Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Ühtlasi hageja leidis, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon VÕS § 403 lg 3 p 2 alusel pooltevahelisele lepingule ei kohaldu. Kostja palus viivise suurust seoses raske majandusliku olukorraga vähendada, sh kostja leidis, et viivise % on ülemääraselt kõrge. Kohtu seisukohad Laenu põhiosa ning viivise arvutuste üle pooled ei vaidle. Seega analüüsib kohus esmalt pooltevahelise lepingu olemust ning seejärel võtab seisukoha viivise vähendamise küsimuses. VÕS § 6 järgi peavad võlasuhte pooled teineteise suhtes käituma lähtudes hea usu põhimõttest. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Nimetatud sätte lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Oma sisult on krediidileping selline laenuleping, mis on suunatud tasu (e intressi) eest laenamisele. VÕS § 401 lg 2 järgi võib krediidilepingu esemeks olla ka maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimine. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 34 järgi on tarbija käesoleva seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

VÕS § 403 lg 3 p 2 kohaselt ei kohaldata käesolevas jaos sätestatut krediidilepingutele ja krediidivahenduslepingule, mille järgi peab tarbija krediidi tagasi maksma kuni kolme kuu jooksul. Pooltevahelise lepingu üldtingimuste 5.1 kohaselt kaardiga tehtud toiminguid krediteerib pank alates toimingu tegemise päevast kuni väljavõttel märgitud maksepäevani. Üldtingimuste p 5.2 kohaselt oli hagejal õigus väljavõttel toodud maksepäeval debiteerida kostja kontolt kõik kaardiga tehtud toimingute summad ja hinnakirjas kehtestatud tasud, viivised ja trahvid. Punkti 5.5 kohaselt oli kostja kohustatud hoolitsema selle eest, et tema kontol oleks krediitkaardiga seotud summade debiteerimiseks piisavalt vaba raha (toim lk 9) . Järelduvalt hagiavaldusele lisatud väljavõttest toimusid tagasimaksed nii 10.10.2008. a sõlmitud lepingu kui ka eelneva võlaperioodi osas lühemate tähtaegade kaupa, kui kolm kuud. VÕS § 403 lg 3 p 2 kohaselt ei ole tarbijakrediidilepingu regulatsioon poolte võlasuhtele seega kohaldatav. Küll kohaldub võlasuhtele tarbijat puudutav võlaõigusseaduse üldregulatsioon. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivitusintressi ehk viivist nõuda. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lõige 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse

kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Lepingu üldtingimuste punkt 5.6 kohaselt, kui väljavõttel toodud maksepäeval ei ole kontol kaardiga seotud summade debiteerimiseks piisavalt vaba raha, kohustub konto omanik maksma tekkinud võlgnevuselt pangale hinnakirja kohaselt viivist. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate summade täieliku tasumise päeval. Viivise määras (0,2% päevas) on pooled lepingu osaks oleva hinnakirjaga kokku leppinud, kusjuures intressi maksmise kohustus kostjal puudus. Arvestades intressi puudumist ei ole viivise kokkulepe kostjat kui tarbijat ebamõistlikult koormav, olles hinnakirja alusel selliselt kokku lepitud. Võrreldes viivisenõuet põhivõla suurusega on viivis oluliselt väiksem. Tsiviilkolleegiumi selgituste kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses (tsiviilasi nr 3-2-1-87-10). Vastupidisel juhul lasub tõendamiskoormus võlgnikul (kostjal). Tõendeid, mis kostja rasket majanduslikku olukorda tõendaks ning viivise vähendamist põhjendaksid, kostja vaatamata kohtu sellekohasele ettepanekule (toim lk 73) ei esitanud. Hageja poolt esitatud arvutuste kohaselt on perioodil 11.06.200430.04.2009 viivitatud 174 päeva, kusjuures viivise määr on 0,2 % päevas. Seega on viivise võlgnevus kokku 38545.36 krooni. Perioodil 01.05.2009. a kuni 30.06.2009. a on viivitatud 61 päeva ning viivise määr on 0.026 % päevas. Kokku on viivise nõue seega 12115.79 krooni. Perioodil 01.07.2009 kuni 13.09.2010. a on viivitatud 255 päeva, kusjuures viivise määr päevas on 0.022 % ning viivis kokku 3898.09 krooni. Kohus nõustub hageja arvutustega. Lähtuvalt eeltoodust ning pooltevahelise vaidluse mahust asub kohus seisukohale, et laenu põhiosa, so 207 059.55 krooni ja viivis 87 938.93 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Tsiviilkolleegiumi selgituste kohaselt VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 ei tulene, et kohtu vähendatud viivisemäär ei võiks kohalduda ka viivisele, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivisemäär on ebamõistlikult suur võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (3-2-1-167-09). Kohus märgib, et tegelikust võlaperioodist teavitas hageja kostjat alles menetluse käigus (üle nelja kuu hiljem ning sedagi kohtu ettepanekul esitatud viivise arvestuses).Hagiavalduses endas viidatakse üksnes 2008. a sõlmitud krediidilepingule, varasemat laenusuhet käsitamata. Kohtu hinnangul ei ole hageja viivisenõuet selliselt esitades heas usus toimunud. Võlaperioodi selline esitus on üllatuslik ning 2004. a tekkinud viivise väljamõistmine 20.09.2010. a esitatud hagiavalduse alusel ning tingimustes, kus viivis protsendina põhinõudelt jätkuvalt suureneb, hea usu põhimõttega vastuolus. Muuhulgas kohus märgib, et ka võlateatises (toim lk 25), mille hageja 05.03.2009. a kostjale saatis, võlaperiood ei täpsustu. Tsiviilkolleegiumi selgituste kohaselt võib hea usu põhimõtte rikkumine olla VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivise vähendamise aluseks (tsiviilasi nr 3-2-1-132-09). Oma olemuselt on õigus hinnata väljamõistetava viivise suurust kohtulik kujundusõigus. TsMS § 367 eesmärk ei ole kostjat kui tarbijat kinnisvaraturu üldteadaoleva madalseisu tingimustes põhjendamatult survestada. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Eeltoodut kogumis kaaludes peab kohus põhjendatuks vähendada viivisenõuet selliselt, et jätab TsMS § 367 alusel väljamõistetava viivise osas, nõude rahuldamata.

Dokumentaalseid tõendeid, mida eraldi ei ole analüüsitud, hindab kohus kogumis usaldusväärseks ning märgib, et põhiolemuselt oli vaidlus õiguslik. Lähtuvalt eeltoodust kuulub hagi osaliselt rahuldamisele. Kohus mõistab AKlt hageja kasuks 295 459.64.krooni ehk 18883.31 eurot (kaheksateist tuhat kaheksasada kaheksakümmend kolm eurot ja 31 eurosenti). Protsendina põhinõudelt väljamõisteava viivise osas jätab kohus hagi rahuldamata. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagiavaldus leidis osalist rahuldamist. Menetluskulud jagab kohus poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Menetluskulud jätab kohus 99 % ulatuses kostja kanda, kuna põhilises osas hagi rahuldati. Kohtunik Epp Haabsaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.