Leili Kütt`i hagi Laida Kütt`i, Nimrat Kütt`i ja Raimond Kütt`i vastu eluruumide ja kõrvalhoonete alusetu tasuta kasutamise eest kahju 20 000 krooni ning kostjate väljakolimise ja hageja vara vabastamiseks, sellest keeldumisel kostjate väljatõstmiseks teist eluruumi vastu andmata 20 000 krooni
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 15. juuli 2005 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse
Leili Kütt`i ning Laida Kütt`i, Raimond Kütt`i ja Nimrat Kütt`i
liik
apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
19. aprill 2011
Menetlusosalised ja nende
Apellandid-vastustajad (kostjad): Laida Kütt (IK: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Rait Sarjas Raimond Kütt (IK: XXXXXXXXXXX) Nimrat Kütt (IK: XXXXXXXXXXX) Apellant (hageja): Leili Kütt (IK: XXXXXXXXXXX), esindaja Andres Kurg Jätta Laida Kütt`i, Raimond Kütt ́i ja Nimrat Kütt`i apellatsioonkaebus rahuldamata.
esindajad
RESOLUTSIOON
Rahuldada Leili Kütt`i apellatsioonkaebus. Tühistada Viru Maakohtu 15. juuli 2005 otsus osas, millega
kohustati Laida Kütt`i, Raimond Kütt `i ja Nimrat Kütt`i ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest vabastama Leili Kütt`ile kuuluvatel ja Vihula vallas Vergi külas asuvatel kinnistutel XXX ja XXX paiknevad hooned ja rajatised; millega mõisteti Laida Kütt `ilt Leili Kütt`i kasuks välja 19 348 krooni ning millega jäeti poolte menetluskulud nende endi kanda. Teha tühistatud osas uus otsus ja lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „1. Rahuldada hagi täielikult.
2.Välja mõista Laida Kütt`i, Raimond Kütt`i ja Nimrat Kütt`i valdusest Vihula vallas Vergi külas asuvatel ja Leili Kütt`ile kuuluvatel kinnistutel XXX (reg nr 24251) paiknevad 1⁄2 elamust ja kaev ning XXX (reg nr 23700) paiknevad saun ja garaaž Leili Kütt`i valdusesse. Kohustada Laida Kütt`i, Raimond Kütt `i ja Nimrat Kütt`i vabastama Leili Kütt`ile kuuluvatel ja Vihula vallas Vergi külas asuvatel kinnistutel XXX ja XXX paiknevad hooned ja rajatised. Vabastamisest keeldumise korral tõsta Laida Kütt, Raimond Kütt ja Nimrat Kütt välja teist eluruumi vastu andmata.
3.Välja mõista Laida Kütt`ilt (IK XXXXXXXXXXX) Leili Kütt`i kasuks 20 000 krooni, s.o 1278.23 eurot (üks tuhat kakssada seitsekümmend kaheksa eurot ja 23 senti), võlgnevuse katteks.
4.Välja mõista Laida Kütt`ilt, Raimond Kütt`ilt ja Nimrat Kütt`ilt solidaarselt Leili Kütt `i kasuks menetluskulude katteks maakohtus 1606.41 eurot (üks tuhat kuussada kuus eurot ja 41 senti).
5.Kostjate menetluskulud jätta nende endi kanda.“
Edasikaebamise kord
Välja mõista Laida Kütt`ilt, Raimond Kütt`ilt ja Nimrat Kütt`ilt solidaarselt Leili Kütt `i kasuks menetluskulude katteks ringkonnakohtus 317.42 eurot (kolmsada seitseteist eurot ja 42 senti). Kostjate menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende endi kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Leili Kütt esitas hagi Laida Kütt`i, Nimrat Kütt`i ja Raimond Kütt`i vastu eluruumide ja kõrvalhoonete alusetu tasuta kasutamise eest 20 000 krooni ning kostjate väljakolimise ja hageja vara vabastamiseks, sellest keeldumisel kostjate väljatõstmiseks teist eluruumi vastu andmata. Hagiavalduse kohaselt on hageja Vihula vallas Vergi külas asuvate kinnistute XXX ja XXX omanik. Kinnistute oluliseks osaks on hooned ja rajatised - elamu koos kõrvalhoonetega -, mille hageja omandas kinkelepinguga oma abikaasalt A.K. , kes oli kostja Laida Kütti endine abikaasa. Elamut ja kõrvalhooneid kasutab faktiliselt kostja. Kostja pole soovinud enda viibimist hagejale kuuluvates hoonetes seadustada, hageja ettepanekule üürilepingu sõlmimiseks jättis kostja vastamata. Kuivõrd hageja ei soovinud taluda kostjapoolset kinnistu ja sellel asuvate hoonete tasuta kasutamist kostja poolt, siis alates 20.12.2002 esitas hageja kostjale arved. Kostja pole arveid tasunud. Hageja palus kohtul kostjalt välja mõista 20 000 krooni hagejale kuuluvate eluruumide ja kõrvalhoonete alusetu tasuta kasutamise eest alates detsembrist 2002 kuni jaanuarini 2005, kohustada kostjat välja kolima ja vabastama kinnistutel XXX ja XXX asuvad hooned ning keeldumise korral kostjad välja tõsta teist eluruumi vastu andmata ning välja mõista kinnistutel XXX ja XXX asuvad hooned ja rajatised kostjate valdusest hageja valdusesse.
2.Laida Kütt hagi ei tunnistanud. Kohtumenetluses on kostja hagid hageja ja A.K. vastu kinkelepingu tühistamiseks ja ühisvara jagamiseks (tsiviilasi nr 2-731/99). Kostja eeldab, et ta on hagetava vara omanik ja soovib nimetatut tõendada teistes tsiviilasjades tehtud jõustunud kohtuotsustega. Kuna kostja taotleb, et teda tunnistatakse eluruumi, mille eest hageja nõuab üüri tasumist, omanikuks, siis on üürinõue põhjendamatu. Vastavalt Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004 otsusele on Laida Kütti valdus olnud seaduslik ja teda tuleb kuni maa kinnistamiseni 04.10.2001 käsitleda hoone omanikuna. Omand hoonele lõppes seoses ehitise muutumisega kinnisasja oluliseks osaks. Samas ei muutunud aga Laida Kütti valdus ebaseaduslikuks, sest kuni kohtuotsuseni, mis jõustus 18.10.2004, oli ta taotlenud omandiõiguse tunnustamist samale varale, mille kasutamise eest hageja tasu nõuab. Vara oli ja on kostja seaduslikus ja heauskses valduses. Vastavalt AÕS §-le 83 võib valdaja asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Kuna A. K. jättis vara kostjale, siis vara omaniku muutumisel jäi kestma kostja õigus vara vallata. Kostja poolt ei kuulu maksmisele tasu vara valdamise eest, sest kostja poolt on täidetud kõik vara allesoleku, säilimise, remondi ja korrasoleku kohustused. Seetõttu soovis kostja esitada tasaarvestusliku nõude hageja vastu. Kokku on kostja kulu hagejale kuuluva vara hooldamisel ja säilitamisel 276 000 krooni, millest kostja on nõus tegema tasaarvestust hageja poolt esitatud nõudega ja lugema tasaarvestatuks 18 827.60 krooni. Hagejal jääb kostjale hüvitada veel 257 172.40 krooni. Lisaks sellele summale on kostja teinud ajal, mil elamu on olnud tema valduses, ehitus- ja remonditöid umbes 300 000 krooni ulatuses, mille kostja esitab täiendavalt koos kahju nõudega. Kostjad R. Kütt ja N. Kütt kohtule ei vastanud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohtu 15. juuli 2005 otsusega mõisteti Laida Kütt`i, Raimond Kütt`i ja Nimrat Kütt`i valdusest Vihula vallas Vergi külas asuvatel ja Leili Kütt`ile kuuluvatel kinnistul XXX paiknevast elamust 1/2 ja kaev ning XXX kinnistul paiknevad saun ja garaaž välja Leili Kütt`i valdusse; kohustati Laida Kütt`i, Raimond Kütt`i ja Nimrat Kütt`i ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest vabastama kinnistutel XXX ja XXX paiknevad hooned ja rajatised, vabastamisest keeldumise korral tõsta Laida Kütt, Raimond Kütt ja Nimrat Kütt välja teist eluruumi vastu andmata; mõisteti Laida Kütt`ilt Leili Kütt`i kasuks võlgnevuse katteks välja 19 348 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on Lääne-Viru Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-731/99 esitatud hagi A. K.`i ja Leili Kütt`i vastu kinkelepingu tühistamiseks. Hageja Laida
Kütt kinkelepingu pooleks ei ole. Võlaõiguslikust kinkelepingust tekivad õigused ja kohustused vaid selle võlasuhte osalistele. Kinkelepingu esemeks on vallasvara. Tsiviilasjas nr 2-69/02 Laida Kütt`i hagis A. K.`i vastu omandiõiguse tunnustamiseks on jõustunud kohtuotsus. Otsusega jäeti hagi rahuldamata. Samas asjas tehtud Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004 otsuses on kirjas, et vallasvarana olnud ehitised on muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Ringkonnakohus on ka selgitanud, et sellises olukorras, kus vallasasi on hävinud, saab hageja oma huve kaitsta kohustusõigusliku hagiga. Seega kinkelepingu tühistamine ei muuda olematuks kinnisasja olemasolu ega ole aluseks kinnisasja omaniku muutumisele. Kinnisasja omanik on Leili Kütt. Kuni 30.06.2003 kehtinud AÕS § 57 lg 1 sätestas, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Kinnistusraamatu kande aluseks olevaid asjaolusid tsiviilasjas nr 2-731/99 ei ole vaidlustatud. Kui kande aluseks on asjaõigusleping, siis nii kehtinud kui kehtiva TsÜS sätete kohaselt saab seda vaidlustada tehingu teinud isik. Kuni kinnistusraamatusse tehtud kande õiguslik alus ei ole ära langenud, on kanne kehtiv. Kuna kinnisasi tekib kinnistusraamatusse kandmisega, ei ole kinkelepingu tühistamine kinnistusraamatu kande muutmise aluseks. Järelikult ei ole vaidluse lahendamine sõltuvuses ka lahendist kinnistusraamatu kande ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõige kinnistusraamatu kande parandamiseks (tsiviilasi nr 2-639/02). Hagi on esitatud AÕS § 80 alusel, mis eeldab, et kostja peab AÕS § 83 lg 1 järgi nõude vaidlustamisel tõendama, et hageja ei ole omanik või et kostjal on õigus vallata vara mõne asjaõiguse või muu õiguse alusel. TsMS § 91 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma nõudeid või vastuväiteid. Kostja ei esitanud ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis oleksid aluseks hagi rahuldamata jätmisele. Eelmärgitud ringkonnakohtu otsuses ei ole leitud, et kuni kinnistamiseni oli Laida Kütt mingi vara omanik. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Asjas ei ole olulised kinkeleping, A. K.`i avaldus ega Vihula Vallavalitsuse teatis ning hagi hagejale kuuluva omandi kostjate valdusest väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele kõigi kolme kostja suhtes. R. Kütt ja N. Kütt on omaks võtnud, et nad valdavad hageja omandit. Rahvastikuarvestuse andmebaasi andmeil on mõlema kostja elukoht vaidlusaluse vara asukoht. TsMS § 116 kohaselt, kui üks pool võtab omaks asjaolu, millele teine pool rajab oma nõude või vastuväite, loeb kohus omaksvõetud asjaolu tõendatuks, kui see ei riku teiste protsessiosaliste õigusi ega seaduslikke huve ja kui omaksvõttu ei mõjutatud pettuse ega vägivallaga ning see ei rajanenud eksimusel. Vastavalt TsMS §-le 232 võib kohus kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra, täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kohus leidis, et hageja taotlus on põhjendatud ja kohtuotsuse täitmise kord tuleb määratleda selliselt, et kohustada kostjaid vabastama hagejale kuuluv vara ühe aasta jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest. Rahalise nõude osas leidis kohus, et lepingulised suhted poolte vahel puuduvad. Kostja valdab ja kasutab hageja omandit ja on kohustatud juhul, kui puuduvad teistsugused kokkulepped, selle eest tasuma, hoolimata sellest, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik. AÕS § 85 lg 1 kohaselt valdaja vastutab asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037-1040. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Samas sätestab VÕS § 1038, et rikkujal, kes ei teadnud oma õigustatuse puudumisest ega pidanudki sellest teadma, ei ole VÕS § 1037 lg-s 1 ja lg-s 4 sätestatud kohustusi niivõrd, kuivõrd ta ei ole rikkumise teel saadu väärtuse ulatuses enam rikastunud ajal, mil ta enda vastu nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Rikastumise ulatuse kindlaksmääramisel ei võeta arvesse saadu omandamiseks tehtud kulutusi. Laida Kütt sai hageja omandist teada maa kinnistamisel 2001. a ja samuti Viru Ringkonnakohtu
04.05.2004 otsusest. Esimese arve esitamisega sai ta teada, et tema vastu esitatakse vara kasutamise eest rahaline nõue. Seega kuulub rahaline nõue rahuldamisele osaliselt. TsÜS § 71 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Võttes aluseks hageja enda esitatud arveid eluruumide ja kõrvalhoonete tasu kohta ja asjaolu, et kostja ei ole seda kuutasu vaidlustanud, vaid on sellest lähtuvalt maksnud juba 2000 krooni, pidas kohus õigeks võtta aluseks hageja määratletud 711.60 krooni ning mõista Laida Kütt`ilt hageja kasuks välja hüvitisena alates 2002 detsembrist kokku 19 348 (711.60 krooni x 30 kuud = 21 348 krooni - 2000 krooni = 19 348) krooni. Kohus leidis, et mõne kuu tagant summa suurendamine 1000 kroonile ja edasi 1200 kroonile, ei ole kooskõlas VÕS § 6 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttega.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Laida Kütt esitas apellatsioonkaebuse, millega Raimond Kütt ja Nimrat Kütt ühinevad, milles palub peatada menetluse Laida Kütt i Viru Maakohtu 15.07.2005 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamisel kuni kohtumenetluse lõppemiseni tsiviilasjades nr 2-731/99 ja 2-639/02; tühistada Viru Maakohtu 15.07.2005 otsuse, millega rahuldati Leili Kütt`i hagi Laida Kütt`i, Raimond Kütt`i ja Nimrat Kütt`i vastu ning teha uue otsuse, millega jätta Leili Kütt`i hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus jätnud tähelepanuta rida menetlustoiminguid ja menetlusdokumente. Sellest tulenevalt oli käesoleva tsiviilasja menetlemine ajal, mil apellandi poolt on vaidlustatud nii kinkeleping, mille alusel apellant sai vallasasja - elamu omanikuks kui ka maa ostumüügileping ja asjaõigusleping, mille alusel tehti kinnistusraamatu kanded (tsiviilasjad 2-269/05 ja 2-639/02), põhjendamatu ja ebaõige. Kohtuotsuse kohaselt ei ole tsiviilasjas 2-731/99 läbivaatamisel hagi kinnistusraamatu kande ebaõigeks tunnistamiseks. Nimetatud hagi on menetluses tsiviilasjas 2-639/02. Samasisuliste nõuete üheaegne menetlemine erinevates kohtumenetlustes ei ole võimalik. Kohtul oli eelnimetatud teave olemas, sest apellant esitas kohtule taotluse menetluse peatamiseks, tuues välja ülalnimetatud asjaolud, kuid kohus jättis apellandi taotluse menetluse peatamiseks rahuldamata. Apellant tegi taotluse ka tsiviilasjade 2-731/99 ja 2-639/02 liitmiseks ühte menetlusse, kuid maakohus jättis taotluse eelnimetatud tsiviilasjade liitmiseks 31.05.2005 määrusega rahuldamata. Tulenevalt maakohtu 31.05.2005 määrusest tsiviilasjas 2-731/99 tegi kohus 03.06.2005 tsiviilasjas 2-639/02 määruse, millega peatas menetluse tsiviilasjas 2-639/02 - maa müügi ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise ja kinnistusraamatu kannete ebaõigeks tunnistamiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni tsiviilasjas 2-731/99 - kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks. Kohtumääruse kohaselt on ebaotstarbekas lahendada kinnistusraamatu kannetega seonduvat enne, kui on lahendatud kande alusena käsitletavaid asjaolusid puudutav vaidlus. Kohtu poolt tsiviilasjas 2-639/02 väljendatud seisukohad kinnitavad üheselt, et käesoleva hagi rahuldamine ajal, mil puudub jõustunud kohtulahend, milline kinnitaks, kas vaidlustatud kinnistusraamatu kanded on õiged, oli põhjendamatu ja vastuolus TsMS § 213 lg 1 p-s 3 sätestatuga. Vastavalt TsMS § 213 lg l p-le 3 peatab kohus menetluse asja läbivaatamise võimatusel enne teise asja lahendamist, mis on läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluses. Maakohus nimetatud põhimõttest ei juhindunud ning rikkus sellega oluliselt menetlusnorme. 2) käsitles maakohus ebaõigesti Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004 kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse motiivide kohaselt on kohus tuvastanud, et peale A. K.`i lahkumist kolhoosipere koosseisust jäi kolhoosipere Laida Kütt, R. Kütt ja N. Kütt eksisteerima ning vara, s.h elamu, kuulus sellele kolhoosiperele ning alates asjaõigusseaduse rakendamisseaduse kehtima hakkamist kaotati kolhoosipere instituut ja kolhoosipere vara muutus kolhoosipere pea
ja tema abikaasa ühisvaraks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jäi Laida Kütt`i hagi rahuldamata omandi lõppemise tõttu. Seega on ringkonnakohus tunnistanud Laida Küti omandit ja asunud seisukohale, et see lõppes maa kinnistamisega ja ehitise muutumisega kinnisasja oluliseks osaks; 3) on kohus väljunud nõude piirest ja välja mõistnud võlgnevuse aja eest, millise eest hageja võlgnevuse väljamõistmist ei taotlenud. Hageja on nõudnud esitatud hagis võlgnevust kuni 2005. a jaanuarini. Kohus on meelevaldselt välja mõistnud kostjalt võlgnevuse kohtuotsuse tegemise aja seisuga s.o 6 kuud enam, kui hageja taotles; 4) on apellandi valdus vaidlusalustele hoonetele olnud seaduslik. Sellest tulenevalt ei saanud kohus kohaldada AÕS § 80 sätteid. Seda, et kostjad valdavad hooneid õiguslikul alusel, kinnitavad muuhulgas A. K.`i avaldus Vihula vallavalitsusele ja Vihula vallavalitsuse poolt esitatud teatis notaribüroole, millistes mõlemas on fikseeritud, et elamusse sissekirjutatud isikud jäävad elama A. K.`i majavalduse elamispinnale. Kohtumenetluses on leidnud tõendamist, et sissekirjutatud isikud on kostjad. Vastavalt ringkonnakohtu 04.05.2004 otsusele on Laida Kütti valdus olnud seaduslik ja teda tuleb käsitleda kuni maa kinnistamiseni 04.10.2001 hoone omanikuna. Omand hoonele lõppes seoses ehitise muutumisega kinnisasja oluliseks osaks. Samas ei muutunud aga Laida Kütti valdus ebaseaduslikuks, sest kuni kohtuotsuse, mis jõustus 18.10.2004, oli ta taotlenud omandiõiguse tunnustamist samale varale, millise kasutamise eest hageja tasu nõuab; 5) võib valdaja vastavalt AÕS §-le 83 asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Kuna A.K. kui endine kolhoosipere liige oli jätnud vara kostjale, siis vara omaniku muutumisel jäi kestma kostja õigus vara vallata. Apellandi poolt ei kuulu maksmisele tasu vara valdamise eest, sest tema poolt on täidetud kõik vara allesoleku, säilimise, remondi ja korrasoleku kohustused. Sellest tulenevalt esitas apellant tasaarvestusliku nõude kostja vastu, mille kohus jättis käsitlemata. Tasaarvestuseks nõude esitamiseks ei olnud vajalik esitada vastuhagi.
6.Leili Kütt palub jätta Laida Kütt`i apellatsioonkaebuse rahuldamata, Laida Kütt`i menetluse peatamise taotluse rahuldamata ning kohtukulud kostjate kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant osundanud ühelegi asjaolule, millest nähtuks objektiivselt antud tsiviilasja läbivaatamise võimatus enne teise asja lahendamist. Vastustaja kui kinnisasjade omaniku õiguseid ei ole vaidlustatud. Ühegi kohtu menetluses ei olnud kohtuotsuse tegemise ajal ühtegi omandiõiguse tunnustamise nõuet, kus kostjaks oleks olnud antud protsessi hageja. Kohus on jätnud apellandi menetluse peatamise nõuded põhjendatult rahuldamata; 2) ei nõustu vastustaja apellandi poolt Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004 otsuse laiendava tõlgendamisega. Vastustaja käsitlused kolhoosiperest ja selle koosseisust ei tugine kohtuotsuse tekstile, vaid on vastustaja subjektiivne nägemus sellest; 3) ei ole apellandi valdus kinnistutel asuvatele hoonetele seaduslik, kuivõrd apellant ei ole viidanud ühelegi seadusele, millest nähtuks, et tema valdusel on alus. Tunnistades A.K. `i õigust reguleerida isikute (sh kostjad) elamisõigust A.K. `i majavalduses, tunnistab apellant, et A.K. oli majavalduse omanik, kuivõrd enese viibimist kinnistul asuvas majavalduses õigustatakse kinnisasjadel asuva majavalduse endise omaniku A.K. `i toimingutega. Antud juhul tuleb lähtuda olukorrast, kus omanik on vastustaja, mitte aga A.K. . Vastustajale ei ole siduv A. K. poolt Vihula vallavalitsusele saadetud kiri. Hageja on andnud Laida Kütile võimaluse seadustada enda viibimine kinnistutel asuvas majavalduses läbi üürisuhte. Hagejaga üürilepingu sõlmimisest on apellant keeldunud; 4) on arusaamatu ning faktiliselt ja õiguslikult põhjendamatu apellandi väide, et A.K. jättis vara temale, mistõttu vara omaniku muutumisel jäi apellandile õigus vara vallata;
5) ei ole apellant esitanud tasaarvestuslikku nõuet. Tasaarvestuse avaldus puudub. Kohtule 18.10.2004 esitatud vastuses on apellandi esindaja teatanud, et kavatseb kahjunõude esitamist vastustaja vastu. Seesugust nõuet aga apellant peale vastava kavatsuse avalikustamist ei esitanud.
7.Raimond Kütt palub rahuldada Laida Kütt`i apellatsioonkaebuse ja jätta rahuldamata Leili Kütt`i apellatsioonkaebuse. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) nõustub vastustaja täielikult Laida Kütt`i apellatsioonkaebusega; 2) on tähelepanuta jäänud asjaolu, et kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-69/02, millega jäeti rahuldamata Laida Kütt`i taotlus hagi tagamiseks ja mis võimaldas Leili Kütt`il ostueesõigusega erastada ja kinnistada maa, on vastuolus Põhiseaduse §-ga 14. Laida Kütt`i omandiõigus hoonetele enne nende muutumist kinnisasja oluliseks osaks on tõendatud tsiviilasja nr 2-69/02 lahendamise käigus; 3) on Leili Kütt`i apellatsioonkaebus põhjendamatu, sest Laida Kütt`i valdus ei saa olla ebaseaduslik. Samuti ei saa rääkida Laida Kütt`i alusetust rikastumisest, kui Leili Kütt on vara ebaseadusliku omandamisega ise alusetult rikastunud.
8.Nimrat Kütt palub jätta Leili Kütt`i apellatsioonkaebuse rahuldamata. N. Kütt ühineb Laida Kütt`i apellatsioonkaebusega.
9.Leili Kütt esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 15. juuli 2005 kohtuotsuse täitmise korra osas; osas, millega mõisteti Laida Kütt`ilt välja Leili Kütt`i kasuks 19 348 krooni ning osas, millega jäeti kohtukulud poolte endi kanda, ning teha uue otsuse, millega mõista Laida Kütt`ilt Leili Kütt`i kasuks välja 20 000 krooni ja mõista kohtukulud kostjatelt hageja kasuks välja võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega; apellatsiooniastme kohtukulud jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus rikkunud TsMS § 229, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja ei taotlenud sellist kohtuotsuse täitmise korda, mille kohaselt oleks kostjatel väljakolimiseks aega üks aasta alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsuse täitmise korrale, nii nagu selle esitas hageja, ei vaielnud sisuliselt vastu ükski kostjatest. Kohtuotsuses ei ole kohus leidnud, et antud kohtuasjas oleks riivatud avalikke huve. Seega on kohtuotsuses toodud otsuse täitmise kord, millega kohus andis kostjatele aega väljakolimiseks üks aasta arvates kohtuotsuse jõustumisest, ebaõige. Kui ringkonnakohus leiab hageja argumendid antud osas olevat põhjendamatud ning kohtupoolse otsuse täitmise tähtaja määramise lubatava, siis tuleb pidada kostjatele antud üheaastast väljakolimise tähtaega ebamõistlikult pikaks ning hagejat põhjendamatult ja seaduseväliselt koormavaks, arvestades asjaolu, et kohus on sisuliselt tuvastanud, et kostjatel puudub õiguslik alus hageja vara vallata. Üheaastast väljakolimise tähtaega määrates on kohus samas jätnud reguleerimata muud olulised küsimused: kes ja kuidas vastutab üheaastase (või muu) perioodi jooksul vara säilimise ja korrasoleku eest ning missugust hüvist (kui üldse) võiks hageja selle perioodi jooksul saada; 2) on kohus esitanud arvestuse, lähtudes arusaamast, et suurema summa kui 711.60 krooni nõudmine kuus on vastuolus VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Hageja ei nõustu antud käsitlusega, kuid leiab, et sellest hoolimata on kohus otsuses teinud arvutusvigu, milleta isegi VÕS § 6 lg l kohaldamisel oleks tulnud hagi täies ulatuses rahuldada. Kohus esitas arvestuse alates detsembrist 2002 kokku 30 kuu eest. Seega leidis kohus, et hagejal on õigus 711.60 krooni nõuda kuni maini 2005 (kaasa arvatud). Samas on kohus valesti tasaarvestanud hageja poolt nõutud summadest kostja usaldusisiku poolt makstud 2000 krooni
ja sellega seoses jätnud ka põhjendamata, miks on nimetatud summa maha võetud arvestuses alates detsembrist 2002, samas kui hageja on kohtule kohtuistungil selgitanud, et nimetatud summa arvel saab lugeda kustutatuks hageja tasunõue perioodi eest november ja detsember ning osaliselt 2003 jaanuar. 2003 jaanuari osas oli peale 2000 krooni tasumist ning novembridetsembri 2002 tasunõuete tasaarvestamist oli võlgnevuse jääk seega 134.80 krooni (3x711.602000). Kui arvestada summale 134.80 krooni lisaks alates veebruarist 2003 – 711.60 krooni kuus kuni maini 2005 ehk siis 11+12+5 kuud igakuiselt 711.60 krooni, saame 20 059.60 krooni. Lisaks on kohus 652 krooni võrra väiksema summa väljamõistmise osas otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 229. Kostja Laida Kütt ei ole esitanud kohtule argumente, et hagisumma suurendamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kuivõrd kostja vastavaid argumente ei esitanud, ei saanud kohus ka VÕS § 6 lg-t l kohaldada. Alusetu rikastumise puhul (VÕS § 1037) peab rikkuja hüvitama õigustatud isikule rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Asjas puudub vaidlus selles, et rikkumise teel saadu harilik väärtus võib olla hinnatav keskmise üüritasuga. Keskmine üüritasu on asjatundja arvamuse kohaselt 1200 krooni kuus, hõlmates perioodi alates detsembrist 2002. Seega hageja nõudis algul kohtuväliselt, hiljem aga kohtus kostjalt vähem kui harilik väärtus. Kohus ei ole põhjendanud, missugusel õiguslikul või muul alusel oleks sellise soodustuse tegemine kostjale vastuolus hea usu põhimõtetega. Vaid protsessi jätkudes, alates oktoobrist 2004, on hageja arvestanud hagisummat seaduse alusel lähtuvalt harilikust väärtusest. Kohtuprotsessi venides ja rikkumise jätkudes leidis hageja, et temapoolselt on põhjendamatu kostjale sellise soodustuse tegemine, mistõttu telliti asjatundja arvamus, millest lähtuvalt ka suurendati nõuet lähtuvalt asja/õiguse harilikust väärtusest, mida lubab VÕS § 1037 lg l. Kui ringkonnakohus leiab, et kohtu poolt otsuses toodud viisil VÕS § 6 kohaldamine on õigustatud ja sellest tulenevalt hariliku väärtuse nõudmine on hageja poolt põhjendamatu, tuleks hagi rahuldada täies ulatuses sellest hoolimata, kuna hagi rahuldati osaliselt kohtu poolt tehtud arvutusvea tõttu; 3) jättis kohus kohtukulud poolte eneste kanda kuivõrd rahuldas hagi osaliselt. Kostja kohtukulusid tema enese kanda jätta ei olnud üldse võimalik, kuna temal neid ei olnud (TsMS § 60 lg 3). Hagi rahuldas kohus osaliselt selle tõttu, et mõistis hageja poolt nõutud 20 000 krooni asemel välja 652 krooni võrra vähem ehk 19 348 krooni. Hagi rahuldati täies ulatuses teise nõude - vara väljamõistmise osas. Seega rahuldati hagi enamuses ulatuses, rahaline nõue seejuures ~96,7% ulatuses. Osundatud situatsioonis on kohtukulude jaotus otsuses toodud viisil olnud põhjendamatu. Kohus ei ole kohtukulude jaotamisel arvestanud, et vara väljamõistmise nõue rahuldati täies ulatuses ning rahaline nõue suuremas osas. Seega antud asjaoludel ei ole otsus kohtukulude jätmises poolte eneste kanda ka proportsionaalne. TsMS § 60 lg l võimaldab hagi osalise rahuldamise korral kohtukulud välja mõista võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega. Kohus ei ole põhjendanud, miks oli antud situatsioonis, kus otsus tehti hageja kasuks enamuses osas, võimalik jätta kohtukulud poolte eneste kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et Laida Kütt`i apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Leili Kütt`i apellatsioonkaebus rahuldada. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega kohustati Laida Kütt`i, Raimond Kütt`i ja Nimrat Kütt`i ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest vabastama Leili Kütt`ile kuuluvatel ja Vihula vallas Vergi külas asuvatel kinnistutel XXX ja XXX paiknevad hooned ja rajatised ning osas, millega mõisteti Laida Kütt`ilt Leili Kütt`i kasuks välja 19 348 krooni ja jäeti poolte menetluskulud nende endi kanda.
Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Laida Kütt`ilt Leili Kütt`i kasuks välja 20 000 krooni ja jätab menetluskulud maakohtus Leili Kütt`i kanda. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
11.Hageja nõudis kostjalt AÕS § 85 lg 1 ja VÕS § 1037 lg 1 alusel kasutuseelise väljamõistmist alates 2002. a novembrist 711.60 krooni kuus, alates 2003. a novembrist 1000 krooni kuus ja alates 2004. a oktoobrist 1200 krooni kuus kuni 2005. a jaanuarikuuni. VÕS § 1037 lg-s 1 sätestatud hariliku väärtuse all peetakse silmas kohalikku keskmist turuhinda (üüritulu), mida omanik oleks asja välja üürides saanud. Hageja on üüritulu suuruse arvestamisel lähtunud Vihula Vallavolikogu 07.04.1999 määrusest nr 36 ja Kinnisvarabüroo Uus Maaekspertarvamusest. Kostja ei ole nimetatud üüritulu arvestamise aluseks olevaid tõendeid vaidlustanud ega omapoolseid tõendeid esitanud. Seetõttu on maakohtu seisukoht, et hageja poolt nõude suurendamine sõltuvalt keskmise turuhinna muutumisest on hea usu põhimõtte vastane, ebaõige, ning hageja apellatsioonkaebus selles osas põhjendatud. Nähtuvalt asja materjalidest on kostja tasunud menetluse kestel hagejale 2000 krooni ning hageja apellatsioonkaebusest nähtuvalt kustutas ta selle arvel 2002. a novembri ja detsembri ning osaliselt 2003. a jaanuarikuu võlgnevuse ning võlgnevuse jääk oli 2003. a jaanuarikuu seisuga 134.80 krooni. Kuni 2003. a novembrini moodustas kostja võlgnevus (134.80+9x711.60) 6539.20 krooni. Alastes 2003. a novembrist kuni oktoobrini 2004. a moodustas võlgnevus (11x1000) 11 000 krooni ja alates 2004. a oktoobrist kuni 2005. a jaanuarini (4x1200) 4800 krooni. Kokku moodustas kostja võlg 2005. a jaanuari seisuga ning 22 339.20 krooni ning kostjalt tuleb välja mõista hageja poolt nõutud 20 000 krooni.
12.Kuigi kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 232 lg 1 (erinevalt kehtivast TsMS § 445 lg-s 1 märgitust) ei sätestanud, et kohus võib üksnes poole taotlusel määrata kindlaks otsuse täitmise tähtaja, pidi kohus ka varasema tsiviilkohtumenetluse seadustiku kehtivuse ajal otsuse täitmise tähtaja määramisel lähtuma poole vastavast taotlusest. Asja materjalidest ei nähtu, et kumbki pooltest oleks teinud maakohtule taotluse kohtuotsuse täitmise edasilükkamiseks. Seetõttu on põhjendamatu otsuse põhjendavas osas väljendatud maakohtu seisukoht, milles ta juhindus TsMS § 232 lg 1 kohaldamisel hageja taotlusest. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ning tühistab maakohtu otsuse resolutsiooni osas, millega kohus kohustas kostjaid vabastama hageja kinnistutel asuvad hooned ja rajatised ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohus märgib, et kinnisasja väljaandmise kord on sätestatud TMS §-s 180 ning selle kohaselt võib kohtutäitur anda võlgnikule kuni kolmekuulise tähtaja otsuse vabatahtlikuks täitmiseks.
13.Maakohtu otsus osas, millega mõisteti Laida Kütt`i, Raimond Kütt`i ja Nimrat Kütt`i valdusest ning Leili Kütt`ile kuuluvatel XXX kinnistul paiknevad 1⁄2 elamust ja kaev ning XXX kinnistul paiknevad saun ja garaaž välja Leili Kütt`i valdusesse, on seaduslik ja põhjendatud ning kooskõlas TsMS § 654 lg-s 6 sätestatuga ei korda ringkonnakohus kõiki maakohtu põhjendusi. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja Laida Kütt`i esindaja, et ta loobub apellatsioonkaebusest osas, milles vaidlustati maakohtu otsust seoses menetluse peatamata jätmisega maakohtu poolt. Lisaks möönis kostja Laida Kütt`i esindaja, et seoses kohtuotsuste jõustumisega teistes tsiviilasjades (uued tsiviilasjade numbrid 2-02-299 ja 2-99-64) on kostja omandi kaotanud. Hageja on kinnistusraamatusse kinnistu XXX omanikuna sisse kantud 04.10.2001 ja kinnistu XXX omanikuna 08.08.2001 ning AÕS § 80 lg-st 1 tulenevalt oli tema nõude põhjendatud.
Ükski kostjate väide ei anna alust selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks.
14.Seoses hagi rahuldamisega tuleb muuta maakohtu otsust menetluskulude poolte kanda jätmise osas. TsMS § 60 lg 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) alusel tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavaldusest 1460 krooni, s.o 93.31 eurot ja apellatsioonkaebuselt 160 krooni, s.o 10.22 eurot. Hageja õigusabikulud on maakohtus 1513.10 eurot ja ringkonnakohtus 307.20 eurot. Arvestades asjaolusid, et hageja esitas kostja vastu kaks nõuet, millised mõlemad rahuldati ning menetluse kestust ja kohtuistungite arvu, siis on hageja õigusabikulud maa- ja ringkonnakohtus kokku 1820.30 eurot põhjendatud ja vajalikud. Kostjate menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
Viivi Tomson
Margit Jõgeva
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.