Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-21-11 Tartu, 20. aprill 2011. a Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa AS SEB Pank hagi Margea Invest Osaühingu ja SIA Rioksa vastu nõude tunnustamiseks Osaühingu TR Majad (pankrotis) pankrotimenetluses ja nõuet tagava pandiõiguse tunnustamiseks Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-18932 SIA Rioksa kassatsioonkaebus 25 000 krooni (1597 eurot ja 79 senti) Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja vandeadvokaat Jaanus Mody Kostja Margea Invest Osaühing (registrikood 10974654) Kostja SIA Rioksa (Läti registrikood 40003659987), esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo 21. märts 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2010. a otsus (tsiviilasi nr 2-09-18932) osas, millega tunnustati AS SEB Pank 10 175 451 krooni 60 sendi (650 328 (kuussada viiskümmend tuhat kolmsada kakskümmend kaheksa) eurot 22 (kakskümmend kaks) senti) suurust leppetrahvi nõuet Osaühingu TR Majad (pankrotis) pankrotimenetluses pandiga tagatud nõudena. Teha selles osas uus otsus, millega tunnustada nimetatud nõuet Osaühingu TR Majad (pankrotis) pankrotimenetluses muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.
3.1.Tunnustada AS SEB Pank 212 539 326 krooni 95 sendi (13 583 704 (kolmteist miljonit viissada kaheksakümmend kolm tuhat seitsesada neli) eurot 4 senti) suurust nõuet Osaühingu TR Majad (pankrotis) pankrotimenetluses pandiga tagatud nõudena.
3.2.Tunnustada AS SEB Pank 10 175 451 krooni 60 sendi (650 328 (kuussada viiskümmend tuhat kolmsada kakskümmend kaheksa) eurot 22 (kakskümmend kaks) senti) suurust nõuet Osaühingu TR Majad (pankrotis) pankrotimenetluses muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena.
3.3.Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 95% solidaarselt Margea Invest Osaühingu ja SIA Rioksa kanda ja 5% AS SEB Pank kanda. Jätta kassatsiooniastme menetluskuludest 95% SIA Rioksa kanda ja 5% AS SEB Pank kanda.
4.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
5.Tagastada MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ-le 10. jaanuaril ja 21. veebruaril 2011 SIA
Rioksa kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, kokku 2600 (kaks tuhat kuussada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 28. aprillil 2009 Viru Maakohtule hagi Margea Invest Osaühingu (kostja I) ja SIA Rioksa (kostja II) vastu 222 714 778 krooni suuruse nõude tunnustamiseks Osaühingu TR Majad (pankrotis) (võlgnik) pankrotimenetluses ja pandiõiguse tunnustamiseks.
28.novembril 2008 kuulutati välja võlgniku pankrot. Hageja esitas pankrotihaldurile 222 714 778 krooni suuruse nõude. 26. märtsil 2009 toimus võlgniku nõuete kaitsmise koosolek. Hageja nõue jäi tunnustamata, sest kostjad vaidlesid sellele vastu. Kostja II kaasati kohtumenetlusse kostjana pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 järgi juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et tema vastuväiteid nõudele tulnuks siiski võlausaldaja vastuväitena arvestada. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue võlgnikuga sõlmitud võlakirjaemissiooni korraldamise lepingust (edaspidi leping) ja finantstagatise lepingust (edaspidi pandileping). Lepingu järgi emiteeris võlgnik 10 000 võlakirja nimiväärtusega 1000 eurot (15 646 krooni 60 senti) ja hageja pidi korraldama lepingus ja selle lisades kokkulepitud tingimustel võlakirjade esmalevitamise, nende kandmise investorite väätpaberikontodele ja võlakirjade kustutamise Eesti väärtpaberite registrist (edaspidi register) pärast seda, kui võlgnik on need lunastanud, samuti abistama võlgnikku võlakirjaemissiooni registris registreerimisel ja võlakirjade Tallinna Börsil noteerimisel. Lepingu lisaks I olevate võlakirjaemissiooni tingimuste (edaspidi tingimused) kohaselt oli investoritel kui võlakirjade omanikel teatud asjaolude esinemisel õigus nõuda võlakirjade erakorralist ennetähtaegset lunastamist. Investorid, kes olid 98,22% võlgniku emiteeritud võlakirjade omanikud, kasutasid seda õigust ja nõudsid võlakirjade erakorralist ennetähtaegset lunastamist. Võlgnik tunnistas investoritele, et võlakirjade lunastamise tähtaeg on ennetähtaegselt saabunud, kuid ta ei maksnud nõutud tähtajal ühelegi investorile lunastamishinda. Selliselt rikkus võlgnik lepingust ja tingimustest tulenevat kohustust. Võlakirjade ennetähtaegset lunastamist taotlenud investorid kandsid võlakirjad hageja väärtpaberikontole. Tulenevalt tingimuste p-st 5.6 loetakse investorite võlakirjadest tulenevad nõuded loovutatuks hagejale ja tal on nõudeõigus võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmiseks. Tingimuste p 6.3 järgi on võlgniku emiteeritud võlakirjade lunastamismaks võlakirjade nimiväärtuse ja kogunenud intressi summa. Võlakirja intressimääraks on 10% ja intressi arvestatakse võlakirja nimiväärtuselt alates väljalaskekuupäevast kuni lunastamispäevani. Lepingu p 11.5 kohaselt oli võlgnik kohustatud maksma tähtaegselt tasumata jäänud summalt viivist 0,1% päevas arvates maksetähtpäevast kuni tegeliku maksepäevani, juhul kui võlgnik ei täitnud õigel ajal kohustust võlakirjad lunastada. Eeltoodut arvestades võlgneb võlgnik hagejale kui tema 98,22% võlakirjade omanikule 174 069 882 krooni 85 senti võlakirjade nimiväärtuse ja kogunenud intressi eest ning 38 469 444 krooni 10 senti viivist (kokku 212 539 326 krooni 95 senti). Pandilepingu kohaselt seadis võlgnik hageja kasuks pandi temale kuuluvale kostja I osale nimiväärtusega 6 750 000 krooni. Võlgnik rikkus pantijana pandilepingu p-st 8.1.9 tulenevaid kohustusi, kuna ei teavitanud hagejat kui pandipidajat viimase huve kahjustavast sündmusest -kostja I osakapitali vähendamisest ning seejärel suurendamisest, mille tagajärjel sai kostja I 75% osanikuks
OÜ Lemirova. Osanikeringi laiendamine sai võimalikuks ainult tänu võlgniku kui kostja I ainuosaniku otsusele. Rikkumise tõttu tekkis võlgnikul tulenevalt pandilepingu p-st 8.2 leppetrahvi tasumise kohustus. Leppetrahvi nõue muutus sissenõutavaks kohustuse rikkumise hetkel, s.o 19. septembril 2008. Vaatamata nõudmisele ei ole võlgnik hagejale leppetrahvi tasunud. Võlgnikul tuleb tasuda hagejale leppetrahvi 10 175 451 krooni 60 senti.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Nende vastuväidete järgi ei ole hageja nõue võlgniku vastu tõendatud. Investorid ei ole loovutanud oma nõudeid võlgniku vastu hagejale. Puudub kinnitus nõude loovutamise kohta võlaõigusseaduse (VÕS) § 171 tähenduses. Lepingust tulenevalt oli hagejal nõue, et juhul, kui võlakirjad lunastatakse, siis toimub see hageja vahendusel. Samas ei ole hagejal õigust nõuda võlakirjade lunastamist. Hageja ei ole võlakirju omandanud. Väidetav võlakirjade ülekandmine investorite kontodelt hageja kontole ei ole selge. Sellisest tehnilisest kandest ei nähtu investorite tahe anda üle võlakirjade omandiõigus. Väidetava nõude omanikuks saaksid olla investorid, kes ei ole aga nõuet esitanud. Hageja leppetrahvi nõue on alusetu, sest lepingust ei tulene sõnaselgelt, et oleks keelatud kostja I osaluse muutmine. Seda kinnitab ka võrdlus teise pandilepinguga, mis puudutab AS Kommest Auto aktsiaid, kus see on üheselt kirjas. Kostjad palusid hagejat kohustada esitama Finantsinspektsiooni uurimistulemused, mille põhjal võttis hageja endale ajakirjanduse andmetel kohustuse hüvitada investoritele 177 000 000 krooni, ja kõik võlgniku investorite koosoleku protokollid. Kui Finantsinspektsiooni uurimistulemused peaksid näitama, et hagejal oli lepingu sõlmimisel huvide konflikt, tuginevad kostjad ka sellele, et leping on tühine. Hageja väidetav nõue ei ole pandiga tagatud. Pandilepingust tuleneb üksnes see, et lepingu alusel seatava pandiga on tagatud kõik nõuded võlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida võlakirjadest. Lepingust ei ole võimalik järeldada, mis summas neid nõudeid tagatakse, kas tegemist on üldse rahaliste nõuetega. Samuti ei ole võimalik järeldada, kelle nõudeid tegelikkuses tagatakse. Õiguste pandi teke ja püsimine eeldab kehtiva nõude olemasolu.
3.Viru Maakohus rahuldas 29. aprilli 2010. a otsusega hagi ja tunnustas hageja 222 714 778 krooni suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses ning tunnustas hageja nõuet tagavat pandiõigust. Maakohus leidis, et hageja on pankrotiseaduse mõttes võlausaldaja ja tal on õigus esitada nõude tunnustamise hagi. Kohus on hageja avalduse alusel algatanud võlgniku pankrotimenetluse ja on pankrotiavalduse ka rahuldanud. Sellest järeldub, et kohus on lugenud hageja nõude olemaolevaks ja piisavalt selgeks. Võlgnik ei ole kasutanud nõude vaidlustamiseks pankrotiseaduses sätestatud võimalust vastuväidete esitamiseks. Ka pankroti väljakuulutamise lahendit ei ole vaidlustatud. Järgnenud pankrotimenetluses on haldur aktsepteerinud hagejat kui võlausaldajat samast nõudest tulenevalt häälte andmisega esimesel võlausaldajate üldkoosolekul vastavalt nõude suurusele. Ka häälte andmist ei ole vaidlustatud ja sellekohane kohtumäärus on jõustunud. Seega on põhjendamatu rääkida nõude tunnustamise koosolekul vastuväite esitamisest tulenevalt sellest, et hagejal ei ole võlausaldaja staatust nõude puudumise, selle ebaselguse vms tõttu. Hagejal on võlgniku vastu nõue, mille ta omandas lepingust tulenevalt loovutamise teel. Kostjate tuginemine VÕS §-le 171 on eksitav. Kinnituse nõude loovutamise kohta sätestab VÕS § 168. Nõude
on loovutanud hagejale investorid ja see, kas loovutamise kohta kinnitus esitati või mitte, ei saa olla võlgniku probleem. VÕS § 169 järgi ei sõltu nõude loovutamise kehtivus võlgniku nõusolekust ega ka sellest, kas nõude loovutamisest on võlgnikule teatatud. Võlgnik saab VÕS § 171 alusel esitada uuele võlausaldajale vastuväite, et võlasuhe, millest tekkinud nõue on loovutatud, on tühine või ta taotleb lepingu tühistamist. Teade-kinnitus nõude loovutamise kohta on sätestatud lepingu p-s 2.2.6. Selle järgi loetakse nõude loovutamiseks seda, kui investorid kannavad võlakirjad korraldaja (hageja) väärtpaberikontole. Asjaolu, et hageja on saanud loovutuse kaudu võlakirjade omandi, nähtub sellekohasest registrikandest. Kuna nõue liigub koos võlakirjaga, siis sai hageja võlakirja omandamisega ka nõude omanikuks. Vaidlusalune leping on kehtiv. Lepingust tulenevalt oli investorite ja võlgniku vahel laenusuhe, mida hageja korraldas ja mille täitmist ta tagas. Kohtul ei ole põhjust kahelda nimetatud laenusuhte õiguspärasuses. Suhtekolmnurgas - pank (hageja), investorid, võlgnik - ei ole ühtegi asjaolu, mis annaks põhjust väita, et tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 järgi vastuolus heade kommetega. Vastastikuste kohustuste väärtus peab tühisuse kohaldamiseks olema ebamõistlikult tasakaalust väljas ja laenusuhte puhul ei ole vastastikuseks kohustuseks mitte laenusumma tagasimaksmine, vaid ühelt poolt laenu kasutada andmine ja teiselt poolt laenuintressi maksmine. Kumbki pool ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust väita, et nõutav laenuintress (10%) on ebamõistlik. Paljasõnaline on kostjate viide võimalikule hagejapoolsele hea pangandustava rikkumisele. Kostjad ei ole püüdnudki seda asjaolu sisustada muul viisil, kui lootes saada infot taotletud Finantsinspektsiooni uurimistulemusest. Maakohus jättis rahuldamata kostjate taotluse Finantsinspektsiooni uurimistulemuste ja investorite koosolekute protokollide väljanõudmiseks. Isegi kui Finantsinspektsioon tuvastaks mingi hageja rikkumise, ei mõjutaks see hageja kui võlausaldaja omandatud nõude esitamise õigust võlgniku pankrotimenetluses. Võimalik hageja minetus ei vabasta võlgnikku võlakirjade tagasilunastamise kohustusest kokkulepitud tingimustel. Lepingust tulenevalt on hageja saanud 9822 võlakirja omanikuks ja ta on esitanud nõude võlakirjade omanikuna, mitte emissiooni korraldajana. Registri väljavõtte kohaselt oli pankrotimenetlusse nõudeavalduse esitamise ja ka hagi esitamise ajal hageja väärtpaberikontol 9822 võlgniku võlakirja. Nõue lunastamishinna tasumiseks oli igal isikul, kelle väärtpaberikontol oli võlakirju. Võlgnik sai investoritelt tähtajalist laenu, emiteerides neile võlakirju, kuid jättis tähtajaks laenu tagastamata (võlakirjad tagasi ostmata). Investorite kui laenuandjate nõue säilis ka pärast laenutähtaja möödumist, samuti oli neil õigus oma nõuet loovutada. Võlakirjade üleandmisega hageja väärtpaberikontole kasutasid esialgsed investorid tingimuste p-s 5.6 sätestatud võimalust loovutada oma võlakirjadest tulenevad nõuded hagejale. Pooltevaheline suhe on käsitatav laenusuhtena VÕS § 396 mõttes. Viidatud sätte lg 3 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse 22. peatükis sätestatut ka juhul, kui laenulepingu esemeks on liigitunnustega piiritletud esemed, eelkõige väärtpaberid. Laenu üleandmine tähendab sellisel juhul väärtpaberi kui vara omandiõiguse laenusaajale ülekandmist. Vaidlust ei ole selles, et laenaja ei ole laenu tagasi maksnud ei esialgsele võlausaldajale ega ka nõude loovutamise kaudu laenuandjaks muutunud hagejale ehk uuele võlausaldajale. Kohus ei arvesta kostja I
paljasõnalist väidet, et summa, mille tunnustamist taotletakse, on ebaõige. Hageja leppetrahvi nõue on põhjendatud. Pandilepingu kohaselt on pandiga tagatavaks nõudeks samade poolte vahel sõlmitud võlakirjaemissiooni korraldamise lepingust tulenevalt tagatislepinguga seatava pandiga tagatud kõik nõuded võlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida võlakirjadest. Pandilepingu p 8.2 kohaselt on pandipidajal õigus nõuda leppetrahvi, kui pantija rikub ükskõik millist tagatislepingust tulenevat pantija kohustust või lepingus antud kinnitust. Pandilepingu p 8.1.9 järgi pidi pantija (võlgnik) kohe kirjalikult pandipidajale (hageja) teatama ning võtma tarvitusele kõik abinõud pandipidaja huvide kaitseks, kui kolmas isik on pööranud pandiesemele nõude või pandiese on arestitud või on toimunud muud pandipidaja huve kahjustavad sündmused. Pandilepingu p 5 järgi on pandi esemeks kostja I osa, mille nimiväärtus on 6 750 000 krooni. Osakapitali vähendamine ja järgneva otsuse alusel kostja I osaluse määra muutmine olulise vähendamise suunas on toimingud, mis mõjutavad pandieseme väärtust. Pandieseme väärtus omakorda mõjutab pandipidaja huve kahjustamise suunas. Pärast kostja I osakapitali suurendamist on 75% osade omanikuks saanud OÜ Lemirova. Seega vähenes oluliselt kostja I osa ehk näiteks võimalus mõjutada lihthäälteenamusega äriühingu eduka toimimise jaoks vajalikke otsustusi. Seeläbi vähenes ka pandi esemeks oleva vara väärtus. Kuivõrd toimunud muutused võivad vähemalt teoreetiliselt mõjutada pandipidaja huve, tulnuks selliste otsuste tegemisest pandipidajat teavitada. Praegusel juhul on kaheldav ka äriseadustiku (ÄS) § 1992 alusel toimunud osakapitali vähendamise kande õiguspärasus. Osanik on osakapitali vähendamise otsuse ja sellele lühikese aja järel järgnenud suurendamise otsusega saavutanud olukorra, kus pandieseme väärtus on oluliselt teisenenud. Seda võib pidada sündmuseks, mis kahjustab pandipidaja huve, kuivõrd võlgnikule kuuluv kostja I osa nimiväärtus, mis oli pandilepingu sõlmimisel 6 750 000 krooni, on nüüd 40 000 krooni. Hageja pandiõigust tuleb tunnustada. Hageja väitel on tema nõue esitatud tunnustamiseks I rahuldamisjärgus. Pandiõigus ise tuleneb võlgniku ja hageja vahelise lepingu täitmiseks sõlmitud pandilepingust. Lisaks sellele pandilepingule on hageja ja võlgniku sõlmitud lepingust tulenev nõue tagatud ka 2. juulil 2007 sõlmitud pandilepinguga, mille kohaselt on pandi esemega (AS Kommest Auto aktsiad nimiväärtusega 23 294 500 krooni) tagatud kõik võlakirjadest tekkivad või tekkida võivad nõuded võlgniku vastu. Pandi teke ja püsimine eeldab, et nõue on kehtiv. Tuvastatud on, et hagejal on kehtiv nõue ja oli seda ka pandilepingute sõlmimise ajal. Pandilepingu p 4.2 järgi on pandiga tagatud kõik nõuded võlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida võlakirjadest. Samas punktis järgneb tagatud nõuete liikide loetelu. See on kooskõlas AÕS §-ga 279, mille kohaselt võib pandiga tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet, sh tingimuslikke ja tulevikus tekkivaid nõudeid. Asjaõigusseaduse kohaselt ei ole pandilepingu, sh AÕS §-s 3141 sätestatud finantstagatise lepingu, kehtivuse eelduseks pandiga tagatud nõude summa määramine. Kui ka lepingus ei ole teisiti kokku lepitud (praegusel juhul ei ole), siis on tagatud nõuded kogu pandi väärtuse ulatuses. See on kooskõlas AÕS § 276 lg-s 1 toodud pandiõiguse definitsiooniga. Pandilepinguga on tagatud kõik võlakirjadest tulenevad nõuded, ükskõik kellele need kuuluvad. Kuna võlakirjad on vabalt võõrandatavad, siis ei olegi võimalik pandilepingus kõigi nõuete omanikke täpselt määrata ning see
ei ole ka oluline. Seega on pandilepingu sõlminud võlgnik ja hageja ning tagatis on seatud viimase kasuks, kuid sellega on tagatud nõuded, mis võisid alguses kuuluda ka kolmandatele isikutele. Pärast seda, kui võlgnik jättis nõuded kohaselt täitmata, loovutati nõuded hagejale ja hageja sai asuda neid rahuldama tema kasuks panditud vara arvel. Finantstagatis on õiguste pandi eriliik ning seda sätestab AÕS § 3141. Tagatislepingu p-dest 6.2 ja 6.3 lähtuvalt on finantstagatise puhul tegemist ülekandmisega tagatise andmise eesmärgil, st pandi esemeks oleva õiguse ülekandmisega tagatise andmise eesmärgil ehk sisuliselt tagatisloovutamisega. Selleks kanti pandi ese üle eri liiki väärtpaberikontole, mille käsutamise õigus oli ainult hagejal kui pandipidajal (pandilepingu p 6.3). Seega tuleb lisaks AÕS §-le 3141 pigem kohaldada võlaõiguslikku tagatisloovutamist reguleerivaid võlaõigusseaduse sätteid (VÕS § 164jj). Tagatisloovutamine jällegi ei ole oma olemuselt aktsessoorne. PankrS § 103 lg-st 4 tuleneb, et pankrotimenetluses loetakse kehtivaks ja kaitsmiseta tunnustatuks igasugune Eesti väärtpaberite keskregistrisse kantud pandiõigus. Võlgnik ega pankrotihaldur ei ole hageja nõuet tagavale pandiõigusele vastu vaielnud. Olukorras, kus võlgnik ega pankrotihaldur ei ole pandi olemasolu ja kehtivust kahtluse alla seadnud, tuleb jätta tähelepanuta ka kostja II sellekohased põhjendamatud väited. Vaidlus, kas kostjal I oli või ei olnud nõuet ja kas ta selle nõuetekohaselt esitas või mitte, ei mõjuta praeguse asja lahendamist, sest vaidlus nõude tunnustamise üle on võimalik lahendada sõltumata kostja II vastuväidete õiguspärasuse küsimusest. Kuna sisuliselt esitas kostja II nõude tunnustamisele samad vastuväited mis kostja I, siis ei mõjuta kostja I vastuväidete formaalne arvestamata jätmine asja sisulist lahendamist.
4.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 12. novembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud vajalikuks neid kõiki tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui ei rahuldanud kostja II taotlust kohustada hagejat välja andma Finantsinspektsiooni uurimistulemused. Kuivõrd kostja II ei põhjendanud, millist tema vastuväidet see dokument tõendab, siis ei ole see tõend asjakohane. Samuti ei ole apellatsioonkaebuses märgitud, mil moel võiks viidatud tõend mõjutada vaidlustatud otsust. Samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest, millist TsMS § 656 lg-s 1 sätestatud menetlusõiguse normi rikkumist, mis oleks aluseks otsuse tühistamisele ja asja saatmisele uueks arutamiseks maakohtule, saaks maakohtule ette heita. Maakohus ei lugenud hageja nõuet tunnustatuks ainuüksi seetõttu, et samast nõudest tulenevalt on kohus hageja avalduse alusel välja kuulutanud võlgniku pankroti. Maakohus viitas, et pankrotimenetluses võlgnik hageja nõudele vastu ei vaielnud, kuid lisaks sellele on maakohus kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 põhjendanud, miks nõue kuulub hagejale ja miks seda nõuet tuleb
tunnustada. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue tuleneb pankrotivõlgniku emiteeritud võlakirjadest ning hageja esitas nõude 9822 võlakirja omanikuna (investorina), mitte investorite eest ja nimel. Tuvastatud on, et hageja on nende võlakirjade omanik ning tal on nõudeõigus võlakirjadest tulenevate nõuete täitmiseks. Põhjendamatu on kostjate väide, et võlakirjade ülekandmine investorite kontodelt hageja kontole ei ole selge. Tulenevalt VÕS § 164 lg-st 1 (maakohtu otsuses ekslikult märgitud VÕS § 169 lg 1) on nõuete loovutamine lubatud ja kehtiv ka ilma võlgniku nõusolekuta ning kostjate viide VÕS §-le 171 ei ole asjakohane. Maakohus on põhjendatult tunnustanud hageja leppetrahvi nõuet. Kostjad leiavad ekslikult, et hageja nõudis leppetrahvi kostja I osaluse muutmise eest. Maakohus tunnustas leppetrahvi nõuet põhjusel, et võlgnik rikkus lepingu p-s 8.1.9 sätestatud teavitamiskohustust, st ta ei teavitanud hagejat mitme kuu jooksul pandipidaja huve ilmselgelt kahjustavatest tehingutest (pankrotivõlgniku kui ainuosaniku otsusega osakapitali vähendamine ja seejärel suurendamine, mille tagajärjel kaotas võlgnik kontrolli pandieseme üle) ning ei võtnud midagi ette pandipidaja huvide kaitseks. Võlgnik ja pankrotihaldur ei ole leppetrahvinõudele vastu vaielnud, mis kinnitab, et võlgnik tunnistas lepingulise kohustuse rikkumist. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõue on pandiga tagatud. Kostjad ei ole vaidlustanud, et pandiõigus on kantud registrisse, seega on hageja pandiõigus PankrS § 103 lg 4 alusel tunnustatud. Lisaks tuleneb Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse §-st 16, et väärtpaberi pant tekib pandi registreerimisel pantija korralduse alusel. Arvestades pandilepingu p 4.2, 6.2 ja 6.3, tuvastas maakohus õigesti, et hageja nõue on rahaliselt määratav ja see on pandiga tagatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub kostja II ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme ega rahuldanud põhjendatud taotlust Finantsinspektsiooni uurimistulemuste väljanõudmiseks. See, et kostja II ei saa kirjeldada talle avaldamata dokumente, ei saa olla õigustuseks tõendi väljanõudmisest keeldumisele. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hagejal on nõue võlgniku vastu. See ei ole tõendatud. Hageja ei ole ostnud ega muul viisil omandanud investorite võlakirju, väidetava nõude loovutamise asjaolud on selgusetud. Tegelikult on hageja esitanud nõude investorite eest ja nimel. Õigeteks võlausaldajateks on võlgniku investorid, kes pole aga nõuet esitanud. Ringkonnakohus jättis hindamata, kas hageja esindas investoreid või oli omandanud investoritelt nõudeõiguse. Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejal on õigus nõuda leppetrahvi. Vaidlusalusest lepingust ei tulene, et selles oleks sõnaselgelt keelatud kostja I osaluse muutmine. Kohtud ei ole analüüsinud, kas pandilepingu p 8.1.9 kohaldamine on asjakohane. Vale on ringkonnakohtu järeldus, et hageja nõue on tagatud pandiga. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu hinnanguga pandilepingu p 4.2 tõlgendamisel. Lepingu sõnastusest ei ole võimalik järeldada, mis summas neid nõudeid tagatakse ja kas tegemist on üldse rahaliste nõuetega. Samuti ei ole võimalik järeldada, kelle nõudeid tegelikkuses tagatakse. Õiguste pandi teke ja püsimine eeldab kehtiva nõude
olemasolu. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb hageja kaebusele vastu ja peab seda põhjendamatuks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega tunnustati hageja leppetrahvi nõuet võlgniku pankrotimenetluses pandiga tagatud nõudena. Selles osas on võimalik teha TsMS § 691 p 5 alusel uus otsus, millega tunnustada nimetatud nõuet võlgniku pankrotimenetluses muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
9.Hagiavalduse kohaselt palub hageja tunnustada võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi esimese rahuldamisjärgu nõudena lepingust ja pandilepingust tulenevat nõuet ja nõuet tagavat pandiõigust. Kostjad leiavad pankrotimenetluse võlausaldajatena, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud ning nõue ei ole pandiga tagatud. Maakohus tunnustas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses ja nõuet tagavat pandiõigust. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega.
10.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui jättis kostja II taotluse tõendi väljanõudmise kohta rahuldamata. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et tõendi väljanõudmisest on keeldutud põhjusel, et kostja II ei saanud kirjeldada talle avaldamata dokumentide sisu. TsMS § 238 lg 1 esimese lause järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama sätte lg 4 kohustab kohut tegema tõendi vastuvõtmisest või tõendite kogumisest keeldumise kohta põhjendatud määruse. Maakohus on kohtuotsuses tõendi väljanõudmisest keeldumist põhjendanud, selgitades, et Finantsinspektsiooni uurimistulemused ei mõjuta hageja õigust esitada nõue võlgniku pankrotimenetluses ning uurimistulemustes tuvastatavad võimalikud rikkumised ei vabasta võlgnikku tema lepingujärgsest kohustusest. Ringkonnakohus osutas lisaks sellele, et viidatud tõend ei ole asjakohane, sest kostja II ei ole põhjendanud, millist tema vastuväidet Finantsinspektsiooni uurimistulemused tõendavad. Selline kohustus sätestatakse TsMS § 236 lg-s 3, mille kohaselt tuleb menetlusosalisel põhjendada, millist asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta tõendite kogumist taotleb.
11.Hageja soovib tunnustada võlgniku pankrotimenetluses 222 714 778 krooni suurust nõuet. Nõue võlakirjade lunastamishinna, intressi ja viivise saamiseks (kokku 212 539 326 krooni 95 senti) tuleneb lepingust. Nõue 10 175 451 krooni 60 sendi suuruse leppetrahvi saamiseks tuleneb pandilepingust. Kohtute tuvastatu kohaselt on hageja oma nõuet võlakirjade lunastamishinna tasumiseks tõendanud. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud selle järelduse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. Kostja II kassatsioonkaebuse väide võlakirjade hagejale ülekandmise ebaselguse kohta on paljasõnaline. Samuti leitakse kassatsioonkaebuses põhjendamatult,
et ringkonnakohus ei ole hinnanud, kas hageja esindas investoreid või oli omandanud investoritelt nõudeõiguse. Kohtute järeldus, et hageja on esitanud võlgniku emiteeritud võlakirjadest tuleneva nõude võlakirjade omanikuna, tuleneb asjas esitatud lepingust ja selle lisaks 1 olevatest tingimustest, mille kohaselt loetakse nõuded hagejale kui korraldajale loovutatuks, kui investorid on võlakirjad kandnud tema väärtpaberikontole (vastavalt p 2.2.6 ja 5.6), ning registriväljavõttest, mille kohaselt on hageja vaidlusaluste võlakirjade omanik. Kohtud on nõude kuulumist hagejale nõuetekohaselt põhjendanud. Samuti on maakohus hinnanud, kas lepingus ja tingimustes kokkulepitu on kooskõlas võlaõigusseaduses nõude loovutamisele sätestatud nõuetega. Ringkonnakohus kinnitas maakohtu järeldust, et tulenevalt VÕS § 164 lg-st 1 (maakohtu otsuses on ekslikult märgitud VÕS § 169 lg 1) on nõuete loovutmine lubatud ja kehtiv ka võlgniku nõusolekuta (vt selle kohta ka Riigikohtu
6.juunil 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07 tehtud otsuse p 12), ning selgitas vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et viide VÕS §-le 171 ei ole asjakohane. Kohtud on kohaldanud võlaõigusseaduse nõude loovutamist reguleerivaid sätteid õigesti.
12.Kolleegium nõustub ka kohtute järeldusega leppetrahvi nõude põhjendatuse kohta. Kohtud on hinnanud selle nõude aluseks olevat pandilepingu p 8.1.9 ja järeldanud, et võlgnik on selles punktis sätestatud teatamiskohustust rikkunud ning hagejal oli õigus nõuda pandilepingu p 8.2 järgi leppetrahvi. Maakohus on põhjendanud, miks ta peab asjas esiletoodud asjaolusid pandipidaja huve kahjustavaks sündmuseks. Maakohus leidis samuti, et kostja I ainuosaniku (võlgnik) toimingute tõttu sai tema 75% osade omanikuks kolmas isik, mistõttu kostja I osa oluliselt vähenes, ning seetõttu vähenes ka omaniku võimalus otsustada äriühingu juhtimisel olulisi küsimusi. Eeltoodu mõjutas otseselt osa kui pandieseme väärtust ning see omakorda pandipidaja huve. Riigikohus on 31. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10 tehtud otsuse p-s 42 selgitanud aktsia väärtuse kohta, et aktsiate väätust mõjutab otseselt nende osalusprotsent, st võimalus otsustada olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida. Sama asjaolu mõjutab analoogselt ka osa väärtust. Ringkonnakohus selgitas kostjate apellatsioonkaebusele vastates lisaks, et maakohus luges leppetrahvi nõude põhjendatuks seetõttu, et võlgnik ei teavitanud hagejat mitme kuu jooksul pandipidaja huve ilmselgelt kahjustavatest tehingutest (pankrotivõlgniku kui ainuosaniku otsusega osakapitali vähendamine ja seejärel suurendamine, mille tagajärjel kaotas võlgnik kontrolli pandieseme üle) ning ei võtnud midagi ette pandipidaja huvide kaitseks. Kolleegiumi arvates on kohtud oma seisukohti piisavalt põhjendanud. Muu hulgas on maakohus leidnud, et pandieseme väärtus on oluliselt teisenenud (kostja I osa nimiväärtus oli pandilepingu sõlmimisel 6 750 000 krooni ja on praegu 40 000 krooni). Kolleegium märgib, et sellisel juhul ei piisa ainult osa nimiväärtuste võrdlemisest, vaid oluline on analüüsida ka seda, milline on TsÜS § 65 järgi osa harilike väärtuste vahe. Kassatsioonkaebuse väide, et pandilepingus ei olnud sõnaselgelt keelatud kostja I osaluse muutmine, ei ole asjakohane, sest kohtud lugesid leppetrahvi nõude põhjendatuks seetõttu, et võlgnik ei täitnud kokkulepitud teavitamiskohustust (kohustus teavitada hageja huve kahjustavast sündmusest). Samas ei ole kostja II esitanud vastuväidet, et pandiesemega tehtud tehingud hageja huve ei kahjustanud. Samuti jääb
kolleegiumile arusaamatuks kassatsioonkaebuse väide, et pandilepingu p 8.1.9 kohaldamine ei ole asjakohane.
13.Järgnevalt käsitleb kolleegium kassatsioonkaebuse väidet, et hageja nõuet ei saa tunnustada esimese rahuldamisjärgu nõudena, sest nõue ei ole pandiga tagatud. Kohtute tuvastatu kohaselt sätestab pandilepingu p 4.1, et 28. mail 2007 hageja ja võlgniku (s.o pandipidaja ja pantija) sõlmitud lepingu alusel korraldas hageja võlakirjaemissiooni, mille käigus võlgnik emiteeris võlakirjad. Pandilepingu p 4.2 järgi on lepingu alusel seatava pandiga tagatud kõik nõuded võlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida võlakirjadest. Pandiga on tagatud nii põhi- kui ka kõrvalkohustuste täitmine, samuti võlakirjadest tulenevate kohustuste rikkumisega seotud kahju hüvitamise, kulude, viivise ja leppetrahvide tasumise kohustus. Kohtute järeldus, et pandilepingust tulenev leppetrahvi nõue on pandiga tagatud, ei ole viidatud pandilepingu sätetega kooskõlas. Kuivõrd pandilepingu sätetest ei nähtu, et pandiga on tagatud ka pandilepingu rikkumisest tulenev hageja leppetrahvi nõue, tuleb hageja 10 175 451 krooni 60 sendi leppetrahvi nõuet tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi muu tähtaegselt esitatud nõudena.
14.Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja Riigikohus teeb selles osas uue otsuse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Kolleegium jätab alama astme kohtutes kantud menetluskuludest TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel 95% solidaarselt kostjate kanda ja 5% hageja kanda. Kassatsiooniastme menetluskuludest jääb TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 2 alusel 95% kostja II kanda ja 5% hageja kanda. Pooled võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Viru Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.
15.Kostja II kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud kostja II eest MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ. Kostja II on TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb tagastada MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ-le. Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.