2-07-25133/42 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Asjaolud ja hageja nõue 09.07.2007 esitas Harri Laas Harju Maakohtule hagi Viljar Hämalase ja Eesti Vabariigi vastu, milles palus kostjatelt välja mõista varalise kahju 450 000 krooni ning moraalse kahju 2 000 000 krooni. Hageja Harri Laas suri 10.12.2008. Õigusjärgluse alusel astus menetlusse tema abikaasa Malle Kuningas. 12.03.2009 määrusega lõpetati menetlus mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja esitas TsK § 450 ja § 448 alusel nõude Viljar Hämalase vastu õigusvastase käitumisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamiseks summas 450 000 krooni. Õigusvastane käitumine seisnes V. Hämalase kui ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtlikus ärakasutamises, millega põhjustati oluline kahju. V. Hämalane oli Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi direktor perioodil 05.01.1988 - 28.01.1998 ning OÜ Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi (ETUI) juhatuse liige 28.01.1998 - 29.08.2000. ETUI oli ümberkujundatud riigiettevõtte Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi õigusjärglane. ETUI osakapital kuulus sajaprotsendiliselt Eesti Vabariigile. Ametiseisundi tahtlik ärakasutamine väljendus selles, et V. Hämalane ETUI juhatuse liikmena ja seadusliku esindajana jättis läbi viimata eluruumi erastamise seaduses sätestatud korras, eiras Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.1999 otsust, millega kohustati ETUI-d kõnealust eluruumi H. Laasile erastama, sõlmis 04.08.1999 ostu-müügilepingu Jürgo Raidiga ning müüs viimasele ETUI vara (ehitise Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX). V. Hämalase õigusvastase käitumise otseseks tagajärjeks on pandilepingu sõlmimine, mille kohaselt on pandiesemeks XXXXXXXXX XXX XX ehitis ning millega vähendati elamu väärtust 450 000 krooni võrra. Eesti Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) vastutus seisneb selles, et ta ei täitnud järelevalvet ETUI ning selle juhatuse liikme tegevuse üle. Oma järelevalvekohustust ei ole riik kohaselt täitnud, vastasel juhul ei saanuks ETUI juhatuse liikme V. Hämalase õigusvastase käitumise tulemusena tekkida hagejale kahju. Riik delegeeris erastamise kohustuse äriühingule, kuid ei teostanud järelevalvet kohustuse täitmise üle. Kostja Viljar Hämalase vastuväited Kostja V. Hämalane hagi ei tunnistanud. Kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite ja palus kohtul teha vaheotsus, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kahju tekitamine leidis aset 1999. aastal. 1999.a. kehtinud ÄS § 187 lg 2 redaktsiooni kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud osaühingu võlausaldajale, vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt osaühinguga. Sama paragrahvi 3. lõike järgi on

juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Hagi esitati 09.07.2007. Kostja Eesti Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) vastuväited Kostja Eesti Vabariik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) hagi ei tunnistanud ning palub teha vaheotsus nii nõude põhjendatuse suhtes kui aegumise kohaldamiseks. Kostja leidis, et väidetavalt baseerub tema vastutus riigivastutuse seadusele. Tegemist on avalik-õiguslikust suhtest tekkinud nõudega, mille läbivaatamiseks puudub maakohtul pädevus. Kostja leidis, et hageja nõue on aegunud. Hageja on märkinud, et kahju tekitamine leidis aset 1999. aastal. Hageja on osalenud aastatel 1997. - 2004. kohtumenetlustes, millest võib järeldada, et hageja oli oma õiguste rikkumisest teadlik juba alates 1997. aastast. Hagi esitati kohtusse 09.07.2007. Isegi kui eeldada, et hageja oleks pidanud oma õiguste rikkumisest teada saama hiljemalt Riigikohtu määruse tegemise päeval 16.06.2004, on hagi esitatud aegumistähtaega rikkudes. Hageja seisukoht Hageja leidis, et kostjate taotlused tuleb jätta rahuldamata. Aegumisele tuleb kohaldada TsÜS § 150 lg-t 1, mille kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja sai teada pandilepingust 26.04.2006 ja kahju hüvitama kohustatud isikust 08.06.2006. Hagejale tekkis kahju sel hetkel, kui ta sai kinnistu omanikuks, s.o 12.04.2007. Seega algas hagi aegumistähtaeg 12.04.2007 ning lõpeks 12.04.2010. Kolme aastane aegumistähtaeg ei olnud hagi esitamise ajaks 06.07.2007 möödunud. Maakohtu otsuse põhjendused 08.11.2010 otsusega jättis Harju Maakohus Malle Kuninga hagi Viljar Hämalase vastu kahju hüvitamise nõudes rahuldamata seoses hagi aegumisega ning jättis Malle Kuninga hagi Eesti Vabariigi vastu kahju hüvitamise nõudes rahuldamata seoses tsiviilõigussuhte põhjendamatuse ja hagi aegumisega. Kohus leidis, et kuna hagiavaldusest lähtuvalt põhineb kostjate vastutus erinevatel alustel, nõuab hagi aegumise kohaldamise taotluse lahendamine kummagi kostja puhul eraldi käsitlemist. Hagiavalduse kohaselt tekitati hagejale otsest varalist kahju eluruumi erastamisel. Tallinna Halduskohtu 28.03.1999 otsusega haldusasjas 3-168/99 kohustas kohus OÜ-d ETUI erastama eluruum Tallinnas XXXXXXXXX XX Harri Laasile. OÜ ETUI kohtuotsust ei täitnud ja võõrandas vaidlusaluse elamu 04.08.1999 Jürgo Raidile, kes omakorda võõrandas elamu 23.08.1999 Endrik Tõnsbergile. Kostja Viljar Hämalase vastutus tuleneb sellest, et tema OÜ ETUI juhatuse liikmena jättis täitmata oma kohustused. Seega saab V. Hämalane vastutada hagejale tekitatud kahju eest üksnes äriseadustiku sätete alusel. Kuni 01.07.2002 kehtinud ÄS § 187 lg 2 kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud osaühingu võlausaldajale, vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt osaühinguga. Sama paragrahvi 3. lõike järgi juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat rikkumise

toimumisest või rikkumise algusest. 01.07.2002 kehtiva ÄS § 187 redaktsioon näeb ette juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtajaks viis aastat. Väidetava rikkumise, kostja poolt oma kohustuste täitmata jätmise, toimumise aega saab lugeda alates elamu XXXXXXXXX XX võõrandamisest J. Raidile 04.08.1999. Seda, et V. Hämalane OÜ ETUI juhatuse liikmena jättis oma kohustused täitmata, sai hageja teada 1999. aastal, mil ta esitas hagi Tallinna Linnakohtule OÜ ETUI, Jürgo Raidi ja Endrik Tõnsbergi vastu võõrandamise tehingute tühistamiseks. Kui arvestada hagi aegumise alguseks aega, mil hageja sai kahju tekitamisest teada, on hagi esitatud pärast hagi aegumistähtaja möödumist. Hagi esitati 06.07.2007. Kohus ei nõustunud hagejaga, et tal tekkis otsene varaline kahju ajal, mil ta sai elamu omanikuks, s.o 12.04.2007. Tallinna Halduskohus 29.03.1999 otsuses leidis, et H. Laas on eluruumi erastamise õigustatud subjekt Tallinnas XXXXXXXXX XX asuva elamu suhtes, millest tulenevalt oli hagejal õigus erastamise toimingutest tekkinud kahjunõude esitamiseks. Riigikohus 28.11.2001 lahendis nr 3-2-1-95-01 viitas otseselt hageja õigusele, juhul kui tema eluruumi erastamise õigust on rikutud, siis on õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist eluruumi erastamise kohustatud subjektilt ning kohustatud subjekti organi liikmelt seaduses sätestatud tingimustel. Hageja põhjendas oma nõuet Eesti Vabariigi vastu lähtuvalt sellest, et OÜ ETUI osakapital kuulus riigile ning Eesti Vabariik, kui ainuosanik, oli kohustatud teostama järelvalvet osaühingu ning selle juhatuse liikme tegevuse üle. Riigikohus lahendis nr 3-3-1-15-01 leidis, et vastutus tekitatud kahju eest läheb nii TsK § 450 lg 1 kui ka RVastS § 12 lg 2 järgi avaliku võimu kandjale üle tingimusel, et avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsiline isik tekitas kahju seoses enda kohustuste hulka kuuluvate funktsioonide täitmisega. Kohus leidis, et hageja ei ole põhjendanud tsiviilõigusliku suhte olemasolu tema ja Eesti Vabariigi vahel. Eesti Vabariigi vastu esitatud kahjunõue põhineb TsK § 450 lg-l 1. Nimetatud säte nägi ette vastutuse kahju eest, mida ebaseaduslike tegudega on tekitanud riiklikud ja ühiskondlikud organisatsioonid ning ametiisikud administratiivse (avalikõigusliku) haldamise alal. Hageja nõue Eesti Vabariigi vastu on kostja avalike ülesannete täitmise rikkumisest tulenev, mitte eraõiguslikust suhtest tulenev kahju nõue, mistõttu tuginedes TsÜS §-le 1 ei ole põhjendatud hageja nõude läbivaatamine tsiviilkohtumenetluses. Tähtsust ei oma asjaolu, et hagi on esitatud solidaarvõlgnike vastu. Seadus ei kohusta hagejat esitama hagi kõikide solidaarvõlgnike vastu samasse kohtusse. Riigivastutusest tuleneva kahju hüvitamise nõude puhul ei kuulu kohaldamisele TsÜS-i regulatsioon, vaid tuleb lähtuda riigivastutuse seaduse vastavatest sätetest. RVastS § 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, mil kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Hageja pidi väidetavast kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saama 1999. aastal või hiljemalt 28.11.2001, so Riigikohtu lahendi avaldamisega. Seega on 29.11.2007 Eesti Vabariigi vastu esitatud kahjunõue ka aegunud.

Eelnevast lähtudes leidis kohus, et Malle Kuninga hagis Eesti Vabariigi vastu tuleb kostja taotlusel kohaldada hagi põhjendamatust ja aegumist ning Viljar Hämalase vastu aegumist. Apellatsioonkaebus Hageja Malle Kuningas palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 450 000 krooni. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostjate vastuväited nii hagi põhjendamatuse kohta Eesti Vabariigi suhtes kui hagi aegumise kohaldamiseks mõlema kostja suhtes on põhjendatud. Sellisele järeldusele on kohus jõudnud õigusnorme oluliselt rikkudes ning tõendeid vääralt hinnates. Vaheotsuse tegemiseks käesolevas tsiviilasjas puudus õiguslik alus, samuti on kohus rikkunud põhjendamiskohustust, jättes esitamata argumendid, millele tuginedes on kohus vastupidisele seisukohale asunud. Apellant nõustub, et menetluses oli hagi raha saamiseks, kuid maakohus ei käsitle 08.11.2010 otsuses vaheotsuse tegemise teist eeldust, so nõutava rahasumma suuruse tõendamine peab olema väga kulukas või keerukas. Käesoleval juhul ei ole nõude suuruse tõendamine kulukas ega keerukas. Hagejale kuulub kinnistu, mille väärtus on vähenenud 450 000 krooni võrra. V. Hämalane eiras seadusest tulenevat ning kohtulahenditega kinnitatud kohustust erastada H. Laasile (M. Kuninga õiguseelneja) elamu Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX ning võõrandas kõnealuse elamu J. Raidile. Õigusvastase teo, ametiseisundi kuritarvitamise, tulemusena sai võimalikuks 07.09.2001 notariaalse pandilepingu sõlmimine, mille kohaselt on Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX asuv ehitis tagatiseks 450 000 krooni suuruse nõude osas. Pandipidajal on õigus nõuda senise pandiõiguse hüpoteegina kinnistusraamatusse sissekandmist (pandilepingu p 6.1 ning AÕSRS § 133 lg 1). V. Hämalase poolt ametiseisundi kuritarvitamise tulemusena on sõlmitud pandileping, mille kohaselt on pandiesemeks hagejale kuuluv elamu Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX. Pandileping on käesoleva ajani kehtiv. Asja koormamine pandiõigusega tähendab sisuliselt seda, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. Pandiga on tagatud P. Landmani nõue E. Tõnsbergi vastu. Vastutus Eesti Vabariigile läheb üle TsK § 450 alusel ning TsK § 459 kohaselt vastutavad ühiselt kahju tekitanud isikud kannatanu ees solidaarselt. Kohus, otsustades kohaldada TsMS § 449 lg-t 1 ning teha Eesti Vabariigi vastu esitatud nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta vaheotsuse, pidanuks selgitama vaheotsuse tegemise eeldusi ning seda, kuidas käesoleva tsiviilasja faktilised asjaolud need eeldused on täitnud. Kohus oleks pidanud põhjendama, milles seisneb nõutava rahasumma suuruse tõendamise eriline kulukus või keerukus. Vastavasisulise analüüsi puudumine kohtuotsuses on TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine. Kohus on kohaldanud valesti TsMS § 449 lg-t 1 leides, et käesolevas tsiviilasjas on võimalik teha vaheotsus Eesti Vabariigi vastu esitatud nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et V. Hämalase vastu esitatud nõue on aegunud. Ebaõige on kohtu järeldus, et V. Hämalane saab vastutada hagejale tekitatud kahju eest üksnes äriseadustiku sätete alusel. Hageja ei tuginenud nõude esitamisel äriseadustikust tulenevale juhatuse liikme vastutusele (mis reeglina on juhatuse liikme vastutus äriühingu ees), vaid õigusrikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele (deliktiõiguslik vastutus). V. Hämalase vastu esitatud nõude aluseks on TsK § 448 ja § 450. Õigusvastase teoga, ametiseisundi kuritarvitamisega, tekitati H. Laasile (M. Kuninga õiguseelneja) otsest varalist

kahju. Analüüsides ÄS § 187 lg 2 alusel esitatud nõude aegumist, on kohus väljunud nõude piiridest ning jätnud alusetult tähelepanuta TsK § 448 ja § 450 alusel esitatud nõude aegumistähtaja analüüsi. Kohtu väide, et V. Hämalase vastutus tuleneb sellest, et tema OÜ ETUI juhatuse liikmena jättis täitmata oma kohustused, on poolik. OÜ ETUI juhatuse liikmena oma kohustuste täitmata jätmisega pani V. Hämalane toime ka kuriteo. TsK § 448 määrab kindlaks tingimused, mille olemasolul tekib isikul kohustus hüvitada tekitatud kahju. Nendeks on: kahju olemasolu kannatanul; põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kahjutekitanu teo (tegevuse või tegevusetuse) vahel; kahjutekitanu teo õigusvastasus; kahjutekitanu süü. Kohus on põhjendamatult jätnud apellandi vastavasisulised argumendid tähelepanuta. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et apellant sai kahju tekitamisest teada 1999. aastal, mil ta esitas hagi Tallinna Linnakohtule OÜ ETUI, J. Raidi ja E. Tõnsbergi vastu võõrandamise tehingute tühistamiseks. Kinnisasja väärtus vähenes 07.09.2001, mil sõlmiti notariaalne pandileping, mille kohaselt on XXXXXXXXX XXX XX ehitis tagatiseks 450 000 krooni suuruse nõude osas. Kuna kinnisasja väärtus vähenes 2001. aastal, ei saanud hageja olla teadlik kahju tekitamisest 1999. aastal. Kuna hageja ega ta õiguseelneja pandilepingu sõlmimise ajal (07.09.2001) XXXXXXXXX XXX XX elamu omanikud ei olnud, ei tekkinud 2001. aastal neile kahju. Kuigi kinnisasja väärtus vähenes 07.09.2001, ei tekkinud sel ajahetkel apellandile kahju, H. Laas sai vaidlusaluse kinnisasja omanikuks alles 12.04.2007 ning sel hetkel tekkis H. Laasile otsene varaline kahju. Maakohus ei ole arvestanud asjaolu, et kahju põhjustanud teod pandi toime enne 01.07.2002, kuid tegude tagajärg saabus 12.04.2007. Iseenesest on õige maakohtu viide Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-95-01, et juhul kui isiku eluruumi erastamise õigust on rikutud, on isikul õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist eluruumi erastamise kohustatud subjektilt ning kohustatud subjekti organi liikmelt seaduses sätestatud tingimustel. Riigikohtu seisukoht käsitleb olukordi, kus kinnistut ei erastatagi õigustatud subjektile. Riigikohtu seisukoht oleks kohane, kui H. Laas ei oleks saanud XXXXXXXXX XXX XX kinnistu omanikuks. Sellisel juhul olnuks H. Laasil kahju hüvitamise nõue OÜ ETUI ning OÜ ETUI organi liikmete vastu seaduses sätestatud tingimustel. H. Laas kanti kinnistusraamatusse XXXXXXXXX XXX XX kinnistu omanikuna 12.04.2007 ning kuna pandilepingu sõlmimise tõttu oli kinnistu väärtus vähenenud 450 000 krooni võrra, tekkis otsene kahju alles 12.04.2007. Maakohtu põhjendused otsuses selle kohta, miks kohus ei nõustu hagejaga, on pealiskaudsed ning ebapiisavad. Apellant nõustub, et nõude aegumistähtaeg käesolevas asjas algas päevast, mil hageja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Seega peab aegumistähtaja algamiseks olema isiku õigusi rikutud. H. Laasil tekkis kahju ning kahju hüvitamise nõudeõigus 12.04.2007 ning sellest, et V. Hämalane on käitunud õigusvastaselt sai hageja teada oportuniteedimäärusega (08.06.2006), mil V. Hämalase suhtes alustatud kriminaalmenetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlusel. Kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutluse lõpetamisega pöörati ringi tõendamiskoormus, V. Hämalane peab tõendama, et ta ei ole määruses märgitud tegu toime pannud. Kuivõrd kriminaalmenetlus lõpetati, ei saanud H. Laas esitada tsiviilhagi. Sisuliselt on käesolevas asjas tegemist tsiviilhagiga, mis oleks kuulunud lahendamisele koos V. Hämalase kriminaalasjaga. Sõlmitud pandilepingust sai hageja teada 26.04.2006, kui sõlmiti XXXXXXXXX XXX XX kinnistu võlaõiguslik müügileping. Apellant jääb maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde, aegumistähtaeg ei saa alata enne, kui isikul on reaalselt kahju tekkinud, s.o käesoleval juhul 12.04.2007.

Kohtuotsusest ei selgu aegumistähtaja täpne algus ja lõpp. Kui kohus ei ole pädev asja lahendama, siis TsMS § 371 lg 1 p 1 kohaselt ei võta kohus hagi menetlusse. Kui hagi on juba menetlusse võetud ja selgub, et kohus ei ole pädev asja lahendama, jätab kohus TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel hagi läbi vaatamata. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et tegemist on avalike ülesannete täitmise rikkumisest tuleneva nõudega. V.Hämalase vastu on esitatud õigusvastase käitumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue, tegemist on eraõigusliku nõudega. Eesti Vabariigile läheb vastutus üle, lähtudes TsK §-st 450 ja Riigikohtu seisukohast kriminaalasjas nr 3-1-1-136-04. Kuna Eesti Vabariik on menetlusse kaasatud, kohus ei jätnud hagi menetlusse võtmata ega hagi läbi vaatamata, on alusetu kohtu viide, et nõude läbivaatamine tsiviilkohtumenetluses ei ole põhjendatud. Apellant ei nõustu eelmärgitud põhjustel kohtu järeldusega, et hageja pidi väidetavast kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saama 1999. aastal või hiljemalt 28.11.2001. Arusaamatuks jääb lause, et seega on 29.11.2007 Eesti Vabariigi vastu esitatud kahjunõue ka aegunud. Hageja esitas hagi 06.07.2007. Kui kohus on pidanud silmas seda, et Eesti Vabariigi vastu kahjunõude esitamise aegumistähtaeg lõppes 29.11.2007, siis on hagiavaldus esitatud tähtaegselt. Kohus on aga järeldanud, et esitatud nõue on aegunud. Ilma avaliku võimu kandja antud pädevuseta puudunuks V. Hämalasel võimalus oma võimu kasutades kahju tekitada. V. Hämalase õigusvastase tegevuse otsese tulemusena on vähenenud hagejale kuuluva kinnisasja väärtus 450 000 krooni võrra. OÜ ETUI osakapital kuulus sajaprotsendiliselt Eesti Vabariigile. Apellant on seisukohal, et nõue ei saa korraga olla põhjendamatu ning aegunud. Selleks, et nõue oleks aegunud, peab ta olema põhjendatud. Aegumise kui õigusliku konstruktsiooni aluseks on arusaam, et olemasolevad nõuded, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud, peavad õigusrahu ja õiguskindluse tagamise huvides taanduma. Ainult olemasolev nõudeõigus saab aeguda. Käesolevas tsiviilasjas oli menetlus Harju Maakohtu 12.03.2009 määrusega peatatud kuni hageja H. Laasi pärijate selgumiseni TsMS § 353 alusel. Harju Maakohus tegi 10.11.2010 määruse, millega luges menetluse käesolevas tsiviilasjas uuendatuks alates 21.05.2010. Kohus leidis, et asjas menetlustoimingute tegemisega menetlus sisuliselt uuendati ning tuginedes TsMS § 361 lg 3 saab lugeda menetluse antud tsiviilasjas uuendatuks alates menetlusosalistele kohtukutsete kättetoimetamisest. TsMS § 361 lg 3 kohaselt loetakse menetlus uuendatuks uuendamise määruse pooltele kättetoimetamisega. Apellandi hinnangul ei ole uuendamise määrus samastatav kohtukutsega ega selle kättetoimetamisega. Tsiviilasja arutamine maakohtus pärast 12.03.2009 toimus uuendamata menetluse raames. TsMS § 358 lg 2 esimese lause kohaselt on menetluse peatumise või peatamise aja kestel tehtud menetlustoimingud tühised. Tsiviilasja menetlemine menetlust reaalselt uuendamata on menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis apellandi hinnangul toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kõik menetlustoimingud, mis on tsiviilasjas tehtud pärast 12.03.2009, on tühised. Apellant on seisukohal, et V. Hämalane on tekitanud talle õigusvastaselt kahju 450 000 krooni ulatuses. V. Hämalane pani kahju tekitanud teod toime, eirates seadusest tulenevat ning kohtulahenditega kinnitatud kohustust erastada H. Laasile elamu Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX ning võõrandades kõnealuse elamu J. Raidile. Õigusvastase teo tulemusena sõlmiti

07.09.2001 pandileping, millega elamu väärtus vähenes 450 000 krooni võrra. H. Laas sai elamu omanikuks 12.04.2007 ning sel hetkel tekkis hagejal otsene varaline kahju. Eesti Vabariigi vastu esitatud nõue tugineb kriminaalasjas nr 3-1-1-136-04 Riigikohtu poolt väljendatud seisukohal ning TsK §-l 450. Kahju tekitamise ajal, s.o V. Hämalase poolt õigusvastaste tegude toimepanemise ajal kehtinud TsK § 450 lg 1 sätestas, et kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohustuse täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (§-d 448 ja 449), kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Sama seaduse § 449 nägi ette, et organisatsioon on kohustatud hüvitama kahju, mis on tekitatud tema töötajate süü läbi nende töö- (teenistus-) kohustuste täitmisel. Vastutus tekitatud kahju eest läheb TsK § 450 lg 1 järgi avaliku võimu kandjale üle tingimusel, et avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsiline isik tekitas kahju seoses enda kohustuste hulka kuuluvate funktsioonide täitmisega. Samas ei välista vastutuse üleminekut TsK § 450 lg 1 alusel asjaolu, et kahjustav tegevus oli vastuolus avaliku võimu kandja eesmärkide ja huvidega. Analoogiliselt TsK § 449 kohaldamispraktikaga eraõiguslikes suhetes, tuleb ka TsK § 450 lg 1 kohaldamisel lähtuda sellest, et kui kahju tekitati avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku süü läbi seoses tema ameti- või töökohustuste täitmisega, ei ole avaliku võimu kandja vastutusest vabastamise aluseks see, et kahju tekitamine oli vastuolus avaliku võimu kandja tegevuse eesmärkide ja huvidega. See, millal on kahju tekitanud käitumise seos töö- või teenistuskohustuse täitmisega piisav TsK § 450 lgs 1 ette nähtud vastutuse ülemineku tekkimiseks, on fakti küsimus. Määrav on asjaolu, kas kahju tekitanud isiku ametiülesannetel oli kahju tekitamise mehhanismis keskne roll või oli ametiülesannete täitmine kahju tekitamise aspektist kõrvalise tähendusega. TsK § 450 lg 1 kohaldamine on välistatud, kui seos kahju põhjustamise ja ametitegevuse vahel on pelgalt juhuslikku laadi. Samas ei eelda vastutuse üleminek TsK § 450 lg 1 alusel alati seda, et kahju on tekitatud käitumisega, mille kaugem eesmärk on avaliku huvi teenimine. Teatud juhtudel on vastutuse üleminek avaliku võimu kandjale võimalik ka juhul, kui viimase ülesandeid täitnud isik kasutas oma töö- või teenistusülesannetest tulenevaid volitusi üksnes isiklike eesmärkide saavutamiseks. Lõpuks ei välista avaliku võimu kandja vastutust iseenesest seegi, kui tema ülesandeid täitnud füüsiline isik ületas kahju tekitades teatud määral oma volitusi. Siinkohal on otsustav asjaolu, et ilma avaliku võimu kandja antud pädevuseta puuduks ametnikul (töötajal) võimalus oma võimu kasutades kahju tekitada. Käesoleval juhul on üksikisik, H. Laas jäetud avaliku võimu kandja ülesandeid täitva füüsilise isiku võimalike kuritarvituste meelevalda. V. Hämalase otsese käitumise tulemusena on vähenenud hagejale kuuluva kinnisasja väärtus 450 000 krooni võrra. Hagejal oli alates 31.10.1997 üürnikuna ja eluruumi erastamise õigustatud subjektina vastavalt EES § 5 lg 1 p-le 1 vaidlusaluse elamu ostmise eesõigus. Kuni 28.01.1998 oli Ehitise Teadusliku Uurimise Instituut riigiasutus, seega oli erastamise kohustatud subjektiks Eesti Vabariik. 17.11.1997 esitas hageja avalduse tema kasutuses oleva eluruumi erastamiseks, Ehitise Teadusliku Uurimise Instituut oma kohustust ei täitnud. Ümberkujundamise tulemusena kanti 28.01.1998 äriregistrisse OÜ Ehitise Teadusliku Uurimise Instituut, mille osakapital kuulus sajaprotsendiliselt Eesti Vabariigile. Eesti Vabariik kui ainuosanik pidi teostama järelevalvet OÜ ETUI ning selle juhatuse liikme tegevuse üle. Oma järelevalvekohustust ei ole riik kohaselt täitnud, vastasel juhul ei saanuks OÜ ETUI juhatuse liige, V. Hämalase õigusvastase käitumise tulemusena tekitada hagejale kahju. Riik sisuliselt delegeeris erastamise kohustuse äriühingule, kuid ei teostanud järelevalvet kohustuse täitmise üle.

TsK § 459 kohaselt vastutavad ühiselt kahju tekitanud isikud kannatanu ees solidaarselt. Juhindudes Riigikohtu seisukohast, et üksikisikule oleks ebaõiglane panna kahju tekitanud isiku maksevõimetuse riski olukorras, kus üksikisik on jäetud avaliku võimu kandja ülesandeid täitva füüsilise isiku võimalike kuritarvituste meelevalda ning TsK §-dest 448-450 on hageja seisukohal, et käesoleva tsiviilasja raames on põhjendatud lugeda tõendatuks, et kahju on tekitanud kostjad ühiselt. Tegemist on põhiseadusega kaitstud huvide rikkumisega, PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele ning § 32 sätestab omandi kaitse, igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Enam kui 18 aasta jooksul ei ole Eesti Vabariik taganud isiku omandi ja kodu kaitset ning puutumatust, tegemist on selge ja olulise põhiõiguste rikkumisega, mis viis H. Laasi tervise olulise halvenemiseni nii, et ta 2008. aastal, pärast 16 aastat vahetpidamatult kestnud kohtuvaidlusi, suri. Apellant on seisukohal, et V. Hämalase ja Eesti Vabariigi vastu esitatud nõue on põhjendatud ning tuleks täies ulatuses rahuldada. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja V. Hämalane vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Kostja Eesti Vabariik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele menetlusõigusenormide olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. Kostjad on vastuväidetes hagile tuginenud hagi aegumisele, mille osas oli kohtul õigus TsMS § 449 lg 3 järgi teha vaheotsust. Kui kohus leiab, et hagi on aegunud, siis teeb kohus lõppotsuse, mida ongi maakohus teinud, kuid kolleegiumi arvates on kohus jätnud olulised faktilised asjaolud tähelepanuta ning on kostja Eesti Vabariigi osas kohaldanud menetlusõiguse normi ebaõigesti. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Maakohus jättis hagi rahuldamata Viljar Hämalase osas aegumise tõttu ja Eesti Vabariigi osas tsiviilõigussuhte põhjendamatuse ja aegumise tõttu. Õige on, et TsMS § 449 lg 1 järgi, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Toimiku materjalide kohaselt on hageja kahju suuruse määratlenud ning selleks puudus vajadus teha vaheotsust. Seega maakohtu otsuses olev seisukoht, et Eesti Vabariigi osas on hagi põhjendamatu, on vastuolus TsMS § 449 lg 1 mõttega. Kui kohus pidas silmas, et nõue Eestis Vabariigi vastu ei kuulunud maakohtu pädevusse, siis see ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks. Sel juhul tulnuks kaaluda TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaldamist. Riigikohtu erikogu asus 20.12.2001 määruse nr 3-3-1-8-01 p-s 13 seisukohale, et „Eesti õigusele on omane era- ja avaliku õiguse eristamine. Riigikohtu üldkogu leidis oma

osa õiguskorrast on määratud reguleerima spetsiifilisi suhteid, mis kaasnevad avaliku võimu teostamisega. Avalik-õiguslik vaidlus eeldab igal juhul, et õigussuhte üks osapooltest oleks avaliku võimu kandja. Üldjuhul on selleks riik, kohalik omavalitsusüksus või muu avalikõiguslik juriidiline isik. Avaliku võimu kandjaks võib olla ka avalikke ülesandeid täitev eraisik, kui seadusega või seaduse alusel on talle üle antud volitused avaliku võimu teostamiseks“. Hageja väidetel on tal tekkinud kahju kostja poolt eluruumi erastamise seaduse nõuete rikkumisest. Eluruumi erastamise toimingute tegemine on oma olemuselt avaliku võimu teostamine selleks volitatud isiku poolt. RVastS § 17 lg 1 järgi isik, kellel on kahju hüvitamise nõue riigi vastu, võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega kahju, mis on tekkinud avaliku võimu kandja õigusvastasest tegevusest või tegevusetusest avalik-õiguslikus suhtes, hüvitamise nõue ei kuulu maakohtu pädevusse. Maakohtus on kostja Eesti Vabariik ka esitanud vastava vastuväite. Tulenevalt TsMS § 423 lg 1 p-st 13 järgi tuleb maakohtu otsus Eesti Vabariigi suhtes jätta läbi vaatamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb otsus kostja Eesti Vabariigi osas tühistada ning puudub vajadus analüüsida apellatsioonkaebuses esitatud väiteid aegumise kohta. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha osas, mis puudutab kostjat Viljar Hämalast. Apellandi väide on ekslik, et kohus jättis kuupäevaliselt kindlaks määramata aegumistähtaja alguse. TsÜS § 142 lg 2 järgi on õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Hagi rahuldamata jätmisel aegumise tõttu tuleb otsuses tuvastada, mis ajast kohus arvestab hagi aegumise tähtaega. Kohus leidis, et kostja Viljar Hämalane rikkus juhatuse liikme kohustusi elamu võõrandamisel Jürgo Raidile 04.08.1999 ning eelnimetatud kuupäeva on kohus lugenud hagi aegumise kulgemise alguseks, otsuse kohaselt oli sellest hageja teadlik juba 1999.a., kuid hagi on esitatud 06.07.2007. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et nõue on aegunud. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, küll aga poolte poolt esile toodud faktiliste asjaoludega. Apellandi väide on ekslik, et kohus ei saanud aegumise kohaldamisel juhinduda ÄS §-st 187 lg-st 3, mis näeb ette juhatuse liikme vastutuse viieaastase tähtaja, mille kulg algab rikkumise toimumisest. Apellant on tuginenud asjaolule, et kostja Viljar Hämalane rikkus OÜ ETUI juhatuse liikmena oma kohustusi, millega tekitas hagejale kahju. Asjaolu, et hageja tugines seejuures TsK § 448 ja § 450, ei oma tähendust. ÄS § 187 on erinorm juhatuse liikme vastu nõude esitamiseks. Seega arvestades kostja Viljar Hämalase vastu esitatud nõude viieaastast hagi aegumistähtaega, on kohus põhjendatult asunud seisukohale, et hagi esitamise ajaks 06.07.2007 oli nõue aegunud. Vastustaja Viljar Hämalane on põhjendatult märkinud, et kui võtta aluseks hageja poolt välja toodud kahju tekitamise hilisem hetk, so 31.12.1999, siis ka sel juhul möödus nõude aegumistähtaeg ÄS § 187 lg 1 ja VÕSRS § 8 lg 3 kohaselt 31.12.2004. Arvestades eeltoodut on maakohus jätnud põhjendatult hagi rahuldamata Viljar Hämalase osas aegumise tõttu. Apellatsioonkaebuse väited kohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumise kohta menetluse uuendamisel ei anna alust otsust tühistada. Õige on, et menetluse uuendamine tuleb