Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. juuni 2011. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-9497
Tsiviilasi
H. H. hagi S. AS-i vastu lisatasu saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
13.534, 82 krooni (865, 04 eurot) Harju Maakohtu 7. detsembri 2010. a. otsus
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H. H. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja H. H. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XX-XX XXXXXXX), õigusabi korras määratud esindaja adv. Tiia Kruusmaa Kostja S. AS (registrikood XXXXXXXX, asukoht XXXX-XXXXXXX XX/XX, XXXXXXX), seaduslik esindaja E. O., lepinguline esindaja Marge Litvinov Kirjalik menetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 7. detsembri 2010. a. otsus H. H. hagis S. AS-i vastu lisatasu saamiseks.
2.Uue otsusega rahuldada hagi osaliselt, mõistes S. AS-ilt H. H. kasuks välja lisatasu 444, 05 eurot (6948 krooni).
3.Kummagi menetlusosalise menetluskulud jätta tema enda kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
26.veebruaril 2010. a. esitas H. H. Harju Maakohtusse hagi S. AS-i vastu saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks. Menetluse käigus hageja täpsustas nõuet ja palus kostjalt välja mõista ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2008. a. kuni 31. augustini 2009. a. kategooria lisatasu 12.034, 82 krooni ja ajavahemiku eest 1. septembrist 2008. a. kuni 31. augustini 2009. a. saamata objektivanema lisatasu 1500 krooni. Hageja sooritas 30. juulil 1998. a. B. turvatöötaja kvalifikatsiooni-eksami ja talle omistati turvatöötaja kvalifikatsioon. Hageja töötas kostja juures poolte vahel 15. augustil 2000. a. sõlmitud töölepingu alusel turvatöötajana kuni 17. septembrini 2009. a. ja täitis oma tööülesandeid valveobjektil C. (AS T. territooriumi ja hoonetes asuva vara valvamine). Töölepingu p. 5. 1 järgi koosnes hageja töötasu põhipalgast (tunnitasu) ja lisatasust. 1. novembril 2005. a. sõlmisid pooled kokkuleppe, mille kohaselt lisaülesannete täitmise eest pidi kostja maksma hagejale nn. objektivanema lisatasu 300 krooni kuus. Kategooria lisatasu maksmine nähti ette alates 2006. a. kehtima hakanud palgasüsteemiga. 2007. a. korralise atesteerimise käigus omistati hagejale turvatöötaja II kategooria, mis kehtis üks aasta. Kostja kehtestatud turvatöötajate iga-aastane atesteerimine toimus kaks korda aastas: mais-juunis või novembris-detsembris. Turvatöötaja kategooria antakse töötajale, kes õigeaegselt läbib vastava kategooria nõuded ja kategooria kehtib ühe aasta jooksul. Atesteerimise tulemusi said töötajad näha, kirjalikku tõendit turvatöötaja kategooria omistamise kohta töötajatele ei antud. Hagejale teadaolevalt toimus viimane korraline atesteerimine valveobjekti C. töötajatele, sealhulgas hagejale, 2007. a. Alates 2008. a. suvest eiras hageja vahetu juht kostja juures kehtivat atesteerimise korda ja vaatamata hageja korduvatele pöördumistele ei võimaldanud hagejal osaleda korralisel atesteerimisel, mistõttu hageja ei saanud oma kategooriat säilitada. Alates 2008. a. kuni septembrini 2009. a. ei atesteeritud ühtki C. objekti töötajat.
15.jaanuaril 2008. a. esitas hageja vahetu juht hagejale allkirjastamiseks töölepingu punktide 5. 1 ja 5. 1. 1 muudatused, mille sisu jäi hagejale arusaamatuks. Alates 1. jaanuarist 2008. a. oli hageja põhipalk oma töökohustuste täitmise eest 27 krooni tunnis ja vastavalt kehtivale turvatöötajate palgasüsteemile maksti lisatasu, mille maksmise otsustas töötaja otsene juht vastavalt juhatuse poolt kinnitatud kehtivale turvatöötajate palgasüsteemile. 2008. a. palgasüsteemi p. 1. 6. 1 ja 2009. a. palgasüsteemi p. 1. 6. 4 kohaselt sõltub kategooria lisatasu suurus turvatöötaja vastavusest kategooria nõuetele, valveobjekti kategooriast, kus turvatöötaja alaliselt töötab, atesteerimisel osalemisest ja selle tulemustest ning töötaja töö kvaliteedist. Kostja määratluse järgi on valveobjekt C. II kategooria objekt, mida võib kostja töökorralduse järgi turvata vähemalt II kategooria turvatöötaja. Kuna hageja jätkas töötamist eelnimetatud valveobjektil kuni 31. augustini 2009. a., pidi tal olema kostja poolt aktsepteeritav turvatöötaja II kategooria. Seega, kostja 2008. a. palgasüsteemi kohaselt oli hagejal õigus saada lisatasu vastavalt Tallinnas töötava II kategooria turvatöötaja kategooria lisatasu määrale 3 - 8 krooni/tund. Korralisel atesteerimisel peavad käima turvatöötajad, kes ei ole aasta jooksul oma kategooriat tõstnud või kellel korralise atesteerimise perioodil täitub 1 aasta eelmisest atesteerimisest või kategooria omistamisest. 2009. a. osas ei ole kostja tõendanud atesteerimise läbiviimist. 2008. a. juunis väidetavalt toimunud kordusatesteerimise ajal viibis hageja graafikujärgsel puhkusel, mistõttu tulnuks kostjal hagejaga kokku leppida järeltesti päev, sest atesteerimise kord nägi ette sel juhul erakorralise atesteerimise turvatöötaja vahetu juhi taotlusel, mida kostja ei ole tõendanud. Kostja kehtestatud palgasüsteem ei võimalda kategooria lisatasu äravõtmist suvalisel põhjusel; üksnes töötaja töökohustuste süülise täitmata jätmise korral on õigus peatada kategooria lisatasu maksmine kuni 4 kuuks. Kostja ei ole tõendanud 2008. – 2009. a. süülist tegu, mis välistanuks hagejale lisatasu maksmise vähendamise või peatamise. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatud poolte kohustus käituda töösuhetes hea usu põhimõttest lähtuvalt hõlmab tööandja kohustuse sõnastada muudetud töölepingu tingimusi selliselt, et töötaja neist üheselt aru saaks. Töötaja eksitamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, samuti kostja käitumine, mille eesmärgiks oli hageja muutmine turvatöötajaks, kellel ei ole enam kehtivat kategooriat, kuigi samas nõuti hagejalt endiselt II kategooria valveobjekti turvamist. Hageja 2008. a. kategooria lisatasu nõue on 1816 töötunni eest summas 7500, 08 krooni (lähtudes 2007. a. keskmisest lisatasust 4, 13 krooni/tund). 2009. aasta palgateatiste alusel oli hagejal töötunde 1098 ja kostja on hagejale jätnud alusetult maksmata kategooriatasu 4534, 74 (1098 x 4, 13) krooni. Seega on hageja kategooria lisatasu nõue ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2008. a. kuni 31. augustini 2009. a. 12.034, 82 (7500, 08 + 4534, 74) krooni. Poolte vahel 1. novembril 2005. a. sõlmitud lisakohustuste täitmise kokkuleppe p. 6 näeb ette kostja kohustuse maksta hagejale lisakohustuste nõuetekohase täitmise eest lisatasu kuni 300 krooni kuus. Kostja maksis hagejale lisakohustuste täitmise eest igakuuliselt 300 krooni kuni septembrini 2008. a.: sel kuul maksti hagejale objektivanema lisatasu 150 krooni, novembris tasu ei makstud ja detsembris maksti 500 krooni. Seega on hagejal objektivanema tasu 2008. a. saamata 250 krooni. 2009. a. ei maksnud kostja hagejale objektivanema lisatasu jaanuaris, veebruaris ja augustis, aprillis maksti 100 krooni ja mais 150 krooni. Seega on jäetud hagejale maksmata lisatasu 1250 krooni. Kokku on hagejal saamata objektivanema lisatasu 1500 krooni. Kostja ei ole tõendanud, et hageja töö suhtes oli esitatud pretensioone seoses tööülesannete mittenõuetekohase täitmisega, mistõttu kostjal puudus õigus nõuda hagejalt täiendava töö tegemist ning jätta selle eest tasumata. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Et hagejal olnuks õigus saada 2008. a. turvatöötaja II kategooria lisatasu, pidi ta 2007. aastal läbima edukalt turvatöötaja II kategooria
atesteerimise, sest tulenevalt kostja 2007. a. „Turvatöötajate atesteerimise korra ja kategooriate süsteemi“ punktist 2. 2 kehtis turvatöötajale omistatud kategooria ainult ühe aasta. Hageja ei ole tõendanud, et ta on osalenud 2007. a. toimunud atesteerimisel ja selle edukalt läbinud. 2007. aastal kostja ettevõttes turvatöötajate korralisi atesteerimisi seoses huvi puudumisega ei toimunud, mistõttu ei saa kostja esitada kohtule dokumente atesteerimiste kohta. Seega ei ole võimalik, et hageja omandas 2007. aastal turvatöötaja II kategooria. Hageja väide, et talle omistati turvatöötaja II kategooria 1998. aastal B. lõpetamisel antud tunnistusega, on asjakohatu. See tunnistus kinnitab üksnes, et hagejale on omistatud turvatöötaja kvalifikatsioon, mitte kostja kehtestatud kategooria. See on eelduseks, et isik saab turvatöötajana töötada, kuid selle alusel ei saa kohustada turvaettevõtjat töötajale lisatasu maksma. Hageja nõue 2008. aasta eest turvatöötaja II kategooria lisatasu saamiseks on tõendamata.
15.jaanuari 2008. a. töölepingu lisale nr. 383 on nii kostja kui hageja alla kirjutanud ja ühemõtteliselt kokku leppinud, et hagejale 2008. aastal kategooria lisatasu ei maksta. See kokkulepe tugineb mõlema poole teadmisel, et hagejal ei olnud 2008. aasta alguseks ühtegi kehtivat turvatöötaja kategooriat. Kokkulepe on vastavuses väitega, et hageja ei osalenud 2007. turvatöötaja kategooria atesteerimisel, ning on ka kooskõlas 2008. aastal kehtinud palgasüsteemiga, mis andis kostjale õiguse maksta turvatöötajale 0 krooni kategooria lisatasu, kui töötajal puudus turvatöötaja kategooria. Hageja on täisealine, õigus- ja teovõimeline isik ning tõsiselt võetav ei ole tema väide, et töölepingu lisa sõlmides ei saanud ta aru, millele alla kirjutab. Et saada 2009. aastal lisatasu turvatöötaja II kategooria eest, oleks hageja pidanud 2008. a. edukalt läbima turvatöötajate atesteerimise. Kostja ei ole jätnud hagejale teatamata 2008. a. toimunud korralise atesteerimise aegadest ega ole teinud hagejale mingeid takistusi osalemiseks. 2008. a. juuni töögraafikuga teavitas kostja hagejat korralise atesteerimise päevadest 13., 19. ja 18. juunil ning hageja kinnitas töögraafikuga tutvumist oma allkirjaga. Hageja jättis nõuetekohaselt täitmata enda kui objekti vanema ülesanded, s. t. ei kooskõlastanud talle teatavaks tehtud atesteerimise kuupäevi teiste sama objekti turvatöötajatega. 2008. a. turvatöötajate kategooria testidel hageja ei osalenud, mistõttu puudub hagejal alus ja õigus nõuda turvatöötaja II kategooria lisatasu ka 2009. aastal. Hageja on turvatöötaja II kategooria lisatasunõude 12 034, 82 krooni arvutanud selliselt, et korrutanud oma töötunnid 2914 lisatasu määraga 4, 13 krooni. Juhatuse 2. jaanuari 2008. a. otsusega jõustus 2008. aastast kostja ettevõttes turvatöötajate kategooriate süsteemis muutus, et varasematest 8 kategooriast osa liideti ja alles jäi turvatöötajate 5 kategooriat. 2008. a. turvatöötajate palgasüsteemi lisas 3 on märgitud, et 2007. a. turvatöötajate kategooriaks olnud II kategooria on alates 2008. aastast käsitletav turvatöötaja I kategooriana. Seega ei saa hageja kuidagi arvestada alates 2008. aastast endale turvatöötaja II kategooria lisatasu, sest tema puhul saaks sellel ajal teoreetiliselt olla tegu I kategooria turvatöötajaga. 2008. a. palgasüsteemi lisa 1 sätestas, et alates 2008. a. on turvatöötaja I kategooria eest lisatasu 0 - 3 krooni. Seega on vale hageja arvestus, et 2008. a. ja edaspidi pidi arvestatama talle kategooria lisatasu tunni eest 4, 13 krooni. Selleks, et hagejale saanuks maksta alates 2008. aastast kategooria lisatasu maksimumsummas, s. o. 3 krooni tunnis, pidanuks hageja läbima kategooria taseme testid maksimaalse parima tulemusega, sest 2008. a. palgasüsteemi p. 1. 6. 1 kohaselt töötaja kategooria lisatasu suuruse puhul arvatakse ühe komponendina ka atesteerimisel osalemist ja osalemise tulemust. 2008. a. hageja atesteerimisel üldse ei osalenud ja tema osalemine 2007. a. atesteerimisel on tõendamata. Seetõttu puudub igasugune võimalus hinnata hageja tulemusi 2007. ja 2008. a. toimunud atesteerimistel, mis annaks talle õiguse saada neil aastatel kehtiva palgasüsteemi järgi I kategooria lisatasu maksimumsummas, s. o. 3 krooni tunnis. Hageja on objektivanema lisatasu nõudmisel lähtunud väärast teadmisest, et objektivanema lisatasu maksmine oli kostja absoluutne kohustus ja kostja pidi hagejale iga kalendrikuu eest igal juhul maksma objektivanema lisatasu maksimaalses suuruses.
1.novembril 2005. a. sõlmitud lisatöökohustuste täitmise kokkuleppe punktis 6 lepiti kokku üksnes hageja täiendavate tööülesannete eest lisatasu maksimummäär, s. o., et töötajal on õigus saada täiendavate tööülesannete nõuetekohase täitmise eest kuni 300 krooni kuus. Seega pidi töötajale makstav objektivanema igakuine lisatasu jääma vahemikku 0 - 300 krooni ja kostja ei pidanud maksma objektivanema lisatasu igal juhul maksimumsuuruses. Tulenevalt dokumendi „S. AS turvatöötajate palgasüsteem 2008 ja 2009“ punktist 1. 8 hindas töötaja töötulemusi ja otsustas objektivanema lisatasu maksmise töötaja otsene juht. Selline õigus oli kostjal, mitte hagejal ja makstava lisatasu täpse suuruse otsustamise õigus oli samuti kostjal. Esimese astme kohtu otsus
7.detsembri 2010. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõuab kostjalt ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2008. a. kuni 31. augustini 2009. a. turvatöötaja II kategooria lisatasu 12.034, 82 krooni ja ajavahemiku eest 1. septembrist 2008. a. kuni 31. augustini 2009. a. saamata objektivanema lisatasu 1500 krooni. Kuna hageja arvates oli 2007. a. talle omistatud turvatöötaja II kategooria, mis kehtis ühe aasta, kuid kostjast olenevatel põhjustel ei saanud hageja 2008. aastal turvatöötajate atesteerimisest osa võtta ja 2009. a. kostja ei viinud läbi turvatöötajate atesteerimisi ning hageja töötas ainult II kategooria objektil C., siis on hageja veendumusel, et tal oli kuni tema töölepingu lõppemiseni turvatöötaja II kategooria ja tal oli tulenevalt kostja 2008. ja 2009. aastal kehtivate palgasüsteemide alusel õigus saada turvatöötaja II kategooria lisatasu, mille kostja on jätnud talle maksmata. Kostja hageja nõudeid lisatasu saamiseks ei tunnistanud ja leidis, et need on täielikult tõendamata. Tuginedes Riigikohtu lahendis 3-2-1-137-08 esitatud põhimõttele ja tulenevalt TsMS § 230 lõikest 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja kostja ei saa ega pea esitama tõendeid hageja väidete tõendamiseks või ümberlükkamiseks, kui hageja oma nõude põhistamiseks ise tõendeid esitanud ei ole; kui ainsaks tõendiks on poolte seletused ja kostja eitab hageja seletuses sisalduvaid hagi alusesse kuuluvaid asjaolusid, siis lasub nende asjaolude täiendava tõendamise kohustus hagejal. Seega ei saa ega pea kostja esitama vastutõendeid hageja selliste tõendamata nõuete ümberlükkamiseks. Kostja 2008. a. palgasüsteemi p. 1. 6. 1 ja 2009. a. palgasüsteemi p. 1. 6. 4 järgi sõltus kategooria lisatasu suurus turvatöötaja vastavusest kategooria nõuetele, valveobjekti kategooriast, kus turvatöötaja alaliselt töötab, atesteerimisel osalemisest ja selle tulemustest ning töötaja töö kvaliteedist. Vastavalt poolte poolt 15. jaanuaril 2008. a. allkirjastatud töölepingu punktide 5. 1 ja 5. 1. 1 muudatustele nr. 383 järgi oli hageja põhipalk alates
1.jaanuarist 2008. a. 27 krooni tunnis, kategooria lisatasu kuni 0 krooni tunnis. Seega leppisid pooled ühemõtteliselt kokku, et hagejale 2008. a. kategooria lisatasu ei maksta ja selline kokkulepe tugineb mõlema poole teadmisel, et hagejal ei olnud 2008. a. alguseks ühtegi kehtivat turvatöötaja kategooriat. See kokkulepe on vastavuses kostja väitega, et hageja ei osalenud 2007. a. turvatöötaja kategooria atesteerimisel ning on kooskõlas 2008. a. kehtinud palgasüsteemiga. „Turvatöötajate palgamäärad Securitase osakondades“ andis kostjale õiguse maksta turvatöötajale 0 krooni kategooria lisatasu, kui töötajal puudus turvatöötaja kategooria. Seega on põhjendamatu hageja arvamus, et kostja on kohustatud maksma talle 2008. a. eest turvatöötaja II kategooria lisatasu. Põhjendamatu on ka hageja väide, et ta ei saanud töölepingu muudatusele alla kirjutades selle sisust aru. Hageja ei ole tõendanud, tal oli 2008. aastal kostja juures saadud turvatöötaja II kategooria, mis oleks andnud õiguse saada 2009. aastal turvatöötaja II kategooria lisatasu. Kostja seaduslik esindaja kinnitas kohtuistungil vande all antud ütlustega, et 2007. a. ei korraldatudki kostja ettevõttes turvatöötajatele korralisi atesteerimisi (kategooriate omistamisi), sest töötajatel puudus motivatsioon minna atesteerimistele, kuna seni said nad lisatasudega oma töötasu kätte. Kategooria lisatasu all mõeldi lisatasu ilma atesteerimiseta ja atesteerimist hakkas kostja nõudma alates 1. jaanuarist 2008. a. 2007. aastal oli kõigil
turvatöötajatel soovi korral võimalus oma kategooriat tõsta, aga korralisi atesteerimisi ei toimunud turvatöötajate soovi puudumisel. „Turvatöötajate palgamäärad Securitase osakondades“ andis kostjale õiguse maksta turvatöötajale 0 krooni kategooria lisatasu, kui töötajal puudus turvatöötaja kategooria. Hageja allkirjastas 15. jaanuaril 2008. a. kokkuleppe ja kinnitas oma allkirjaga nõustumist, et aastal 2008 talle kategooria lisatasu ei maksta. Hageja kinnitas kohtuistungil vande all antud seletuses, et osales kostja ettevõttes turvatöötajate atesteerimistel ja koolitustel kuni
1.jaanuarini 2008. a. ning kostja süül teda ei teavitatud 2008. a. atesteerimise läbiviimisest. Samas on hageja enda allkirjaga kinnitanud 2008. a. juuni töögraafiku, millel on märgitud 2008. a. täiendkoolituste ja kohustuslike atesteerimiste kuupäevad ning kõik turvatöötajad olid kohustatud kinnitama töögraafiku tutvumise allkirjaliselt hiljemalt 3. kuupäevaks, seega
3.juuniks 2008. a.. Seega hageja väide, et temal puudus informatsioon kohustusliku atesteerimise läbiviimise aja kohta 2008. a. juunis ja kostja pahatahtlikult on hagejat hoidnud teadmatuses, on alusetu ja põhjendamatu. Palgasüsteemi lisa 1 sätestas, et alates 2008. a. on turvatöötaja I kategooria eest lisatasu 0 - 3 krooni. Seega on põhjendamatu hageja arvestus, et 2008. a. ja edaspidi pidi arvestatama talle kategooria lisatasu tunni eest 4, 13 krooni. Hageja on ise tunnistanud, et 2008. a. atesteerimisel ta üldse ei osalenud ja 2007. a. atesteerimisel osalemine on tõestamata. Kuna hageja ei ole omandanud 2007. aastal turvatöötaja II kategooriat ega osalenud 2008. aastal toimunud atesteerimisel, mis annaks talle õiguse saada II kategooria lisatasu maksimumsummas, siis puudub hagejal õigus saada turvatöötaja II kategooria lisatasu nii 2008. kui 2009. aasta eest. Hageja tugines objektivanema lisatasu nõude osas poolte vahel 1. novembril 2005. a. sõlmitud lisakohustuste täitmise kokkuleppe punktile 6, mille kohaselt on kostjal kohustus maksta hagejale lisakohustuste nõuetekohase täitmise eest lisatasu kuni 300 krooni kuus. Kostja vaidles hageja nõudele põhjendatult vastu, kuna lisatasu maksmise korra ja suuruse otsustab tööandja ja kokkuleppe p. 6 kohaselt oli lisatasu suurus määratud kuni 300 krooni, mitte igakuuliselt 300 krooni. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja väitis, et kostja korraldas turvatöötajate (korralisi) atesteerimisi nii 2006. kui 2007. aastal ning maksis talle atesteerimise tulemustest lähtudes II kategooria turvatöötaja lisatasu kuni 1. jaanuarini 2008. a. Hageja tugines töölepingu lisaks olevatele kokkulepetele 19. jaanuari 2006. a. kokkuleppele nr. 464 ja 17. jaanuari 2007. a. kokkuleppele nr. 471, milles on üheselt kirjas, et tööandja maksab töötajale vastavalt atesteerimistulemustele omistatud kategooriale lisatasu, kostja 2007. a. palgateatistele, millest nähtub lisatasu maksmine II kategooria turvatöötajale ettenähtud määras 3, 5 - 4, 5 krooni tund, kostja 2007. a. kehtinud palgasüsteemile, s. h atesteerimiskorra punktile 2. 5, mis sätestab, et kategooria on eelduseks vastava objekti määramisel ning koos vastava kategooria objektil töötamisega on aluseks lisatasu määramisele, ja atesteerimiskorra lisale 2, mis näeb ette, et II kategooria objekte võib turvata vähemalt II kategooria turvatöötaja, samuti kostja poolt vaidlustamata faktilisele asjaolule, et hageja töötas II kategooria valveobjektil C.. Maakohus ei ole ühtki neist kirjalikest tõenditest analüüsinud ega ka põhjendanud, miks ta neid ei arvesta. Neil asjaoludel ei saa kohus väita, et hageja ei ole oma nõude põhistamiseks tõendeid esitanud ning ainsaks tõendiks on poolte seletused. Kohus on selgelt rikkunud TsMS § 436 lõikes 2 sätestatut ning ainuüksi sel põhjusel on kohtuotsus ebaseaduslik. Kaevatav kohtuotsus on otseses vastuolus kehtiva kohtupraktikaga TsMS § 230 lg. 1 kohaldamisel. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (Riigikohtu lahendi 3-2-1-137-07 p. 12). Vale on kohtu seisukoht poolte tõendamiskoormisest ehk et kostja ei saa ega peagi esitama vastutõendeid
hageja tõendamata nõuete ümberlükkamiseks. Kuivõrd kohus ei ole asjas kogutud kirjalikke tõendeid hinnanud, siis on ta ebaõigesti ja tõenditega vastuolus nõustunud kostja paljasõnalise väitega. Veelgi enam, kohus ei ole tõendamiskoormise asetamisel vaid hagejale arvestanud sellega, et olukorras, kus kostja ei andnud hagejale mingit dokumenti atesteerimistulemuste ja talle omistatud kategooriate kohta ja väidetavalt ei ole säilinud hageja 2007. a. atesteerimistulemused (kostja 2007. a. palgasüsteemi p. 2. 5 nõuab atesteerimistulemuste kohta protokolli koostamist), kus töölepingus ei kajastata hageja kategooria astet, vaid üksnes atesteerimistulemustele vastavat palgamäära, ei saakski hagejalt nõuda turvatöötaja II kategooria tõendamiseks muid kirjalikke tõendeid. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja maksis hagejale turvatöötaja II kategooria lisatasu vaid kuni 1. jaanuarini 2008. a. Seega sõltumata sellest, kas hageja osales või ei osalenud 2008. a. korralistel atesteerimistel, oli tal vaieldamatult õigus sellele lisatasule ajavahemiku eest 1. jaanuarist 30. juunini 2008. a. Kohus ei ole seda asjaolu üldse hinnanud, nii otsuse kirjeldavas osas kui ka järeldustes on jäetud täielikult kajastamata ja vastamata hageja põhiseisukoht, et kostja juures kehtivad palgasüsteemid olid kohustuslikud nii kostjale kui hagejale ning palgasüsteemi sai muuta vaid kostja juhatuse kirjaliku otsusega. Kohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ja erapoolikult, eelistades kostja esindaja väiteid. Kohus on otseselt rikkunud TsMS §-s 232 sätestatud kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet. Kohus tegi töölepingu kokkuleppest nr. 383 meelevaldse järelduse, et 1. jaanuari 2008. a. kokkulepe tugineb mõlema poole teadmisel, et hagejal ei olnud 2008. a. alguseks ühtegi kehtivat turvatöötaja kategooriat ning tõendab, et hageja ei osalenud 2007. a. turvatöötajate atesteerimisel. Kohus ei ole hinnanud hageja töölepingu kokkuleppeid nr. 464 ja 471, mis tõendavad sama ühemõtteliselt, et hageja osales kostja atesteerimistel nii 2006. kui 2007. a. ja läbis need edukalt, kuivõrd kostja maksis talle atesteerimise tulemuste põhjal kategooria lisatasu II kategooria turvatöötaja palgamäära tasemel. Töölepingu lisa nr. 383 kinnitab kaudselt ka hageja väidet, et 2008. a. atesteerimist kostja juures ei toimunud, sest sellele kostja kokkuleppes enam ei osunda. Kohus ei ole arvestanud ega vastanud hageja seisukohale, et kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlused on vastuolus kostja esindajate kirjalikult esitatud faktiväitega (atesteerimist ei olevat toimunud 2007. a.) ja asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega ning ei ole usaldusväärsed. Dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et kostja 2006 - 2009. a. palgasüsteemide, s. h. kategooria lisatasu maksmise aluste ja atesteerimise korra muutmine, oli võimalik vaid juhatuse kirjaliku otsusega ja ühtki sellist otsust ei ole kostja esitanud. Samas on kohus jätnud arvestamata hageja vande all antud ütlused, mis on kooskõlas dokumentaalsete tõenditega. Kohtuotsuse väide, et olles tuvastanud, et 2007. a. atesteerimisi ei toimunud, olevat kõigil turvatöötajatel soovi korral olnud võimalus oma kategooriat tõsta, on sisult vastuoluline ning asjakohatu, arvestades, et hageja ei soovinud tõsta talle 2007. a. omistatud II kategooriat, vaid osaleda 2008. a. korralisel atesteerimisel. Kohus on eiranud hageja põhjendatud seisukohta, et kostjal oli 2006. – 2009. a. kehtivatest palgasüsteemidest tulenevalt otsene kohustus korraldada töötajatele korralisi atesteerimisi omistatud turvatöötaja kategooria säilitamiseks. Kohtu järeldused on vastuolulised: kohus väidab samaaegselt, et hagejal ei olevat
1.jaanuari 2008. a. alguseks ühtki kehtivat turvatöötaja kategooriat ja et alates 2008. a. oli kostjal õigus hagejale turvatöötaja I kategooria eest maksta kategooria lisatasu 0 - 3 krooni tunnis, osundades kostja palgasüsteemi lisale „Turvatöötajate palgamäärad Securitase osakondades”. Kostja juures kehtiva palgasüsteemi kohaselt oli võimalik valveobjektil töötada kas valvetöötajana (0 või I kategooria) või turvatöötajana (kategooriatega I - VIII). 0-kategooriaga (ehk kategooriata) turvatöötajat kostja palgasüsteemis üldse ei eksisteerinud. Samas puudub vaidlus selle üle, et hageja töötas 2008. - 2009. a. turvatöötajana II kategooria
valveobjekti turvamisel. Kohtu seisukohtadest nähtub, et kohus ei ole süvenenud ega mõistnud kostja juures kehtivat palgasüsteemi. Kohus asus väärale seisukohale, et kuna hageja ei ole omandanud 2007. aastal turvatöötaja II kategooriat ega osalenud 2008. aastal toimunud atesteerimistel, mis annaks talle õiguse saada II kategooria lisatasu maksimumsummas, s o. 3 krooni tunnis, siis hagejal puudub õigus saada turvatöötaja II kategooria lisatasu nii 2008. kui 2009. a. eest. Kostja 2008. a. palgasüsteemi punktist 2. 3. 1 nähtub, et korralisi atesteerimisi korraldatakse varasema turvatöötaja kategooria (ehk 2007. a.) säilitamiseks. Kostja nimekiri 2008. a. väidetavalt korralisel atesteerimisel osalejate kohta osundab samuti sellele, et kostja töötajad pidid seal varasemalt omistatud kategooriat uuendama. Kohtu väide, et 2007. a. ei olevat atesteerimist toimunud ja hagejal ei olnud turvatöötaja II kategooriat, on vastuolus kohtu seisukohaga, et hageja oleks pidanud osalema 2008. a. korralisel atesteerimisel. Kohus leidis ebaõigesti, et 2008. a. oli II kategooria turvatöötaja maksimaalne tunnitasu 3 krooni tunnis, mistõttu olevat põhjendamatu hageja keskmise tunnitasu 4, 13 krooni nõue. Seejuures on kohus osundanud 2008. a. dokumendile „Turvatöötajate palgamäärad Securitase osakondades”, millest nähtub selgelt II kategooria turvatöötaja kategooria lisatasu 3 - 8 krooni tunnis. Pooltel puudus vaidlus selle üle, et hageja osutas turvatöötajana turvateenust kostja juures ligi üheksa aastat II kategooria valveobjektil C.. Seega pidi hagejal olema turvatöötaja II kategooria, sest kostja on sätestanud – II kategooria objekte võib turvata vähemalt II kategooria turvatöötaja. Kuigi kostja ei võimaldanud hagejal 2008. a. korralise atesteerimise käigus oma turvatöötaja II kategooriat uuendada, tuli tal jätkata töötamist samal valveobjektil. Dokumendi „Turvatöötajate palgamäärad Securitase osakondades” järgi on turvatöötajate kategooria lisatasu suurus 2008. a. kõige otsesemalt seotud valvatava objekti kategooriaga. Hagejale teadaolevalt 2008. a. ja 2009. a. atesteerimisi ei toimunud. Seega on loomulik, et ta ei saanud neil osaleda, kuigi nõudis, et kostja seda võimaldaks. Kostja püüdis töögraafikuga 2008. a. juunist tõendada, et tegelikult olevat 2008. a. atesteerimine toimunud ja hageja olevat olnud sellest teadlik, sest tema allkiri on töögraafikul ülemisel real. Osundatud tõend ei ole usaldusväärne ainuüksi sel põhjusel, et kostja väidetavas atesteerimiskutses märgitud atesteerimise kuupäevad ei kattu juunikuu töögraafiku allosas märgitud kuupäevadega. Hageja ja teiste töötajate allkirjad vastaval real tõendavad, et juunikuu töögraafikus ei olnud atesteerimise päevi ette nähtud. Siit järeldub, et kostja on püüdnud töögraafikut „täiustada” ja see tõend on ebausaldusväärne. Kohus ei ole mingit hinnangut andnud ka sellele, et 2009. a. atesteerimise toimumist ei ole kostja üldse tõendanud – seda tulnuks teha, lükkamaks ümber hageja väidet, et ka 2009. a. atesteerimist ei toimunud. Kohus ei ole selgitanud, miks ei ole arvestatav hageja seisukoht, et kostja poolt 1. jaanuaril 2008. a. hagejale allakirjutamiseks esitatud kokkulepe nr. 383 on oma sisult vastuoluline ja seetõttu hagejat tahtlikult eksitav. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning TsMS § 654 lg. 5 nõuet võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta ning seletada, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kohtu paljasõnaline seisukoht, et hagejal puudus motivatsioon osaleda korralistel atesteerimistel, on otseses vastuolus hageja seisukohaga. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus sisuline otsus, millega hagi rahuldatakse osaliselt, 444, 05 euro (6948 krooni) ulatuses. Hagi on esitatud töötasu saamiseks: hageja taotleb kostjalt ajavahemiku eest
1.jaanuarist 2008. a. kuni 31. augustini 2009. a. turvatöötaja kategooria lisatasu
väljamõistmist summas 12.034, 82 krooni, mis kehtivas vääringus vastab 769, 17 eurole, ja objektivanema lisatasu väljamõistmist summas 1500 krooni, millele vastab 95, 86 eurot. Kolleegium leiab, et hagi 2008. a. eest kategooria lisatasu saamiseks saab rahuldada osaliselt, 348, 19 euro (5448 krooni) ulatuses; rahuldada tuleb ka objektivanema lisatasu saamiseks esitatud hagi summas 95, 86 eurot (1500 krooni). 2009. a. eest kategooria lisatasu saamiseks esitatud hagi ei saa rahuldada. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja töötas kostja juures turvatöötajana 15. augustil 2000. a. sõlmitud töölepingu alusel, mida töötamise kestel töötasu puudutavas osas korduvalt muudeti. Alates 1. jaanuarist 2007. a. kehtinud muudatuse kohaselt lepiti kokku, et hageja põhipalk on 21, 5 krooni (bruto) tunnis (punkt 5. 1) ning et tööandja maksab töötajale vastavalt töötaja atesteerimistulemusele omistatud kategooriale lisatasu kuni 4, 5 krooni (bruto) tunnis (p. 5. 1. 1; kd. I, tl. 162). Vaidlust ei ole ka, et 2007. a. kõigil kuudel maksis kostja hagejale lisatasu, mida nimetas kategooria lisatasuks ja mille suuruseks oli keskmiselt 4, 13 krooni tunnis (kd. I, tl. 51 – 56 ja 58). Alates 1. jaanuarist 2008. a. jõustunud töölepingu p. 5. 1 muudatuse kohaselt lepiti kokku, et töötaja põhipalk on 27 krooni (bruto) tunnis; töölepingu punkt 5. 1. 1 sõnastati järgmiselt: „Tööandja maksab töötajale lisatasu vastavalt tööandja juhatuse poolt kinnitatud kehtivale turvatöötajate palgasüsteemile, st. töötajale makstakse kategooria lisatasu kuni 0 krooni (bruto) tunnis. Kategooria lisatasu maksmise otsustab töötaja otsene juht vastavalt tööandja juhatuse poolt kinnitatud kehtivale turvatöötajate palgasüsteemile.“ (kd. I, tl. 162 pöördel). 2009. a. töölepingu tingimusi ei muudetud. Vaidlust ei ole selle üle, et 2008. ja 2009. a. kostja hagejale kategooria lisatasu ei maksnud. Kolleegium leiab, et 2008. a. eest on kostja jätnud hagejale kategooria lisatasu alusetult maksmata. Kostja juhatuse 2. jaanuari 2008. a. otsusega nr. 1 (kd. I, tl. 85 – 86) kinnitati uus palgasüsteem („S. AS turvatöötajate palgasüsteem 2008“ – kd. I, tl. 85 – 89), mille punkt 1. 6 oli sõnastatud järgmiselt: „Tööandja maksab töötajale iga töötunni eest kategooria lisatasu, mille maksimaalne määr fikseeritakse töötaja töölepingus. Tallinna ja Kuressaare osakondades on kategooria lisatasud kehtestatud juhatuse otsusega valveobjektide kategooriate lõikes palgavahemikena. Teistes osakondades on kategooria lisatasud kehtestatud juhatuse otsusega turvatöötajate kategooriate lõikes konkreetse määrana.“ Juhatuse 2. jaanuari 2008. a. otsuse lisana kehtestati turvatöötajate palgamäärad S. AS osakondades ning nende kohaselt oli 2008. a. Tallinnas kategooria lisatasu II kategooria objekti puhul 3 – 8 krooni (kd. I, tl. 94). Et vaidlust ei olnud selle üle, et hageja turvas Tallinnas asuvat II kategooria objekti, kus ta oli objektiülemaks, siis ei sõltunud talle palgasüsteemis ettenähtud kategooria lisatasu maksmine sellest, kas või milline turvatöötaja kategooria talle oli kostja poolt kehtestatud atesteerimistingimuste kohaselt omistatud. Hagejaga 2008. aastaks sõlmitud palgakokkuleppe p. 5. 1. 1 (kd. I, tl. 162 pöördel) on sedavõrd ebaselge ja vastuoluline, et ei võimalda kokkuleppe sisu mõista. Nii viidatakse selles kostja juures kehtivale turvatöötajate palgasüsteemile, mis eespooltoodud põhjendusel nägi ette hagejale kategooria lisatasu maksmise, ning ka lepingus kasutatud sõnastuse kohaselt kinnitatakse lisatasu maksmist ning selgitatakse, et selle otsustab hageja otsene juht vastavalt kehtivale turvatöötajate palgasüsteemile. Samas on lisatasu suuruseks märgitud kuni 0 krooni, mis välistab igasuguse lisatasu maksmise võimaluse. Kolleegium leiab aga ka, et kostja juures kehtivat palgasüsteemi tuli kohaldada kõigi töötajate suhtes ühetaoliselt kooskõlas sel ajal kehtinud töölepingu seaduse (TLS) § 10 lõikega 1, mis keelas seadusevastase eelistamise ja õiguste piiramise, või palgaseaduse (PaS) §-ga 5 ja § 51 lõigetega 1 ja 3, mille mõttest tulenevalt tuleb maksta võrdse töö eest võrdset tasu. Kostja ei olnud õigustatud kohaldama hageja suhtes teistsuguseid palgatingimusi, kui samadel asjaoludel teiste sama tööd tegevate isikute suhtes. Et kostja palgasüsteemis nähti ette Tallinnas töötavale turvatöötajale kategooriatasu maksmine olenevalt turvatava objekti kategooriast, siis oli ka hagejal õigus seda lisatasu vastavalt turvatava objekti kategooriale saada ning kostja ei saanud hagejat töölepinguga turvatöötaja kategooria puudumise põhjendusel taolisest tasust üldse ilma jätta.
Eespool on kolleegium osundanud, et kostja juhatuse otsuse lisa kohaselt oli II kategooria objekti turvamise eest makstava lisatasu suurus 2008. a. 3 – 8 krooni (kd. I, tl. 94). Et konkreetne lisatasu määr sõltus palgasüsteemi punkti 1. 6. 1 kohaselt ka muudest tingimustest peale turvatava objekti kategooria (sealhulgas turvatöötaja vastavusest kategooria nõuetele, atesteerimisel osalemisest ja selle tulemustest, töötaja töö kvaliteedist) ja töötaja töötulemusi oli õigustatud hindama tema vahetu ülemus, kelle pädevuses oli otsustada palgasüsteemis kindlaksmääratud vahemikku jääva lisatasu konkreetse suuruse üle (punkt
1.6. 2), siis ei saa kohus kostjalt hageja kasuks välja mõista suuremat lisatasu kui selle alammäär 3 krooni tunnist, millele hagejal vähemalt õigus oli. Et 2008. a. töötas hageja 1816 tundi (1528 + 288), siis tuleb kostjalt hageja kasuks selle aasta eest välja mõista kategooria lisatasu 5448 krooni (1816 x 3, bruto), mis kehtivas vääringus vastab 348, 19 eurole. 2009. aastaks kehtestas kostja palgasüsteemi juhatuse 12. detsembri 2008. a. otsusega (kd. I, tl. 34 – 35). Selle punkt 1. 6 sõnastati järgmiselt: „Tööandja võib maksta töötajale iga töötunni eest kategooria lisatasu, mille puhul on tegemist muutuva tasu liigiga (töölepingus määratlus „kuni ...“). Kategooria lisatasu määramisel lähtub otsene juht juhatuse otsusega kehtestatud turvatöötajate kategooriate palgamääradest. Palgamäärad on kehtestatud palgavahemikena, arvestades muuhulgas ka regionaalseid eritingimusi.“ (kd. I, tl. 36). Seega muudeti eelmisel aastal kehtinud põhimõtet ja nüüdsest seoti lisatasu maksmine töötajale vastavalt atesteerimise korrale omistatud turvatöötaja kategooriaga. Hageja väitel omistati talle 2007. a. turvatöötaja II kategooria, ta jätkas ka 2009. a. töötamist II kategooria turvaobjektil ning et kostja eiras palgasüsteemiga kehtestatud atesteerimise korra nõudeid ning tekitas olukorra, kus hageja ei saanud kategooriat uuendada, siis oleks tulnud jätkata talle kategooria lisatasu maksmist ka sel aastal. Kostja sellega ei nõustunud ja väitis, et hagejale ei ole omistatud turvatöötaja II kategooriat, atesteerimisi ei ole hageja läbinud, mingeid takistusi atesteerimise läbimiseks aga hagejal ei olnud. Asjaolu üle, et hageja ei ole atesteerimist läbinud ei 2008. ega 2009. a., vaidlust ei olnud. Kolleegium leiab, et asjaolu, et hagejal oli 2007. a. turvatöötaja II kategooria, on tõendatud ennekõike hageja isikukonto andmetega, mille kohaselt kogu selle aasta jooksul maksis kostja hagejale kategooria lisatasu (kd. I, tl. 51 – 56 ja 58); kuna sel aastal kehtinud palgamäärades nähti ette kategooria lisatasu maksmine vastavalt turvatöötaja kategooriale (kd. I, tl. 173) ning ka hagejaga 17. jaanuaril 2007. a. sõlmitud töölepingu muudatuses nähti ette hagejale lisatasu maksmine vastavalt atesteerimise tulemusele (kd. I, tl. 162), järeldub sellestki, et hagejale faktiliselt makstud lisatasu oli kategooria lisatasu, taolise tasu maksmise eelduseks oli aga kehtiv turvatöötaja kategooria. Mõlemad pooled kinnitasid, et atesteerimise tulemuse kohta ei andnud tööandja töötajale mingit tõendit, seega ei olekski hagejal olnud võimalik taolist tõendit kohtule esitada. Kostja ei ole oma väiteid, nagu oleks hagejale kategooriatasu nimetuse all makstud lisatasu tegelikult olnud kostja suval kohustava aluseta makstud lisatasu, ei ole kostja tõendanud. Siiski ei anna asjaolu, et hagejal oli 2007. a. kostja turvatöötaja II kategooria, talle alust nõuda, et kategooria lisatasu makstaks ka 2009. a. eest. Selle üle, et töötajale omistatud kategooria kehtis atesteerimise korra kohaselt üks aasta ning et hageja ei osalenud ei 2008. a. ega 2009. a. atesteerimistel, mis oleks võimaldanud tal kas kategooriat omandada või seda säilitada, pooled ei vaidle. Asjaolu, et 2008. a. juunis korraldas kostja atesteerimise, on tõendatud hageja tööobjekti töögraafikuga, millel märge atesteerimise kohta 13., 19. ja 18. juunil (kd. I, tl. 191), kutsega atesteerimisele (kuulutusega – kd. I, tl. 118) ja töötajate nimekirjaga, millel märked atesteerimise läbimise või mitteläbimise kohta (kd. I, tl. 207 – 210). Töögraafikul olevad kuupäevad kattuvad kutses märgitud kuupäevadega ning asjaolust, et kutses on kuupäevi rohkem, ei saa iseenesest järeldada vastuolu nendes tõendites. Oma väidet, nagu oleks kostja pahatahtlikult takistanud hagejat sellel atesteerimisel osalemast, ei ole hageja tõendanud. 2008. a. juuni töögraafikus, millel on hageja allkiri, on märgitud kohustusliku atesteerimise kuupäevad ja koht (kd. I, tl. 191). Oma kahtlust, nagu oleks see rida töögraafikule hiljem juurde kirjutatud, ei ole hageja tõendanud. Seda ei saa järeldada ka
hageja väidetest, mis puudutavad tema tööülesandeid seoses töögraafiku koostamisega, sest ainuüksi nendest ei saa teha järeldusi selle kohta, kuidas ülesandeid tegelikult täideti. Hageja allkirjast juuni töögraafikul nähtub, et atesteerimisest oli teda teavitatud. Osundatud töögraafikust nähtub samuti, et alates 10. juunist 2008. a., seega atesteerimise toimumise ajal, oli hageja puhkusel. Kostja poolt kehtestatud atesteerimise korras (kd. I, tl. 90 – 93) nähti niisuguseks puhuks ette võimalus korraldada turvatöötaja vahetu juhi taotlusel erakorraline atesteerimine (p. 2. 5. 1. 2), kuid sellest ei saa veel järeldada, nagu oleks tulnud niisugune atesteerimine korraldada töötaja huvi ja initsiatiivita ning valmisolekuta sellel osaleda. Oma väiteid, nagu oleks ta vahetult ülemuselt taotlenud, et teda saadetaks atesteerimisele ning esitanud ka sellekohase kirjaliku avalduse, ei ole hageja tõendanud. Kolleegium leiab, et hageja ei ole tõendanud, nagu oleks kostja pahatahtlikult jätnud talle atesteerimisest teatamata ning takistanud teda sellel osalemast.
1.novembril 2005. a. sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus hageja täitma lisatööülesandeid ning kostja kohustus maksma nende nõuetekohase täitmise eest hagejale lisatasu kuni 300 krooni (bruto) kuus (kd. I, tl. 21 – 22). Vaidlustatud ei ole seda, et hageja töötas II kategooria objektil C. (T. AS asukohaga Tallinnas XXXXXXX XXX XX X/XXXXXX XX) ning oli selle objektivanemaks. Vaidlustatud ei ole ka asjaolu, et tegelikult maksis kostja hagejale objektivanema tasu nelja kuu eest ajavahemikul 2008. a. septembrist kuni detsembrini summas 950 krooni ning kaheksa kuu eest ajavahemikul 2009. a. jaanuarist kuni augustini summas 1150 krooni, seega kokku 1500 krooni võrra vähem kui siis, kui lisatasu oleks igakuuliselt makstud summas 300 krooni. Kuigi lepingu kohaselt oli lisatasu suuruseks kuni 300 krooni, maksis kostja hagejale seda lisatasu valdavalt summas 300 krooni kuus. Kokkulepete puudumisel lisatasu täpse suuruse või selle kindlaksmääramise aluste kohta pidi kostja niisugustel asjaoludel lisatasu vähendamist põhjendama, sest lisatasu maksmine täiendavate tööülesannete täitmise eest ei saanud sõltuda kostja suvast. Asjaolusid, mille tõttu vaidlusalusel ajavahemikul jäeti hagejale osa kuude eest lisatasu maksmata ning osa kuude eest seda vähendati, ei ole kostja esile toonud. Seega tuleb tasu vähendamist pidada suvaliseks ja põhjendamatuks. Kokkuvõttes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kategooria lisatasu 348, 19 eurot (5448 krooni) ja objektivanema lisatasu 95, 86 eurot (1500 krooni), kokku 444, 05 eurot (6948 krooni). Nii hagi kui apellatsioonkaebuse nõue rahuldatakse seega ligikaudu 50% ulatuses (6948 : 13524, 82 x 100%). Kooskõlas TsMS § 163 lõikega 1 ja § 171 lõikes 1 sätestatud põhimõttega tuleb kummagi menetlusosalise menetluskulud nii maakohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses jätta tema enda kanda.
Margo Klaar
Ele Liiv
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.