Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. aprill 2011 Tartu
Tsiviilasja number
2-09-8719
Tsiviilasi
AS BIGBANK (endise nimega Balti Investeeringute Grupi AS) hagi Johannes Nõmm vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 41 758.21 krooni
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. septembri 2010 tagaseljaotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS BIGBANK apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): AS BIGBANK (RK: 10183757), esindaja Artur Maljukov
esindajad
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
Vastustaja (kostja): Johannes Nõmm Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Maakohtu 20. septembri 2010 otsus täies ulatuses ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
VÕS § 162 järgi on viivisenõude vähendamiseks konkreetsed tingimused, mille tõendamise kohustus on TsMS § 230 lg 1 kohaselt vastustajal. Vastustaja vastavat taotlust ei ole esitanud. Kui isik soovib viivise vähendamist, siis peab ta seda taotlema ning tõendama järgmisi asjaolusid: 1) viivise suurus on ebamõistlikult suur ja 2) kohustuse täitmise ulatus on piisav viivise vähendamiseks ja 3) viivise suurus ei vasta õigustatud isiku õigustatud huvile ja 4) kohustatud isiku majanduslik seisund on viivise suurusega sellises seoses, et nõutud suuruses viivise väljamõistmine on kohustatud isiku suhtes oluliselt ebaõiglane ehk eelkõige kui see raskendaks oluliselt tema eluliste vajaduste rahuldamist, majandus- või kutsetegevust või põhjustaks muu suure kahju. Antud tsiviilasjas ei ole kohus analüüsinud ühtegi ülaltoodud asjaolu. Kui isik ei suuda tõendada kõiki ülaltoodud tingimuste täitumist, kuid kohus ikkagi otsustab viiviseid vähendada, siis on tegemist TsMS § 230 lg 1 ja § 436 lg 1 ja lg 2 rikkumisega; 2) on kohus VÕS § 113 lg-le 1 tuginedes asunud seisukohale, et viivise arvestamisel tuleb lähtuda seadusjärgsest intressimäärast (VÕS § 94). Apellant eeltoodud seisukohaga ei nõustu ning leiab, et antud asjas kuulub kohaldamisele viivis määraga 25,09% ning põhjendab seda alljärgnevalt. Viivise maksmise kohustus tuleneb VÕS § 113 lg-st 1, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingujärgselt viivise määraks kokkuleppe nr 3 tingimustes sätestatud intressimäär ehk 25,09% võlgnetavalt summalt aastas. Viimast on kinnitanud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-120-08 p 12. Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul on pooled kokku leppinud 25,09% suuruses intressimääras aastas. Seega on apellandi viivise nõue põhjendatud ja seadusega kooskõlas. Samuti kohaldub kokkulepitud viivise määr ka apellandi poolt TsMS § 367 alusel nõutavale lisanduvale viivisele. Seega puudus kohtul pädevus viivisenõude vähendamiseks ning vastustajalt tuleb välja mõista kogu viivis summas 41 758.21 krooni (20.09.2010 s.o kohtuotsuse tegemise seisuga) ning alates 21.09.2010 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis tagastamata krediidisummalt määras 25,09% aastas; 3) on kohtu arvutuskäik viivise osas on põhjendamata ja kohtuotsus on vastuoluline. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 1.3.1 on viivisenõude suurus (24 212.19 krooni) arvutatud 16.09.2009 seisuga, mil kohtusse esitati nõude täpsustus antud tsiviilasjas. Kohtuotsusest tulenevalt ei tuleks vastustajal perioodi eest 17.09.2009-20.09.2010 viiviseid üldse tasuda. Kohtuotsuse p-st 3.2 tuleneb, et sissenõutavaks muutunud viivist on kohus arvestanud alates 25.05.2008 kuni kohtuotsuse tegemiseni 20.09.2010 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Apellandile jääb arusaamatuks kohtu viide kuupäevale 25.05.2008.
VÕS § 415 lg 1 esimese aluse kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksetega tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus on 14.01.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimese lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seetõttu on apellandil õigus nõuda vastustajalt viivist samas ulatuses, milles nad leppisid kokku tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Antud juhul leppisid pooled kokku 25,09 % suuruses intressimääras ning hageja nõue viivise väljamõistmiseks nimetatud määras oli õiguslikult põhjendatud. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatu ning see on aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus märgib, et vastustajal on õigus nõuda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt viivise vähendamist.
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.