Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Hageja nõue, põhjendused Hageja on kostjale esitanud 19.12.2008 arve nr. 11908, mida viimane on tasunud osaliselt. Poolte vahel on leping, kostja jättis kohustuse teenuse eest osaliselt täitamata. Hageja nõue kostja vastu koosneb: põhivõlgnevus 2 459 krooni, kõrvalnõuded 7 000 krooni, viivis 2 459 krooni. Viivisenõue on 0,5% päevas perioodil 22.05.2008-27.05.2010. Kõrvalnõuded sisaldavad juriidilise abi teenuseid ja juhatuse liikme lisatöötasu perioodil 05.09-2010-13.09.2010. Kõrvalanõudeks pidas hageja ka lõivu ja tagatist. Oma menetluskulude nimekirjas on hageja pidanud 5000 krooni menetluskuluks ning lõivu ja tagatist, mida ta soovib kostjalt saada, samuti menetluskuludeks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Tõendid: Tellimus nr. XXX(t/l 32, 54); arve nr. 11908 (t/l 53). Kostja vastuväited Kostja tunnistab hagi osaliselt, s.o põhivõlgnevuse summa ulatuses. Kõrvalnõuetele vaidleb kostja vastu. Hageja ja kostja vahel puudub kokkulepe viivise määra osas. Kostja ei ole hagiavalduse lisas 3 nimetatud viivisarvet saanud. Hageja nõue pealkirjastatuna kõrvalnõuded summas 7 000 krooni on ebaselge. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus kuulas kostja tema taotluse alusel ära. Kostja selgitas, et nõue võis muutuda sissenõutavaks 26.12.2009, kuna arve järgi tuli tasuda raha ära viidatud päeval, viivis 5% ei ole kokku lepitud. Kostja tugines hageja tõenditele. Kohtu põhjendused VÕS § 76 lg 1 järgi tuleneb kohustused täita vastavalt lepingule, seadusele. Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid lepingu, mille kohaselt pidi kostja osutama hagejale teenust ja kostja kohustus tasuma selle eest 2 959 krooni, hageja esitas ka vastava arve 19.12.2008 nr 11908 (t/l 53). Hageja ei ole esile toonud, millal muutus kohustus sissenõutavaks, ent kostja on märkinud suuliselt, et see oli vastavalt arvele 26.12.2008. Viidatud 19.12.2008 arvest nr 11908 nähtub, et märgitud 2 959 krooni pidi kostja hagejale ära tasumas 26.12.2008. Seega on kostja omaksvõtuga ja esitatud arvega tõendatud, et kostja kohustus muutus sissenõutavaks VÕS § 88 lg 1 järgi vastaval tähtpäeval 26.12.2008. Vaidlust ei ole selles, et kostja on tasunud vaid 500 krooni 22.05.2009, ülejäänud põhikohustus summas 2 459 krooni on täitmata, mida kostja võttis omaks ja tunnistas. Kuna kostja ei ole täitnud kohustust 26.12.2008, vaid täitis selle osaliselt 22.05.2009 ja ülejäänud osas on täitamata, on kostja rikkunud kohustust VÕS §100 järgi (kohustuse rikkumine on kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, viivitamine), kuna ei ole täitnud seda kokkuleppe kohaselt kokkulepitud ajaks. Eeltoodu tõttu on hageja õigustatud nõudma kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi. Eeltoodu alusel tuleneb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2 459 krooni e. 157,16 eurot Hageja palus välja mõista viivise 22.05.2008-27.05.2010 kokku summas 2 459 krooni. Kostja leidis, et viivisemäär ei ole 5%, sest seda pole kokku lepitud. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud viivise määras 5%. Arve esitamine kohustuse eest tasumiseks ei tõenda kokkuleppe olemasolu, vaid on raamatupidamislik dokument, mis kajastab hageja nägemust kohutuste ulatusest. Kokkulepe viivise osas eeldab vastastikuste tahteavalduste vahetamist märgitud lepingu tingimuste osas, kostja seda eitab ja hageja ei ole seda ümber lükanud. Küll aga on hagejal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral VÕS § 113 lg 1 ja § 101 2 (5)

lg 1p 1 alusel seadusjärgset viivist, mis on VÕS § 94 sätestatud määr ja millele lisandub 7% aastas. Hageja nõudis viivist alates 22.05.2008, kuid kuna kohustus muutus sissenõutavaks alles 26.12.2008 ja viivist saab nõuda kohustuse täitmisega viivitamise korral VÕS § 113 lg 1 1. lause kohaselt alates nõude sissnõutavaks muutumisest, siis ei ole hageja viivisenõue alates 22.05.2008 (st enne 26.12.2008) muutunud sissenõutavaks. Eeltoodu tõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tasumata kohustuse osalt alates 26.12.2008. Hageja nõudis viivist kuni 27.05.2010. Märgitud perioodil 26.12.2008-27.05.2010 oli VÕS § 94 järgi võlasuhetele kohaldatav intressimäär järgmine: enne 01.01.2009 vastavalt 2,5% (Ametlikud Teadaanded 31.12.2008 ja 06.01.2009) ning enne 01.07.2009 vastavalt 1% (Ametlikud Teadaanded 01.07.2009), enne 01.07.2010, vastavalt 1% (Ametlikud Teadaanded 01.07.2010). Seega oli VÕS § 113 lg 1 II lause järgi seadusjärgne viivis perioodil 26.12.2008-31.12.2008 aastas 9,5% e. päevas 0,026% ja 01.01.2009-27.05.2010 8% aastas e. päevas 0,022% päevas. Seega on viivis võlast 2 959 krooni perioodi eest 26.12.2008-31.12.2008 vastavalt 4,616 krooni e. 0,30 eurot. Viivis perioodi eest 01.01.2009-22-05.2009 võlast 2 959 krooni on 92,44 krooni e. 5,91 eurot ja viivis allesjäänud võlast 2459 krooni 23.05.2009-27.05.2010 (369 päeva) perioodi eest 199,62 krooni e. 12,76 eurot. Eeltoodu alusel on hageja viivisenõue osaliselt tõendatud ja põhjendatud ja perioodi eest alates kohustuse sissnõutavaks muutumisest kuni hageja poolt nõutud ajani 27.05.2010 on kokku viivis 18,97 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja leidis, et kostja peab talle hüvitama seoses võla asjaajamisega nii maksekäsu kiirmenetluses kui hagimenetluses 5 000 krooni ning tagatise tasu 5% ning riigilõivud, mis on tasutud maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses. Hageja on käsitlenud seda nii kõrvalanõudena kui menetluskuluna, mistõttu kohus peab vajalikuks analüüsida märgitud 5 000 krooni nõudmise asjaolusid ja vastavaid õigusnorme. VÕS § 115 lg 1 ja § 101 lg 1 p 3 alusel on võlgnikul kohustus hüvitada lepingu rikkumisega teisel poolele tekitatud kahju, sh on VÕS § 127 lg 3 alusel peab lepingulise kohustuse rikkumise korral kahju tekkimine olema ettenähtav. VÕS § 128 lg 1, 2, 3 järgi on varaliseks kahjuks ka kulutused, mis on kantud kahju tekkimisega. Küll aga leiab kohus, et hageja isiklik ajakulu 5 000 krooni seoses võlanõude ja hagi menetlemisega ei ole VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 1 mõttes kahju, mis kuuluks hüvitamisele, kuna loetakse nn üldise riski hulka. Seega on hageja nõue 5 000 krooni hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 1 ning § 101 lg 1 p 3 alusel õiguslikult põhjendamata ja jääb rahuldamata. Seda, kas märgitud kulu näol võiks olla tegemist menetluskuluga, analüüsib kohus edaspidi, kuivõrd hageja on märgitud 5 000 krooni kajastanud ka menetluskuluna. VÕS § 141 p 1-3 alusel on kõrvalkohustused käendus, garantii, leppetrahv. Seega ei ole hageja nõude puhul riigilõivu ja tagatise tagasisaamiseks tegemist kõrvalnõudega nagu on seda märkinud hageja, vaid ainult teatud osas menetluskuludega, mille osas võtab kohus edaspidi seisukoha. Menetluskulud, tsiviilasja hind, otsuse viivitamata täitmine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja § 405 lg 1 p 3 alusel määrab kohus lihtmenetluse otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Tsiviilasja hind on hagetav põhivõlg 2459 krooni (hagetav viivis ei ületanud põhivõlga, mistõttu ei arvestata hinna sisse TsMS § 133 lg 1, 2 järgi). Kuna hageja on oma hilisemas menetluskulude nimekirjas käsitlenud 5 000 krooni kui menetluskulu, siis ei arvesta kohus seda hagihinna sisse (TsMS § 122 lg 4 järgi) ja seega on TsMS § 124 lg 1 ja § 134 lg 1 alusel hind vaid põhivõlg 2 459 krooni e. 157,16 eurot. Ehkki hinna määramisel võetakse arvesse vaid põhivõlg, kui viivised ei ületa põhivõlga, tuleb menetluskulude jaotuse määramisel arvestada, mis ulatuses on faktiliselt hagi rahuldatud. 3 (5)

Hagi kuulub rahuldamisele summas 176,13 eurot (välja mõistetud põhivõlg 157,16 eurot + väljamõistetud viivis 18,97 eurot), hageja soovis saada 2 459 krooni põhivõlga ja viivist 2 459 krooni e. 4918 krooni e kokku 314,32 eurot. Seega jäävad TsMS § 162 lg 1, § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud kostja kanda 56% ulatuses ja kostja menetluskulud vastavalt 44% ulatuses hageja kanda. Hageja pidi tasuma hagilt hinnaga 2 459 krooni kokku lõivu 1 000 krooni, millest maksekäsu kiirmenetluses on tasutud 750 krooni ja hagi esitamisel 1 045 krooni 16.09.2010 (m/k 8653). Kuna hagi kuulus rahuldamisele 56 %, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seaduse järgi tasumisele kuulunud riigilõivu katteks 560 krooni e. 35,79 eurot. Hageja väidetel on ta tasunud tagatist 5%, ent ei nähtu, mille katteks on tagatis tasutud ja mis on konkreetselt tagatise summa. Tagatis ei ole TsMS § 138 lg 1, 2 ja § 139, § 140, § 142, § 143 ja § 144 järgi menetluskulu ja seda ei ole võimalik vastaspoolelt välja mõista. Seega tuleb hageja taotlus tagatise väljamõistmiseks vastaspoolelt jätta rahuldamata. Tagatis on rahasumma, mida hageja tasub vastavalt TsMS § 194 kohtu määramise järgi vastavalt seadusele ja tagatise aluse äralangemisel on seda maksnud isikul õigus see tagasi saada. Kui tagatiseks on rahasumma, siis ei tasuta seda mitte riigilõivude tasumiseks ettenähtud kontole, vaid tagatiste kontole. Hageja maksekorraldusest 8653 16.09.2010 nähtub, et hageja on maksnud 1 045 krooni riigilõivu tasumise kontole vastava viitenumbri järgi. Juhul kui hageja on tasunud ekslikult rohkem riigilõivu, on tal õigus nõuda seda tagasi vastava avalduse esitamisega kohtule TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi ning lg 6 alusel lõpeb tagastamise nõue 2 aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Juhul kui hageja on tasunud tagatist, siis selle tagasisaamiseks tuleb tal ära näidata, millisel alusel ja kuidas ning millise kohtu määruse alusel on ta tagatise maksnud. Käesolevas asjas ei ole kohus tagatise maksmise kohustust hagejale teinud. TsMS § 144 p 1 alusel on kohtuväliseks kuluks e. menetluskuluks menetlusosalise esindaja kulu, mis hüvitatakse TsMS § 175 järgi ja mille järgi kuulub hüvitamisele lepingulise esindaja vajalik ja põhjendatud kulu. Hageja ei ole taotlenud lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Seega ei kuulu märgitud hageja isiklik (nn poole enda) ajakulu 5000 krooni e. 319,56 eurot vastaspoole poolt hüvitamisele. Kohtuväliseks kuluks on TsMS § 144 p 3 alusel kaotatud püsiv sissetulek või saamata jäänud töötasu. Käesoleval juhul on hageja arvestanud 5 000 krooni kuluks, mida ta on teinud asja menetlemiseks, mitte kaotatud sissetulekuks, seega ei kuulu see 5 000 krooni e. 319,56 eurot TsMS § 144 p 3 alusel kostja poolt hüvitamisele. Viidatud 5 000 krooni e. 319,56 euro näol ei ole tegemist ka TsMS § 144 p 2 alusel posti, side- majutus - ja sõidukulu e. faktiliselt kantud kuluga sarnase kuluga, mis kuulub vastaspoole poolt hüvitamisele. Seega jääb taotlus 319,56 euro hüvitamiseks rahuldamata. Kostja palus välja mõista lepingulise esindaja kulud 154 eurot (ilma käibemaksuta). Lepingulise esindaja menetluskulude piirmäär Vabariigi Valitsuse määruse 04.09.2008 nr 137 § 1 lg 1 järgi hagihinna kuni 10 000 krooni e. 639,12 euro puhul vastavalt 5 000 krooni e. 319,56 eurot. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus vastaspoolelt välja lepingulise esindaja kuludena vajalikud ja põhjendatud kulud. Hagi kuulus osalisele rahuldamisele ja hagejal tuleb kanda kostja menetluskuludest 44% (vt otsus eelpool), mis oleks 67,76 eurot. Arvestades seda, et kostja vaidles vastu vaid viivisele ja menetluskuludele, kostja on ära kuulatud, milleks ei peeta kohtuistungit, tegemist ei ole keeruka asjaga, siis on menetluse lihtsust arvestades põhjendatud menetluskulu, mis tuleks hagejal kostjale hüvitada, 50 eurot. Viidatud 50 eurot tuleb hageja poolt kostjale välja mõista. Kooskõlas TsMS § 405 lg 1 p10 tunnistab kohus omal algatusel otsuse viivitamata täidetavaks.

4 (5)

Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.