Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Malle Seppik ja Kaupo Paal
Tsiviilasi
Tallinna linna hagi Helve Mäemati vastu alusetult omandatud vara väärtuse hüvitamiseks
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.04.2011, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.11.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Helve Mäemati apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Kohtuistungi toimumise aeg
13421,45 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Tallinna linn, asukoht Vabaduse väljak 7, 15199 Tallinn, esindajad Taavi Juul ja Kelli Ristal Kostja Helve Mäematt, isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXXXX X-XX, 11613 Tallinn, esindaja advNigul Saar
12.04.2011
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 10.11.2010 otsus lõppjärelduses muutmata. Muuta otsust motiivide osas vastavalt käesolevas otsuses toodule.
2.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Helve Mäemati kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud ja hageja nõue
1.Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldusega nr 1151-k tagastati Tallinnas, Kandle 20 asuvad ehitised kostjale kui omandireformi õigustatud subjektile. Tallinna Linnavalitsuse 19.04.1994 korraldusega nr 653-k tagastati kostjale ka maa. 08.06.1995 müüs kostja kinnistu 200 000 krooni eest Enn Aabile. Tallinna Halduskohtu 07.12.1995 otsusega tunnistati täielikult seadusevastaseks Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldus nr 1151-k, mille alusel toimus vara tagastamine kostjale. Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korraldusega nr 1667-k tunnistati kehtetuks 27.10.1993 korraldus nr 1151-k ning 11.04.2001 korraldusega nr 1260-k tunnistati kehtetuks ka 19.04.1994 korraldus nr 653-k maa tagastamise kohta. Haldusaktide kehtetuks tunnistamisega langes ära õiguslik alus omandireformi käigus vara omandamiseks kostja poolt. Tallinna Linnavalitsuse 19.03.2001 korraldusega nr 986-k jäeti rahuldamata kostja taotlus Tallinnas, Kandle 20 asuva vara tagastamiseks. Hageja esitas 06.10.2000 Tallinna Linnakohtusse hagi Enn Aabi, kostja ning Eesti Vabariigi vastu, milles palus tuvastada kostja ja Enn Aabi vahel sõlmitud ostu-müügilepingu tühisus ja tunnustada hageja omandiõigust võõrandatud kinnistule. Tallinna Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus tuvastasid, et Enn Aab on omandanud vaidlusaluse kinnistu heauskselt ning jätsid hagi rahuldamata. Seega ei ole hagejal võimalik eelnimetatud vara välja nõuda. Kuna kostja poolt ei toimunud omandireformi käigus vara omandamist, jäi vaidlusalune vara hageja omandisse. Hageja sai selle vara Vabariigi Valitsuse 27.02.1992 korralduse nr 101-k ja 19.05.1992 riigivara munitsipaalomandusse üleandmise akti nr 20/080 alusel, millega hagejale anti üle Nõmme Elamuekspluatatsioonivalitsuse valduses olnud riigivara, sealhulgas Kandle
2.Tallinna linn oli sunnitud tasuma üürnikule 1 200 000 krooni seoses võimatusega Kandle 20 asuvat vara tagasi saada ning õigustatud isikutele erastada. Seega on hageja kandnud kostja tegevuse tõttu kahju 1 200 000 krooni.
3.Hageja palus kostjalt välja mõista alusetult saadud vara väärtuse hüvitamiseks 200 000 krooni. 14.08.2007 täiendas hageja nõuet, nõudes kostjalt ka õigusvastaselt tekitatud kahju eest 510 000 krooni, seega oli nõue kokku 710 000 krooni.
4.24.10.2007 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ning hageja kohtukulud tema enda kanda. Maakohus leidis, et aegunud on nii alusetust rikastumisest tulenev kui ka kahju hüvitamise nõue. 21.02.2008 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 01.10.2008 Riigikohtu otsusega rahuldati Tallinna Linna kassatsioonkaebus osaliselt, tühistati Harju Maakohtu 24.10.2007 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2008 otsus osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hagi alusetult omandatud vara väärtuse hüvitamiseks ning jagasid kohtukulud. Tühistatud osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
5.04.09.2009 hagiavalduse täpsustuse kohaselt suurendas hageja TsK § 477 lõigetest 2 ja 3 tulenevalt hüvitise suurust 567 700 kroonini.
6.07.04.2010 vähendas hageja esitatud nõuet ja arvestades 09.03.2010 ekspertiisiakti nr 8458/10, mille kohaselt oli Kandle tn 20 asuva elamu turuväärtuseks 03.11.1993 seisuga 210 000 krooni, palus hageja kostjalt välja mõista 210 000 krooni.
2(5)
Kostja vastuväited
7.Kostja ei ole kunagi nõustunud sellega, et ta üldse alusetult rikastunud oleks. Kostjal on saada vastusooritus hagejalt, vastusoorituseks on raha saamine, sest kostjal oli õigus saada ka mõttelise osa kinnistu omanikuks. Kostja on omandireformi õigustatud subjekt ja Kandle 20 vara osas ei ole omandireform veel lõppenud.
Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused
8.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis Helve Mäematilt Tallinna linna kasuks välja 210 000 krooni ning jättis menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
9.Kuna Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2008 otsus on jõustunud osas, millega Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata, vaatab maakohus tsiviilasja läbi üksnes nõude osas, mis puudutab alusetult omandatud vara väärtuse hüvitamist.
10.Kuivõrd vara tagastamise aluseks olnud korraldused tunnistati kehtetuks, siis langesid Helve Mäematil ära hoone omandamise õiguslikud alused ja ta oli saanud omandi õigusvastaselt. Kuna Helve Mäematt on saadud omandi edasi võõrandanud, tuleb tagasitäitmine täita rahas.
11.Kahju hüvitamise nõudele tuleb kohaldada TsK §-s 477 sätestatut. TsK § 477 lg 1 sätestab, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama, lg 2 kohaselt samasugune kohustus tekib juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb, lg 3, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Kohus juhindub TsK § 477 lg-st 3 ja hüvitamisele kuulub omandamise momendil määratav vara väärtus rahas.
12.Vara rahalise väärtuse kindlaksmääramiseks määras kohus ekspertiisi. Ekspertiisiakti nr 8458/10 kohaselt oli Tallinnas, Kandle 20 asuva hoone väärtuseks 03.11.1993 aastal 210 000 krooni.
13.Väär on kostja poolt avaldatu, et ekspert on valesti lähtunud väärtuse määramisel ka krundi suurusest, sest maa kuulus siis riigile, mitte hoone omanikule. Kohtu arvates tulebki hoonete väärtuse hindamisel arvestada ka ümbritsevat keskkonda, kus hoone asub, samas ei ole kostja esitanud kohtule omapoolset hinnangut hoone väärtuse kohta ilma krunti arvestamata.
14.Kohus ei nõustu kostjaga selles, et Tallinnas, Kandle 20 asuvate hoonete osas ei ole omandireform veel lõppenud. Tallinnas, Kandle 20 asunud hooned on omandireformi käigus kompenseeritud ja ühe vara osas ei saa läbi viia nii vara kompenseerimist kui ka tagastamist. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
15.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks.
16.Kohtu määramisel läbi viidud ekspertiisi akti kohaselt lähtus ekspert asja väärtuse määramisel ekspertiisieseme parimast kasutusest, milleks siin oli eseme kasutamine elamuna. Ekspert ei ole selle eelduse kohast põhistust oma aktis esitanud ja ka kohus ei ole seda mõne muu ekspertiisiaktist erineva tõendiga tuvastanud.
17.Ebaõige kohtu järeldus asja väärtuse kohta on kahe tähtsust omava asjaolu arvestamata jätmise tulemus. Ekspert pidi arvestama, et asja parima kasutuse hüve, so. võimalus kasutada hoonet elamuna, oli kolmandatel isikutel (nn. sundüürnikel). Hoone omanikul (kostjal) ega ka võimalikul vabaturu ostjal seda võimalust ei olnud. Sellise võimaluse pidi hoone omanik ise looma. Valdav võimalus selleks oli üürnikele teise
3(5)
eluruumi vastuandmine. Vaidlusaluse hoone väärtuse arvestamise sisse peab kuuluma väärtust vähendavaks mingi teise eluruumi saamise kulu, kuhu nn sundüürnikud ümber paigutada. Objektiivne turuhind ei saanud jääda sõltumatuks sellest, et müügiobjektiks on elamu ja selles elamise võimalus omanikul puudub.
18.Kohus on rikkunud TsMS 442 lõikeid 7 ja 8 sellega, et vaatamata kostja 28.10.2009. esitatud vastuväidetele, milles eeltoodud asjaolu kirjeldati, on kohus selle jätnud üldse käsitlemata ja hinnangu andmata. Kohus on käsitlenud vaid kostja vastuväidet elamu juurde kuulunud krundi suuruse arvestamise kohta, tehes seejuures vale järelduse, et mõiste „ümbritsev keskkond“ hoone puhul võiks tähendada maatüki suurust või kuuluvust. Kohus on ekspertiisiaktist eraldiseisvana leidnud, et hoone väärtuse hindamisel tuleb arvestada ka ümbritsevat keskkonda, samas on kohus jätnud tähelepanuta, et väärtuse määramiseks oli ekspertiis määratud ja sellest väljaspool seisvaid asjaolusid ei palunud hageja hinnata. Kostjal ei olnud võimalik esitada oma seisukohta ümbritseva keskkonna kui tähtsust omava asjaolu esinemise ja hindamise osas. Ka ei ole kohus teinud pooltele ettepanekut täpsustada vajalikke asjaolusid või esitada tõendeid. Samas teeb kohus kostjale etteheite, et ta ei ole esitanud omapoolset hinnangut hoone väärtuse suurusele ilma krundi väärtuseta. Sellist asjaolu ei ole menetluses arutatud ega kohus ei ole juhtinud ka poolte tähelepanu selle asjaolu tõendamise vajadusele.
19.Väär on kohtu järeldus, et kostja väide, nagu ei oleks Kandle 20 asuvate hoonete osas omandireform lõppenud, oleks vale. Omandireformi lõppemiseks on kas vara natuuras saamine või kompensatsiooni saamine vara eest. Kuni tänaseni ei ole kostja saanud kompensatsiooni Kandle 20 õigusvastaselt võõrandatud vara eest.
20.Hageja tugines oma nõuetes nii kahju tekitamisele kui alusetult omandamisele TsK § 477 mõttes. Kohus on otsuses käsitlenud kahju hüvitamise nõuet uuesti, kuigi Riigikohus asus seisukohale, et kahju hüvitamise nõue on aegunud. Ka eksib kohus, et kahju hüvitamise nõude materiaalõiguslik alus on toonane TsK § 477. Vastus apellatsioonkaebusele
21.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
22.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus hagi rahuldamiseks on õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muuta põhjenduste osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti.
23.Maakohus on ekslikult nimetanud TsK § 477 alusel väljamõistetavat summat kahju hüvitamiseks ja see lause tuleb maakohtu põhjendustest välja jätta. Asja materjalist nähtub, et maakohus ei ole käsitlenud uuesti kahju hüvitamise nõuet. Kohus on otsuses selgitanud, et vaatab antud tsiviilasja läbi nõude osas, mis puudutab alusetult omandatud vara väärtuse hüvitamist. Maakohus on täitnud Riigikohtu poolt käesolevas tsiviilasjas õigussuhte kvalifitseerimiseks antud juhiseid, mille kohaselt pidi maakohus rakendama TsK § 477 lõikeid 1, 2 ja 3. TsK § 477 lg 3 kohaselt, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Seega on üheselt arusaadav, et asi on lahendatud alusetu rikastumise nõudes, mitte kahju hüvitamise nõudes.
4(5)
24.Apellatsioonkaebuses on kostja esitanud vastuväited ekspertiisakti kohta ja soovinud vastuväidete vormis eksperdi arvamuse kui tõendi usaldusväärsust kummutada. Kostja vastuväited ei lükka ümber eksperdi hinnanguid ja seisukohti. Kostja peamine vastuväide, et ekspert ei ole arvestanud hinna määramisel asjaoluga, et hoones elasid sundüürnikud, ei vasta tõele. Väärtuse kuupäeval oli hoone parimaks kasutuseks selle kasutamine elamuna. Vaidlust ei ole selles, et hoonet kasutati elamuna ja selles elasid sundüürnikud. Kuna 1993. aastal Tallinnas sundüürnikega maju müügis ei olnud ja aktiivsem selliste majade pakkumine tekkis 1996-1997 aastal, võttis ekspert aluseks 1993. aastal müügis olnud võrreldavate, kuid sundüürniketa majade müügipakkumised ja hiljem 1996-1997 müügis olnud sundüürnikega elamud ning võrdles ja kohandas hindasid vastavalt oma kogemusele kinnisvaraturu käitumise kohta. Ekspert on põhjendanud oma meetodite valikut ja järeldusi ning puudub alus arvata, et ekspertiisi tulemus oleks vale. Eksperdi arvamusega mitte arvestamiseks pidanuks kohtul tekkima põhjendatud kahtlus, et läbiviidud ekspertiis on ekslik. Kostja ei ole selliseid aluseid esile toonud ega esitanud tõendeid, mis võiksid seada kahtluse alla ekspertiisi tulemuse.
25.Ekspertiis oli määratud hoone väärtuse määramiseks. Eksperdile oli esitatud üks küsimus – kui suur oli Tallinnas, Kandle 20 asuva elamu kui vallasvara väärtus 03.11.1993 seisuga ja sellele küsimusele on ekspert ka vastuse andnud, millest kohus juhindus otsuse tegemisel. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et kohus on ekspertiisiaktist eraldiseisvana leidnud, et hoone väärtuse hindamisel tuleb arvestada ka ümbritsevat keskkonda. Kohus lükkas ümber kostja vastuväiteid ekspertiisiaktile, mitte ei asunud elamut eksperdist eraldi hindama. Ekspert on arvestanud elamu väärtuse määramisel ka asukohta, sealhulgas ümbritsevat keskkonda.
26.Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et omandireform ei ole Helve Mäemati suhtes lõppenud, kuna Helve Mäemati avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks on siiani lahendamata. See asjaolu ei takista aga kuidagi käesoleva hagi rahuldamist.
27.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
Gaida Kivinurm
Malle Seppik
Kaupo Paal
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.