Andres Kesküla hagi Igor Kurošu vastu põhivõla 6 391,16 euro (100 000 krooni) ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4707,73 eurot (73 660 krooni)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.12.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andres Kesküla apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus Hageja Andres Kesküla (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Peeter Malve; Kostja Igor Kurošu (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Siim Tammer
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 20.12.2010 otsus Andres Kesküla hagis Igor Kurošu vastu põhivõla 6 391,16 euro (100 000 krooni) ja viivise väljamõistmiseks muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud Andres Kesküla kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.26.01.2009 esitas Andres Kesküla (hageja) Harju Maakohtule hagi Igor Kurošu (kostja) vastu põhivõlgnevuse 100 000 krooni ja viivise 0,025% põhivõlalt päevas alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni väljamõistmiseks.
2.25.01.2006 sõlmisid pooled müügilepingu, millega hageja müüs kostjale Tallinnas XXXXXXXXXXX XX-X asuva korteri. Müügihinnaks oli 900 000 krooni. Enne lepingu allakirjutamist tasus kostja hagejale ettemaksuna 40 000 krooni. 860 000 krooni pidi kostja, vastavalt hageja soovile, tasuma T. K. pangakontole kolme pangapäeva jooksul lepingu sõlmimisest. Kostja on tasunud üksnes 800 000 krooni.
3.Lepingu sõlmimise päeval palus kostja, et hageja laenaks talle 40 000 krooni. 02.02.2006 kandis hageja kostja pangakontole 40 100 krooni. Kostja pidi laenu tagastama hiljemalt ühe kuu jooksul laenu saamisest. Samuti leppisid pooled kokku, et müügihinnast 60 000 krooni tasumise tähtaega pikendatakse ja see makstakse samal ajal laenu tagastamisega. Kostja ei ole maksnud müügihinnast 60 000 krooni ega tagastanud laenu. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu.
5.Tegemist ei olnud laenu saamisega. 13.12.2004 sõlmisid hageja abikaasa T. K. ja kostja broneerimislepingu, millega kinnitasid tahet sõlmida vaidlusaluse korteri müügileping. Broneerimislepingu sõlmimisel kohustus kostja tasuma 40 000 krooni, mida ta ka tegi. Broneerimislepingu järgi pidi müügileping sõlmitama hiljemalt 01.08.2005. Hagejast tingituna seda ei tehtud. Broneerimislepingu alusel oli kostjal õigus nõuda kompensatsiooni 0,15 % ettemaksu väärtusest päevas, kui müügilepingut tähtaegselt ei sõlmita. Pooled sõlmisid korteri müügilepingu 25.01.2006, s.o üle viie kuu hiljem kokkulepitust. T. K. ja kostja jõudsid 25.01.2006 kokkuleppele, et korter antakse üle hiljemalt 01.06.2006 ja kostja ei esita viivitusest tulenevat nõuet hageja vastu, kui T. K. tagastab ettemaksu 40 000 krooni. 02.02.2006 kantigi kostjale tagasi 40 100 krooni (100 krooni ekslikult rohkem). Hageja nõue 40 000 krooni saamiseks on aegunud, kuna raha ülekandmisest on möödunud enam kui kolm aastat. Kui kumbki pool ei tõendada enda väidetud asjaolusid, siis tuleb asuda seisukohale, et tegemist on eksliku kandega.
6.Pooled leppisid kokku, et hageja ehitab korteri valmis 01.06.2006. Vastava kohustuse täitmisega viivitamisel on kostjal õigus nõuda leppetrahvi 0,025 % müügihinnast päevas. Hageja andis korteri valduse kostjale üle 03.10.2006, kuid korter oli puudustega. Siseviimistlustööd ei olnud lõpetatud ka hiljemalt 10.04.2007. Sellest tulenevalt alandas kostja 10.04.2007 hinda 60 000 krooni võrra. Kuna viimistlustööd ei ole tänaseni lõpetatud, siis 22.09.2009 seisuga on leppetrahvi suuruseks 272 025 krooni. Kostja tasaarvestab hageja võimaliku nõude kostja leppetrahvi nõudega. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas 20.12.2010 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 60 000 krooni ja viivise 0,025% põhivõlast päevas alates 26.01.2009 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jäid 40% ulatuses hageja kanda ja 60% ulatuses kostja kanda.
8.Pooled on 25.01.2006 sõlminud müügilepingu, millega hageja müüs kostjale XXXXXXXXXXX XX-X asuva korteriomandi 900 000 krooni eest. Lepingu p 4.1 kohaselt on kostja tasunud hagejale 40 000 krooni enne lepingu sõlmimist. Lepingu p 4.2 ja 4.3 järgi pidi kostja tasuma hageja soovil 860 000 krooni T. K. pangakontole kolme pangapäeva
jooksul lepingu sõlmimisest. Vaidlust ei ole selles, et kostja on tasunud 800 000 krooni ja jätnud tasumata 60 000 krooni.
9.Lepingu p-s 5.1 võttis hageja endale kohustuse, et XXX-XXXXXXXX XX asuv ehitus, sh vaidlusalune korter, oleks valmis ehitatud hiljemalt 01.06.2006. Kohustuse täitmisega viivitamisel oli kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi 0,025 % müügihinnast päevas. 03.10.2006 on pooled allkirjastanud korteri üleandmise ja vastuvõtmise akti, milles on loetletud ka puudused, mida hageja pidi kõrvaldama hiljemalt 13.10.2006. 10.04.2007 on kostja esitanud hagejale müügihinna alandamise avalduse, millega alandas müügihinda 60 000 krooni võrra. Hinna alandamise aluseks oli asjaolu, et hageja on rikkunud kohustust tagada korteriomandi valmimine hiljemalt 01.06.2006. Samuti oli hinna alandamise aluseks asjaolu, et vaegtööd ei olnud kõrvaldatud hinna alandamise avalduse esitamise ajaks.
10.VÕS § 112 lg 1 sätestab, et kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus.
11.Kostja on hinda alandanud kahel põhjusel. Esiteks selle tõttu, et korteriomandi ehitus hilines. Kohus asus seisukohale, et VÕS § 112 lg 1 ei võimalda hinda alandada selle tõttu, et lepingupool on kohustuse täitmisega hilinenud. See on tuletatav VÕS § 112 lg 1 sõnastusest, mille järgi saab hinda alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse, kusjuures kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Teiseks on kostja alandanud hinda selle tõttu, et korteriomandil olid ehituslikud puudused. Kohtu hinnangul tõendab puudusi korteriomandil 03.10.2006 korteriomandi üleandmise-vastuvõtmise akt. Hageja väited, et puudused on tema poolt kõrvaldatud, on tõendamata. Samas ei ole kostja tõendanud muid hinna alandamise asjaolusid. Kostja esindaja selgitas 29.11.2010 istungil, et kostja ei ole eristanud, millises summas alandati hinda puuduste tõttu ja millises summas hilinemise tõttu. Seega ei ole kostja määratlenud hinna alandamise konkreetset suurust ehituslike puuduste tõttu. Samuti ei ole kostja tõendanud kohustuse kohase täitmise väärtust ja kohustuse mittekohase täitmise väärtust. Kuna hinna alandamise mitmed eeldused ning hinna alandamise ulatus on tõendamata, siis ei ole kostja hinna alandamisele tuginev vastuväide põhjendatud.
12.Kostja on asunud ka seisukohale, et tal on leppetrahvi nõue hageja vastu, mis kuulub hageja võimaliku nõudega tasaarvestamisele. VÕS § 259 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja pidi korteri valmis ehitama hiljemalt 01.06.2006. Kuna hageja selleks ajaks korterit valmis ei ehitanud, siis pidi kostja rikkumisest teada saama 2006.a juunis. Kostja esitas leppetrahvi nõude alles 22.09.2009 vastuses hagile. Hinna alandamise avalduses ei ole kostja leppetrahvi hagejalt nõudnud. Kuna kostja on leppetrahvi nõude esitanud rohkem kui kolm aastat pärast kohustuse rikkumisest teada saamist, siis on kostja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ta ei ole seda teinud mõistliku aja jooksul. Kuna kostja on kaotanud leppetrahvi nõudeõiguse, siis tal puudub võimalus teha ka tasaarvestust. Arvestades, et kostja on vaidlusaluse korteri vastu võtnud ning ta ei ole oma õiguskaitsevahendit (hinna alandamist) nõuetekohaselt tõendanud ja ta on leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud, siis on hageja nõue 60 000 krooni väljamõistmiseks põhjendatud. Vastavalt VÕS § 108 lg-le 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 60 000 krooni.
13.Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Müügilepingu p 4.4 kohaselt on tasumisega viivitamisel hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,025 % tähtajaks tasumata summalt päevas. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 0,025 % põhivõlalt päevas alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni.
14.Samuti nõuab hageja kostjalt laenatud 40 000 krooni tagastamist. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja kandnud 02.02.2006 üle kostjale 40 100 krooni, selgitusega „ülekanne“. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud oma väidet, et tegemist oli laenuga. Selle kinnituseks ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Samuti pole kostja tõendanud oma väiteid, et raha kanti kostjale üle seetõttu, et kostja ei esitaks viivitusest tulenevat nõuet hageja vastu. Sellest tulenevalt on 40 000 krooni nõude puhul tegemist alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja pidi alusetu rikastumise nõudest teada saama raha ülekandmise päeval, s.o 02.02.2006. 40 000 krooni nõude esitas hageja 18.02.2009. Kuna kolme aastane aegumistähtaeg on möödunud, siis on 40 000 krooni nõue aegunud.
15.Arvestades, et hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, pidas kohus põhjendatuks jätta menetlukulud 40 % ulatuses hageja kanda ja 60 % ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused
16.Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 20.12.2010 otsuse osas, milles kohaldati aegumist ja jäeti kostjalt välja mõistmata 40 000 krooni koos viivisega alates hagi esitamise kuupäevast, tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja nii põhivõlg 40 000 krooni kui ka jooksev viivis alates 20.02.2009 kuni põhivõla tasumiseni; tühistada otsus osas, milles kinnisasja müügilepingul põhinenud põhivõla summas 60 000 krooni pinnalt mõisteti välja jooksev viivis alates 26.01.2009, mitte alates 24.01.2009 kuupäevast, nagu hagis oli taotletud ning teha uus otsus, millega mõista summalt 60 000 krooni jooksev viivis välja alates 24.01.2009 kuni põhivõla tasumiseni; täiendavalt mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutnud viivis põhivõlalt 60 000 krooni, seisuga 23.01.2009 sissenõutavaks muutnud viivis kokku summas 16 530 krooni; tühistada maakohtu otsusest ka menetluskulude jaotus ning teha selles osas uus otsus, millega jätta kõik menetluskulud kostja kanda; alternatiivsel juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kõiki otsuses sisalduvaid puuduseid ei ole võimalik apellatsiooniastmes kõrvaldada, palub hageja saata asi tagasi maakohtule kohtuotsuse tühistatud osas uueks läbivaatamiseks; menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda.
17.Maakohus on asja lahendades kohaldanud vääralt materiaalõigust (aluseta rikastumisel põhineva 40 000 krooni nõude osas aegumise kohaldamisel) ning rikkunud oluliselt menetlusõigust (tõendamiskoormise jagamisel poolte vahel, hagis esitatud viivise nõudest kinnipidamise ning 60 000 kroonise nõude osas sissenõutavaks muutunud viivise nõude lahendamata jätmise osas). Hageja ei vaidlusta kohtu seisukohta, et 40 000 krooni osas puudus kohtul tõenduslik alus käsitleda seda laenuna. Hageja nõustub maakohtuga selles, et 40 000 krooni kostjalt tagasisaamiseks sai nõuet esitada üksnes aluseta rikastumise sätete alusel ning et kohus seda nõuet sellisel alusel ka lahendas.
18.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nõue 40 000 krooni tagasisaamiseks on kohtule esitatud aegunult ning aegumise näeb ette TsÜS § 151 lg 1. Sellisele järeldusele sai kohus tulla üksnes materiaalõiguse ebaõigel kohaldamisel ning jättes tähelepanuta, kumb pool peab tõendama aegumise kohaldamiseks vajalikke asjaolusid. TsÜS § 151 lg 1 esimene lause sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Antud juhul taotles aegumist kostja, kuid kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kostja jättis aegumise taotlemisel tõendamata selle, et hageja pidi teadma alates raha ülekandmisest, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus kostja vastu. Hageja on alates hagi esitamisest järjepidevalt selgitanud kohtule, et ta andis kostjale viimase soovil laenu ning kirjalikku laenulepingut sõlmitud ei olnud. Sellest, et hagejal on aluseta rikastumisest tulenev nõue kostja vastu, sai hageja teada alles kohtuotsusest. Seega ei piisanud aegumise kohaldamiseks sellest, et kostja taotles aegumise kohaldamist seoses 3-aastase tähtaja möödumisega. Kohus pidi kostja tähelepanu juhtima asjaolule, et tal tuleks tõendada lisaks ka asjaolu, et hageja pidi olema teadlik sellest, et tal on tekkinud nõue aluseta rikastumise sätete alusel. Kostja seda asjaolu tõendanud ei ole. Seega kohaldas kohus TsMS § 151 lg-s 1 sätestatud aegumist kõikide normis sisalduvate kohustuslike eelduste täitmiseta.
19.Juhul kui kohtule ei ole tõendatud kõigi TsÜS § 151 lg 1 esimeses lauses sätestatud eelduste olemasolu (et õigustatud isik teadis või pidi teadma), siis sai kohus kohaldada vaid TsÜS § 151 lg 2, mille kohaselt alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lg-s 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Antud juhul on kohus ilmselgelt omal algatusel eeldanud, et hageja pidi teadma endal sellisel õiguslikul alusel oleva nõudeõiguse olemasolust, sest kostja ei ole esitanud sellekohaseid tõendeid, mille pinnalt võis kohus leida, et hageja pidi aluseta rikastumise nõudest teada saama raha ülekandmisepäeval, s.o 02.02.2006. Kuivõrd kohus kohaldab aegumist vaid kohustatud isiku nõudel ja huvides, siis on loomulik, et kohustatud isiku kohustuseks on oma taotluse aluseks olevaid asjaolusid ka tõendada, st antud juhul seda, et hageja pidi teadma, et tema nõue põhineb aluseta rikastumise sätetel. Kuivõrd VÕS lubab anda raha ka suulise laenulepingu alusel, siis puudus kohtul võimalus eeldada, et 40 000 krooni raha ülekanne ilma kirjaliku lepinguta sai olla vaid alusetu ülekanne. Olukorras, kus hageja rääkis selle raha ülekandmise asjaolude kohta ühte ja kostja teist juttu, pidi kohus sellises situatsioonis võtma seisukoha, et kostjal tuleb oma taotlust aegumise kohaldamiseks tõendada nende asjaolude osas, mis võimaldavad nõuet lugeda aegunuks lühema võimaliku aja, s.o 3 aasta jooksul. Kui kostja seda ei oleks suutnud tõendada, tulnuks kohtul võtta seisukoht, et antud nõude aegumistähtaeg on lg-s 1 nõutud eelduste puudumise tõttu 10 aastat. Seega pidi kohus selle summa kostjalt välja mõistma, kuivõrd raha üleandmise osas vaidlust ei olnud ning puudus alustehing, mis välistaks selle raha tagasinõudmise hageja poolt.
20.Ühes 40 000 krooni väljamõistmisega pidi kohus lahendama ka koos võlanõudega esitatud viivise nõude. Kuivõrd hageja ei tõendanud, et ta oleks hagi eelselt selle summa tagastamist nõudnud, siis hageja nõustub sellega, kui kohus mõistab välja üksnes jooksva viivise, alates 19.02.2009 kuni selle summa tasumiseni.
21.Maakohus on põhinõudelt summas 60 000 krooni mõistnud viivise välja ebaõigesti. Hageja taotles nii sissenõutavaks muutunud viivise kui ka jooksva viivise väljamõistmist. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuleks üksnes jooksev viivis välja mõista ning jätta välja mõistmata sissenõutavaks muutunud viivise, mis esialgses hagis esitatud arvestuse kohaselt olid kokku summas 16 350 krooni. Viimast viivise nõuet pole otsuses üldse käsitlenud. Kuigi kohtule esitatud täpsustustes olid põhinõuded liidetud, pidi kohus arvestama, et hageja ei ole ühestki kohtule esitatud nõudest loobunud. Maakohus ei ole
otsuses põhjendanud ka seda, miks ta mõistis jooksva viivise põhinõudelt 60 000 krooni välja alates 26.01.2009, mitte 24.01.2009 nagu hagis oli taotletud. Vastus apellatsioonkaebusele
22.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
23.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata.
24.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning hageja on vaidlustanud otsust üksnes alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise osas ning viiviste väljamõistmise algustähtaja osas, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust muus osas kontrollida. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
25.Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue alusetu rikastumise alusel kostjalt 40 000 krooni (2556,46 euro) saamiseks tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Kaebuse väited, et kohus on aegumise üle otsustades jaganud ebaõigesti tõendamiskoormuse ning kostja oleks pidanud tõendama, et hageja oli teadlik temal alusetust rikastumisest tuleneva nõude olemasolust, on ekslik. Selle mõistmiseks, tuleb vahet teha subjektiivsel (TsÜS § 151 lg 1) ja objektiivsel (TsÜS § 151 lg 2) aegumistähtajal ning asjaolude erinevusel, mida kummalgi juhul arvesse tuleb võtta. Subjektiivse aegumistähtaja rakendumiseks peab õigustatud isik olema teadlik nõude aluseks olevatest asjaoludest, esmajoones rikastumise toimumisest tema arvel ja rikastuja isikust. Asjaoludele antava õigusliku hinnangu paikapidavus, nagu hageja kaebuses ekslikult arvab, ei oma subjektiivse aegumise rakendumise eeldusena tähtsust. Kuna hageja oli teadlik nii sellest, et ta raha andis kui ka sellest, et raha saajaks oli kostja, oli tal TsÜS § 151 lg 1 tähenduses piisavalt infot oma nõude õigeaegseks maksmapanekuks. Kuna kõnealusel juhul kohaldub aegumise subjektiivne tähtaeg (TsÜS § 151 lg 1), ei ole põhjust peatuda aegumise objektiivse- ehk maksimaalse tähtaja (TsÜS § 151 lg 2) rakendumise eeldustel.
26.Apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on mõistnud viivised ekslikult välja alates 26.01.2009 ja mitte 24.01.2009, nagu hageja on taotlenud, on raskesti mõistetav. Hageja on palunud viivised välja mõista alates hagi esitamisest (tlk 110 pöördel). Hagi on kohtule saadetud e-kirjaga 26.01.2009, mida kinnitab tlk 1 asuv e-kirja väljatrükk ja sellele hagiavalduse saabumise kuupäeva kohta pitsati jäljendiga kohtu poolt tehtud märkus.
27.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka esimese astme kohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
Iko Nõmm
Margo Klaar
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.