Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

18.04.2011. a esitatud täiendavas vastulauses leidis kostja, et vaidlusalune tagatiskokkulepe on mitteaktsessoorne, kuna tagatise andja (kostja) pidi hüvitama garantii andjale (hagejale) kõik garantiist tulenevad (mitteaktsessoorsed) kohustused. Kostja arvates laieneb mitteaktsessoorsus seega ka pooltevahelisele tagatiskokkuleppele, muutes selle sisult garantiilepinguks. VÕS § 155 lg 1 järgi võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-89-08 asunud seisukohale, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. See aga ei ole absoluutne - nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. Eemaldades mõtteliselt kostja OÜ KE osanike ja juhatuse liikmete hulgast, jääks sinna veel 3 isikut, kes on kostja lähedased. On mõistetav, et kostja oleks enda lähedaste isikute kohustust taganud ka juhul, kui ta ise ei oleks olnud OÜ KE osanike ja juhatuse liikmete hulgas. Järelikult oleks kostja sõlminud nimetatud tagatislepingu igal juhul, millest tulenevalt ei ole selle sõlmimine VÕS § 155 lg 1 järgi seostatav tema majandus- või kutsetegevusega. Eeltoodust tulenevalt on nimetatud tagatiskokkulepe garantiilepinguna tühine TsÜS § 87 järgi. Alternatiivse vastuväitena jäi kostja seisukohale, et vaidlusalune tagatisleping oleks tühine ka juhul, kui seda käsitada käenduslepinguna. VÕS § 34 kohaselt on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja näol on tegemist füüsilise isikuga TsÜS § 7 lg 1 mõttes, sest põhivõlgniku kohustuse täitmise eest vastutamine ei kuulu tema igapäevase iseseisva majandus- või kutsetegevuse hulka. Tarbijakäendust ei välista ka asjaolu, et kostja oli OÜ KE kaasosanik ja juhatuse liige. OÜ KE osanikeks olid peale kostja ka tema abikaasa ning kaks last. Eemaldades mõtteliselt kostja OÜ KE osanike ja juhatuse liikmete hulgast, jääks sinna veel 3 isikut, kes on kostja lähedased. On mõistetav, et kostja oleks enda lähedaste isikute kohustust käendanud ka juhul, kui ta ise ei oleks olnud OÜ KE osanike ja juhatuse liikmete hulgas. Seega oleks kostja sõlminud nimetatud tagatislepingu igal juhul, millest tulenevalt ei ole selle VÕS § 155 lg 1 järgi sõlmimine seostatav tema majandus- või kutsetegevusega. Kostja hinnangul on pooltevaheline kokkulepe järelikult tühine, hagi tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud panna hageja kanda. Hageja sellise tõlgendusega ei nõustunud. Hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe punkt 3 sätestab, et laenusaaja ja Bank DnB NORD AS vahel sõlmitud laenulepingu nr XXX katkemisel ja/või rikkumisel, OÜ KE maksejõuetuse ja/või pankroti korral vastustab kostja kui käendaja hageja ees kõigi kokkuleppe p 2 toodud laenusaaja kohustuste täitmise eest. Seega tuleneb kokkuleppe punktist 3 sõnaselgelt, et pooltel oli tahe sõlmida käendusleping VÕS § 142 lg 1 tähenduses. Hagejal tekkis nõude esitamise õigus kostja kui käendaja vastu üksnes juhul, kui olid täidetud kokkuleppe punktis 3 fikseeritud eeltingimused nõude esitamiseks kostja vastu. Olukorras, kus kokkuleppe punktist 3 tuleneb üheselt, et hagejal on õigus esitada nõue kostja vastu vaid siis, kui on saabunud mõni kokkuleppe punktis 3 fikseeritud tingimustest, on ilmne, et kokkuleppe punktis 3 sätestatud kostja kohustus ei ole sõltumatu

kohustustusest, mida kostja kokkuleppe p 3 alusel tagas. Vastupidiselt kostja ekslikule seisukohale on seega kostja kokkuleppe punktis 3 nimetatud kohustus aktsessoorne. Ebaõige on samuti kostja väide justkui oleks ta allkirjastanud 02. märtsi 2010. a. kokkuleppe tarbijana. Alternatiivse vastuväitena hageja leidis, et 325 000.00 kroonine garantiisumma oli ka vaidlusaluse käenduslepingu maksimumsummaks. 18.04.2011.a toimunud kohtuistungil loobus kostja käenduslepingu omaksvõtust. Hageja nimetatud loobumiseks oma nõusolekut ei andnud. 20.04.2011.a toimunud kohtuistungil esitas hageja viivise arvestuse ning kostja palus viivist vähendada. Kohtuvaidluse käigus viitas kostja asja seotusele rendimaksete kohustusega, mis asendati KEOÜ-le (pankrotis) garantii andmise kohustustusega. Hageja kostja poolt esitatud vastuväitega ei nõustunud. Kohtu seisukohad Esmalt analüüsib kohus vaidlusaluse tagatiskokkuleppe olemust. Võttes muuhulgas seisukoha juba mainitud omaksvõtu osas. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 3 järgi, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Viidatud sätte lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust , mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 alusel tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. VÕS § 29 lg 8 kohaselt eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilkolleegiumi juhiste kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel välja selgitada eelkõige poolte ühine tegelik tahe. Juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb arvestada, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega (tsiviilasi 3-2-1-122-06 ja tsiviilasi nr 3-2-145-08). 12.02.2010.a sõlmisid KEOÜ (pankrotis) kui laenusaaja ja Bank DnB Nord AS kui laenuandja laenulepingu (toim lk 15 – 24 ), mille kohaselt laenusaaja sai laenuandjalt

56 000.00 euro suuruse laenu. Laenulepingu p 4.2 kohaselt käendab AK laenulepingut, kusjuures käenduse ulatus on 56.000.00 eurot. Laenulepingu p 4.3 järgi andis hageja lepingu tagamiseks garantii limiteeritud summaga 325 000.00 krooni ehk 20 771.29 eurot. Lisaks eeltoodule sõlmisid laenusaaja KEOÜ (pankrotis), käendaja AK (kostja) ning garantii andja OÜ H (hageja) kolmepoolse kokkuleppe (toim lk 27 kuni 28), mille p 2 kohaselt kohustus KEOÜ (pankrotis) garandile (hagejale) hüvitama kõik garantiist tulenevad kulutused. Kokkuleppe kohaselt tagas kostja nimetatud kulutuste hüvitamise üksnes juhul, kui laenusaaja ise nimetatud kulutusi ei hüvita. Tagatis anti seega garandi ning võlgniku (analüüsitava lepingu kontekstis laenusaaja) vahelise sisesuhte tagamiseks. Garandi ning võlgniku vaheline võlasuhe vastab oma tüübilt reeglina käsunduslepingu tunnustele. Arusaam, et nimetatud lepingu tagamine tooks kaasa tagatise mitteaktsessoorsuse, on meelevaldne. Vaidlusalust tagatist nimetatakse kokkuleppes käenduseks. Järeldus, et kostja tegelik tahe sõnaselgest õigusterminist erines, ei ole põhjendatud. TsMS § 231 lg 2 järgi ei ole vaja tõendada asjaolu, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Sätte lg 3 järgi võib omaksvõtu tagasi võta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Õiguslik hinnang ei ole omaksvõtuga hõlmatud. Küll on hinnang VÕS § 29 lg 5 tähenduses siduv, tulles arvesse lepingu tõlgendamisel. Järgnevaga võtab kohus seisukoha vaidlusaluse tagatislepingu tühisuse suhtes. VÕS § 34 kohaselt on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt VÕS § 143 lg.1 on käendusleping, kus käendajaks on tarbija, tarbijakäendusleping. Tulenevalt VÕS § 143 lg 2 on selline tarbijakäendusleping, milles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, tühine. Lahendis nr 3-2-1-126-09 on tsiviilkolleegium märkinud, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Tsiviilkolleegium on garantiilepingu puhul selgitanud (tsiviilasi nr 3-2-1-89-08), et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandusvõi kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. Maakohus nõustub kostja seisukohaga, et nimetatud põhimõte võiks laieneda ka käenduslepingule.

Vaidlus puudub selles, et kostja oli KEOÜ (pankrotis) juhatuse liige, allkirjastades muuhulgas ka vaidlusaluse laenulepingu. Samuti on AK kolmepoolse kokkuleppe nii enda kui ka KEOÜ (pankrotis) nimel allkirjastanud. Järelikult tuleb juhinduda tsiviilkolleegiumi juhistest (tsiviilasi nr 3-2-1-177-10), et käenduslepingust peab tulenema isiku tahe vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Kui käendaja on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt tema kui füüsilise isiku kohustuse kohta, on isik teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole teda lepingupoolena märgitud. AK tahteavalduse seos äriühingu majandustegevusega on ilmne. Kohus nendib, et lähtuvalt KEOÜ registriandmetest on osaühingul kolm osanikku, s.o kostja, tema abikaasa ja KOÜ. AK osa nimiväärtus on 40 000 krooni 100.000.00 kroonisest osakapitalist. Kostja abikaasal 40 000 krooni ning KOÜ-l 20 000 krooni. Nähtuvalt osa suurusest on kostja üks põhilistest osanikest. Asjaolu, et KEOÜ osanikuks on ka kostja abikaasa ning KOÜ osanikeks on omakorda kostja lapsed, määravat tähendust ei oma. Ainuüksi osanike vahelistele sugulussidemetele viitamine ei ole erandlik asjaolu muutmaks osaniku poolt antavat käendust tarbijakäenduseks. Mingit konkreetset ning tõepoolest erandlikku asjaolu, mis johtuvalt sugulussidemetest tarbijakäenduse olemasolu õigustaks, kostja esile ei toonud. Kostja tõlgendus sugulussidemete mõjule ei ole aktsepteeritav, välistades majanduskutsetegevuse raames antava käenduse äriühingute puhul, mille osanikud on omavahel sugulased, üldse. Lähtuvalt eeltoodust jõudis kohus kokkuvõtva järelduseni, et tagatis ei ole tarbijakrediidileping ega ka tühine. Sissenõutavaks muutunud tagatis, mille suurus on 6710.72 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks seega välja mõista. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivitusintressi ehk viivist nõuda. VÕS § 113 lg 8 alusel on võlgnikul õigus nõuda viivise vähendamist, kui see on ebamõistlikult suur. VÕS § 145 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuste eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Viivise arvestuse periood on 12.10.2010.a kuni 18. 04.2011.a. Vastavalt kokkuleppele oli viivise määr aastas 16 % ja ühes päevas seega 0.04%. Perioodil 12.10.2010.a kuni 01.11.2010.a on viivis päevas ühes 8. 77 krooni ning kogusumma 175, 34 krooni. Alates 01.11.2010.a kuni 23.11.2010.a on viivise summa päevas 17.53 krooni ja kogusumma 385.75 krooni. Perioodil 23.11. 2010.a kuni 02.12. 2010.a on viivis ühes päevas 26.30 krooni ja viivise kogusumma 210. 41 krooni. 02.12.10.a kuni 31.12.10.a on viivise määr ühes päevas 35.07 krooni ja kogusumma 1016.99 krooni. Perioodil 01.01.2011.a kuni 18.04.2011.a on viivise määr ühes päevas 46. 01 krooni ja kogusumma 4970.96 krooni. Viivis kokku on 6759.45 krooni ehk 432. 01 eurot.

VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtuasjas nr 3-2-1-66-05 on tsiviilkolleegium muuhulgas märkinud, et viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest. Arvestades viise arvutustes esitatud võlaperioodi ning hagi esitamise aega ei ole viivise nõue halvas usus esitatud. Samas kohus arvestab kostja tervislikku seisundit ning võlakoormat ning majanduslikku olukorda, pidades võimalikuks viivisevõlgnevust siiski pooles ulatuses vähendada. Dokumentaalseid tõendeid, mida eraldi ei ole analüüsitud, hindab kohus kogumis usaldusväärseks ning märgib, et põhiolemuselt oli vaidlus õiguslik. Väidetav seos hageja rendikohustusega jäi paljasõnaliseks ning esitati alles kohtuvaidluse käigus. Nagu juba eespool märgitud on võlgniku ja garandi vaheline sisesuhe reeglina käsund. Asjaolu, mil viisil võlgnik garandile tasub või tasu tasaarvestab, on menetletava nõude seisukohalt ebaoluline. Lähtuvalt eeltoodust jõudis kohus kokkuvõtva järelduseni, et hagiavaldus kuulub osaliselt rahuldamisele. 6710.72 euro suurune põhivõlg ja 216.05 euro suurune viivis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagiavaldus leidis osalist rahuldamist. Menetluskulud jagab kohus poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Menetluskulud paneb kohus seega 97% ulatuses kostja kanda ja 3 % ulatuses hageja kanda. Väljamõistmisel on menetluskulud tasaarvestuslikud. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

KOHTUNIK

EPP HAABSAAR

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.