Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Marlimel OÜ-lt Küllike Mitti (isikukood xxxxxxxxxxx, arvelduskonto 10102011224006 AS SEB Pank) kasuks.

VÕLGNIKU NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Pankrotiavalduse kohaselt on Marlimel OÜ seaduslikuks esindajaks juhatust asendava organina likvideerija Gunnar Linnask. Likvideerija on äriühingu likvideerimismenetluses tuvastanud, et likvideeritaval äriühingul puudub vara, mille arvelt rahuldada võlausaldaja nõuded. Likvideeritava äriühingu majandustegevus on lõppenud ja on ilmnenud püsiv maksejõuetus. Seoses võlgnikust avaldaja maksejõuetusega, kuna ta ei ole suuteline rahuldama võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole majanduslikust olukorrast ajutine, taotleb võlgnik PankrS § 1lg 2; 9 lg 1; 13; 15 lg 1; ÄS § 210 alusel võtta pankrotiavaldus menetlusse ja alustada Marlimel OÜ (likvideerimisel) pankrotimenetlust.

AJUTISE PANKROTIHALDURI ARUANNE

Tartu Maakohus nimetas 17. jaanuari 2011 määrusega Marlimel OÜ (likvideerimisel) ajutiseks pankrotihalduriks Küllike Mitti. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt asutati Marlimel OÜ füüsilise isiku Elger Juhkami poolt 19.04.2005. Marlimel OÜ juhtkonna selgituste kohaselt oli äriühingu peamiseks tegevusalaks elektritööd ja –teenused, samuti lillekaubandus ja jõulukaupade müük. Osaühingu käive kasvas tegevuse algusaastatel tõusvas joones, mis tugines peamiselt sellel perioodil asetleidnud kiirel majanduskasvul ning kinnisvara- ja ehitussektori järsul tõusul. 2008 aasta teisest poolest hakkavasid äriühingu müügitulud kiirelt ja pöördumatult vähenema, äriühingu majandustegevus hääbuma. Seisuga 31.12.2008 moodustas äriühingu omakapital 2 (7)

317 776 krooni. Äriühingu kohustused ületasid äriühingu varade raamatupidamisarvestuslikku väärtust 1, 35 korda. Ehitus-ja kinnisvarasektoris jätkuvalt valitsev olukord mõjutas rängalt ka OÜ Marlimel majandustegevust. Seisuga 30.11.2010 moodustas äriühingu omakapital 770 725 krooni, äriühingu kohustused ületasid äriühingu varade raamatupidamisarvestuslikku väärtust 293, 61 korda. OÜ Marlimel juhtkond on võtnud vastu äriühingu lõpetamise otsuse 05.09.2010. Äriühingu likvideerija esitas äriühingu pankrotiavalduse 13.12.2010. Altmanni pankrotikordajast nähtuvalt on äriühing olnud suures pankrotiohus juba 2008 majandusaastast. Ajutise halduri hinnangul on võlgnikul vara mitte enam kui 251, 49 eurot ja teadaolevad lühiajalised kohutused vähemalt 50 690, 03 eurot. Majanduskasvu ja üleüldise palgasurve tingimustes kasvasid OÜ Marlimel palgakulud. 2008. aasta teisest poolest hakkas aga nõudlus äriühingu poolt müüdavate kaupade ja osutatavate teenuste järele kiiresti vähenema, samas kui püsikulusid ei suudetud oluliselt vähendada. Tulude järsk kahanemine tekitas kroonilise käibevahendite puudujäägi. Eraisikutest osanike enda võimalused investeerida ettevõttesse täiendavat kapitali olid ammendunud. Krediidivõimaluste ja –tingimuste karmistumise tõttu ei õnnestunud äritegevuseks vajalikku käibekapitali saada ka väljastpoolt. Võlgade tekkimine krediidi- ja liisinguandjate ees tõi kaasa ka lepingute ennetähtaegse ülesütlemise. Lisaks aktiveerisid maksuvõlad Maksu- ja tolliametile. Olles analüüsinud kõiki ajutisele pankrotihaldurile esitatud andmeid, hinnanud võlgniku varasid ja võlgasid, realiseerimisnäitajaid, on haldur seisukohal, et OÜ Marlimel on maksejõuetu – ta ei suuda rahuldada olemasolevaid võlausaldajate nõudeid ning see suutmatus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgnikul puuduvad likviidsed vahendid olemasolevate kohustuste ligilähedasekski täitmiseks. Äriühingu aktiivne majandustegevus on faktiliselt juba 2009. majandusaastal lõppenud – st. äriühingul ei teki edaspidi regulaarset müügitulu. Võlgniku arvestuslik netovara on märksa väiksem seadusega lubatud minimaalsest väärtusest ja ei ole mingit märki, et osanik sooviks täiendava sissemakse tegemise teel netovara nõutavat taset taastada. Arvestades võlgnikul juba olemasolevaid ülejõukäivaid kohustusi on likviidsusprobleemide lahendamiseks ja äritegevuse taaskäivitamiseks ka täiendavate soodsate krediitide saamine ebatõenäoline. Võlgniku lühiajalised võlad kasvavad iga päevaga võlgadelt arvestatavate viiviste võrra, mistõttu võib äriühingu maksejõuetust hinnata süvenevaks. Ajutisel halduril ei ole õnnestunud tuvastada selgeid võimalusi tehingute kehtetuks tunnistamiseks ning seeläbi vara pankrotivarasse tagasivõitmiseks või muude varaliste nõuete esitamiseks kolmandate isikute vastu. Seoses OÜ Marlimel maksejõuetuse tekkimise põhjusega märgib ajutine haldur formaalse rikkumisega ära ka OÜ Marlimel juhatuse liikmete poolt raske juhtimisvea toimepanemise, mis seondub pankrotiavalduse viivitamatu esitamise kohustuse täitmata jätmisega. Seoses eeltooduga ei näe ajutine pankrotihaldur käesoleval hetkel enam võimalusi võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamiseks ja juriidilisest isikust võlgniku tervendamiseks. Äriühingu omakapital on hiljemalt 2008. majandusaasta lõpuks olnud negatiivne. Kahjumiga tegevuse jätkamist, vaatamata sellele, et äriühingu omakapital on hävinud, võib käsitleda pankrotiseaduse § 28 lg 2 sätestatud raske juhtimisveana. Äriühingu juhatus otsustas äriühingu tegevuse lõpetada alles septembris 2010, äriühingu likvideerija esitas pankrotiavalduse kohtule 2010 aasta detsembris. Haldur on seisukohal, et OÜ-u Marlimel juhatuse liikmed on formaalselt rikkunud Äriseadustiku §-s 171 ja 180 lg 51 sätestatud kohustusi ja nende kohustuste rikkumine vastab formaalselt ka KarS §-des 380 ja 3851 sätestatud karistatava teo tunnustele. Olemasoleva vara arvelt ei ole 3 (7)

võimalik katta isegi vahendid, millega katta ajutise menetluse kulusid, rääkimata kuludest, mis tekivad pärast isiku pankroti väljakuulutamist. Kuna ajutisel halduril puuduvad andmed isiku kohta, kes oleks nõus finantseerima OÜ Marlimel edasist pankrotimenetlust, leiab haldur, et esineb pankrotiseaduse § 29 lg 1 ja 2 sätestatud alus pankrotimenetluse lõpetamiseks pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

KOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED

PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 31 lg 4 kohaselt võlgniku esitatud pankrotiavalduse puhul tema maksejõuetust eeldatakse. Ajutise pankrotihalduri aruandest ja selle lisadest (tl 32-49) nähtub, et OÜ-u Marlimel kohustused võlausaldajatele on kokku vähemalt 50 690, 03 eurot ja võlgnikul vara mitte enam kui 251, 49 eurot. Ajutise pankrotihalduri hinnangul puudub tal vara pankrotimenetluse läbiviimiseks ja vara pankrotivarasse tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt on võlgniku maksejõuetus kujunemine alguse saanud 2008. majandusaastal ning faktiliselt omandas alalise maksejõuetuse tunnused 2009 aasta majandusaastaks. Majanduskasvu ja üleüldise palgasurve tingimustes kasvasid OÜ Marlimel palgakulud. 2008. aasta teisest poolest hakkas aga nõudlus äriühingu poolt müüdavate kaupade ja osutatavate teenuste järele kiiresti vähenema, samas kui püsikulusid ei suudetud oluliselt vähendada. Tulude järsk kahanemine tekitas kroonilise käibevahendite puudujäägi. Eraisikutest osanike enda võimalused investeerida ettevõttesse täiendavat kapitali olid ammendunud. Krediidivõimaluste ja –tingimuste karmistumise tõttu ei õnnestunud äritegevuseks vajalikku käibekapitali saada ka väljastpoolt. Võlgade tekkimine krediidi- ja liisinguandjate ees tõi kaasa ka lepingute ennetähtaegse ülesütlemise. Lisaks aktiveerisid maksuvõlad Maksu- ja tolliametile. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et OÜ Marlimel on maksejõuetu, ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku esindaja 21. veebruaril 2011 kirjalikus seisukohast nähtuvalt jääb võlgnik pankrotiavalduse juurde (tl 156-157). PankrS § 29 lg 1,2,3 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetust, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Kohus võib lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetust ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. Kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu PankrS § 29 lg 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. Pankrotimenetlusest nähtuvalt puudub võlgnikul vara, mille arvel saaks läbi viia pankrotimenetluse. Samuti ei ole teada selgeid nõudeid, mille esitamise kaudu saaks pankrotihaldur pankrotivara suurendada. Pankrotimenetlusest nähtuvalt ei jätku võlgnikul raha isegi kogu ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks. Võlgniku pankroti väljakuulutamine ei teeniks 4 (7)

PankrS §-s 2 nimetatud pankrotimenetluse eesmärke. Kohus, võttes aluseks ajutise halduri esitatud seisukoha, määras menetluse raugemise vältimiseks PankrS § 30 lg 2 alusel pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti makstava summa suuruseks 2 000 eurot ning teatas selle maksmise võimalusest väljaandes Ametlikud Teadaanded 21.veebruaril 2011. Võlausaldajad ega kolmandad isikud ei ole määratud summat kohtu poolt määratud tähtajaks kohtu deposiiti tasunud. Eeltoodu alusel kohus leiab, et OÜ Marlimel pankrotimenetlus tuleb PankrS § 29 lg 1 alusel lõpetada pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. PankrS § 28 lg 2 kohaselt, kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Võlgniku esindaja on oma selgituses märkinud, et osaühingu maksejõuetuse tekkimise peamiseks põhjuseks oli majanduskriisist tulenenud kinnisvara- ja ehitussektori järsu kukkumise tagajärjel osaühingul tekkinud finantsraskused ehk paratamatu objektiivne reaalsus. Juhatuse liikmetele ei olnud teada täpne ja lõplik raamatupidamislik omakapitali ja kahjumi suuruse number mitte varem kui likvideerimise käigus likvideerija kaasabil raamatupidamise andmete korrastamise tulemusena lõpliku 2008 -2010.a. bilansi ja kasumiaruande koostamisel 2010 novembri lõpus. Likvideerija märgib, et antud asjas on tegemist 90% ulatuses majanduslikest tagajärgedest põhjustatud ettevõtmise ebaõnnestumisega ja 10% juhatuse (kergema) hooletusega, milliseid proportsioone hinnates ja asja kogumis vaadeldes ei ole õigustatud ega kohane antud asjas juhatuse liikme suhtes karistusõiguslikke sanktsioone rakendada. Ajutine pankrotihaldur on oma aruandes välja toonud tema poolt tuvastatud võlgniku maksejõuetuse põhjused ja järeldanud, et formaalselt on juhatuse liikmed toime pannud KarS §-des 380 ja 3851 sätestatud karistatava teo tunnused. OÜ Marlimel juhatuse liikme poolt raske juhtimisvea toimepanemine seisneb selles, et juhatuse liige ei esitanud pankrotiavaldust õigeaegselt so. ajal, kui äriühingu omakapital ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele. Kohus leiab, et nimetatud rikkumist saab pidada maksejõuetusele järgnenud rikkumiseks, kuid see rikkumine ei ole äriühingu maksejõuetuse põhjuseks. Ajutine pankrotihaldur on oma aruandes teatanud kohtule, et osaühingu maksejõuetuse kujunemine sai alguse 2008 aasta majandusaastal ning faktiliselt omandas alalise maksejõuetuse tunnused 2009 aasta majandusaastal. Ajutine pankrotihaldur ei ole esialgsete andmete alusel tuvastanud, et maksejõuetuse oleks põhjustanud juhatuse liikmete poolt võlgniku maksevõime tahtlik oluline vähendamine või maksejõuetuks muutmine, vara hävitamine, rikkumine, raiskamine või põhjendamatu kinkimine, loovutamine, põhjendamatute kohustuste võtmine või põhjendamatute soodustuste andmine. Pigem on maksejõuetuse põhjuseks 2008.aastal alanud üleüldine majanduskriis ja juhtimisveaks on planeerimisoskuse puudumine muutuvas keskkonnas tegutsedes ja seetõttu muutuste mittetegemine ettevõtte tegutsemise kavas. Kohus leiab, et kuigi juhatus ei ole täitnud nõuetekohaselt kohustust esitada õigeaegselt pankrotiavaldus äriühingu pankroti väljakuulutamiseks, ei saa seda pidada selliseks rikkumiseks, mis võimaldavad järeldada, et OÜ Marlimel juhatuse liikmed on toime pannud KarS §-s 3851 sätestatud kuriteo s.o. pankrotiavalduse esitamata jätmine. Seoses pankrotimenetluse raugemisega kohustab kohus PankrS § 29 lg 8 ajutist pankrotihaldurit likvideerima OÜ Marlimel juriidilise isikuna kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise 5 (7)

määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetlusena. Ajutine haldur Küllike Mitt tuleb vabastada pärast OÜ Marlimel registrist kustutamist ajutise pankrotihalduri kohustustest ( PankrS § 165 lg 3). ÄS § 58 lg 4 kohaselt on pankrotimenetluse raugemisel pankrotti välja kuulutamata juhul juriidilisest isikust pankrotivõlgniku juhatuse liige pärast juriidilise isiku registrist kustutamist dokumentide hoidjaks ja märgitakse sellena registrisse, kui pole teisiti kokku lepitud või kohtulahendi alusel teisti määratud. Võlgniku likvideerija on kohtule avaldanud, et osaühingu dokumentide hoidjaks tuleb määrata juhatuse liige Elger Juhkam. Seega kohus määrab pärast äriühingu likvideerimist OÜ Marlimel dokumentide hoidjaks äriühingu endise juhatuse liikme Elger Juhkami. PankrS § 23 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Ajutine pankrotihaldur on esitanud tasu ja kulude arvestuse, mille kohaselt on ajutise pankrotihalduri tasuks 687, 14 eurot (millelt väljamakse tegija on kohustatud tasuma täiendavalt sotsiaalmakse summas 226, 76 eurot) ja hüvitatavateks kuludeks 278, 68 eurot (tl 153-154). PankrS § 150 lg 4 järgi otsustab pankrotimenetluse raugemise korral kohus pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt. Pankrotiasja materjalidest nähtuvalt Marlimel OÜ puuduvad piisavad rahalised vahendid ajutise halduri tasu väljamaksmiseks ja kulutuste hüvitamiseks pankrotivara arvelt. Samas võlgnikult nõuetekohase pankrotiavalduse saamisel ei olnud kohtul võimalust PankrS kohaselt võlgnikul vara puudumise korral jätta nimetamata ajutist pankrotihaldurit, kes selgitaks välja võlgniku vara ja võlad, maksevõime ning maksejõuetuse puhul selle tekkimise põhjused. PankrS § 23 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. PankrS § 29 lg 4, 6 kohaselt, kui võlgniku avalduse alusel alustatud menetlus lõpetatakse raugemisega pankrotti välja kuulutamata ja võlgniku varast ei jätku vajalikeks väljamakseteks, mõistab kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulutused välja võlgnikult, kuid võib määrata nende hüvitamise riigi vahenditest. Riigi vahenditest ei hüvitata ajutise halduri tasu ja kulutusi suuremas summas kui 397 eurot (sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud sotsiaalmaks). Kohus võib hüvitavate kulutuste tasumise määrata büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb. Ajutine pankrotihaldur on esitanud tasu ja kulude arvestuse, mille kohaselt on ajutise pankrotihalduri tasuks 687, 14 ja kulutusteks 278, 68. Ajutine haldur on arvestanud töötundideks 12 tundi tunnitasuga 31, 96 eurot. Haldur on taotluses märkinud Marlimel OÜ pankrotimenetluse kulutusteks: kulud fotokoopia ja arvuti väljatrükkide koostamise eest, lihtkirjade saatmine, ümbrikud, tasulised registriandmed, büroo ruumide ja seadmete kasutamise eest, telefonikulud, transpordikulud. Kohtul puudub alus kahelda halduri poolt kajastatud pankrotimenetluse kulude õigsuses. Võlgniku esindaja ei ole esitanud vastuväiteid halduri tasu suurusele.

6 (7)

Kohus leiab, et arvestades ajutise halduri töömahtu, töö keerukust ja kutseoskust, on tema tööks kulutatud aeg põhjendatud ja ajutisele pankrotihaldurile tuleb määrata oma ülesannete täitmise eest tasuks 687, 14 eurot (sisaldab seaduses ettenähtud makse, välja arvatud sotsiaalmaks) ja kulutuste hüvitamiseks 278, 68 eurot (sisaldab käibemaksu) OÜ Õigusbüroo Faktootum kasuks. Taotluse kohaselt ei ole ajutine haldur füüsilisest isikust ettevõtja ega käibemaksukohuslane. Töötasu tuleb maksta haldurile ja hüvitatavad kulutused tuleb määrata halduri taotlusel büroole, mille kaudu haldur tegutseb, so OÜ-le Õigusbüroo Faktootum. Kuna kohus lõpetab võlgniku avalduse alusel algatatud pankrotimenetluse raugemisega pankrotti välja kuulutamata ja võlgniku varast ei jätku vajalikeks väljamaksetest ning nende kulutuste katteks ei ole võlgnik, võlausaldaja ega kolmas isik tasunud kohtu poolt määratud summat. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnikul kontodel sularahas 251, 49 eurot. Neil asjaoludel tuleb mõista ajutise halduri tasu ja hüvitis kulude katteks välja järgmiselt: kulud kogusummas 278,68 eurot (sealhulgas käibemaks) mõista OÜ Õigusbüroo Faktootum kasuks ja osa ajutise halduri tasust summas 118,32 eurot (sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud sotsiaalmaks) mõista Küllike Mitti kasuks välja riigi vahenditest. Ülejäänud ajutise halduri tasu summas 568, 83 eurot tuleb välja mõista tulenevalt PankrS § 29 lg 4 võlgnikult Marlimel OÜ-lt Küllike Mitti kasuks.

Heiki Kolk Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.