2-10-50975/4 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Hageja palub kostjatelt välja mõista võlg 500 000 krooni ja viivised summas 499 999 krooni perioodi 11.09.2007-12.09.2010 eest ning 0,5% päevas kuni nõude täitmiseni. Kohtuistungil täpsustas hageja, et tema nõue on solidaarne ning protsendina nõutav viivis tuleks välja mõista hagi esitamisest. 11.09.2007 sõlmitud laenulepinguga andis hageja ÜU(edaspidi võlgnik) laenu summas 500 000 krooni tähtajaga 12.10.2007, mida käendas TL (edaspidi käendaja). Võlgnik kinnitas laenulepingus, et on laenu kätte saanud. Laenu ei ole tagastatud. Lepingus on kokku lepitud viivises 0,5% päevas. Hageja märgib täiendavalt, et käenduse puhul ei ole tegemist tarbijakäendusega. Kostjate vastuväited ja nende põhjendused Kostja ÜUei ole hagile vastanud. Hagimaterjalid on ta isiklikult kätte saanud. Kostja TL hagi ei tunnista. Käendaja leiab, et tegemist on tarbijakäendusega. Asjaolu, et kostja oli mõne äriühingu juhatuse liige, ei oma antud juhul tähtsust, sest tegemist ei ole juriidilise isiku kohustuse tagamisega majandus- või kutsetegevuse raames. Tarbijakäendus on kehtiv vaid siis, kui selles on sätestatud tarbija käenduse piirmäär, mis aga antud lepingus puudub. Seetõttu on käendus tühine. Hageja väide, et käendaja ei ole tarbija, on paljasõnaline. Käendaja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtu põhjendused Kohtuistungile jäi ilmumata ÜU. Kostja on kohtule telefonis teatanud, et elab XXX. Sellel aadressil on hagimaterjalid ka isiklikult allkirja vastu temale kätte toimetatud. Kohtule on kostja teatanud, et kohtuistungile ta kohale sõitma ei hakka. Kohtuistungile kostja ei ilmunud. Kutse on edastatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 314 lg 8 alusel. Kohus loeb kutse kättetoimetatuks. Menetlusosalised leidsid, et vaatamata võlgniku ilmumata jäämisele saab asja sisuliselt arutada. Kohus arutas asja sisuliselt TsMS § 410 alusel. 11.09.2007 on hageja ja võlgnik sõlminud laenulepingu, mille kohaselt andis hageja võlgnikule laenu summas 500 000 krooni tähtajaga 12.10.2007, intressiga 8% kuus. Lepingus lepiti kokku viivises 0,5% laenusummast päevas (t lk 6-8). Lepingule on käsikirjaliselt kirjutatud „mina TL isikukood XXX käendan tehingut“. Hageja on 500 000 krooni 12.09.2007 üle kandnud võlgniku kontole (t lk 9). Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Antud tõenditega on tõendamist leidnud, et hageja on võlgnikule laenu andnud summas 500 000 krooni. Võlga ei ole tähtpäevaks tagastatud. Hageja ja võlgniku vahel on seega laenusuhe. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt „laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.“ Kuivõrd võlgnik ei ole laenu tagastanud, on hagejal õigus VÕS § 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 ning 6 alusel õigus nõuda laenu tagastamist ning lepingus kokku lepitud viivise tasumist. Kohtupraktika on aktsepteerinud viivist kuni põhivõla ulatuseni. TsMS § 367 võimaldab hagi esitamisest viivise välja mõista ka protsendina. Hagi on esitatud 12.10.2010. Kohus leiab, et hageja nõue võlgniku vastu on põhjendatud ning võlgnikult tuleb välja mõista põhivõlg 500 000, viivised 499 999 krooni ning alates 12.10.2010 0,5% päevas kuni põhinõude tasumiseni. Kuivõrd käesoleval ajal kehtib maksevahendina euro, arvestab kohus need summad ümber

eurodesse. Eesti kroonide ümberarvestamisel eurodesse lähtub kohus kehtivast Euroopa Keskpanga vahetuskursist ja euro kasutusele võtmise seaduse §-s 5 sätestatud arvestusreeglitest. Hageja on esitanud nõude ka käendaja vastu. Käendaja vaidleb sellele nõudele vastu ja leiab, et käendusleping on tühine. VÕS § 142 lg 1 järgi „käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.“ Kooskõlas VÕS § 143 „tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.“ Kohus leiab, et antud juhul on tegemist tarbijakäenduslepinguga. Nimelt on käendaja füüsilise isikuna käendanud teise füüsilise isiku laenu. Kohus on teinud hagejale ettepaneku tõendada, et käendusleping on kehtiv (t lk 20-22). Kohtuistungil tugines hageja 06.04.2010 e-kirjale väites, et teisi tõendeid hagejal antud asjaolu kohta ei ole. Hageja on lisanud hagile ekirjavahetuse käendajaga (t lk 11-19, 23-27). E-kirjavahetusest ega ka 06.04.2010 e-kirjast (t lk 15, 23) ei nähtu, et käendaja oleks tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. Selles e-kirjas on käendaja kirjutanud hagejale, et „Nagu Sa oled aru saanud, et sellest ärist, kuhu see kapital paigutati, seda enam tagasi ei tule“. Sellest lausest ei saa kohus tuletada, et käendaja on tegutsenud enda majandus- või kutsetegevuse raames. Mingit konkreetset seost majandus- või kutsetegevusega kohtul tuvastada ei ole võimalik. Viide võlgniku võimalikule äritegevusele ei too automaatselt kaasa järeldust käendaja äritegevusest. Seetõttu leiab kohus, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Kuivõrd tegemist on tarbijakäenduslepinguga, on see leping VÕS § 143 lg 2 alusel tühine, kuna lepingus ei ole sätestatud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat. Tühist lepingut ei pea täitma ning hageja nõue on seetõttu käendaja suhtes alusetu. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt. Hageja nõue võlgniku suhtes kuulub rahuldamisele ja käendaja suhtes rahuldamata jätmisele. Menetluskulud jagab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel. 50% hageja menetluskuludest kannab võlgnik. Ülejäänud hagiga seotud kulud jäävad hageja kanda. Käendaja menetluskulud kannab hageja. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.