Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

MAAKOHTU LAHEND

puudumise eest vastutav sõiduki omanik. Asjaolu, et viidatud sätte kohaselt kindlustusvõtja esindajana on sõiduki suhtes lepingut volitatud sõlmima sõiduki registreerimistunnistusele kasutajana märgitud isik, volikirja alusel sõidukit kasutama volitatud isik ning samuti lepingu sõlmimiseks kirjalikult volitatud muu isik, annab õiguse lepingu sõlmimiseks, kuid ei pane talle automaatselt kohustust tekkinud kahju hüvitamiseks. Kostjal puudus kohustus liikluskindlustuslepingut sõlmida, mistõttu liikluskindlustuse lepingu puudumise tõttu tuleks kahju sisse nõuda sõiduki omanikult ning hagi tuleb kostja vastu jätta tervikuna rahuldamata. Pealegi puudub mõistlik põhjendus, miks ei saa lähtuda LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 sätestatud õigusest, mille kohaselt eristatakse omanikku ja valdajat sõidukit juhtinud isikust. Selle sätte mõttes on omanik või valdaja isik, kes on sõlminud või on kohustatud sõlmima kindlustuslepingu. Hageja käsitleb kostjat sõiduki juhina. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-72-09 märkinud, et kuivõrd kostja poolt õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse, samuti põhjusliku seose kindlakstegemine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses eeltoodud asjaolude kohta võetud seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad ja need tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses. Seega on kohus regressinõude lahendamisel pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ka siis, kui sõidukijuhti kas on või pole väärteomenetluses karistatud, ega oma tähtust, kas vastavaid haldusakte on vaidlustatud või mitte. Hinnates hageja viidatud väärteoasja materjale leidis maakohus, et hagi kostja vastu on tõendamata. Ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et veoauto oleks peatumata või suurel kiirusel või liiklusolustikku hindamata alustanud ja sooritanud pöörde põllult teele selliselt, et ta oleks sõitnud sõiduautole ootamatult ette. Kostja seletuse kohaselt ja väärteoasjast nähtuvalt piiras nähtavust metsatukk mõlemale autojuhile. 29.11.2007 ekspertiisiaktist nr LL-287-07/6102 nähtuvalt oli sõiduk Subaru komplekteeritud spetsiaalsete, sportotstarbeliste, kruusatee jaoks mõeldud rehvidega. Ekspert on tulnud järeldusele, et eelduslikult oli Subaru kiiruseks vähemalt 102 km/h, mistõttu juht ei saanud reaalselt ohtu tajuda varem, kui ta seda tajus, mistõttu tal puudus tehniline võimalus kokkupõrget vältida. Kui Subaru kiirus olnuks kuni 90 km/h, oleks juht saanud kokkupõrget vältida, kuid et liiklusohu tekitas veoauto, pidanuks Subaru juht ka selle kiiruse juures ikkagi kasutama avariilist pidurdamist. Seega on ekspertiisiga tõendatud ka üldteadolev asjaolu, et G.G. on rallisõitja ja, et auto oli kohandatud rallisõitja isikuomadustele ja sõidustiilile vastavalt, sest mitte iga inimene ei suuda rallit sõita, samuti ei riku mitte iga tavaliikleja kiirust sel määral, kui seda kajastab G. G. halduskaristusregister. Asjaolu, kas kiirus on märgiga piiratud või mitte, ei tähenda, et kasutama peab võimalikku lubatud kiirust. On selge, et ka sõiduautol tulnuks eelseisvat piiratud nähtavust arvestada ja kiirust vähendada, et vältida mistahes teele ilmunud takistust või ohtu. Väärteoprotokollist nähtuvalt kostja rikkus liiklusseaduse ja LKindlS sätteid ning väärteo kvalifikatsiooniks märgiti LS § 7417, 747, 7435 lg 1 ja LKindlS § 661 lg 3. Viidatud sätete alusel karistati kostjat 04.02.2008 otsusega, talle määrati rahatrahv kokku 6 000 krooni. Kostja on halduskorras oma karistuse kandnud. Samas karistati väärteomenetluses 04.02.2008 ka teise õnnetuses osalenud auto juhti liiklusõnnetuse põhjustamise eest rahalise karistusega, kuid Viru Maakohtu 27.05.2009 otsusega G. G. suhtes väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 alusel väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kuivõrd liiklusõnnetuse objektiivsed asjaolud õnnetuses osalenutele olid sarnased, G.G. suhtes väärteomenetlus pärast vaidlustamist kohtus lõpetati väärteo tunnuste puudumise tõttu, tuleb sama järeldada ka kostja suhtes ega saa lähtuda pelgalt sellest, et kostja suhtes on väärteoasjas otsus jõustunud. Liiklusõnnetuse asjaoludest lähtuvalt pole võimalik järeldada, et kogu süü kahju tekitamises lasub ainult kostjal selle tõttu, et veoautol puudus liikluskindlustuse leping. Seega, kui kostja puhul on tegemist õigusvastase teoga, mis seisneb selles, et ta juhtis autot, millel puudus kehtiv kindlustusleping, siis selle eest on ta

karistuse kandnud halduskorras. Autol liikluskindlustuse puudumist iseenesest ei saa aga käsitleda materiaalse kahju tekkimise aluse või eeldusena. VÕS § 1043 kohaselt kostja õigusvastase teo ja saabunud tagajärje ehk materiaalse kahju tekkimise vahel peab olema põhjuslik seos. Ei ole VÕS § 1050 lg 1 kohaselt tõendatud, et kahju tekkimine on kostja õigusvastase tegevuse otsene tagajärg. Järelikult tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et ükski tunnistaja ei ole pädev spidomeetri näitu nägemata täpselt määratlema sõidukiirust selle mistahes ajahetkel, mistõttu sellised tunnistused, „et sõitis normaalselt, lubatud kiirust ei ületanud“ tuleb jätta tähelepanuta. Arvestatav pole ka kohtus üle kuulatud tunnistaja M.L. ütlus, kuivõrd ta ei mäletanud asjaolusid või kui mäletas, siis ilmselt tahtlikult ebaõigesti. Kuivõrd tunnistaja on märgitud sõiduauto Subaru kasutajaks, siis on kindel, et ta teadis ka seda, kellele see auto kuulus, mida ta kasutada võis, millistel eesmärkidel seda kasutati ja kuidas sellega sõideti. Hageja nõudis ka kahjujuhtumi käsitluse põhjendatud kulu summas 1 170 krooni. Kuna varalise kahju hüvitamise eelduseks olevad asjaolud ei olnud piisavalt tõendatud, jättis kohus hagi rahuldamata ka käsitluskulu osas.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

LKindLS § 48 lg l p l alusel võib Eesti Liikluskindlustuse Fond (Garantiifond) esitada tagasinõue sõiduki valdaja vastu, kui liikluskahju tekitati sõidukiga, mille kohta liikluskahju tekitamise ajal ei olnud lepingut, välja arvatud juhul, kui Garantiifond on sõiduki omanikule esitanud nõude kuuekordse kindlustusmakse tasumiseks. Eesti Liikluskindlustuse Fond omanikule kuuekordse kindlustusmakse tasumise nõuet esitanud ei olnud. Vastavalt Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-48-06 loetakse sõiduki valdajaks sõidukijuhti. K. Veike tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse hetkel kindlustamata. Seega on tagasinõude subjekt vastavuses seadusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

(näiteks lg 1 p 1; lg 2 p-d 1 ja 2), sõiduki omaniku vastu (lg 1 p 4), sõiduki valdaja või omaniku vastu (lg 2 p-d 3 ja 4), samuti ainult kindlustusvõtja vastu (lg 2 p 6). LKindlS § 48 lg 1 p 1 ei anna alust omistada ühe isiku tegevuse tagajärgi teisele isikule ega esitada regressinõuet selles sättes nimetamata isiku vastu. Lähtudes eeltoodust on hageja esitanud õigesti hagi sõiduki valdaja, mitte sõiduki omaniku, vastu.

tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Maakohus on tuginenud praeguse tsiviilvaidluse lahendamisel deliktivastutuse sätetele ning ei ole juhtinud poolte tähelepanu riskivastutuse sätete kohaldamisele. Asja uueks läbivaatamiseks saatmisel saavad pooled maakohtus esitada oma väited ja arvamuse asja lahendamise kohta riskivastutuse sätete alusel. Kostja on maakohtus nõustunud kahju hüvitamisega pooles ulatuses, s.o sisuliselt on ta soovinud VÕS § 139 alusel kahjuhüvitist vähendada. G.G. kui teise suurema ohu allika valitseja võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lgte 1 ja 2 järgi. LKindlS § 6 lg 1 p-i 2 alusel liikluskahju kannatanu suhtes täidab Garantiifond liikluskahju tekitanud isiku kindlustusandja kohustusi, kui kindlustusjuhtum põhjustati sõidukiga, mille suhtes kindlustusjuhtumi toimumise ajal oli leping käesolevat seadust rikkudes sõlmimata. Kannatanu, kellel oli liiklusõnnetuse tõttu tekkinud isiku- või varakahju, võis LKindlS § 40 lg-te 1 ja 2 järgi esitada kahju hüvitamise nõude kas liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku või tema kindlustusandja vastu. Hageja on LKindlS § 6 lg 1 p 2 ning § 40 lg-te 1 ja 2 järgi hüvitanud kannatanule liikluskahju. Seejuures tuli LKindlS § 26 lg 4 järgi hüvitada liikluskahju vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele ning sõltumata kannatanu osalemisest liiklusõnnetuses. Riigikohus on 28. septembri 2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, 2. märtsi 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10 ja 4. mai 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11 asunud seisukohale, et „ka liikluskindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab VÕS § 139 järgi vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab. Ka LKindlS § 44 lg 2 teine lause näeb ette, et kui isik vastutab osaliselt liikluskahju tekitamise eest, hüvitatakse talle tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega“. Hageja ei ole kannatanule väljamakstud kahjuhüvitist VÕS § 139 järgi vähendanud. Samas aga tulenevalt VÕS § 171 lg-st 1 ei välista see asjaolu kostja poolt tema vastu esitatud nõudele VÕS §-st 139 tulenevate vastuväidete esitamist.

Andra Pärsimägi

Hiie Lindmets

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.