Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

ruumide arvamist ühistu vara hulka tellis hageja omal kulul 21. aprillil 1997. a. TU-st EMPKO autoremondi töökoja tehnilise projekti, mis kinnitati Tallinna Linna Planeerimise Ameti projektide läbivaatamise komisjonis reg. nr. 21421 all. Hageja maksis tehnilise projekti eest kviitungi 524-1 alusel 5000 krooni ja kviitungi 524-2 alusel 5000 krooni. Projektide läbivaatamise eest maksis hageja Tallinna Linna Planeerimise Ametile kokku 1761, 90 krooni. Kostja hakkas hagejalt nõudma rahaliste sissemaksete võlgnevuse tasumist sellises ulatuses, et tema rahaline sissemakse võrdsustuks teiste ühistu liikmete poolt seni tehtud rahaliste sissemaksetega. 3. novembril 1998. a. pöördus hageja kostja juhatuse poole suulise palvega hinnata tema mitterahaline osamakse ja jagada see reaalseteks osadeks hageja ja V. Obraztsovi vahel, kes esines ülalmainitud lepingutes kolmanda isikuna. 12. novembri 1998. a. vastuses keeldus kostja seda tegemast põhjendusega, et kostja juhatusel ja raamatupidamisel puuduvad finantsilised andmed iga liikme osas nende poolt omal jõul bokside ehitamise ja rahaliste vahendite kulutamise kohta. 13. veebruaril 2002. a. pöördus hageja teistkordselt kostja juhatuse poole avaldusega hinnata tema 3 garaažiboksist koosnev mitterahaline osamaks, kostja jättis hageja avalduse tähelepanuta. Kostja on hageja arvel alusetult rikastunud ehitise osa näol, mis moodustab ühistule kuuluva hoonega ühise terviku, kuid mille ehitamise kulutused on kandnud hageja. Hageja on olnud sunnitud pöörduma kohtu poole selle vara väärtuse hüvitamise nõudega. Hageja poolt tehtud kulutusteks on kolm garaažiboksi, mille väärtuseks on 405.500 krooni, ehitusprojekti tasu 10.000 krooni, Tallinna Linna Planeerimise Ametiga asjaajamise tasu 1716, 90 krooni, kokku 417.216, 90 krooni. Hageja leidis, et tema nõue ei ole aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 147 lg. 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutmisega. Kostja eksib, et nõue muutus sissenõutavaks kohe pärast hageja vastuvõtmist ühistu liikmeks 1996. a. Ühistu liikmena omas hageja õigust liikmelisuse alusel neid ruume kasutada, tema õigusi ei rikutud ning seega ei olnud alust osa väljamaksmist endale nõuda. Hageja ei oleks seda nõuet esitanud, kui teda ei oleks liikmete hulgast välja arvatud ning ta oleks jätkuvalt saanud liikmelisuse alusel neid ruume kasutada. Käesoleva nõue – hüvitada alusetu rikastumise alusel hageja vara arvel omandatu – muutus sissenõutavaks hetkest, kui hagejale, kes oli garaažiühistust välja arvatud, maksti välja tema osamakse. See toimus pärast pooltevahelise õigusliku vaidluse lõppu tsiviilasjas 2-01-198, lõplik lahend selles asjas jõustus 22. aprillil 2007. a. Kohus leidis selles lahendis, et Jüri Kuldmaal ühistu liikmena oli alates 1996. a. 3. oktoobrist kohustus tasuda kõiki ühistu üldkoosolekul kindlaksmääratud osamakseid ning õigus liikmelisuse alusel kasutada tema kasutusse antud ruume, sealhulgas neid, mis ta oli ühistule tasuta üle andnud. Kohtuotsuse jõustumisega jõustus ka ühistu üldkoosoleku otsus

Hagi aluseks olev alusetu rikastumine toimus 1996. aastal, kui hageja võeti GÜ liikmeks, kuid tema poolt üle antud garaažibokse mitterahalise sissemaksena ei arvestatud. Hageja korduvatest taotlustest nähtuvalt oli hageja alusetu rikastumise toimumisest teadlik hiljemalt 3. novembril 1998. a. TsÜS § 151 lg. 1 ja lg. 2 kohaselt on alusetult rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Nõue aegub hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Väidetavast alusetu rikastumise toimumisest hagi esitamiseni on möödunud enam kui kümme aastat. Hageja ja V. Obraztsov võeti GÜ Linnamäe liikmeks 1996. a. ja nende ühiskasutusse määrati juurdeehitamisel olevad kolm garaažiboksi. Garaažiboksid on V. Obraztsovi kasutuses ja hagi rahuldamisel võib kostjal tekkida nõue V. Obraztsovi vastu. Kostja põhikiri ei sisalda mõistet „mitterahaline sissemakse“ ja hageja poolt väidetud mitterahalise sissemakse teostamine summas 417.216,90 krooni on paljasõnaline ja tõendamata. Garaažiühistul puuduvad dokumentaalsed tõendid vaidlusaluste bokside ehitamise täpse aja kohta. V. Obraztsovi poolt tsiviilasjas nr. 2-01-198 kohtule esitatud kirjaliku seletuse kohaselt valmisid boksid kuskil 1997. aastal, tema ise oli projekti tellijaks ja peamiseks ehituse finantseerijaks ning ehituse korraldajaks. Alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suurenes soodustatu isiku vara. Aegumine hakkas kulgema alates 30. juunist 1995. a., s.o. ajast, millal akti alusel garaažiboksid hageja poolt kostjale üle anti. Kolmanda isiku seisukoht Vassili Obraztsov avaldas, et hageja ei ole kunagi olnud garaažibokside omanik, omanik on kostja, GÜ Linnamäe. Aegumine hakkas kulgema 1996. aastast, mil hagejale maksti välja 80.000 krooni. Esimese astme kohtu otsus 27. mai 2010. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hagi on aegunud ja taotles aegumise kohaldamist. Aegumise kohaldamiseks on seaduslik alus. Poolte poolt esiletoodud asjaoludest tulenevalt oli poolte vahel lepinguline suhe. Hageja poolt on kostjale kolm garaažiboksi üle antud lepingute alusel (tl. 26 – 30). Pooltevahelise lepingulise suhte sisuks oli, et hagejale eraldatakse kostja poolt ruumide (garaažibokside) ehituseks maa, hageja ehitab sinna garaažiboksid ning astub ühistu liikmeks. Hageja täitis lepingulised kohustused ning poolte vahel 30. juunil 1995. a. koostatud akti alusel anti garaažiboksid üle kostjale. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja astus kostja liikmeks 2. oktoobril 1996. a. Kirjeldatud õigussuhte tekkimise ajal kehtinud ühistuseaduse (ÜS) § 4 p. 2 kohaselt olid mittetulundusühistuks muuhulgas ka garaažiühistud. ÜS § 29 lg. 2 kohaselt võis liikme osamaks olla nii rahaline kui ka mitterahaline, viidatud sätte lg. 3 kohaselt nähakse mitterahalise osamaksu hindamise kord ette põhikirjas. Hageja poolt kostjale

algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 13. novembril 2001. a. Aegumistähtaja kulgemist ei saa lugeda alates Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumisest tsiviilasjas 2-01-198. Viidatud tsiviilasjas vaidlustas Jüri Kuldmaa GÜ Linnamäe üldkoosoleku otsuse, millega ta ühistu liikmete hulgast välja arvati. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 9 lg. 1 teise lause kohaselt aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, katkenud või peatunud enne 1. juulit 2002. a. Seega kohaldub TsÜS § 121 lg. 1 punktis 1 sätestatu, mille kohaselt aegumistähtaja kulg katkeb hagi esitamisega. Poolte vahel mistahes hagi esitamine ei katkesta mistahes poolte vahel olemasoleva nõude aegumistähtaega. Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas 2-01-198 kinnitas sisuliselt GÜ Linnmäe 27. jaanuari 2001. a. otsust, millega hageja liikmete hulgast välja arvati. Hageja lepingust tuleneva nõude aegumine hakkas kulgema alates 13. novembrist 2001. a. ja tsiviilasja 2-01-198 menetlemise ajal aegumine ei peatunud. Viidatud TsÜS § 116 sätestas kulgemise algusena just seda päeva, millal isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Poolte lepingulise suhte ajal kehtinud TsÜS § 113 sätestas, et hagi korras õiguste kaitse üldine tähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kohaldada tuleb VÕS RakS § 9 lõiget 1, mis sätestab, et TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002. a. tekkinud aegumata nõuetele. VÕS RakS § 9 lg. 2 sätestab, et kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Aegumistähtaja kulgemise päevaks tuleb lugeda 1. juuli 2002. a., kuna TsÜS-s sätestatud aegumistähtaeg on lühem kui enne 1. juulit 2002. a. kehtinud nõude aegumistähtaeg. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 136 lg. 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Hageja esitas hagi

tuleneva kohustuse aegumistähtaeg on kolm aastat, samuti on kolm aastat TsÜS § 151 lg. 1 kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse aegumistähtaeg. Kohus on aga ebaõigesti arvestanud nende nõuete kulgemise algustähtaega. Hageja lepinguline õigus nõuda osamaksete tasumist ja kostja lepinguline kohustus tagastada need osamaksed ei saanud olla sissenõutav enne hageja ühistust väljaarvamise otsuse jõustumist. See jõustus, kui jõustus tsiviilasjas 2-01-198 tehtud 24. aprilli 2007. a. kohtuotsus, millega jäeti rahuldamata hageja nõue ühistust väljaarvamise otsuse tühistamiseks. Reaalselt tagastati rahalised osamaksed hagejale 16. aprillil 2007. a. ning alles siis selgus talle, et kostja ei hüvita mitterahalisi sissemakseid tasuta kostja omandisse antud ehitise maksumuse näol ning et tema õigust saada ka see osa sissemaksetest tagasi pärast tema väljaarvamise otsuse jõustumist on rikutud. TsÜS § 151 lg. 1 kohaselt on alustust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja ei saanud teada enne, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, kui talle 16. aprillil 2007. a. selgus, et mitterahalist sissemakset talle ei hüvitata ning ehitis, mille ta oli tasuta ühistu omandisse üle andnud, jääb ühistule. Sellest momendist alates algab hageja nõude aegumistähtaeg nii lepingulisest suhtest tuleneva nõue osas kui ka alternatiivselt esitatud alusetust rikastumisest tuleneva nõude osas. Kuni hageja väljaarvamiseni ühistu liikmete hulgast ei saanud toimuda kostja alusetut rikastumist tema arvel, kuivõrd hageja oli ühistu liige ning kasutas omaenda rahaliste vahendite ja tööga loodud vara samadel alustel teiste ühistu liikmetega, kes olid teinud vara loomiseks rahalisi osamakseid. Tal olid teiste ühistu liikmetega võrdne õigus võtta osa ühistu vara valdamisest, kasutamisest ja käsutamisest ning tal puudus alus nõuda mitterahalise sissemakse rahalist hüvitamist. Seega on ekslik kohtu seisukoht ka selles osas, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude kümneaastase aegumistähtaja algus alusetu rikastumise toimumisest algab ehitise üleandmisest kostjale. Et hagejal ei saanud tekkida õigust esitada kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet alates ehitise üleandmisest 30. juunil 1995. a., on tuvastatud ka kohtuasja 2-01-198 lahendis, kus kohus leidis, et hagejal oli ühistu liikmena õigus tema poolt ühistule üle antud ehitist kasutada ühistu liikmelisuse alusel ning tal puudus õigus nõuda selle mitterahalise sissemakse tasaarvestamist rahaliste osamaksete tasumise kohustusega, mille täitmist ühistu hakkas hagejalt nõudma pärast tema arvamist ühistu liikmeks 2. oktoobril 1996. a. Kui puudus õigus nõuda mitterahalise sissemakse arvelt tasaarvestust ühistu poolt nõutavate rahaliste osamaksetega, siis ei saanud olla ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Järelikult hageja nõue aegunud ei ole ning kohtul oleks tulnud kostja taotlus jätta rahuldamata ja jätkata menetlust. Kostja seisukoht Garaažiühistu Linnamäe vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada, tsiviilasi tuleb saata maakohtule menetluse jätkamiseks. Maakohus tuvastas otsuses, et hageja ja kostja sõlmisid lepingud, milles leppisid kokku, et hageja ehitab kostja poolt eraldatavale maale garaažiboksid ning astub garaažiühistu liikmeks, et hageja ehitaski garaažiboksid, andis need 30. juuni 1995. a. aktiga kostjale üle ja et 2. oktoobril 1996. a. võeti hageja kostjaks oleva garaažiühistu liikmeks, 27. oktoobri 2001. a. üldkoosoleku otsusega aga arvati garaažiühistu liikmete hulgast välja. Neid asjaolusid ei ole ka apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Hagiavalduses esitatud väidete kohaselt ehitas hageja kolm kostjale üleantud garaažiboksi oma vahendite arvel ning hageja arvates on need tema poolt ühistule tehtud mitterahaliseks osamaksuks. Hagiga taotleb hageja mitterahalise osamaksu hüvitamist. Maakohus leidis samuti kui hageja, et vaidlusalused garaažiboksid olid hageja poolt ühistule üle antud mitterahalise osamaksena ning et hagejal oli õigus nõuda osamakse tagastamist.

Kolleegium leiab, et sellistel asjaoludel ei olnud alust kohaldada lepingulisest suhtest või alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise kohta sätestatut, nagu maakohus tegi: osamakse tagastamise nõudeõigus ei tulene lepingust, vaid seadusest; kui garaažiboksid andis hageja kostjale üle mitterahalise osamaksena, nagu hageja on väitnud, siis tegi ta seda õiguslikul alusel ja kõnelda ei saa õigusliku aluseta tehtud sooritusest, mis on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.