Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

võlakirja alusel 31.01.1999. a. Nimetatud tähtajad olid täpselt kokku lepitud. Kuna kostja ei tagastanud väidetavalt hagejalt võlgu võetud summasid, siis pidi hageja 01.03.1999. a aru saama, et kostja on tema õigusi rikkunud ning sellest kuupäevast algas hagi aegumine. Kostja leidis, et kohaldamisele kuulus alates 01.07.2002. a kehtiva TsÜS §-s 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg, mida lähtudes VÕSRakS § 9 lg 2 alusel tuleb arvestada alates 01.07.2002. a. Esitatud hagi oli kostja arvates alates 01.07.2005. a aegunud. Hageja esitas kostja vastu hagi alles 2008. a veebruaris (tl 20-22, 40, 196-197). Kostja ei olnud nõus hageja seisukohaga, et kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult ning seetõttu tuleks kohaldada 10 aastast aegumistähtaega. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks enne 30.06.2005. a pöördunud võla sissenõudmiseks kostja poole ja kostja oleks võla tasumisest tahtlikult keeldunud. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et hageja ei ole määranud raha tagastamise tähtaega. Tähtajad olid võlakirjades poolte vahel kokku lepitud. Hageja võttis kostja võlakirjad vastu ning seega väljendas oma tahteavaldust tehingute sooritamiseks (TsÜS § 61 lg 3 redaktsioonis, mis kehtis kuni 01.07.2002. a). Kostja leidis, et 10-aastast aegumistähtaega ei saanud kohaldada. Otsuses tsiviilasjas 3-2-1-79-09 p-s 11 märgib Riigikohus, et kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Ainuüksi kohustuse täitmatajätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Kostja taotles TsMS § 449 lg 3 alusel rahuldada taotlus aegumise kohaldamise ja vaheotsuse tegemise kohta, mille kohus lükkas 02.12.2008. a kohtuistungil tagasi (tl 67). Kostja esitas 05.07.2010. a uuesti taotluse TsMs § 449 lg 3 alusel aegumise kohaldamiseks ja vaheotsuse tegemiseks.

MAAKOHTU LAHEND

Poolte vahel oli vaidlus selles, kas kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastast aegumistähtaega või TsÜS § 146 lg-s 4 10-aastast aegumistähtaega, kuna hageja arvates rikkus kostja oma kohustusi tahtlikult. Vastavalt TsÜS § 147 lg-tele 1 ja 2 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ning nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Poolte vahel oli vaidlus ka selles, millal muutus nõue sissenõutavaks. Kuigi VÕSRakS § 9 lg 2 kohaselt hakkab kohus arvestama nõude aegumist alates 01.07.2002. a, pidas kohus vajalikuks märkida, et kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et poolte vahel puudus kokkulepe võlakirjades toodud summade tagastamise tähtaja kohta (võlakirjad laenusuhte kinnitusena on kostja ühepoolsed tehingud) ja et kuna võla tagastamise tähtaja määramine oli hageja õigus, siis algas aegumistähtaeg ajast, mil hageja määras kostjale viimase tähtaja võlakirjades toodud summade tasumise kohta. Kohus oli seisukohal, et tagasimakse kuupäevad olid poolte vahel kokku lepitud (hageja aktsepteeris neid). Kohus märkis, et TsÜS § 147 lg-tes 1 ja 2 sätestatud üldreegli kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest ehk ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Võlakirjade kohaselt oli selleks ajahetkeks 28.02.1998. a ja 31.01.1999. a. Asjaolu, et hageja viivitas oma nõudeõiguse teostamisega, ei anna alust moonutada TsÜS § 147 lg-s 2 sätestatud reeglit. Kuna kohus arvestas aegumise tähtaega alates 01.07.2002. a, siis TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes 01.07.2005. a. Hagi on kohtule esitatud 25.03.2008. a, seega oli nõue aegunud. Kohus oli seisukohal, et ei ole tõendatud kostjapoolne tahtlik kohustuste rikkumine. Kostja ei ole tähtaegselt oma kohustusi täitnud. Kohus toetus aegumistähtaja pikkuse hindamisel oma seisukoha kujundamisel Riigikohtu TsMS § 146 lg 4 kohaldamise kitsendavale käsitlusele. Riigikohtu praktikas on seostatud kohustuse tahtlikku rikkumist kohustatud isiku pahatahtlikkuse või pettusega. Riigikohus on tahtluse sisustamisel juhindunud VÕS §-st 104 lg-st 5, mille järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-15- 09, p 14 ja 3-2-1-79-09, p 11). Riigikohtu arvates ei piisa TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ainult sellest, et võlgnik kohustust tahtlikult ei täitnud (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-15-09, p 14 ja 3-2-1-83-08, p 13). Riigikohus on nõudnud sätte kohaldamiseks lisaks võlgniku tahtlusele tema tahet teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada (VÕS § 1045 lg 1 p 8 kontekstis, st sisuliselt kohustuse rikkuja pettuslikku tahet teist poolt kahjustada või omandada tema arvel ebaausalt eelis). Kohus leidis, et kostjapoolset heade kommete vastast teise poole kahjustamise tahet (eesmärki) võlasuhte tekkimisel antud kaasuses tõendatud ei olnud. Menetlusosalised ja tunnistajad on menetluse kestel toonud erinevaid põhjendusi, mis põhjusel kostja hagejale võlakirjad andis (tl 67, 188, 197 pöördel). TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise taotluse sisuks on siiski kostjapoolne kohustuse täitmata jätmine. Hageja väited selle kohta, et pidevalt küsiti kostjalt raha tagastamist, on paljasõnalised ning tõendamata. Samas ei ole külaskäigu ajal suusõnaline küsimine võrdsustatav nõudeõiguse teostamisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes. Kohus leidis, et hageja on ise põhjendamatult viivitanud oma nõudeõiguse teostamisega. Arvestades hageja väiteid, et raha, mis kostjale sai laenatud, koguti 30 aastat (tl 68), ei ole 10-aastane viivitamine selle tagasinõudmisega kooskõlas mõistlikult inimeselt oodatava käitumisega.

Kostja tahtlust (eesmärki) tehingu tegemise hetkel hagejat kahjustada, tuvastatud ei ole, mistõttu leidis kohus, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks alust ei ole. Kuna kohus kohaldas aegumist, oli otsus lõppotsus ning kohus tsiviilasja edasi ei menetlenud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellandi väide, et maakohus jättis ta ilma võimalusest tõendeid esitada, ei ole õige. Asja materjalidest nähtub, et kostja esitas aegumise vastuväite kostja vastuses. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Maakohus jättis kohtuistungil määrusega rahuldamata kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks TsMS § 499 lg 3 alusel. Ringkonnakohus leiab, et kuna vaheotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte kohustus, ning kohtu keeldumine vaheotsuse tegemisest ei ole edasi kaevatav, siis ei rikkunud maakohus menetlusnorme, kui lahendas taotluse protokolli kantud määrusega. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Ringkonnakohus märgib, et kostja taotluse aegumise kohaldamiseks peab maakohus kindlasti lahendama kohtuotsusega. Käesolevas asjas tegi kohus menetlusosalistele kohtuistungil teatavaks, et kohus ei tee aegumise küsimuses vaheotsust ja kohus võttis aegumise osas seisukoha lõppotsuses.

Viivi Tomson

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.