Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

omandamiseks tehtud hüvitamata kulutustelt, alates 23.02.2010.a määras 0,25%. Lähtuvalt VÕS § 113 lg-st 6 ei arvesta hageja viivist intressisummalt. Käesoleva hagiavalduse esitamise hetkeks on sissenõutavaks muutunud alljärgnev viivis: võlasumma

(EEK)

viivitatud päevade viivis päevas (0,25%) viivise summa 23.02.2010.a arv seisuga

(EEK)

-22.06.2010.a (EEK) 22.06.2010.a (hagiavalduse esitamise kuupäev) 323 025,85

807,56 96 907,76 Lähtudes ülaltoodust AS DnB NORD Liising palub 1. mõista OÜ-lt HT ja TN’lt solidaarselt AS-i DnB NORD Liising kasuks välja võlgnevus summas 330 659,52 Eesti krooni; 2.mõista OÜ-lt HT ja TN’lt solidaarselt AS-i DnB NORD Liising kasuks välja viivis summas 96 907,76 Eesti krooni, arvutatuna 323 025,85 Eesti krooni suuruselt võlasummalt alates 23.02.2010.a kuni hagiavalduse esitamiseni 01.05.2010.a määras 0,25% päevas; 3.mõista OÜ-lt HT ja TN’lt solidaarselt AS-i DnB NORD Liising kasuks välja viivis, mis ei ole hagiavalduse esitamise hetkeks veel sissenõutavaks muutunud, s.o on määras 0,25% päevas arvutatuna 323 025,85 Eesti krooni suuruselt võlasummalt kuni vastava võlgnevuse tasumiseni; 4.jätta kõik menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 35 000,00 Eesti krooni, solidaarselt OÜ HT ja TN kanda. Menetluse kestel suurendas hageja viivise nõuet. Kostja vastuväited ( tlk 50). Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad jätta rahuldamata. Kostjad ei vaidlusta, et leping on lõppenud. Liisingueseme ostuhind oli sõlmitud lepingu kohaselt 79 889.56 eurot ilma käibemaksuta, millised on ostuhinna finantseerimise kulud liisingulepingust ei selgu. Märgitud summast tuleks maha arvestada liisingumaksetena tasutud summad. Esimene tasumata arve on -16 2009 aasta maikuu eest. Tasumata osamakseid on 51 674.46 eurot, tasutud on 42 595.22 eurot. Selleks et saada summa mille liisinguvõtja peaks VÕS § 367 lg 1 kohaselt hüvitama tuleks ostuhinnast 1 250 000 krooni lahutada tasutud osamaksed summas 666 470.36 krooni. 42595,22 eurot on võrdne 666 470,36 krooniga. Samas hageja väidab oma viimases dokumendis, et arveid on üldse esitatud vaid 608 846,60 krooni koos intressi ja viivistega, osamaksed sellest vaid 492 292,12 krooni so 31 463,20 euro eest. Vahe on 11 132,02 eurot ning kostjatele jääb mõistmatuks, kust selline vahe pärineb, kuivõrd kostjate andmed pärinevad hageja enda poolt esitatud graafikust. Kostjad paluvad võtta arvesse esimest sissemakset, mida esitatud tabelid millegipärast ei kajasta. Kostjad teevad hagejale ettepaneku esitada uued, dokumentaalselt tõendatud arvutused, mis oleksid kooskõlas poolte kokkuleppega. Seni on kogu hageja arvutus ebaõige. Kostjad on endiselt seisukohal, et puuduvad tõendid selle kohta, et liisingueseme väärtus oleks olnud nii madal kui hageja väidab. Vastupidise tõendamiseks esitavad kostjad Renault Trucks ametliku esindaja ning kasutatud sõidukite vahendajana SEOÜ hindamisakti nr 2011002-001, kus leitakse, et isegi käesoleva hetke seisuga oleks vastava sõiduki hind keskmiselt 60% uue analoogse masina väärtusest ehk 40 000 eurot (625 864 krooni, hind ilma käibemaksuta). Märkusena olgu mainitud, et kostjate poolt koos vastusega esitatud automüügi portaali www.mobile.de väljavõttes esile toodud madalaim hind 2010. a sügisel oli 43 400 eurot ehk siis arvestades aja möödumist samas

suurusjärgus. 2009. a sügisel ei saanud vastav hind kuidagi olla madalam – vastupidi, arvestades sõiduki vanust (sisuliselt vaid 1,5 a) ja läbisõitu (139000 km), oleks vastava sõiduki hind saanud uuega võrreldes olla ca 70 % alghinnast. Mäletatavasti oli uue sõiduki hind käibemaksuta 79 889,56 eurot - märgitud summast 70 % on 55 922,69 eurot. Kostjad paluvad viidatud olulise tõendina vastu võtta SEOÜ hindamisakti nr 2011002-001 ja hinnata poolte seisukohti märgitud dokumenti arvesse võttes. Ülalosundatud hindamisakti on koostanud vaieldamatult selleks pädevust ja kogemusi omav isik, mis tõendab (mh koostoimes teiste tõenditega), et hageja viide, mille kohaselt vaidlusaluse veoki väärtus oleks tagastamise hetkel olnud vaid 25 564,66 eurot (400 000 krooni), on ilmselgelt väär – ei ole usutav, et vaid pooleteist aastaga oleks sõiduki algsest väärtusest järele jäänud vaid ca 32%. Hagi täies ulatuses põhjendamatu. On tõendatud, et sõiduki ilma käibemaksuta hinnast 79 889,56 eurot on tasutud 42595,22 eurot. Tehes järgmise tehte: 79 889,56 eurot (käibemaksuta hind) miinus 42595,22 eurot (tasutud liisingumaksed ilma käibemaksuta), on tulemuseks 37 394,34 eurot. Märgitu peaks olema summa, mille hüvitamist hagejal oleks õigus nõuda, kui talle sõidukit poleks tagastatud. Samas on hagejale tagastatud sõiduk, mille väärtus sellel hetke seisuga oli vähemalt ca 55 922,69 eurot, millele lisanduks käibemaks.. Järelikult tekkis hoopis kostjal I hageja vastu nõue summas ca 18 528,35 eurot ning märgitud vastunõude arvelt on tasaarvestusavaldused tehtud varasemates menetlusdokumentides. Kostja vaidleb hagile vastu täies ulatuses ja palub jätta rahuldamata. Menetluse kestel pidasid pooled läbirääkimisi, mis ebaõnnestusid ning kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ning kostja vastuväidete juurde.. Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. AS DnB NORD Liising ja kostja OÜ HT vahel sõlmiti liisinguleping , mille esemeks oli sadulauto Renault Premium 450.19T 4x2 EURO5 ( tlk 7 ja 8). VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus asjaolu, üle et pooltevahelised lepingulised suhtes on lõppenud ning liisinguese on 02.09.2009 üle antud liisinguandjale. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Hagiavalduses kirjeldatu kohaselt (tlk 1-4) on kostjal I liisingumaksete võlgnevus hageja ees 67 190,37 Eesti krooni, mis koosneb tähtajaks tasumata osamaksest summas 47 048,69 i krooni; tähtajaks tasumata intressimaksest summas 7 633,67 krooni ja tasumata kindlustusmaksest summas 12 508,00 kroon (tlk 142 eurodes väljendatuna). Hageja pöördus valduse taastamiseks tagastusteenust osutuva ettevõtte poole, tasudes 800,00 krooni. Vara võõrandamisest saadud rahasumma (414 634,92 krooni km-ta) ei katnud hageja poolt vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi ehk vara jääkmaksumust (645 322,81 krooni km-ta) ning seega on hüvitamata jäänud summa, s.o (645 322,81 – 414 634,92) 230 687,89 krooni ning vara müügiprotsessi kulutus summas 31 981,26 krooni, kokku 330 659,52 krooni.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, hageja kohustub tõendama tekkinud rahalise nõude suurust ja kujunemise asjaolusid. Liisingulepingu lahutamatuks lisaks on Üldtingimused ja üldtingimuste punkti 4.1. (tlk 10-20) kohaselt kohustus kostja I tasuma hagejale liisingulepinguga seonduvaid makseid vastavalt liisingulepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud tasumata osamakseid summas 47 048.69 krooni, intressimakseid 7633.67 krooni ja kindlustusmakseid 12 508 krooni, milline võlgnevus oli ka lepingu ülesütlemise aluseks. Kostja väidetel oli tasutud kuni 2009 maikuuni, ning ei vaidlustagi, et osa makseid, mille osas arveid esitati, jäi tasumata (tlk138). Üldtingimuste punkti 10.1.3. ja 10.2. järgi oli hagejal õigus liisinguleping erakorraliselt üles öelda, kuna kostja I oli jätnud tasumata maksegraafiku järgse liisingumakse ning ei täitnud vastavat kohustust 14 päeva jooksul pärast vastavasisulise hoiatuse saamist (tlk 23) ja ülesütlemise põhjuste ning asjaolude üle vaidlus puudub (tlk 51). Üldtingimuste punkti 10.4. kohaselt kohustus kostja andma liisingulepingu ülesütlemise korral hagejale viivitamatult üle vara valduse, kostja esindaja selgitas 18.01.2011 kohtuistungil, et auto seisis sügiseni (tlk 138). Samas on hageja tõendanud, et kostja esindajale HM teavitati auto tagastamise kohustusest hiljemalt 25.08.2009 (tlk 82). Üldtingimuste punktist 10.5.nähtub, et liisingulepingu ülesütlemisel kuulub vara hageja poolt võõrandamisele. Üldtingimuste punkt 10.7. sätestab, et kui vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki kostja I poolt hagejale liisingulepingu alusel tasumisele kuuluvaid summasid, on kostja I kohustatud viivitamatult tasuma hagejale puudu jääva osa, vara on võõrandatud (tlk 32,33,34) ning hageja on kandnud vara võõrandamisega põhjendatud kulutusi. Üldtingimuste punkti 10.9. järgi peab kostja hüvitama hagejale ka liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, sealhulgas vara valduse ülevõtmisega, hoidmisega, müügikõlbulikuks seadmisega vms kaasnevad kulud. Kohus loeb põhjendatuks vara valduse taastamisega seostud kulu, mille suurust kinnitab AGOÜ arve (tlk 31) ja millest nähtub, et 02.09.2009 toimus kostja kasutuses olnud sõiduki transport. Hageja nõutavat hoiutasu kulu 3020 krooni kostja ei vaidlusta (tlk 33, 138), ning kostja viidatud tasaarvestust kohus põhjendatuks ei pea, seega tuleb kulu põhjendatuks lugeda. Kostja väiteid ei ta hoiti eemal müügiprotsessist ning müügihind oli liiga madal, ei pea kohus põhjendatuks. Asjasse puutuv ei ole kostja väide, et veokite ja haagiste üleandmise ja müüki suunamise aktis (tlk 79) hindajana märgitud PTon pigem hageja töötaja, ning OÜ TT ei ole esitanud ka mingit hindamistasu arvet, vaid on üksnes hoiutasu arve. Kohus ei nõustu kostjaga, et tegemist on tagantjärele tehtud aktiga, mille koostas hageja lepingupartner, kes ilmselgelt hindabki sõidukeid hagejale soodsalt madalamaks. Asjaolu, et aktis ei kajastatud tegelikku turuhinda kohustub tõendama kostja ning viimane on oma väidete tõendamiseks esitanud SEOÜ veokite ja haagiste hindamise akti nr 2011002-001, (tlk 152-153). Kohtu hinnangul ei lükka nimetatud tõend ümber hageja määratletud hinda sõiduki võõrandamisel, kuivõrd kostja esitatud hindamisakt akt kajastab, et vara väärtus on antud hindamise hetke seisuga 01.02.2011. Ükski tõend ei kinnita, et sõiduk müüdi alla keskmise turuhinna. VÕS 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 82 esimesele lõikele, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja vastutama põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise. VÕS § 145 lg 1 ja lg 2 fikseerib, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt ja käendaja vastutab käendatava kohustuse ees täies ulatuses. Hageja ja TN vahel on sõlmitud käendusleping (tlk 9,10) tagamaks liisingulepingust tulenevaid kohustusi solidaarselt kostjaga I, kostja II vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 105 791,91 eurot, s.t 1 655 283,70 Eesti krooni, mis võimaldab hageja nõude rahuldamist solidaarselt kostjaga I. VÕS § 367 lg 1 fikseerib, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, lg 2 järgi on tõendiks muuhulgas dokumentaalne tõend. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõudes arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § - le 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja on hinnanud tagasisaadud vara väärtuseks kokku 414 634.92 krooni (arvestatuna käibemaksuta), vara turuväärtus ei kata nõuet kostjate vastu ning hageja on kahju suuruse kujundanud arvestades maha tagasisaadud vara turuväärtuse hageja liisingulepingutest tulenevatest nõuetest. Kohus leiab, et kostjatelt tuleb 330 659.52 krooni solidaarselt välja mõista lähtudes hageja arvestusest, mida kostja ei vaidlustanud ja tuginedes VÕS § - le 367 lg 3. Kohus nõustub hageja arvestusega ( tlk 108-109), et jääkmaksumus oli 645 322 krooni ning asja sisulise arutamise käigus ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et vara müüdi alla keskmise turuhinna. VÕS § - le 363, mille punkt 2 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena. Liisinguvõtja on VÕS § 367 lg 4 kohaselt kohustatud hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Viivise nõue. Üldtingimuste punkt 4.8. sätestab, et kui kostja I hilineb ükskõik millise liisingulepingu järgse makse tasumisega, maksab ta tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest viivist

liisingulepingu eritingimustes toodud määras, s.o 0,25% päevas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse § - s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus ei pea kostjate vastuväiteid viivise suuruse osas põhjendatuks, viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1, mil juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole viivis ülemäära ebamõistlik võrreldes kahju suurusega, lisaks on tegemist lepingulise viivisega, mis oli lepingulises suhtes osalevale kostjale nähtuv juba lepingu sõlmimisel. Menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, kui otsus on tehtud kaaskostjate kahjuks vastutavad kaaskostjad menetlusekulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. TsMS § 165 lg 3 kohuaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Seega tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Liili Lauri Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.