töötamiseks (I tlk 173).
17.Riigikohus on 28.01.1998 lahendis 3-2-1-5-98 märkinud, et seadus ei määratlenud kolhoosipere mõistet ja koosseisu. Kolhoosiperena mõisteti isikute perekondlik-töist ühendust, kelle liikmetel olid omavahel varalised suhted, vastastikused õigused ja kohustused. Lisaks vähemalt ühe isiku sidemele kolhoosiga ja ühisele kooselule oli kolhoosipere kohustuslikuks tingimuseks ka ühine abimajandi pidamine. Ühise abimajandi pidamisest saadavad tulud rahana või selle eest soetatud varana moodustasid kolhoosipere liikmete ühisomandi. Lugedes tõendatuks ühise abimajandi puudumise, tegi ringkonnakohus sellest seadusliku järelduse, et pooled koos oma alaealiste lastega ei moodustanud kolhoosiperet ning poolte ühise tegutsemise tulemusena ja ühiste vahendite arvel loodud elamu ei ole kolhoosipere vara. Kuna seadus ei sätestanud, et kolhoosipereks olekut saab tõendada vaid külanõukogu majapidamisraamatu andmetega, siis oli kohtul õigus teiste tõendite alusel jõuda järeldusele, et pooled ei moodustanud kolhoosiperet.
18.Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kolhoosipere liikmed obligatoorselt olema omavahel seaduslikus abielus või ülenevates-alanevates sugulussidemetes, ja piisas sellest kui kooselavad isikud elasid faktilise perekonnana ühiselt koos ja omati vastastikuseid varalisi õigusi ja kohustusi, ja et vähemalt üks sellise perekondlik-töise ühenduse liige oli samaaegselt kolhoosi liige ning, et sellisel perekonnal oli ka ühine majapidamine. 03.07.1987 Viimsi küla RSN TK õiendist nr 2059 nähtub, et elamu juurde kuulus ka kasvuhoone, mis on käsitatav majapidamishoonena. Samuti nähtub õiendist, et nimetatud elamu kuulus kolhoosiperele, mille liikmed olid pooled (I tlk 74). Hageja enda kuulumine S.M.Kirovi nim. Kalurikolhoosi kolhoosnike hulka on käesolevas asjas olnud väljaspool vaidlust ja dokumentaalselt tõendatud. Hageja elas koos E. Ehalaga (ja seega ka koos kostjaga) vabaabielus alates 1967.a, seega olid nad elamu valmisehitamise ajaks 1986.a koos elanud juba 19 aastat. Seega on väga tõenäoline, et elamu valmisehitamiseks kasutati nii hageja kui ka kostja ühiseid rahalisi vahendeid ja tööjõudu ning seda asjaolu tõendab kaudselt ka asjaolu, et elamu vastuvõtuaktile on hageja kui hoonestaja nimelt alla kirjutanud kostja (I tlk 13). Eeltoodust tulenevalt võis elamu omandiõiguse ümberregistreerimine hageja nimelt kostja nimele toimuda hageja kirjaliku avalduse alusel ja kinnitatuna kohaliku täitevkomitee otsusega ning selline tehing oli kooskõlas 1989.a kehtinud õigusnormidega ega eeldanud selle täiendavat notariaalset kinnitamist. TsK § 129 lg 1 nägi ette, et kolhoosipere vara kuulus tema liikmetele ühisomandiõiguse alusel ja elamu jäi ka pärast registreerimist kostja nimele endiselt poolte ühisomandusse ega muutunud selle tagajärjel kostja ainuomandiks. Kolhoosipere vara kui ühisomandi jagamist pärast tema lakkamist reguleerisid TsK §-d 132,135 ja 136. Asjas ei ole tõendeid, et pärast elamu registreerimist kostja nimele oleks pooltest koosnev kolhoosipere lakanud, mistõttu omas see tehing ainult formaal-juriidilist, mitte materiaalset õiguslikku tähendust.
19.AÕSRS § 16 lg 1 kohaselt kuulub alates 01.12.1993 kolhoosi- ja talupere vara kolhoosipere peale ja tema abikaasale või taluperemehele ja tema abikaasale ühiselt. AÕSRS § 16 lg 2 kohaselt kui kolhoosi- või talupere vara või selle osa oli omandatud pere teiste liikmete varalise või tööpanuse arvel, on neil õigus nõuda oma osa eraldamist kokkuleppel kolhoosipere pea või taluperemehega. Kolhoosi- või taluperele kuuluva ehitise jagamise kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud. AÕSRS § 16 lg 3 kohaselt kui 2. lõikes märgitud kokkulepet ei saavutata, on kolhoosi-või talupere liikmel õigus nõuda kohtu korras, ühe aasta jooksul, arvates 01.12.1993, oma osa eraldamist. Asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, kes seisuga 01.12.1993 oli pooltest (ja E. Ehalast) koosnevast kolhoosiperest selle pea. Viimsi VV Miiduranna küla 1991-1995 majapidamiste arvestuskaardi nr 1830 järgi on perekonnapeana märgitud mõlemad, kusjuures kostja nimi on teadmata ajal maha tõmmatud. Vastav arvestuskaart on nii perekonnapea kui külanõukogu esindaja poolt alla kirjutamata (I tlk 214, 216-218). TsMS § 272 lg 1 kohaselt on dokumentaalne tõend igasugune kirjalikult jne dokument või andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik tajuda. Võttes arvesse, et nimetatud dokument on saadud Viimsi VV-st, arvestas kohus sellega osas, et pooled koos E. Ehalaga moodustasid perekonna ja ka alates 01.12.1993 jäi elamu endiselt poolte ühisomandisse, kuna vastupidise kohta igasugused muud andmed ja tõendid puuduvad.
20.Viimsi VV 11.05.1999 korraldusega nr 936 võimaldati kostjal erastada elamu juurde ostueesõigusega maad 1052 m2 (I tlk 24). Määrusega 28.01.2008 keeldus maakohus hagi menetlusse võtmisest selle korralduse õigustühisuse osas (I tlk 60-61). AÕSRS § 111 lg 5 kohaselt kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnitusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Lisaks asus kohus seisukohale, et ka käesoleva juhtumi puhul on tegemist n.ö üldjuhtumiga, mil haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet saab vaidlustada üksnes juhul, kui eelnevalt on vaidlustatud (ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud) kande aluseks olev haldusakt, kuna ilma selleta ei ole kande õiguslik alus ära langenud. Maa ostueesõigusega erastamisel muutub vallasasjast elamu haldusakti alusel tehtud kinnistamisotsusega esmakordselt kinnisasja oluliseks osaks, mistõttu ilma haldusakti tühistamata ei oma tsiviilasjas tehtud õiguslikud järeldused haldusakti võimalikust seaduse-vastasusest mingit õiguslikku tähtsust.
21.Lähtudes eeltoodust, et kuigi hageja oli kuni elamu juurde erastatud maa kinnistamiseni koos kostjaga elamu kui vallasasja kaasomanikuks, puudub hageja nõuete rahuldamiseks seaduslik alus, kuna kostja poolt ostueesõigusega erastatud maa kinnistamisel muutus elamu kinnistu oluliseks osaks ja seni kuni kinnistusraamatu kanne pole muutunud ebaõigeks (erastamise aluseks olevat haldusakti ei ole tühistatud), pole võimalik hageja õigusi kinnistu (ja selle oluliseks osaks oleva elamu) suhtes tunnustada. Hageja nõuet tuvastada elamule kui vallasasjale kostja omandi tekkimise aluse puudumine ei ole võimalik käsitleda eraldi tuvastushagiga, vaid täiendusena hageja nõude juurde tunnistada hageja omandiõigust elamule asukohaga xxxxxx xxxx, xxxxxxxxxx xxxx, xxxxxx xxx. Seega jättis kohus hageja nõuded rahuldamata.
22.Kostja on lisaks sisulistele vastuväidetele esitanud ka taotluse aegumise kohaldamiseks. TsÜS § 155 lg 1 kohaselt omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. 1999.a, mil hageja kaotas õiguse omandile kui vallasasjale, oli hagi korras õiguste kaitse üldine tähtaeg 10 aastat (TsÜS § 113 lg 1). 01.07.2002 seisuga ei olnud hageja nõue aegunud, misjärel hakkas kehtima 30-aastane aegumistäht, seega hageja tsiviilõiguslikud nõuded kohtu hinnangul
hagi esitamise ajaks aegunud ei olnud. Eeltoodule vaatamata jättis kohus hageja tsiviilõiguslikud nõuded rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused
23.Hageja esitas Harju Maakohtu 14.01.2011 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.
24.Kohus on jätnud sisuliselt lahendamata hageja nõude tuvastada, et kostja on saanud seaduslikul alusel vallasvara omanikuks. Hagejale jäävad selgusetuks kohtute erinevad seisukohad hagi rahuldamata jätmisel. 06.05.2008 otsuses leidis kohus (otsuse lk 4), et kinkeleping on läinud kaduma. Tõendi olemasolu põhistas kohus, et tehing on kinnitatud (tõestatud) asukohajärgse täitevkomitee otsusega. Seda ei kummuta asjaolu, et pooltel ei õnnestunud vastavat otsust arhiividest leida. Otsuse olemasolu kinnitavad kohtule esitatud erinevad dokumendid; otsuse dokumendi kaotsiminek ei tähenda iseenesest omandi üleminekuks õigusliku aluse äralangemist. Vaidlustatavas kohtulahendis kohus aga ei viita ega tugine enam sellele, vaid põhjendab hagi rahuldamata jätmist uute asjaoludega.
25.Hagejale jäävad selgusetuks kohtu põhjendused Viimsi RSN TK otsuse nr 6 aastaarvuga seoses. Pooled ja kohus otsisid vastavasisulist tõendit 28.03.1989 aastast, kuid ei leidnud sellist tõendit ühestki arhiivist. Seega ei saanud omandiõiguse registreerimise aluseks olla Viimsi küla RSN TK 28.03.1989 otsus nr 6. Hageja tõendas, et omandiõiguse aluseks tekkinud alusdokumenti ei ole 1983.a-st ega ka 1989.a-st. Arusaamatu on, kuidas saab kohus tugineda olematule dokumendile. Jääb selgusetuks, kuidas peab hageja oma õigusi kaitsma, kui isegi seadusega kehtestatud dokumentide puudumine temalt omandi võõrandamise kohta ei anna alust tõendamaks asjaolu, et vara on hageja valdusest väljunud seadusliku aluseta. Kohus mainis, et õige otsuse nr 6 tegemise aeg on 28.03.1989. Nii hageja kui ka kostja püüdsid erinevatest arhiividest leida Viimsi küla RSN Täitevkomitee otsust nr 6 küll aastast 1983, küll 1989, kuid mitte üheski arhiivis ei leidunud dokumenti, mis kinnitaksid kostjale hagejale kuulunud ehitise õiguslikku ülemineku alust.
26.Kolhoosipere ei tekkinud hageja ütlustest ega ka soovist. Kolhoosipere sai tekkida seaduses reguleeritud alustel ja tingimustel. Hageja töötas kolhoosis, mis oli tema jaoks kolhoosipere. Õigusliku hinnangu kolhoosiperre kuulumisest või mitte peab andma ikkagi kohus tuginedes seadusele, aga mitte vastavalt õigusteadmisteta isiku arvamusele või ütlustele. Kolhoosipere põhialuseks on perekond. Hageja ja E. E abielu ei ole registreeritud. E. E ja hageja ei moodustanud kolhoosiperet kahel põhjusel. Esitaks, E. E ei olnud kolhoosi liige ja teiseks, nad ei olnud seaduslikult abielus. Seega kostja selgitus, et ta sai elamu endale tänu sellele, et ta moodustas hagejaga kolhoosipere, ei tulene seadusest ega nähtu ka arhiivis olevatest tõenditest. Kohus peaks jätma tähelepanuta tõendi, mis kannab nimetust isiklik arve nr 1830, kuna dokument ei ole nõuetekohaselt allkirjastatud ja seega ei ole tal ka juriidiliselt tõenduslikku jõudu. Kohtu mainitud kasvuhoone olemasolu ei tõenda põllumajandustootmist. Pooled ei ole tuginenud asjaolule, et nende kolhoosipere tekkimise aluseks oli ühine põllumajanduslik tootmine, mis leidis aset krundil olnud kasvuhoones.
27.Kohtu seisukoht, et vaatamata asjaolule, et puudub vorminõuetele vastav leping või tehing ja vastavasisuline Viimsi küla RSN TK otsus nr 6, mille alusel läks kostjale üle hagejale kuulunud vara, on hageja vara läinud kostja valdusse seaduslikult. Hagejale jääb selgusetuks kohtu põhjendus, et tol ajal elamuga tehtav tehing ei pidanud olema notariaalselt tõendatud. Kohus ei viita seadusele, kust selline õigusnorm tuleneb.
28.Kohus on teinud väära järelduse hageja tegelikust tahtest oma vara kellelegi võõrandada. Hageja ei käinud külanõukogus ega ka muudes asutustes põhjusel, et võõrandada tema poolt ehitatud ja talle kuuluv elamu. Teadmata on kes hageja poolt kirjutatud avalduse külanõukogusse viis. Selge on, et selle avalduse alusel ei ole võõrandamistehingut teostatud. Kohtule ei suudetud esitada
selle puudumise tõttu ka Viimsi RSN TK otsust nr 6, millest nähtuks omandi tekkimise alus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hagejalt on kolhoosi juhatus vastavasisulise avalduse järelepärimiseks vastu võtnud. Nõusoleku andmine ei tähenda veel iseenesest seda, et hageja on teinud oma varaga mingi seadusega lubatud tehingu.
29.Hagejale jääb selgusetuks, miks ei ole kostja, kes väidab, et pooled teostasid notariaalse tehingu, nõudnud vastavalt seaduse „Riikliku notariaadi kohta“ §-le 23 dublikaadi väljastamist. Kohtuistungil teatas kostja esindaja, et neil ei ole poolte vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud tehingut.
30.Tsiviilasja tlk 30-31 on olemas 18.03.1983 Viimsi küla RSN Täitevkomitee otsus nr 11. Dokument on asjasse puutumatu, kuid dokumenti uurides saab teha järeldusi, mis tulnuks kohtul teha kohtuotsuse põhjendamisel. Viimsi küla RSN Täitevkomitee tavakohaselt ise ei teostanud notariaalseid toiminguid, vaid Tallinna linna läheduse ja hea logistilise ühenduse tõttu lasi kõik tõestamised teha Tallinna Notariaalkontoris või mujal. Kahtlane on asjaolu, et aastaid varem välja antud dokument on säilinud, kuid aastaid hiljem välja antud dokumenti ei suudeta mitte ühestki arhiivist leida. Seega oleks pidanud kostjal olema vähemalt kaks dokumenti, notariaalselt tõestatud tehing ja Viimsi Küla Täitevkomitee otsus omandiõiguse kinnitamise kohta.
31.Tlk-l 22 on õiend, milles märgitakse, et kostja omandiõiguse tekkimise aeg ja alus on Viimsi küla RSN TK otsus 28.03.1989 nr 6. Toimiku lk-del 238, 239, 240, 241, 243 on mitmetest arhiividest teatised, et nemad ei leidnud Viimsi küla RSN TK otsust 28.03.1989 nr 6, ega ka aastast 1983. Seega on kohus tulnud väärale seisukohale, kui ta tugines oletusele, et kuna tehing on oletatavasti tehtud, kuid seda ei ole asja materjalide juures, ei tähenda see veel iseenesest seda, et seda ei toimunud, kuna on olemas teised kaudsed tõendid. Kohus ei ole tuvastanud, et tegemist on tuvastushagiga, millal tehing tehti, millal võis see kaduma minna, kust võis see kaduma minna, miks kostja ei ole taotlenud notariaalselt tõestatud tehingu dublikaadi väljastamist jne.
32.Kohus on rajanud otsuse tõenditele, mida ei ole istungil uuritud (otsust nr 6 ja kinkelepingut.). Kohus on andnud tõenditele väära hinnangu. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud seadusega kehtestatud vormikohast lepingut, siis ei saa ka teha järeldusi olematu lepingu sisu kohta. Selge on see, et kostja ei tõendanud, et tema valdus on tekkinud seaduslikul teel. Kostja ei vaielnud vastu ka asjaolule, et ta ajas hageja elamust välja. Seega võttis kostja omaks, et tema valdus asja üle tekkis seadusvastase tegevuse tagajärjel. Samuti on kohus leidnud vääralt, et hageja saab oma õigusi kaitsta ainult haldusakti vaidlustamise teel. Vastus apellatsioonkaebusele
33.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
34.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja omandiõigus xxxxxx xxxxx, xxxxxxxxx xxxxx, xxxxx xxx x asuvale kinnistule on tekkinud seaduslikul alusel ja hagis esitatud kaalutlused ei anna alust selle vaidlustamiseks.
35.Hageja on apellatsioonkaebuses valdavalt korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti, mis tuginevad endiselt ekslikule eeldusele, et vaidlusaluse kinnistu omandiõigus peaks kuuluma hagejale. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki hageja poolt esitatud seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hagi rahuldada. Erinevalt hagejast on kolleegium seisukohal, et maakohus on jõudnud kostja poolt kinnistu omandamise asjaolusid tuvastades paikapidavatele järeldustele ning kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. Kohtu hinnang hagis esiletoodud
asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud seadusekohane ning kolleegiumil ei ole alust anda maakohtu poolt käsitletud asjaoludele teistsugust hinnangut, kohaldada materiaalõigust teisti ega võtta hageja nõude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta.
36.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et maakohus on põhjendatult leidnud, et elamu omandiõiguse üleminek on alguse saanud hageja enda avaldusest Viimsi küla RSN Täitevkomiteele 21.02.1989, milles ta on palunud tema nimel olnud majavalduse ümber registreerida kostja nimele, kellega ta moodustas enda kinnitusel ühise kolhoosipere (I tlk 15). S.M.Kirovi nimeline Näidiskalurikolhoos on 19.05.1987 koostatud tõendi kohaselt sellega nõustunud (I tlk 14). Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et pooled olid kolhoosipere liikmed ning õige on maakohtu järeldus, et kolhoosipere liikmed ei pidanud omavaheliste tehingute tegemiseks olema obligatoorselt abielus või ülenevates-alanevates sugulussidemetes. Piisas sellest kui kooselavad isikud elasid ühise perena, omasid vastastikuseid varalisi õigusi ja kohustusi, vähemalt üks sellise perekondlik-töise ühenduse liige oli samaaegselt kolhoosi liige ning et sellisel perekonnal oli ühine majapidamine (I tlk 214, 216-218). Elamule kostja omandiõiguse tekkimise aeg ja alus on kinnitatud Viimsi küla RSN TK otsusega 28.03.1989 nr 6, millele viitab Viimsi Vallavalitsuse 10.06.1996 õiend nr 612 (I tkl 22). Kaebuse väide, et Viimsi küla RSN Täitevkomitee ei teostanud tavakohaselt ise notariaalseid toiminguid, ei ole asjassepuutuv, kuna paika peab maakohtu käsitlus, mille kohaselt ei olnud kolhoosipere liikmete vahel neile kuuluva varaga tehingu tegemiseks notariaaltoiming vajalik. Viimsi Vallavalitsuse 11.05.1999 korraldust nr 936 (I tlk 24) ei ole hageja vaidlustanud ning seetõttu ei ole kostja poolt maa ostuõigusega erastamise alus ära langenud ja kinnisturaamatu kannet kostja omandiõiguse kohta tuleb pidada õigeks. Kuna esimese astme kohus on hageja kõigile seisukohtadele piisava selgusega vastanud ja ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu järeldustega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata.
37.Apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus esimese astme kohtu töös ei tuvastanud. Hageja mittenõustumine maakohtu seisukohtadega või väited, et otsus jääb hagejale arusaamatuks, ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.
38.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka esimese astme kohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
Iko Nõmm
Margo Klaar
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.