Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tartu Maakohtu 25.oktoobri 2010 otsusega mõisteti K. L. BIGBANK AS kasuks välja 64 850, 11 krooni ja alates 09.augustist 2010 kuni tagastamata krediidisumma, so 39 730, 56 krooni täieliku tasumiseni viivis 25,02 % tagastamata krediidisummalt aastas. Samuti mõisteti kostjalt välja menetluskulu 9 000 krooni. Kohtuotsus jõustus 24.11. 2010 (tl 4142). TsMS § 6191 lg 1 kohaselt väljastavad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 805/2004 artikli 6 lõigete 2 ja 3, artikli 9 lõike 1 ning artikli 24 lõike 1 järgseid kinnitusi kohtulahendi teinud maakohtud. Vastavalt TsMS § 6191 lg 2 lahendab kohus nimetatud kinnituse väljastamise kirjalikus menetluses, kusjuures kohtul tuleb kontrollida, kas on täidetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruses nr 805/2004 sätestatud eeldused Euroopa täitekorralduse väljaandmiseks. Kohus loeb tuvastatuks, et tegemist on rahalise nõudega. Tegemist oli tsiviilvaidlusega, võlgnikule maksmisele kuuluv summa on kindlaks määratud ning kohtuotsus on jõustunud. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-10-38629 on tehtud 25.oktoobril 2010. Seega pärast 21.jaanuari 2005. Võlgnik ei ole kunagi kohtumenetluse käigus vastuväidet esitanud esitatud nõuetele. Käesolevast kohtuotsusest ei nähtu, et võlgnik oleks sõnaselgelt väljendanud oma nõusolekut nõudega. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hagimaterjalid ja kohtuotsus on võlgnikule isiklikult kättetoimetatud väljastusteatega. Kohus leiab, et vaatamata ülalnimetatud tingimuste täitmisele ei ole olemasoleva kohtumääruse kinnituse Euroopa täitekorraldusena väljaandmine lubatav. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse ( EÜ) nr 805/2004 art 6 p 1 alusel kinnitatakse liikmesriigis esitatud vaidlustamata nõude otsus päritoluriigi kohtu vastava avalduse põhjal igal ajal Euroopa täitekorraldusena, kui muuhulgas c) päritoluliikmesriigi kohtumenetlused vastavad III peatükis sätestatud nõudmistele, kui on esitatud vaidlustamata nõue vastavalt art 3 lg 1 punktides b või c sätestatud tähendusele ja d) otsus langetati liikmesriigis, mis on võlgniku alaliseks elukohaks määruse (EÜ) nr 44/2001 art 59 määratud tähenduses juhul, kui nõue on vaidlustamata art 3 lg 3 punktide b või c määratletud tähenduses ja kui võlgnik on tarbija. Hageja nõude aluseks oli poolte vahel 24.oktoobril 2007 sõlmitud tarbijakrediidileping, mis on tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses. Hageja andis laenu oma majandustegevuse raames ning kostja on tarbija VÕS § 34 ja TKS § 2 tähenduses. Nõukogu Määruse (EÜ) nr 44/2001 art 59 kohaselt kohaldatakse poole alalise elukoha kindlakstegemisele selle kohtu siseriiklikke seadusi, kelle kohtusse on hagi esitatud. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. BIGBANK AS esitas hagi kohtusse 10.augustil 2010. Hagiavalduses on hageja märkinud kostja elukohaks kolm aadressi. Käesolevas asjas toimetati hagi kostjale isiklikult kätte 28.08.2010 aadressil xxxxxxxxxxx xx -xx xxxxx xxxxx Vabariigis, mis on ka rahvastikuregistri kohaselt märgitud sideaadressiks Soome Vabariigis. Kostjale on ka kohtuotsus isiklikult kättetoimetatud 26.10.2010 xxxxxxxxxxx xx -xx xxxxx xxxxx Vabariigis. Seega polnud K. L. elukoht menetluse alustamise ajal Eesti Vabariigis.