Tartu, 8. aprill 2026 Tartu kohtumaja (Kalevi 1, 51010, Tartu, e-post [email protected])
Tsiviilasja number
2-25-14147
Tsiviilasi
B2 Impact OÜ hagi N.L-i vastu 8011 euro 83 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks
Tsiviilasja hind
10 308 eurot 47 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja B2 Impact 11542046), volitatud Ternikova
OÜ (registrikood esindaja Anzhela
Kostja N.L (isikukood XXX, elukoht XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ 29.08.2025 hagi N.L-i vastu 8011 euro 83 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks ESTO AS ja N.L-i vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingutest nr #5023685672 ja nr #716821785115.
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada otsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb
esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 29.08.2025 hagi N.L-i (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 8011 eurot 83 senti (3991,83 + 4020) ja kõrvalnõuded tulenevalt ESTO AS (krediidiandja) ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingutest. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid krediidiandja ja kostja kaks lepingut.
1.1.Krediidiandja ja kostja sõlmisid 11.02.2021 tarbijakrediidilepingu nr #5023685672, mille järgi sai kostja krediiti 2000 eurot, intress 39,9% aastas, kogukulu 4707 eurot 73 senti, väljavõtutasuga 65 eurot 50 senti, krediidikulukuse määr oli 57,73% aastas (leping I). Krediidiandja ja kostja sõlmisid lepingule I kolm lisa: 15.10.2023 lepingu I lisa I (dtl 36–41), millega suurendati limiiti 4000 euroni, intress oli 40,7% aastas, kogukulu 5450 eurot 32 senti, väljavõtutasuga 0 eurot, krediidikulukuse määr oli 49,22%.
21.01.2024 lepingu I lisa II (dtl 51–57), millega lepiti kokku uues intressimääras 42% aastas, kogukulu 5570 eurot 23 senti, väljavõtutasu 0 eurot, lepingutasu 0 eurot, krediidikulukuse määr 51,11%.
08.08.2024 lepingu I lisa III (dtl 66–71), millega lepiti kokku uues intressimääras 40,6% aastas ja krediidikulukuse määr oli 49,91% aastas, kogukulu 5424 eurot 97 senti, väljavõtutasu 0 eurot. Krediidiandja tegi kostja arvelduskontole lepingu I kehtivuse ajal väljamakseid kokku 8521 eurot 7 senti (dtl 4).
Hageja leiab, et krediidiandja järgis lepingu I ja selle lisade sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 3–4), kui ta tegi krediidiotsuse langetamiseks analüüsi kostja sissetulekutest ja finantskohustustest kostja esitatud andmete ja avalikest andmebaasidest saadud teabe põhjal. Krediidiandja lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja krediiditaotluses märgitud sissetulekust 1800 eurot ja finantskohustusest 400 eurot ning kontrollis kostja arvelduskonto väljavõtet (dtl 72–121). Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja on võimeline täitma lepingust 1 tulenevaid kohustusi lepingus I kokkulepitud tingimustel, tuginedes kostja esitatud andmetele, avalikest andmebaasidest saadud teabele ja krediidiandja välja töötatud automatiseeritud süsteemist saadud hinnangule (dtl 122–124) kostja krediidivõimelisuse kohta. Hageja hinnangul rikkus kostja lepingut I, kui ta jättis kolm järjestikust osamakset 15.10.2024, 15.11.2024, 15.12.2024 ja ka 15.01.2025 (dtl 175–178) tähtaegselt tasumata. Krediidiandja edastas 30.12.2024 kostjale lepingurikkumise tõttu tema e-posti aadressile teate (dtl 179–182), milles andis kostjale võlgnevuse 635 eurot 51 senti tasumiseks täiendava tähtaja 13.01.2025 ning hoiatas kostjat, et tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu üles VÕS 416 lg 1 kohaselt. Krediidiandja pakkus kostjale võimalust pidada läbirääkimisi (dtl 4). Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja 14.01.2025 lepingu I üles ning saatis lepingu I lõpetamise teate kostjale. Krediidiandja loovutas 31.01.2025 lepingust I tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja saatis kostjale 05.03.2025 hagihoiatuse (dtl 234–236). Lepingu I ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks. 2
1.2.Krediidiandja ja kostja sõlmisid 29.03.2024 tarbijakrediidilepingu nr #716821785115 (leping II), mille järgi sai kostja krediiti 4020 eurot, mille krediidiandja kandis 29.03.2024 kostja arvelduskontole (dtl 194). Kostja kohustus tagastama krediidi 60 osamaksega maksegraafiku järgi, igakuine osamakse oli 150 eurot 15 senti, igakuine haldustasu 3 eurot 90 senti, intress 23,50% aastas, krediidi kogukulu 9009 eurot. Krediidikulukuse määr oli 45,19%. Krediidiandja järgis lepingu II sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 5–6), kui ta tegi krediidiotsuse langetamiseks analüüsi kostja sissetulekutest ja finantskohustustest kostja esitatud andmete, kostja arvelduskonto väljavõtte ja avalikest andmebaasidest saadud teabe põhjal. Krediidiandja lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja sissetuleku arvestamisel arvelduskonto väljavõttest (dtl 195–213), mille kohaselt oli kostja nelja kuu keskmine sissetulek 2925 eurot 98 senti. Krediidiandja arvestas kostja finantskohustusteks 700 eurot, tuginedes kostja poolt krediiditaotluses märgitud finantskohustustele 200 eurot ja majapidamiskuludele 500 eurot (500+200). Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja on võimeline täitma lepingust II tulenevaid kohustusi lepingus II kokkulepitud tingimustel, tuginedes kostja esitatud andmetele, avalikest andmebaasidest saadud teabele ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud süsteemist saadud hinnangule (dtl 214–217). Kostja rikkus lepingut II, kui ta jättis kolm järjestikust osamakset 15.11.2024, 15.12.2024 ja 15.01.2025 (dtl 218–223) tasumata. Krediidiandja edastas 30.12.2024 kostja lepingurikkumise tõttu kostja e-posti aadressile teate (dtl 224–227), milles andis kostjale võlgnevuse 465 eurot 45 senti tasumiseks täiendava tähtaja 13.01.2025 ning hoiatas kostjat, et tähtaegselt tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu üles VÕS 416 lg 1 kohaselt. Krediidiandja pakkus kostjale võimalust täiendava tähtaja jooksul läbirääkimisi pidada (dtl 6). Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, saatis krediidiandja kostjale 13.01.2025 lepingu II lõpetamise teate ning ütles lepingu 14.01.2025 üles. Krediidiandja loovutas 31.01.2025 oma lepingust II tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja edastas kostja kodusele aadressile ja e-posti aadressile 03.02.2025 nõudekirja (dtl 228–230), 14.02.2025 pretensiooni (dtl 231– 233) ja 05.03.2025 hagihoiatuse (dtl 234–236). Lepingu II ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks.
1.3.Hageja palub kostjalt lepingust I tulenevalt välja mõista: põhivõlg 3991 eurot 83 senti intress 562 eurot 54 senti sissenõutavaks muutunud viivis 15.01.2025–29.08.2025 eest 270 eurot 25 senti edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (3991 eurot 83 senti) alates 30.08.2025 kuni põhivõla tasumiseni Hageja selgitas lepingust I tuleneva nõude kujunemise kohta, et kostja lepingust I tulenev põhivõlg on 3991 eurot 83 senti (9524,07–5531,24). Krediidiandja on lepingu I alusel väljastanud kostjale krediiti kokku 9524 eurot 7 senti (dtl 125–174). Kostja on teinud tagasimakseid 9087 eurot 2 senti, millest 5532 eurot 24 senti on arvestatud põhinõude katteks. Kostja tagasimaksetest krediidiandjale on arvestatud intressi katteks 3169 eurot 31 senti. Kostja ei ole tasunud intressi 10.09.2024–14.01.2025 osamaksete eest, intressimäär on võrdne lepingu I viimases muudatuses lisa III ette nähtud intressimääraga 40,60% aastas. Kostja ei ole tasunud lepingus I sätestatud haldustasu 13 eurot 60 senti (dtl 8) ehk 3 eurot 40 senti kuus perioodi 20.08.2024–14.01.2025 eest. Kostja viivisevõlgnevus on 270 eurot 25 senti seisuga 29.08.2025. Kostja ei ole tasunud viivist 15.01.2025–29.08.2025, viivisemäär on võrdne VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määraga.
1.4.Hageja palub kostjalt lepingust II tulenevalt välja mõista: põhivõlg 4020 eurot 3
intress 327 eurot 90 senti
sissenõutavaks muutunud viivis 15.01.2025–29.08.2025 eest 272 eurot 15 senti edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt alates 30.08.2025 kuni põhivõla tasumiseni
haldustasu 15 eurot 60 senti
Hageja selgitas, et lepingust II tuleneva nõude kujunemise kohta, et põhivõlg on 4020 eurot. Krediidiandja väljastas kostjale krediiti 4020 eurot (dtl 194). Kostja tegi tagasimakseid 900 eurot 90 senti, millest 0 eurot arvestati põhinõude katteks. Kostja tagasimaksetest on arvestatud intressi katteks 877 eurot 50 senti. Kostja ei ole tasunud intressi 10.09.2024–14.01.2025 osamaksete eest, intressimäär on võrdne lepingus II ette nähtud intressimääraga 23,50% aastas. Kostja ei ole tasunud lepingus II sätestatud haldustasu 15 eurot 60 senti (dtl 9), mis on 3 eurot 90 senti kuus perioodi 20.08.2024–14.01.2025 eest. Kostja viivisevõlgnevus on 272 eurot 15 senti. Kostja ei ole tasunud viivist 15.01.2025– 29.08.2025 eest, viivisemäär on võrdne VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määraga.
1.5.Hageja palub lisaks eeltoodule välja mõista 35 eurot, mis on sissenõudmiskulud, mis seostuvad kostjalt kohtuväliselt lepingutest I ja II tuleneva võla sissenõudmisega ja hõlmavad 25 eurot 03.02.2025 nõudekirja eest, 5 eurot 14.02.2025 pretensiooni ja 5 eurot 05.03.2025 hagihoiatuse saatmisega kostja kodusele ja e-posti aadressile, kokku 35 eurot (25+5+5). Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 840 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
2.Tartu Maakohus võttis 04.09.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21 päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse kätte 18.10.2025 kl 23.59 isiklikult allkirja vastu tähtsaadetisena. Kostjal oli võimalik esitada hagile vastus hiljemalt 08.11.2025. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hageja nõueete aluseks olevad krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud lepingud I ja II tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingud kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I). Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid ning teeb menetluslikud otsustused (II). I
6.Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPRFinance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva
4
intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).
6.1.Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).
6.2.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
6.3.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 403 3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
7.Kohus leiab, et lepingud I ja II on sõlmitud kehtivalt, krediidikulukude määr ei ületanud krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda VÕS § 4062 mõttes. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta järgis lepingute I ja II sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
7.1.Kohus selgitas 09.03.2026 tõendamiskoormist, andis teada, et kohtu esialgsel hinnangul ei järginud krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet, esitas täpsustavad küsimused ning andis hagejale võimaluse vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist täiendavalt täpsustada ja tõendada (dtl 249–252). Hageja esitas 20.03.2026 nõuete osalised ümberarvutused kummagi lepingu kohta. Täiendavaid tõendeid hagejavastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta ei esitanud. Kohus oli hagejale selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab VÕS § 4034 lg 13 järgi krediidiandja.
7.2.Kohus leiab, et hageja ei tõendanud, et krediidiandja järgis lepingu I ja selle lisade ning ja lepingu II sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt tuvastab kohus, et krediidiandja ei lähtunud lepingu I ja selle lisade sõlmimisel kostja tegelikest sissetulekutest ja väljaminekutest. Krediidiandja kostja finantsolukorra analüüsi (dtl 122–124) kohaselt oli kostja kolme kuu maksimaalne sissetulek 735 eurot 47 senti, kuid krediidiandja lähtus krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud sissetulekutest 5
1800 eurot. Automatiseeritud analüüsis kasutatud teabe kohaselt oli kostja õpilane, kellele maksti viimati palka kolm kuud enne analüüsi tegemist (dtl 123). Hageja esitatud finantsolukorra analüüsi süsteemiväljavõtetest (dtl 123) ei nähtu, mis olid kostja väljaminekud lähtuvalt kostja arvelduskonto väljavõtetest (dtl 72–121). Kohus leiab, et hageja ei tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka krediidiandja kostjaga lepingu II sõlmimise. Krediidiandja väitel hindas ta kostja krediidivõimekust, kuid lähtud kostja esitatud teabest kostja finantskohustuste kohta 700 eurot, isegi krediidiandja automatiseeritud analüüsi kohaselt olid kostja nelja kuu keskmised finantskulud aga 896 eurot 86 senti (dtl 215). Kohtule on esitatud andmeid, kuid need on vastuolulised ning neist ei nähtu, et krediidiotsuse tegemisel oleks kostja tegelikud sissetulekud ja kohustused nõutava hoolega välja selgitatud ega seda, et neist oleks reaalselt ka lähtutud. II
8.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on VÕS § 403 4 lg-te 6 ja 7 järgi, et kostjalt saab VÕS § 4034 lg 7 kohaselt nõuda vaid põhivõlga ja seadusjärgset intressi, kuid muid tasusid (sh lepingutasu) kostja ei võlgne. Hageja esitas ümberarvutused (dtl 256–266). Hageja on tuginenud lepingute I ja II ülesütlemisele. Hagejal oli õigus lepingud I ja II kehtivalt üles öelda, eeldusel, et VÕS § 416 mõttes olid täidetud lepingute I ja II ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused ka VÕS § 4034 lg 7 ümberarvutuse kontekstis: krediidiandja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte kostja on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, krediidiandja andis tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist krediidiandja pakkus tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.
9.Hageja selgitas ümberarvutuste kontekstis lepingu I kohta, et põhivõlg on 437 eurot 5 senti, sest kostja sai krediiti 9524 eurot 7 senti ning on tagasimakseid teinud 9087 euro 2 sendi eest eurot (dtl 257). Hageja ei esitanud erinevalt lepingust II ümberarvutust maksegraafikuna. Hageja soovis saada seadusjärgse intressina 738 eurot 24 senti perioodil 12.02.2021– 14.01.2025, kuid esitas intressiarvutuse ekslikult selliselt, nagu kogu väljastatud krediit oleks muutunud sissenõutavaks 12.02.2021, kostja ei oleks ühtegi tagasimakset teinud ning arvestamata seda, et ka igakuiseid intressimakseid tasutakse maksegraafiku alusel. Hageja on lisaks palunud välja mõista viivis VÕS 113 lg 1 teises lause sätestatud määras viivise põhivõlalt (437 eurot 5 senti) alates 15.01.2025 kuni põhinõude tasumiseni.
9.1.Kohus saab hageja käsitlusest aru selliselt, et hageja hinnangul ütles krediidiandja ka juhul, kui arvestada VÕS § 4034 lg 7 mõttes vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kaasnevaid tagajärgi, kehtivalt üles 14.01.2025. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei ole esitanud ümberarvutust maksegraafikuna, mille juures on ühtlasi toodud laekumised kostjalt, ei ole kohtul võimalik hinnata, millal oleks kostja ümberarvutustega maksegraafiku järgi jäänud kolme maksega viivitusse. Hageja ei ole seega tõendanud, et krediidiandja ütles 14.01.2025 lepingu kehtivalt üles. Kui ka kostja põhivõlg oleks 14.01.2025 seisuga olnud 437 eurot 5 senti, ei ole uue ümberarvutusi arvestava maksegraafikuta võimalik öelda, kas ja kui siis millises ulatus oleks see põhivõla jääk sissenõutavaks muutunud.
9.2.Eeltoodut arvestades tuleb hagi jätta lepingust I tuleneva põhivõla nõude osas rahuldamata, sest hageja ei tõendanud, et krediidiandja ütles 14.01.2025 lepingu I VÕS § 4034 6
lg 7 tagajärgi arvestades kehtivalt üles. Kohus on kõik selgitused andnud 09.03.2025 määruses ning koostanud hageja jaoks isegi ümberarvutuse näidistabeli (dtl 249), millega on hagi suuremas osas hageja jaoks ära lahendanud, kohtu selgitamiskohustus kaugemale ei ulatu, see on hageja valik, et ta selgitusi arvesse ei võtta. Kohus lisab, et seda arvestades on lepingu I kehtiv, kohus lisab, et hageja ise ei ole lepingupool ega saa seetõttu kujundusõigusi kasutada.
9.3.Kuivõrd hageja ei esitanud lepingust I tulenevaid nõudeid maksegraafikuna, ei ole võimalik rahuldada ka lepingust I tulenevat seadusjärgse intressi nõuet, hageja lähenemine on ekslik, kui ta arvutas intressi kostja tagasimakseid arvestamata ning selliselt nagu oleks kogu krediidi 9524 euro 7 sendi tagastamise päev olnud lepingu sõlmimise päev. Kuna hageja ei ole esitanud lepingust I tulenevaid nõudeid maksegraafikuna, ei ole kohtul võimalik hinnata seda, milline oleks ümberarvutuste kohane seadusjärgne intress ning milline oleks nõue praeguse seisuga. Rahuldamata tuleb jätta ka seadusjärgne viivisenõue alates lepingu I ülesütlemisest, sest hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks lepingu I 14.01.2025 kehtivalt üles öelnud, seetõttu ei muutunud sissenõutavaks ka kogu põhivõlg ning nõuda ei saa viivist kogu põhivõlalt.
10.Hageja esitas kohtule lepingu II kohta ümberarvutused ning oli neis seisukohal, et ümberarvutuste korral öeldi lepingu II kehtivalt üles 29.08.2025 ehk hagi esitamise ajal. Kohus leiab, et hageja esitatud ümberarvutustest nähtuvalt olnuks kostja lepingu II puhul viivituses 15.05.2025, 15.06.2025 ja 15.07.2025 maksetega kolmel järjestikusel korral, mis võinuks anda krediidiandjale aluse lepingu II kehtivalt üles öelda (dtl 265–266). Eeltoodust nähtub ühtlasi, et krediidiandja ei öelnud 14.01.2025 lepingut II kehtivalt üles, sest kostja ei olnud tolleks ajaks kolme järjestikuse maksega viivituses uue ümberarvutustega maksegraafiku järgi.
10.1.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldamata jätta ka lepingust II tulenevate nõuete osas, sest hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja ütles 14.01.2025 lepingu kehtivalt üles, kuivõrd selleks ajaks ei olnud täidetud VÕS § 416 lg 1 kohane tingimus, et kostja oleks olnud tolle aja seisuga kolme järjestikuse maksega viivituses. Leping II ei ole kehtivalt üles öeldud, leping II kehtib ümberarvutusi arvestades ning kuivõrd leping II ei öeldud kehtivalt üles, ei ole sissenõutavaks muutunud kogu põhivõlg ning puudub alus nõuda seadusjärgset viivist kogu põhivõlalt.
10.2.Hageja palus ümberarvutuste järgi välja mõista põhiosa 3119 eurot 10 senti ning seadusjärgne viivis alates lepingu ülesütlemise päevast 29.08.2025, kui hageja hinnangul sai leping kehtivalt üles öeldud VÕS § 4034 lg 7 tagajärgi arvestades. Kohus lisab, et hagejale on loovutatud krediidiandja ja kostja vahelisest lepingust tulenevad nõuded, ta ei ole lepingupool ega saa seetõttu kujundusõigusi kasutada. Hageja ei ole nõude loovutamist täpsemalt tõendanud ega ka väitnud, et tal peaks olema mingil põhjusel õigus kasutada krediidiandja asemel kujundusõigusi. Kujundusõigusi ei saa eraldada nende aluseks olevast võlasuhtest, need ei ole eraldi loovutatavad ning neid on võimalik üle anda üksnes koos lepingulise suhtega tervikuna, st lepingu ülevõtmise teel (VÕS § 179) (RKTKo 10.06.2009, 3-2-1-55-09, p 10).
11.Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik 7
Susann Liin
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.