Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Jätta poolte tehtud kohtukulud nende endi kanda. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks maakohtu kantselei kaudu 15.07.2005.a. 15.07.2005.a. Kohtuotsuse peale on õigus esitada motiveeritud apellatsioonkaebus apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 20 päeva jooksul LääneLääne-Viru Maakohtu kaudu, teatades kaebuse esitamisest kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevale järgnevast päevast arvates. I. Asjaolud ja hageja nõue. Hagiavalduse kohaselt on hageja xxxx asuvate kinnistute Xxxx ja Xxxx (elamumaa, registriosa numbrid xxxx ja xxxx) omanik. Kinnistute oluliseks osaks on hooned ja rajatised elamu koos kõrvalhoonetega -, mis hageja omandas kinkelepinguga oma abikaasa A K’ilt, kes on kostja L K’i endine abikaasa. Hagejale on teada, et elamut ja kõrvalhooneid kasutas ja kasutab faktiliselt kostja. Kostja pole soovinud enda viibimist hagejale kuuluvates hoonetes seadustada, hageja ettepanekule üürilepingu sõlmimiseks jättis kostja vastamata. Kuivõrd hageja ei soovinud taluda kostjapoolset kinnistu ja sellel asuvate hoonete tasuta kasutamist kostja poolt, siis alates 20.12.2002.a. esitas hageja kostjale rendiarved kokku neli arvet: arve 1, 20.12.2002, maksetähtaeg 31.12.2002, summas 711,60 kr arve 2, 08.01.2003, maksetähtaeg 20.01.2003, summas 711,60 kr arve 3, 05.02.2003, maksetähtaeg 20.02.2003, summas 711,60 kr arve 4, 06.03.2003, maksetähtaeg 20.03.2003, summas 711,60 kr. Hagiavalduse esitamise seisuga on summa kokku 2 846 krooni ja 40 senti. Kostja pole arveid tasunud, mittetasumise põhjusi pole kostja selgitanud. Hageja leiab, et temal on õigus saada temale kuuluvate hoonete kasutamise eest tasu vähemalt määras, mis on sätestatud kohaliku omavalitsuse poolt üüri piirimäärana, millest hageja arvete esitamisel ka lähtus. Hageja nõudis ühe ruutmeetri eluruumide eest 6 krooni ja kõrvalhoonete osas 5 krooni. Kostja kasutab eluruume kokku 76,1 m2 ja kõrvalhooneid 51 m2, millest tulenevalt oleks ühe kuu rendis 711 kr 60 senti. Hageja leiab, et puuduvad alused, mis võimaldaksid kostjal tasuta kasutada hageja vara. Tasu mittemaksmisega tekitab kostja hagejale jätkuvalt kahju, sest kostjapoolne ebaseaduslik hageja vara valdus ei võimalda hagejal saada oma varalt tulu ka muude isikute käest, kuivõrd kostja valduse tõttu on takistatud vara kasutamine nii hageja enda poolt kui selle väljarentimine kolmandatele isikutele. Hageja tugineb VÕS §-le 1043 ja palub kohtul kostjalt välja mõista hageja kasuks 2 846 krooni ja 40 senti hagejale kuuluvate eluruumide ja kõrvalhoonete alusetu tasuta kasutamise eest alates detsembrist 2002. Tuginedes AÕS §-le 80 palub hageja kohtul kohustada kostjat välja kolima ja vabastama hagejale kuuluv vara ning keeldumise korral kostja välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Hagiavalduse nõude täpsustamise ja haginõude suurendamise avalduste kohaselt hageja selgitab, et hagejale kuuluvate kinnistute omandiõigus on tuvastatav kinnistusraamatu kannetega, mille õigsust tuleb eeldada. L K’i nõuded tsiviilasjas nr. 2-69/02 on jäetud rahuldamata ning selles osas on olemas jõustunud Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004.a. otsus nr. 2-2-109/04. AÕS § 68 lg. 1 kohaselt on omanikul õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist, lg. 2 sätestab, et omaniku õigused saavad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Kostjal ei ole ei seadusest ega tehingust tekkinud õigust, mis oleks aluseks omaniku õiguste kitsendamisele. Omanik on hageja. Kinnisasjaga püsivalt ühendatud ehitis on kinnisasja oluline osa. AÕS § 68 lg. 1 kohaselt on omand täielik võim asja üle. Hageja otsese valdamise ja kasutamise õiguse teostamist rikub kostja hagejale omandiõiguse alusel kuuluvate kinnistute oluliseks osaks olevate ehitiste valdamise ja kasutamisega. Vastavalt AÕS §-le 80 lg. 2 on omaniku nõue tema asja õigusliku aluseta valdava isiku vastu suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmisele. Hageja ei pea antud juhul asjakohaseks omandiõiguse tunnustamise nõude esitamist, kuna hageja omandiõiguse ja selle tekkimise aluste suhtes poolte vahel vaidlus

puudub. Vastavalt TsMS § 232 võib kohus kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Hageja palub otsuse täitmise viisiks määrata kostja väljatõstmine Xxxx (reg. osa nr. xxxx, xxxx) asuvatel kinnistutel Xxxx ja Xxxx paiknevatest hoonetest teist eluruumi vastu andmata. Omaniku nõue on suunatud asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmisele. Hagejale kuuluvad kinnistud Xxxx, millel asuvad saun ja garaaž, ning Xxxx millel asuvad 1/2 elamust ja kaev. Nimetatud kinnistutel asuvaid hooneid ja rajatisi valdab õigusliku aluseta kostja. Hageja palub täpsustada mitterahalise nõude sõnastust järgmiselt: hageja palub kohtul kohustada kostjaid välja kolima ja vabastama hagejale kuuluva vara - kinnistutel Xxxx ja Xxxx Xxxx (reg. osa nr. xxxx, xxxx) asuvad hooned, ning keeldumise korral palub hageja kostjad välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Hageja palub kohtul mõista välja hagejale kuuluvatel kinnistutel Xxxx (reg.osa nr. xxxx) ja Xxxx (reg. osa nr. xxxx) asuvad hooned ja rajatised kostjate valdusest hageja valdusesse. Lisaks leiab hageja, et temal on õigus saada temale kuuluvatel kinnistutel xxxx ja Xxxx (reg osa nr xxxx, xxxx) asuvate hoonete kasutamise eest tasu vähemalt määras, mis vastab keskmisele turuhinnale, sest kostjapoolne ebaseaduslik hageja vara valdus ei võimalda hagejal saada oma varalt tulu muude isikute käest läbi seadusliku õigussuhte, kuivõrd kostja ebaseadusliku valduse tõttu on takistatud vara kasutamine nii kaasomanike eneste poolt kui ka selle väljaüürimine kolmandatele isikutele. Tegemist on saamata jäänud tuluga, mida hageja võiks saada, kui tal oleks võimalik ebaseadusliku valdusega koormamata vara üürile anda. Kostjat tuleb käsitleda vara õigusliku aluseta valdava ja kasutava isikuna, kuna kostja ei soovi vara vabatahtlikult vabastada ja hageja valdus-ja kasutusõiguse rikkumist lõpetada. VÕS § 1037 lg. 1 kohaselt on õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit või valdust kasutamise või muul viisil rikkunud isik kohustatud õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Hagiavalduses on kuni märtsini 2003.a. nõutud 711 krooni ja 60 senti kuus. Alates perioodist november 2003.a. on hageja nõudnud 1 000 krooni kuus. Seetõttu hageja suurendab nõuet 4981,20 + 11 000 = 15 981 krooni ja 20 senti. Kokku rahaline nõue 18 827 krooni ja 60 senti. Vastavalt asjatundja arvamusele (KB Uus Maa ekspertarvamus) võib tasuks olla ka 1 200 krooni kuus. Hageja leiab, et perioodi oktoober 2004.a. kuni jaanuar 2005.a. on ta õigustatud nõudma täiendavalt 4x1 200 = 4 800 krooni. Seega jääb rahaliseks nõudeks 20 000 krooni, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Hageja ei ole kostjalt tellinud "mehitatud valveteenust" ega muud teenust. Kostjapoolsed märkused hagejale teenuste osutamisest ei ole põhjendatud ega tõendatud ning on oma olemuselt vastuolus heade kommetega. Olematut nõuet tasaarvestada ei ole võimalik. Hageja osundab, et kostja on aastaid vallanud ebaseaduslikult hagejale kuuluvat vara, on tarbinud loata hagejale kuuluvat vara ja sellest tulenevaid hüvesid, mistõttu on loomulik ja iseenesest mõistetav, et temal on sellega seotud ka teatud isiklikud kulutused. Kostja on hageja vara loata kasutanud ja selle varaga ka omatahtsi "toimetanud", hageja arvates vististi eesmärgiga muuta ebaseaduslik valdus hageja vara üle enesele esteetiliselt meeldivamaks, talutavamaks. II. Kostja Kostja L K’i K’i kirjalikud kirjalikud vastused vastused. ed. Kostja hagi ei tunnistaja ja palub jätta see rahuldamata. Hageja on esitanud hagi ajal, mil Lääne-Viru Maakohtu menetluses on kostja hagid hageja ja A K'i vastu kinkelepingu tühistamiseks ja ühisvara jagamiseks (tsiviilasi nr. 2-731/99). Kohtuotsust hagis ei ole ja sellest tulenevalt ei ole võimalik hagejal esitada hagi AÕS § 80 alusel, sest vara kohta, mille välja nõudmist hageja soovib, on vaidlus kohtu menetluses. Kostja eeldab, et ta on hagetava vara omanik ja soovib nimetatut tõendada teistes tsiviilasjades tehtud jõustunud kohtuotsustega. Kuna kostja taotleb, et teda tunnistatakse eluruumi, mille eest hageja nõuab üüri tasumist, omanikuks, siis sellest tulenevalt on kostja seisukohal, et üürinõue ja üüriarvete esitamine on põhjendamatu ega ole kooskõlas VÕS-is sätestatud põhimõtetega. Hagi kohaselt lähtub hageja VÕS § 1037 lg. 1 sätetest. Kostja hagi ei tunnista, sest kostja on seisukohal, et tema valdus on olnud seaduslik. Seda kinnitavad muuhulgas A K’i avaldus Vihula Vallavalitsusele ja viimase poolt esitatud teatis notaribüroole, millest mõlemas on fikseeritud, et elamusse sisekirjutatud isikud jäävad elama A K'i majavalduse

elamispinnale. Vastavalt Viru Ringkonnakohtu otsusele 04.05.2004.a. on L K’i valdus olnud seaduslik ja teda tuleb kuni maa kinnistamiseni 04.10.2001.a. käsitleda hoone omanikuna. Omand hoonele lõppes seoses ehitise muutumisega kinnisasja oluliseks osaks. Samas ei muutunud aga L K'i valdus ebaseaduslikuks, sest kuni kohtuotsuseni, mis jõustus 18.10.2004.a., oli ta taotlenud omandiõiguse tunnustamist samale varale, mille kasutamise eest hageja tasu nõuab. Vara oli ja on hageja seaduslikus ja heauskses valduses. Vastavalt AÕS § 83 võib valdaja asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Kuna A K kui endine kolhoosipere liige oli vara jätnud kostjale, siis vara omaniku muutumisel jäi kestma kostja õigus vara vallata. Kostja on seisukohal, et tema poolt ei kuulu maksmisele tasu vara valdamise eest, sest kostja poolt on täidetud kõik vara allesoleku, säilimise, remondi ja korrasoleku kohustused. Sellest tulenevalt soovib kostja esitada tasaarvestusliku nõude hageja vastu. Kostja on hagejale kuuluvat vara valvanud, tagades sellisel moel vara säilimise. Arvestades keskmisi mehitatud valveteenuse hindu, kujuneb valveteenuse tasuks 1 500 krooni kuus. Kostja on igakuuliselt osutanud hagejale aiahooldusteenust ja majahoidja teenust 4 000 krooni eest kuus: aed ja aia tagune on korrastatud, muru niidetud, puud-põõsad lõigatud, hekk pügatud, ahjud- korstnad puhastatud, ruumid köetud ja koristatud, lumi koristatud. Nimetatud summa sisaldab kõiki vajaminevaid tööriistu, tarvikuid ja muid töövahendeid. Kostja on teinud igal aastal jooksvat remonti 3000 krooni ulatuses. Kokku moodustuks hagejale summa 276 000 krooni, millest kostja on nõus tegema tasaarvestust hageja poolt esitatud nõudega ja lugema tasaarvestatuks summa 18 827 krooni ja 60 senti. Sellisel juhul jääb hagejal kostjale hüvitada veel 257 172 krooni ja 40 senti. Lisaks sellele summale on kostja teinud ajal, mil elamu on olnud tema valduses, ehitus- ja remonditöid umbes 300 000 krooni ulatuses, mille kostja esitab täiendavalt koos kahju nõudega. Kostjad R K ja N K kohtule kirjalikku vastust ei saatnud. III. Asja kohtulik arutelu. Kohtuistungil hageja esindaja seletab, et omandiõiguse tunnustamise nõue on poolte vahel juba läbi vaadatud. Kohtud pole L K’i nõudeid tunnustanud ja on jätnud hagi rahuldamata. Igasuguste tuvastusnõuete esitamine ei saa kaasa tuua mingeid tagajärgi hageja omandiõigusele kinnistusraamatus. Hooned on kinnisasja oluline osa ja neid ei saa eraldi käsitleda. Kostja pole soovinud sõlmida ei üüri- ega rendilepingut ega ole tasunud ka ühtegi talle esitatud arvetest. Üüri ja rendisuhted kahepoolsed ja need ei saa tekkida ühepoolselt. Mitterahaline nõue on see, et kohus kohustaks kostjaid hageja vara vabastama. Mitterahaline nõue tugineb AÕS §-le 67 lg.1 ja 80 lg. 2. Omanik L K’i nõue on suunatud asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmisele. See, et hagejale kuuluvad kinnistud Xxxx ja Xxxx, on kinnistusraamatu väljavõtetega tõendatud. Et hooned seal asuvad, selles vaidlust pole. Hageja tugineb AÕS §-le 68, mille kohaselt on omanikul õigus vara käsutada ja kasutada ja õigus nõuda rikkumise vältimist. Omand on täielik võim asja üle. Omandiõiguse tunnustamise vaidlus on lahendatud ja pooled ei või sama vaidlust enam vaidlustada, kuna kohtuotsus on jõustunud. Kuna Viru Ringkonnakohtu otsus ei sisalda õigussuhete sõnaselgeid tuvastusi, siis kohus ei saa hakata seda otsust tõlgendama. Tõendamata on, et kostja oli üldse kolhoosipere liige, ta ei töötanud seal. Ka see, et kostja kasutas vara kui kolhoosipere liige, on tõendamata. Samas on ringkonnakohtu otsus andnud lahendi omaniku osas ja omanik on L K. Riigikohus on 03.04.2004 lahendis nr. 3-2-1-30-03 leidnud muuhulgas, et sedalaadi valduse vaidluse läbivaatamisel võib kohus hagi rahuldades tuvastada hageja omandiõigust. See on otsuse p.-s

siis kustutatakse esimesed nõuded. Hageja on kustutanud perioodi detsember 2002.a., jaanuar 2003.a. ja osaliselt veebruari 2003.a. Kuna nihkus üksnes periood, siis hageja nõuet ei vähenda. Hageja esindaja seletab, et esitatud nõue pole renditasu ei eluruumide ega kõrvalhoonete eest. Summat nõutakse kogu hoonete kompleksi eest ja on aluseta rikastumise nõue. Summa on selline, mida hageja oleks võinud saada. Rendilepingut ega üürilepingut pole kostja soovinud sõlmida, leides, et tema on omanik. Kostja esindaja viited tasaarvestuse aluseks olevatele asjaoludele pole tõendatud. Ühegi sellise teenuse osutamist pole ka kostja hagejaga kooskõlastanud. Tasaarvelduse tegemiseks on vaja kõigepealt VÕS § 198 järgi teha avaldus. Mingit avaldust pole tehtud. Ei saa tasaarveldada nõuet, mida olemas pole. Samas tasaarvestuse soovi näitamisega tunnistab kostja hageja rahalist nõuet. Järelikult on hageja L K’i rahaline nõue olemas. Samas on kostja vallanud ilma seadusliku aluseta hageja vara. Kui seal mingeid kulusid ka tekkis, siis need peaks kinni maksma kostja ja neid ei saa üldse mingil õiguslikul alusel tasaarvestada. Raha nõutakse üksnes L K’ilt. Selle raha osas saab möönda, et tegemist võib olla solidaarse nõudega kostjate vastu. Solidaarse nõude iseloom võimaldab hagejal aga nõuda nõude täitmist kõigilt ühiselt või mõnelt neist eraldi. Seda õigust hageja kasutab, nõudes L K’ilt 20 000 krooni. Hageja esindaja selgitab, et A K oma 06.10.1997.a avalduses võis otsustada, et osa isikuid jääb elamusse elama, kuid kinnistu omanikuks sai L K ja tema on pöördunud L K’i poole, et viimane seadustaks oma viibimise eluruumis ning et tekiks mingigi õigussuhe uue omanikuga. L K pole sellist määratlemist vajalikuks pidanud. Seega tal puudub igasugune õiguslik alus viibida seal kinnistul ja kasutada seal asuvat vara. Kostjad R ja N K on võtnud omaks, et ka nemad valdavad seda vara ja niisamuti, kui L K’il, puudub ka R ja N K’il õiguslik alus selle vara haldamiseks ja kasutamiseks. Nad pole viidanud ühelegi seadusele, mis annaks neile sellise õiguse hageja ees. Seega tuleb vara ka nende valdusest välja mõista hageja valdusesse. Ja kui nad keelduvad valdust üle andmast, siis laieneks otsuse täitmise kord ka neile. Esindaja palub hagi rahuldada, välja mõista L K’ilt 20 000 krooni hageja kasuks ning kinnistutel Xxxx ja Xxxx asuvad hooned ja rajatised kostjate valdusest hageja valdusesse ja kohustada kostjaid välja kolima. Kui nad keelduvad, siis kostjad välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Kohtukulud tuleb jätta kostja kanda. Hageja ise seletab, et abielludes A.K, ei teadnud tema kolhoosiperest midagi. Ai ema seletas kõik ära ja andis üle pärimise dokumendid, mille järgi vanaema pärandas maja Ai vennale, kes kinkis omakorda selle Aile. Hageja ütleb, et tema kolhoosis pole elanud ega tea sellisest asjast nagu kolhoosipere midagi ega saa ka aru, et see oli kolhoosipere vara. Tema teadis, et A. K võib seda maja kinkida. Tegelikult toimus vahetus– A kinkis maja ja tema kinkis Aile korteri. Tehingu tegemise ajal käis A merel ega saanud maade erastamise asju ajada. Aga A pidi saama maad erastada. Hageja lisab, et kostjad pole ise ka seal majas midagi teinud, seal on kõik lagunenud. Juba 15 aastat on sealt mööda sõidetud ja seda nähtud. Ükskord parandas A veetoru. Kostja L K’i K’i esindaja seletab, et hageja nõuded on põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu. Asjaõiguslik nõue AÕS § 80 lg. 2 alusel pole põhjendatud, sest kostjate valdus pole ebaseaduslik. Kostjad on vallanud vaidlusalust vara juba 60-ndatest aastatest alates. Vara oli kolhoosipere vara ja kui kolhoosipere liige A.K lahkus, siis vara jäi vallasasjana L K’i, N K’i ja R K’i valdusse ja omandisse. See asjaolu on tuvastamist leidnud Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004.a. otsusega, millega muudeti Lääne-Viru Maakohtu otsuse motiive. Vallasasjal omandit tunnustada ei saanud, sest vara on kinnistatud 2002.a. Kinnistamisega seotud otsused on vaidlustatud Lääne-Viru Maakohtus olevas tsiviilasjas nr. 2-639/02. Kinkelepingu tühisuse tunnustamises on menetluses tsiviilasi nr. 2-731/99, milles kostjad taotlevad selle lepingu, mille alusel L K väidetavalt sai vallasvara omanikuks ja edaspidi õiguse maa erastamiseks, tühistamist. Kostjad lähtuvad eeldusest, et vara on nende oma. Käesolevas asjas pole võimalik võtta seisukohta omandi tunnustamise osas, sest sellist nõuet esitatud pole, ja kohus ei saa lahendada nõuet, mida pole esitatud. Kui omand on tunnustamata, siis ei saa rahuldama hakata vara välja mõistmise nõuet enne viidatud kahe tsiviilasja lahendamist. Ringkonnakohtu otsuse järgi on valdus seaduslik kuni vallasasja kadumiseni ja selle ajani oli omanikuks L K.

Viru Ringkonnakohtu otsust saab käsitleda faktiliste asjaolude kindlakstegemisel. Seda, et L K oleks vallasasja omanik, seda otsus ei kajasta. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et tal on õigus hagis nimetatud vara kasutamiseks. See on ühisvara ja see jäi temale kui kolhoosipere liikmele. Peale maa kinnistamist elamu kinnisasja oluliseks osaks muutumine ei anna alust hinnata kostja kasutust ja valdust ebaseaduslikuks, sest kõik kinnistamisega seotud otsustused on vaidlustused. Ja enne vastavasisuliste otsuste puudumist ei saa otsustada, kas on tegemist ebaseadusliku valdusega. Lähtudes eeldusest, et valdus on seaduslik, võib igasugune omaniku valdus toimuda tasuta. Hagi rahuldada ei saa, sest hagi aluseks olevad õiguslikud alused on vaidlustatud. 1999.a. tegi hageja avalduse, milles ta on möönnud, et kostja elab selle pinnal ja et see toimub tasuta ning mainitakse võimalust mingisugustel tingimustel sõlmida üürileping. Seda, et kostjad peavad vabastama pinna, ei ole nõutud. Järelikult pole avaldusega kooskõlas öelda, et 1998.a. alates oleks valdus olnud ebaseaduslik. Kostja L. K on seisukohal, et kui ta ise on omanik, siis tasu nõue on alusetu ja pole põhjendatud. Hinnates kostjale saadetud arveid, selgub, et need ei vasta raamatupidamise seaduses sätestatud nõudeile. Kui kuni november 2003.a. pidas hageja küsitud tasu rendiks, siis järelikult pidas ta kuni selle ajani valdust täiesti seaduslikuks. Hageja on mõistlik inimene, ta teab milliseid dokumente ta välja saadab ja millised suhted on kostja ja tema vahel. Seega ei saanud ta eksida. Kui kuni november 2003.a. oli võlaõiguslik suhe, siis see välistab aluseta rikastumise sätete kohaldumise. VÕS § 1037 eeldab, et puudusid lepingulised suhted. Nõuded on üksteist välistavad. Kui on võlaõiguslik suhe, siis aluseta rikastumise sätete alusel raha saada pole ja hagi sellel motiivil rahuldada ei saa. Kui kohus leiab, et võlaõiguslik suhe on olemas ja esineb võlg 20 000 krooni, siis kostja selgitab, et kostja on vara alles hoidnud, hooldanud, teinud remonti ning hindab oma tööd ja aega 20 000 krooni vääriliseks. Esindaja palub jätta rahaline ja asjaõiguslik nõue rahuldamata. Kostja L K ise seletab, et 30 aastat on sellest möödas, kui hakkas lastega koos seda maja ilma abikaasata hooldama, sest abikaasa hoidis kõigest kõrvale. Pojad on juba viis aastat õigust taga ajanud. Hageja pole heauskne, kuna juba enne abielu registreerimist ta elas 10 aastat koos kostja abikaasaga. Ta oli seega kõigega kursis. Kostja ütleb, et abikaasa lubas kogu aeg, et ta kirjutab maja tema nimele ja et pole vaja muretseda. Siis järsku selgus, et maja oli ära kingitud. Kohe sai ka kohtusse pöördutud. Kostja R K hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata. Hageja nõude aluseks olev omand pole tekkinud õiguslikul alusel. Kinkeleping on algusest peale tühine ja kingi omandaja on olnud pahauskne. A.K võõrandas hooned teades, et tal pole selleks õigust. Veel 1994.a. oli ta nõus kirjutama kõik ema nimele, aga peale seda ta kadus. Ja mitte paber ei anna õigust, vaid mingi toiming. Selliseid toiminguid tehtud pole. Kui A.K lahkus kolhoosiperest ja jättis enda osa välja nõudmata, siis tollase TsK alusel jäi vara kolhoosipere liikmetele. AÕSRS § 16 lg.1 alusel alates 01.12.1993.a. kuulub kolhoosi- ja talupere vara kolhoosipere peale ja tema abikaasale või taluperemehele ja tema abikaasale ühiselt ja seoses sellega jäi vara L K’i perele. See omand ei saanud kaduda. Pole seadusega kooskõlas ja on arusaamatu, kuidas omand kohtus käimise ajal sai kinnistuda. Omandiõiguse tekkimine on pahatahtlik. Pole välja selgitatud, kuidas see vallasvara tekkis ja kuidas hageja sai ostueesõigusega maad erastada. Vallasomand oli L K’il. Kostja ütleb, et tema pole nõus midagi maksma ega ka välja kolima. Hageja teadis väga hästi, et see on L K’i kodu, aga ikkagi tehti peresisene tehing. 2 000 krooni maksmine ei tähenda hagiga nõustumist. See võib tähendada kasvõi seda, et teine pool on näiteks maamaksu maksnud. Kostja R K leiab, et hageja nõue on meelevaldne ja põhjendamata, samuti enneaegne, sest omandivaidlus pole lõppenud. Kostjate valdus on heauskne. See on olnud 45 aastat koduks kõigile kostjatele, mis annab asjale erilise suhte. Nüüd aga peale selle, et ema on ilma jäämas oma omandist, on ta ilma jäämas ka oma kodust. Kostja N K on Riga samal seisukohal ja leiab, et ringkonnakohtu otsus pole õiglane. Kui keegi ametnikest on oma tööd ebakorrektselt teinud, siis ei pea kostjad kannatama. Mõlemad kostjad kinnitavad, et viibivad L K’i kinnistutel, seal on nende kodu ja nad on sellesse investeerinud.

IV. Maakohtu otsuse põhjendused põhjendused ja resolutsioon. Kohus leidis, et õige on hageja esindaja väide, et miski ei takista kinnisasja omanikku omandi suhtes oma õigusi teostada. Hageja on seda ka teinud ja hagi kohtusse esitanud, sest kostjad pole olnud nõus kohtuväliselt asja lahendama. Lääne-Viru Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr. 2-731/99 on esitatud hagi A.K’i ja L K’i vastu kinkelepingu tühistamiseks. Hageja L K kinkelepingu pooleks ei ole. Võlaõiguslikust kinkelepingust tekivad õigused ja kohustused vaid selle võlasuhte osalistele. Kinkelepingu esemeks on vallasvara. Tsiviilasjas nr. 2-69/02 L K’i hagis A.K’i vastu omandiõiguse tunnustamise nõudes on jõustunud kohtuotsus olemas. Otsusega on jäetud hagi rahuldamata. Samas asjas tehtud ja esitatud Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004.a. otsuses on sõnaselgelt kirjas, et vallasvarana olnud ehitised on muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Vallasasi õiguslikus tähenduses on hävinud ja omand vallasasjale lõppenud. Ringkonnakohus on ka selgitanud, et sellises olukorras, kus vallasasi on hävinud, saab hageja oma huve kaitsta kohustusõigusliku hagiga, näiteks kas kahju hüvitamise või alusetust rikastumisest tulenevate sätete alusel. Seega kinkelepingu tühistamine ei muuda olematuks kinnisasja olemasolu, ega ole aluseks kinnisasja omaniku muutumisele. Kinnisasja omanik on L K. Asjakohased ei ole kostja R.K’i ja N.K’i viited sellele, et ringkonnakohtu otsus pole õige. Esimese astme kohus ei saa tõlgendada ega hinnata kõrgema astme kohtu otsuseid ega selles esitatud seiskohti, samuti arvustada ametnike tegemisi või tegemata jätmisi. Et omandi osas on otsus olemas, ei oma tähtsust kostja esindaja viidatud avaldused. Kuni 30.06.2003.a. kehtinud AÕS § 57 lg. 1 sätestas, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Kinnistusraamatu kande aluseks olevaid asjaolusid tsiviilasjas nr. 2-731/99 ei ole vaidlustatud. Kui kande aluseks on asjaõigusleping, siis nii kehtinud kui kehtiva TsÜS sätete kohaselt saab ka seda vaidlustada tehingu teinud isik. Kuni kinnistusraamatusse tehtud kande õiguslik alus ei ole ära langenud, on kanne kehtiv. Kuna kinnisasi tekib kinnistusraamatusse kandmisega, ei ole kinkelepingu tühistamine ka kinnistusraamatu kande muutmise aluseks. Järelikult ei ole vaidluse lahendamine sõltuvuses ka lahendist kinnistusraamatu kande ebaõigeks tunnistamise ja ebaõige kinnistusraamatu kande parandamise nõudes (tsiviilasja nr. 2-639/02). Hagi on esitatud AÕS § 80 alusel, mis eeldab et kostja peab AÕS § 83 lg. 1 järgi nõude vaidlustamisel tõendama, et hageja ei ole omanik või et kostjal on õigus vallata vara mõne asjaõiguse või muu õiguse alusel. TsMS § 91 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma nõudeid või vastuväiteid. Kostja ei esitanud ega tõendanud selliseid asjaolusid, samuti muid asjaolusid, mis oleksid mõjuvaks põhjuseks hagi rahuldamata jätmisele. Selline jõustunud kohtulahend, mis hageja omandit kinnitab, on olemas. Kinnistamisotsuste vaidlustamine ei tähenda omandiõiguse vaidlustamist. Ringkonnakohtu otsuses ei ole leitud, et kuni kinnistamiseni oli L K mingi vara omanik. AÕS § 80 lg. 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Et kostjad omaniku vara valdavad, selle üle vaidlust pole. Järelikult pole asjas olulised ei kinkeleping, A.K’i avaldus ega Vihula Vallavalitsuse teatis ning hagi hagejale kuuluva omandi kostjate valdusest väljamõistmise nõudes kuulub rahuldamisele kõigi kolme kostja suhtes. Kostjad R.K ja N.K on omaks võtnud, et nad valdavad hageja omandit. Rahvastiku arvestuse andmebaasi andmeil on mõlema kostja elukoht vaidlusaluse vara asukoht. TsMS § 116 kohaselt, kui üks pool võtab omaks asjaolu, millele teine pool rajab oma nõude või vastuväite, loeb kohus omaksvõetud asjaolu tõendatuks, kui see ei riku teiste protsessiosaliste õigusi ega seaduslikke huve ja kui omaksvõttu ei mõjutatud pettuse ega vägivallaga ning see ei rajanenud eksimusel. Selliseid asjaolusid ei tuvastatud. Vastavalt TsMS § 232 võib kohus kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra, täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kohus leidis, et hageja taotlus on põhjendatud rahuldada ja kohtuotsuse täitmise kord määratleda, kuid selliselt, et kohustada kostjaid vabastama hagejale kuuluv vara ühe aasta jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest, sest tegemist on koduga ja sellise vara vabastamisega, mida on kasutatud aastakümneid ja eeldab selletõttu ka enam aega ümberasumiseks.

Rahalise nõude osas leidis poolte seletustega tõendamist, et lepingulised suhted poolte vahel puuduvad. Kostja valdab ja kasutab hageja omandit ja on kohustatud juhul kui puuduvad teistsugused kokkulepped, selle eest tasuma, hoolimata sellest, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik. AÕS § 85 lg. 1 kohaselt valdaja vastutab asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037-1040. VÕS § 1037 lg. 1 kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Samas sätestab VÕS § 1038, et rikkujal, kes ei teadnud oma õigustatuse puudumisest ega pidanudki sellest teadma, ei ole § 1037 lg. 1 ja 4 sätestatud kohustusi niivõrd, kuivõrd ta ei ole rikkumise teel saadu väärtuse ulatuses enam rikastunud ajal, mil ta enda vastu nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Rikastumise ulatuse kindlaksmääramisel ei võeta arvesse saadu omandamiseks tehtud kulutusi. Kostja L K sai hageja omandist teada maa kinnistamisel 2001.a. ja samuti Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004.a. otsusest. Esimese arve esitamisega sai ta ka teada, et tema vastu esitatakse vara kasutamise eest rahaline nõue, mis tahes sõnastuses see arvel ka ei väljendu. Seega kuulub rahaline nõue rahuldamisele, kuid osaliselt. TsÜS § 71 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Võttes aluseks hageja enda esitatud arved eluruumide ja kõrvalhoonete renditasu kohta ja asjaolu, et kostja ei ole seda kuu tasu vaidlustanud, vaid on sellest lähtuvalt maksnud juba 2 000 krooni, pidas kohus õigeks võtta aluseks hageja määratletud 711 krooni ja 60 senti ning mõista L K’ilt hageja kasuks välja hüvitisena alates 2002.a. detsembrikuust kokku 19 348 (711 krooni ja 60 senti x 30 kuud = 21 348 krooni – 2 000 krooni = 19 348) krooni. Kohus leidis, et iga mõne kuu tagant summa suvaline suurendamine 1 000 kroonile, siis 1 200 kroonile ei ole kooskõlas VÕS § 6 lg. 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Vastavalt TsMS § 60 lg. 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 46 kohaselt mõistetakse kohtukuluna riigilõivu ja asja läbivaatamiskulusid, kusjuures viimaste seas muuhulgas ka õigusabikulusid. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis jätab kohus poolte tehtud kohtukulud tervikuna poolte endi kanda. Lähtudes tuvastatust kohus kohaldas sätteid AÕS § 68, § 80, VÕS § 1037 ning juhindus TsMS § 60 lg. 1, § 91, § 224- 231 nõudeist. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirja Tooming

Lea Herne

Tartu Ringkonnakohtu 09.05.2011

RESOLUTSIOON

Jätta L K`i, R K ́i ja N K`i apellatsioonkaebus rahuldamata. Rahuldada L K`i apellatsioonkaebus. Tühistada Viru Maakohtu 15. juuli 2005 otsus osas, millega kohustati L K`i, R K `i ja N K`i ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest vabastama L K`ile kuuluvatel ja Xxxx asuvatel kinnistutel Xxxx ja Xxxx paiknevad hooned ja rajatised; millega mõisteti L K `ilt L K`i kasuks välja 19 348 krooni ning millega jäeti poolte menetluskulud nende endi kanda. Teha tühistatud osas uus otsus ja lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „1. Rahuldada hagi täielikult.

Xxxx (reg nr xxxx) paiknevad 1⁄2 elamust ja kaev ning Xxxx (reg nr xxxx) paiknevad saun ja garaaž L K`i valdusesse. Kohustada L K`i, R K `i ja N K`i vabastama L K`ile kuuluvatel ja Xxxx asuvatel kinnistutel Xxxx ja Xxxx paiknevad hooned ja rajatised. Vabastamisest keeldumise korral tõsta L K, R K ja N K välja teist eluruumi vastu andmata.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.