Tallinna linna hagi Helve Mäemati vastu 710 000 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24. oktoobri 2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tallinna linna apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus Hageja Tallinna linn, esindaja adv Arvo Junti Kostja Helve Mäematt, esindaja adv Nigul Saar
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 24. oktoobri 2007 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Hageja apellatsioonimenetluse kulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.Tallinna linn palus Helve Mäematilt välja mõista alusetult omandatud vara väärtuse hüvitamiseks 200 000 krooni ja kahju hüvitamiseks 510 000 krooni.
2.01.11.2004 esitatud hagiavalduse kohaselt tagastati Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldusega nr 1151-k Tallinnas Xxxxxx xx asuvad ehitised kostjale kui väidetavale omandireformi õigustatud subjektile. Tallinna Linnavalitsuse 19.04.1994 korraldusega nr 653-k tagastati kostjale ka maa. 19.08.1994 kanti kostja kinnistusraamatusse Tallinnas Xxxxxx xx asuva maa omanikuna. 08.06.1995 sõlmisid kostja ja Enn Aab Tallinnas Xxxxxx xx asuva kinnistu ostu-müügilepingu, millega kostja müüs kinnistu 200 000 krooni eest. Tallinna Halduskohtu 07.12.1995 otsusega tunnistati täielikult seadusevastaseks Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldus nr 1151-k, mille alusel toimus vara tagastamine kostjale. Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korraldusega nr 1667-k tunnistati kehtetuks 27.10.1993 korraldus nr 1151-k ning 11.04.2001 korraldusega nr 1260-k tunnistati kehtetuks 19.04.1994 korraldus nr 653-k. Haldusaktide kehtetuks tunnistamisega langes ära õiguslik alus omandireformi käigus vara omandamiseks kostja poolt. Tallinna Linnavalitsuse
19.03.2001 korraldusega nr 986-k jäeti rahuldamata kostja taotlus Tallinnas Xxxxxx xx asuva vara tagastamiseks. Hageja esitas 06.10.2000 Tallinna Linnakohtusse hagi E. Aabi, kostja ning Eesti Vabariigi vastu, milles palus tuvastada kostja ja E. Aabi vahel sõlmitud ostu-müügilepingu tühisus ja tunnustada hageja omandiõigust võõrandatud kinnistule. Tallinna Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus tuvastasid, et E. Aab on omandanud vaidlusaluse kinnistu heauskselt ning jätsid hagi rahuldamata. Seega ei ole hagejal võimalik eelnimetatud vara välja nõuda. Omandiõiguse tekkimise aluseks olevad haldusaktid tunnistati kehtetuks algusest peale, sellega langes ära õiguslik alus kostja omandiõiguse tekkeks. Kuna kostja poolt ei toimunud omandireformi käigus vara omandamist, siis jäi vaidlusalune vara hageja omandisse. Hageja sai selle vara Vabariigi Valitsuse 27.02.1992 korralduse nr 101-k ja 19.05.1992 riigivara munitsipaalomandusse üleandmise akti nr 20/080 alusel, millega hagejale anti üle Nõmme Elamuekspluatatsioonivalitsuse valduses olnud riigivara, sealhulgas Xxxxxx xx. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt väljamõistmisele vara võõrandamisest alusetult saadud raha. Hageja palus kostjalt välja mõista alusetult saadud vara väärtuse hüvitamiseks 200 000 krooni.
3.24.04.2007 suurendas hageja nõuet 510 000 krooni võrra põhjendusega, et Tallinnas Xxxxxx xx asuva vallasvara (elamu ja kuur) turuväärtus oli 08.06.1995 710 000 krooni.
4.14.08.2007 hagiavalduse täpsustuse kohaselt esitas Tallinnas Xxxxxx xx – x asuva eluruumi üürnik Siiri Kauniste 06.01.2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna linnalt välja mõista Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldusega tekitatud kahju hüvitamiseks 1 358 734 krooni. Kaebuse aluseks oli väide, et kahju on tekitatud õigusvastaselt võõrandatud vara ebaõige tagastamisega, mille tõttu jäi kaebaja ilma võimalusest erastada ostueesõigusega tema kasutuses olev eluruum ja seejärel maa. Tallinna Halduskohtu 05.01.2006 määrusega kinnitas kohus S. Kauniste ja Tallinna linna vahel sõlmitud kohtuliku kokkuleppe, millega Tallinna linn kohustus tasuma S. Kaunistele 1 200 000 krooni Xxxxxx xx asuva eluruumi erastamise ja korteriomandi seadmise võimalusest ilma jäämise tõttu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Tallinna linn oli sunnitud tasuma 1 200 000 krooni seoses võimatusega Tallinnas Xxxxxx xx asuvat vara tagasi saada ning õigustatud isikutele erastada. See kahju on hagejal tekkinud otseselt kostja poolt õigusvastaselt võõrandatud varaga teostatud tehingust E. Aabiga. Seega on hageja kandnud kostja tegevuse tõttu kahju 1 200 000 krooni. Kostja ja E. Aabi vahelise lepingu sõlmimise ajal oli Xxxxxx xx asuva vara väärtus 710 000 krooni. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu. Tallinnas Xxxxxx xx asuva vara üleandmine kostjale toimus 03.11.1993 ja kinnistamine 19.08.2004. Seega on alusetule rikastumisele tuginev nõue aegunud.
6.Ebaõige on hageja väide, et vara tagastati isikule, kes ei olnud selleks õigustatud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni 13.09.1993 otsusega nr 1060 tunnistati Xxxxxx xx asuvad hooned ja krunt omandireformi objektiks ja kostja selle vara suhtes õigustatud subjektiks. Asjaolu, et kostja on Xxxxxx xx asuva vara suhtes õigustatud subjekt, ei ole kunagi vaidlustatud. Samuti ei ole vaidlustatud 03.11.1993 vara üleandmise akti, mis on omandiõiguse tekkimise aluseks. Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korraldusega nr 1667-k ja 11.04.2001 korraldusega nr 1260-k kehtetuks tunnistatud haldusaktid muutusid kehtetuks edasiulatuvalt ja ei mõjutanud kostjale vara tagastamist 1993.a ja 1994.a.
7.Tallinna Ringkonnakohtu 11.12.2003 otsuses on kohus leidnud, et Tallina Linnavalitsuse 19.03.2001 korralduse nr 986-k vastuvõtmise ajal kehtinud omandireformi aluste seaduse § 12 lg 8 redaktsiooni kohaselt kuulunuks vähemalt osa elamust tagastamisele. Läbiviidud ekspertiisi kohaselt oli hoone säilivuse ulatus 47 % ja muudatuste osa 53 %. Seega pidi
kostja 47 % ulatuses vara tagasi saama ning ülejäänud osas saama kompensatsiooni.
8.Tallinna linnal ei ole kunagi olnud õigust kinnisasjale. Kuni maa tagastamiseni oli maa omanikuks riik. Vara võõrandamine kostja poolt ei olnud seadusevastane. Samuti on kahju hüvitamise nõue aegunud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
9.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni 13.09.1993 otsusega nr 1060 loeti Tallinnas Xxxxxx xx, endisel kinnistul nr 543N asuvad hooned ja krunt suurusega 2585,20m2, omandireformi objektiks. Nimetatud vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks kostja. Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldusega nr 1151-k tagastati kostjale Xxxxxx xx asuvad hooned. 03.11.1993 vara üleandmise aktiga nr 29 anti Xxxxxx xx krundil asuvad hooned (ühekorruseline katusekorrusega puidust elamu ja kuur) kostjale üle. Nimetatud akti kohaselt läks vara omandiõigus kostjale üle 01.11.1993 Tallinna Linnavalitsuse 19.04.1994 korraldusega nr 653-k tagastati kostjale õigusvastaselt võõrandatud maa aadressil Xxxxxx xx. Kinnistusraamatu väljavõttest ilmneb, et 19.08.1994 kanti kostja Kande 20 asuva kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. 08.06.1995 ostumüügilepinguga müüs kostja Xxxxxx xx asuva kinnistu 200 000 krooni eest E. Aabile. E. Aab kanti kinnistusraamatusse Xxxxxx xx asuva kinnistu omanikuna 23.08.1995.
10.Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korraldusega nr 1667-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldus nr 1151-k. Tallinna Linnavalitsuse 19.03.2001 korraldusega nr 986-k jäeti rahuldamata kostja taotlus Xxxxxx xx asunud hoonete tagastamise kohta, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Samuti otsustati alustada Xxxxxx xx asunud hoonete kompenseerimise menetlust. Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2001 korraldusega nr 1260-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 19.04.1994 korraldus nr 653-k ja 05.12.1994 korraldus nr 2893-k. Tallinna Halduskohtu 19.12.2001 otsusega tühistati täielikult Tallinna Linnavalitsuse 19.03.2001 korraldus nr 986-k. Tallinna Ringkonnakohtu 11.12.2003 otsusega muudeti Tallinna Halduskohtu 19.12.2001 otsust põhjenduste osas, asendades otsuse põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata.
11.Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et alusetule rikastumisele tuginev nõue on aegunud. Korraldused, millega tagastati kostjale Xxxxxx xx asuvad hooned ja maa, on tunnistatud kehtetuks. Seega langes ära vara tagastamise õiguslik alus. Ebaõige on hageja seisukoht, et alusetu rikastumine toimus hetkest, mil tunnistati kehtetuks korraldused hoonete ja maa tagastamise kohta. Kohus leidis, et Xxxxxx xx asuvate hoonete osas toimus alusetu rikastumine vara üleandmisest ning Xxxxxx xx asuva maa osas maa kinnistamisest.
12.Tsiviilkoodeksi (TsK) § 86 (kehtis kuni 31.08.1994.a) järgi algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Kuni 30.06.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 178 lg 2 sätestas, et kui enne 1994. aasta 1. septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. TsK § 81 (kehtis kuni 31.08.1994) kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud (hagi aegumine), kolm aastat. Seega ei olnud 1. septembriks 1994 hagi aegumise tähtaeg möödunud. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS 113 lg 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Alusetul rikastumisel põhinev nõue esitati kohtule 01.11.2004. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud
aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega kuulub kohaldamisele kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 116 esimene lause sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.
13.Kohus leidis, et kuna korraldused väljastati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohustatud subjekti poolt, siis ei ole võimalik väita, et ta ei pidanud olema teadlik korralduste seadusevastasusest. Samuti nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 11.12.2003 otsusest, et 14.06.1994 esitasid Xxxxxx xx elamu üürnikud Tallinna Linnavalitsusele taotluse ehitiste tagastamise korralduse tühistamiseks, esitades eksperthinnangu 10. juunist 1994, mille kohaselt ehitise põhiotstarbel kasutatav kubatuur on suurenenud 327,7 % võrra ja põhikonstruktsioone on säilinud 29,6 %. Seega pidi hageja hiljemalt 14.06.1994 olema teadlik, et hooned ja maa võivad olla tagastatud kostjale alusetult. Kuna asjaõigusseaduse § 55 lg 1 kohaselt on kinnistusraamat avalik, siis pidi hageja teadma, et maa kinnistati 19.08.1994. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue, mis tuleneb alusetust rikastumisest, esitatud pärast aegumistähtaja möödumist.
14.Kohus nõustus kostja seisukohaga, et aegunud on ka kahju hüvitamise nõue. Kostja võõrandas Xxxxxx xx asuva kinnistu 08.06.1995 ostu - müügilepinguga. Kinnistu ostja E. Aab kanti kinnistusraamatusse Xxxxxx xx asuva kinnistu omanikuna 23.08.1995. Tallinna Linnavaraameti 16.06.1995 tõendi kohaselt esitati ostu-müügileping Tallinna linnale 15.06.1995. Hagiavalduse kohaselt oli kahju põhjustanud teoks kostja poolt Xxxxxx xx asuva kinnistu võõrandamine. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et hagi aegumistähtaja algust tuleb hakata arvestama ajast, millal jõustus Tallinna Halduskohtu 05.01.2006 määrus Tallinna linna ja S. Kauniste vahelise kokkuleppe kinnitamise kohta. Kohus leidis, et hagi aegumistähtaega tuleb arvestada ajast, mil hageja sai teada kahju põhjustanud teost ehk kinnistu võõrandamisest. Hageja pidi olema teadlik, et olukorras, kus Xxxxxx xx asuva elamu üürnikud on vara tagastamise vaidlustanud, võib kinnistu võõrandamine kostja poolt tekitada hagejale kahju. Hageja sai kinnistu võõrandamisest teada 15.06.1995, kuna sellel päeval esitati temale ostu-müügileping.
15.VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS 113 lg 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul aegumistähtaegade pikkuste võrdlemisel kohaldada TsÜS § 150 lg 2 ja lg 3, sest kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS ei sätestanud sellist liiki hagi aegumist ja seega puudub
asjakohane võrdlemisalus. Seega kuulub kohaldamisele kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 116 esimene lause sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kuna aegumistähtaja kulg algas 16.06.1995, siis lõppes aegumistähtaeg 15.06.2005. Kahju hüvitamise nõue esitati kohtule 14.08.2007. Seega on kahju hüvitamise nõue esitatud pärast aegumistähtaja möödumist. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 114 lg 2 sätestas, et kohus kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist, jätab kohus hagi rahuldamata. Kuna nii alusetul rikastumisel põhinev nõue kui ka kahju hüvitamise nõue on aegunud, jättis kohus hagi rahuldamata ega andnud hinnangut poolte väidetele, mis ei seondu hagi aegumisega. Apellatsioonkaebuse põhjendused
16.Hageja palus kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt algas aegumistähtaeg alusetu rikastumise nõude esitamiseks hetkest, kui Tallinna Linnavalitsus võttis 19.06.1996 vastu korralduse nr 1667-k, millega otsustati tunnistada kehtetuks Tallinna Linavalitsuse 27.10.1993 korraldus nr 1151-k. Enne 19.06.1996 korralduse nr 1667-k vastuvõtmist oli nii Tallinna linnal kui ka teistel asjasse puutuvatel isikutel alust lugeda kostjat Xxxxxx xx vara osas omandireformi õigustatud subjektiks ning kohelda teda vastavalt. Alles 19.06.1996 selgus, et kostja ei ole Xxxxxx xx asuva vara tagastamise osas õigustatud isikuks. Seda kinnitas ka Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2001 korraldus nr 1260-k, millega otsustati tunnistada kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 19.04.1994 korraldus nr 653-k. Alates hetkest, kui vara tagastamise aluseks olevad õigusaktid tunnistati kehtetuks ja selgus, et tagastamine oli olnud väär ning kostja ei ole õigusvastaselt tagastatud vara osas õigustatud subjektiks, oli Tallinna linnal võimalik esitada alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas Tallinna linn tegi Xxxxxx xx asuva vara osas väära või õige tagastamisotsuse. Küsimus on selles, kas kostja on alusetult rikastunud ja millal see toimus. Vara tagastamise ebaseaduslikkus, seega ka alusetu rikastumise teel saadu tagastamise nõude esitamise võimalikkus selgus vastava õigusakti – Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korralduse nr 1667-k vastuvõtmisega. Alles selle korralduse andmisega sai selgeks, et kostjale vara tagastamine oli alusetu ning vara omanikuks on Tallinna linn. Kohtu seisukoht, et Xxxxxx xx üürnike pöördumine Tallinna Linnavalitsuse poole ehitise tagastamise korralduse tühistamiseks pidi andma signaali, et tagastamine võis olla ebaseaduslik ning hiljemalt 14.06.1994 pidi hageja olema teadlik, et vara tagastamine on tühine, on asjakohatu, sest antud hetkel ei olnud Xxxxxx xx vara tagastamise ebaseaduslikkuse osas veel midagi otsustatud. Sellel ajal ei saanud kostja vastu mingit nõuet esitada. Tallinna linnal tekkisid õigused ja kohustused Xxxxxx xx vara osas 19.06.1996 korralduse nr 1667-k vastuvõtmisest, sest alles siis langes ära vara kostja poolt omandamise alus. Tallinna linna teadasaamine oma õiguste rikkumisest toimus haldusakti andmisega – Xxxxxx xx asuva vara kostjale tagastamise aluseks olnud õigusaktide tühistamisega. Maakohus ei ole otsuses selgitanud, kuidas võis Tallinna linn olla teadlik Xxxxxx xx vara tagastamise osas vastuvõetud korralduste seadusevastasusest olukorras, kus neid ei olnud tühistatud. Hageja leiab, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on esitatud tähtaegselt.
17.Kahjunõude aegumistähtaeg algas hagejal Tallinna Halduskohtu 05.01.2006 kohtumääruse nr 3-05-468 jõustumisest 21.01.2006, mil kinnitati Tallinna linna kohustus tasuda S. Kaunistele kahjutasu 1 200 000 krooni. Sellel kuupäeval selgus kahju pöördumatus. Kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks 21.01.2006. Seega on kahju hüvitamise taotlus esitatud õigeaegselt.
18.Maakohus jättis ebaõigesti hinnangu andmata poolte väidetele, mis ei seondu hagi
aegumisega. Selleks, et kohaldada aegumist, oleks tulnud anda hinnang ka esitatud nõuete õigustatusele ja õiguspärasusele. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
20.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebuses kordab hageja põhiliselt esimese astme kohtule esitatud väiteid. Maakohus on neile piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
21.Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
22.Vaidlust ei ole alljärgnevate faktiliste asjaolude üle: • Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni 13.09.1993 otsusega nr 1060 loeti Tallinnas Xxxxxx xx, endisel kinnistul nr 543N asuvad hooned ja krunt suurusega 2585,20m2, omandireformi objektiks. Nimetatud vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks kostja; • Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldusega nr 1151-k tagastati kostjale Xxxxxx xx asuvad hooned. 03.11.1993 vara üleandmise aktiga nr 29 anti Xxxxxx xx krundil asuvad hooned (ühekorruseline katusekorrusega puidust elamu ja kuur) kostjale üle. Nimetatud akti kohaselt läks vara omandiõigus kostjale üle 01.11.1993; • Tallinna Linnavalitsuse 19.04.1994 korraldusega nr 653-k tagastati kostjale õigusvastaselt võõrandatud maa aadressil Xxxxxx xx. 19.08.1994 kanti kostja xxxxx xx asuva kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse; • 14.06.1994 esitasid Xxxxxx xx elamu üürnikud Tallinna Linnavalitsusele taotluse ehitiste kostjale tagastamise korralduse tühistamiseks. Taotlusega koos esitati 10.06.1994 eksperthinnang, milles on märgitud, et ehitise põhiotstarbel kasutatav kubatuur on suurenenud 327,7 % võrra ja põhikonstruktsioone on säilinud 29,6 %; • 08.06.1995 ostu-müügilepinguga müüs kostja Xxxxxx xx asuva kinnistu 200 000 krooni eest Enn Aabile, kes kanti kinnistusraamatusse Xxxxxx xx asuva kinnistu omanikuna 23.08.1995; • Kostja ja E. Aabi vahel sõlmitud kinnistu ostu-müügileping esitati Tallinna linnale 15.06.1995; • Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korraldusega nr 1667-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldus nr 1151-k; • Tallinna Linnavalitsuse 19.03.2001 korraldusega nr 986-k jäeti rahuldamata kostja taotlus Xxxxxx xx asunud hoonete tagastamise kohta, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Samuti otsustati alustada Xxxxxx xx asunud hoonete kompenseerimise menetlust. • Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2001 korraldusega nr 1260-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 19.04.1994 korraldus nr 653-k ja 05.12.1994 korraldus nr 2893-k; • Tallinna Halduskohtu 19.12.2001 otsusega tühistati täielikult Tallinna Linnavalitsuse
•
•
•
19.03.2001 korraldus nr 986-k. Tallinna Ringkonnakohtu 11.12.2003 otsusega muudeti Tallinna Halduskohtu 19.12.2001 otsust põhjenduste osas, asendades otsuse põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Tallinnas Xxxxxx xx – x asuva eluruumi üürnik Siiri Kauniste esitas 06.01.2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna linnalt välja mõista temale Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldusega tekitatud kahju hüvitamiseks 1 358 734 krooni. Tallinna Halduskohtu 05.01.2006 määrusega kinnitas kohus Siiri Kauniste ja Tallinna linna vahel sõlmitud kohtuliku kokkuleppe, millega Tallinna linn kohustus tasuma Siiri Kaunistele 1 200 000 krooni õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks Xxxxxx xx asuva eluruumi erastamise ja korteriomandi seadmise võimalusest ilma jäämise tõttu. Hageja esitas kostja vastu alusetul rikastumisel põhineva nõude 01.11.2004 ja kahju hüvitamise nõude 14.08.2007.
23.Vaidlus on selle üle, kas hageja nõuded on aegunud. Maakohus leidis õigesti, et kostja alusetu rikastumine toimus Xxxxxx xx hoonete osas 03.11.1993, mil hooned anti aktiga kostjale üle ning maa osas 19.08.1994, mil kostja kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna. Asjaolu, et Tallinna Linnavalitsuse korraldused, mille alusel kostjale hooned ja vara tagastati, tühistati Tallinna Linnavalitsuse hilisemate korraldustega, ei oma hageja nõude (TsK § 51 lg 2 ja § 477 lg-d 1 ja 2) tekkimise suhtes tähtsust. Hageja pidi juba vara tagastamise korralduste tegemise ajal teadma nende seadusevastasusest ning igal juhul sai ta sellest teada 14.06.1994, kui Xxxxxx xx üürnikud esitasid Tallinna Linnavalitsusele taotluse kostjale ehitise tagastamise korralduse tühistamiseks koos eksperthinnanguga. Maakohus kohaldas õigesti VÕSRS § 9 lg-t 3, TsK § 81 ja § 86, kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-t 1, § 116 ja § 178 lg-t 2 ning leidis põhjendatult, et 01.11.2004 esitatud alusetul rikastumisel põhinev nõue on aegunud. Selliselt on alusetul rikastumisel põhineva nõude aegumist käsitletud ka Riigikohtu 02.05.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-07.
24.Hageja kahju hüvitamise nõude (TsK § 448) aluseks oli asjaolu, et kostja võõrandas kinnistu E. Aabile, mistõttu muutus võimatuks kostjalt vara tagasinõudmine ja õigustatud isikutele erastamine. Hageja sai kinnistu võõrandamisest teada 15.06.1995, mil talle esitati kinnistu ostu-müügileping. Maakohus leidis käesoleva otsuse p-s 23 märgitud materiaalõiguse normide alusel õigesti, et kahju hüvitamise nõude osas lõppes aegumistähtaeg 15.06.2005. Kahju põhjustanud teoks ei olnud Tallinna Halduskohtu 05.01.2006 määruse jõustumine, nagu leidis põhjendatult ka maakohus.
25.Kuna maakohus jättis hageja nõuded aegumise tõttu rahuldamata, ei pidanud kohus tulenevalt protsessiökonoomika põhimõttest andma hinnangut poolte väidetele, mis aegumisega ei seondu.
26.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmisel jäävad hageja apellatsioonimenetluse kulud kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 järgi tema enda kanda. Kostja kohtukulude hüvitamise taotlust ei esitanud.
Tiit Kollom
Mare Merimaa
Ande Tänav
Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 01.10.2008 lahendiga 3-2-1-64-08 Riigikohtu 01.10.2008 otsus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 24. oktoobri 2007. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
21.veebruari 2008. a otsus osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hagi alusetult omandatud vara väärtuse hüvitamiseks ning jagasid kohtukulud.
2.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
3.Jätta muus osas Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2008. a otsus muutmata.
4.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
5.Tagastada Tallinna linnale kassatsioonkaebuselt 24. märtsil 2008. a tasutud kautsjon 7100 (seitse tuhat ükssada) krooni.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.